pühapäev, 31. mai 2009

Plaanid ja tegelikkus

Võtan veel kord kokku oma Nepaali retke matkaosa. On ju huvitav teada, kuivõrd vastas kodus tehtud matkaplaan (koos orienteeruvate päevateekonna pikkustega) tegelikkusele. Tulemused on järgnevad:

Annapurna ring ja Chulu West (6419 m) 30. aprill – 15. mai 2008. Matka plaan ja tegelikkus.

Esimene nädal
1. Neljapäev 30.04. Matk Bahundanda’sse 16 km (ca 6,5-7 h). Besisahar (820) – Khudi (790) – Bhulebhule (840) – Ngadi (930) – Usta – Bahundanda (1310). Alustasime matka veidi seitse läbi, Bahundandasse jõudsime kell kolm. Kui 1,5 tundi lõunapausi maha arvata, jääbki ca 6,5 tundi kõndimise aega (koos lühikeste puhkepausidega).



Hotell Superb View Bahundandas.


2. Reede 01.05. Matk Chamje’sse 11 km (ca 5-6 h). Bahundanda (1310) – Ghermu - Syanje (1100) – Jagat (1300) – Chamje (1430). Teele 7.15, lõuna Jagatis, Chamjes olime 14.35. Kõndimisele kulus alla kuue tunni.



Chamje vaade.


3. Laupäev 02. 05. Matk Dharapani’sse 13 km (ca 5–6 h). Chamje (1430) – Tal (1700) – Karte (1850) – Dharapani (1900). Lõuna Kartes, Dharapanisse jõudsime enne kolme, taas kulus päevatee läbimiseks alla kuue tunni.



Halb ilm Dharapanis.


4. Pühapäev 03.05. Matk Chame’sse 12 km (5,5-6,5 h). Dharapani (1900) – Bagarchap (2160) – Danagyu (2300) – Timang Besi (2270) – Latte Marang (2400) – Koto Qupar (2600) - Chame (2670). Startisime 7.30 vihmaga, Thanchokis (peale Latte Marangi) olime 11.10. Seal tuli süüa lõunat, et mitte ühe hooga ööbimispaika välja kõndida. Chames olime 14.30. Kõndimisele kulus umbes 5,5 tundi.



Tilicho Guest House Chames.


5. Esmaspäev 04.05. Matk Pisang’i 16 km (5-6 h). Chame (2670) – Thaleku (Keleku) (2720) – Bhratang (2850) – Lower Pisang (3200). Teele 7.18, Lõuna Dhukure Pokharis, Alumisse Pisangi jõudsime juba 13.15. Kõndimisele kulus alla viie tunni. Pärast kohale jõudmist käisime veel Ülemises Pisangis.



Hotel Eco Cottage Alumises Pisangis.


6. Teisipäev 05.05. Matk Manang’i 15 km. Madalam marsruut (6-6,5 h): Lower Pisang (3200) – Humde (3330) – Braga (3450) – Manang (3540). Seekord saime liikuma juba enne seitset, lõuna Bragas (veidi enne Manangi). 13.45 olin juba Manangis hotellitoas. Teel kulutatud alla kuue tunni.



Hotelli Yak siseõu Manangis.


7. Kolmapäev 06.05. Manang, puhkepäev. Aklimatiseerumiseks tuleb sooritada vähemalt 6 tundi kestev matk. Tõusime Tsamkhangi erakla (Praban Gompa) juurde 3980 m kõrgusele (tõusu 430 m), edasi-tagasi kulus käiguks koos vaadete nautimise ja laamalt õnnistuse saamisega umbes 4 tundi. Peale lõunat sai käidud liustikujärve ääres.


Teine nädal
8. Neljapäev 07.05. Matk Letdar’isse 11 km (5-6 h). Manang (3540) – Tengi (3650) - Gunsang (3900) – Yak Kharka (4018) – Letdar (4200). Seekord jäi lõunapeatus ära, kõndimine edenes nii jõudsalt, et juba 11.35 olime Ledtaris. Aega kulus umbes 4,5 tundi.



Churi Lattar Lodge Ledtaris.


9. Reede 08.05. Matkagrupp Thorang Phedi’sse (4450m) 8 km (3-5 h). Tipugrupp matkab Kharka laagrikohta, edasi neil ööbimine telkides. Tegelikult matkasin otse Thorung Phedi kõrglaagrisse (4800 m), tipugrupp aga läks Ledtarist otse Chulu Westi baaslaagrisse. Olin päral juba 10.20, seega kulus planeeritust pikema maa ja suurema tõusu peale ikka vaid veidi üle kolme tunni.



Thorung Phedi High Camp.


10. Laupäev 09. 05. Matkagrupp ületab Thorang La kuru (5416m) ja laskub Muktinath’i (3800m) 13-14 km (8-9 h). Tipugrupp matkab Chulu West baaslaagrisse. Nojah, tipugrupp oligi juba baaslaagris, eks nad üritasid sealt kõrgemale tõusta, kuid mitte eriti edukalt. Minu tõus kurule algas natuke peale viite, üleval olin 7.20, Muktinathi (õigemini Rani Pauwasse) sabusin 12.00. Aega selle raske ja pika päevatee peale kulus umbes 7 tundi.



Hotel Caravan Rani Pauwas.


11. Pühapäev 10.05. Matkagrupp laskub Marpha’sse 21 km (8,2-9,5 h). Muktinath (3800) – Jharkot (3550) – Kagbeni (2800) – Jomsom 2710 – Syang (2701) – Marpha (2670). Tipugrupp matkab Chulu West kõrglaagrisse. Teele kell 7, lõuna Jomsomis, Marphasse saabumine 14.30. Koos Kagbeni haagiga kulus planeeritud tee läbimiseks umbes 6,5 tundi. Tipugrupil ebaõnnestus Chulu Westi vallutamine, kõrglaager jäi ära.



Hotel Paradise Marphas. Minu toa ukse ees kuivab matkasärk.


12. Esmaspäev 11.05. Matkagrupp laskub Lete’sse (5-6 h). Marpha (2670) – Tukuche (2590) – Khobang (2560) – Larjung (2550) – Kokhethanti (2560) - Kalopani (2530) – Lete (2480). Tipugrupp ronib Chulu West mäetippu (6419 m) ja laskub baaslaagrisse. Tipugrupp oli sel päeval juba Thorung Phedis. Mina alustasin kell seitse nagu ikka, lõunapeatus oli Larjungis, kus sai oodatud ka vihma vaibumist. Lete asemel kõndisime edasi Ghasase, kuhu jõudsime 16.30. Sammulugeja näitas päevase rännaku pikkuseks 21 km, tegelikult tuli vast 25 km ära. Aega kulus umbes 7,5 tundi (oma paar tundi kestis peatus Larjungis).



Hotel Eagles Nest Ghasas. Parim hotell kogu matka ajal.


13. Teisipäev 12.05. Matkagrupp laskub Tatopani’sse, kus on soojaveeallikad (ca 7-8 h). Lete (2480) – Ghasa (2010) – Rupse Chhahara (1630) – Dana (1400) – Guithe (1630) – Tatopani (1190). Tipugrupp laskub Thorang Phedi’sse. Tegelikult ületas tipugrupp kuru. Kuna olin osa plaanitud teest eelmisel päeval läbinud, kulus mul Tatopanisse jõudmiseks umbes neli tundi (kohal 11.00).



Tatopani. Eemalt paistab Hotel Himalaya.


14. Kolmapäev 13.05. Matkagrupp matkab ülesmäge (pikk päev – 8-9 h) Ghorepani’sse. Tatopani (1190) – Ghara (1700) – Sikha (1935) – Phalate (2270) – Chitre (2390) – Ghorepani (2750). Tipugrupp ületab Thorang La kuru (5416 m) ja laskub Muktinath’i (3800 m). Tegelikult jõudis tipugrupp Jomsomisse. Lõuna Shikha 4 juures kell 11, 15. 15 olin Ghorepanis, väsinud küll, aga siiski teovõimeline. Aega kulus selleks raskeks tõusuks umbes 7 tundi.



Ghorepani ja Snow View Lodge.


Kolmas nädal
15. Neljapäev 14.05. Matkagrupp ronib varahommikul panoraampunkti Poon Hill’il (3210m) ja laskub Hille’sse (3 h + 2,5h Poon Hill). Ghorepani (2750) – Poon Hill (3185) – Banthanti (2300) – (Ulleri (1960) – Hille (1475). Tipugrupp Laskub Jomsom’i (2710m). Tipugrupp veetis päeva Jomsomis. Poon Hillile startisin ma umbes 4.30, 6.45 olin juba hotellis tagasi, edasi-tagasi kulus sellele otsale veidi üle kahe tunni. Ja üleval sai ka üks jagu aega oldud. 10. 45 peatusin juba Ulleri treppide juures ja kell üks lõppes päevane teekond Hilles. Kui hommikusöögi ja lõunapausid maha arvata, kulus kõndimisele kuue tunni ringis.



Dipak Guest House Hilles, viimane ööbimispaik matkal.


16. Reede 15.05. Matkagrupp matkab Nayapul’i ja sõidab Pokharasse. Ööbimine hotellis. Hille (1475) – Sudame (1340) – Matathanti – Birethanti (1050) – Naya Pul (1070) (ca 2,5 h). Tipugrupp lendab Pokharasse. Noh, tipugrupp jõudis Pokharas hotelli ca 1,5 tundi enne mind. Nayapuli matkamiseks kulus koos vihmavarjus olemisega umbes kolm tundi, järgnes taksosõit (veidi alla 50 km) Pokharasse, hotellituppa astusin kell 11.50.


Nagu selgus, alahindasin veidi oma võimeid, eriti matka kõrgemal mägedes toimunud etappidel. Ka ringi teise poole rännakud kestsid reeglina vähem, kui olin kodus oletanud. Muidugi oleks võinud kulutada kõndimisele rohkem aega, teha teel pikemaid peatusi ja molutada vähem ööbimispaikades. Aga kuidagi kujunes välja selline rütm, mis tegelikult polnudki paha. Sest ükski pilt ei jäänud tegemata teel liigse kiirustamise tõttu.

neljapäev, 28. mai 2009

Nepaali pildid



rännak on lõppenud
möödunud hetkede kireva liivaga
joonistan nüüd
mälestuste mandalat
ilusamat kui maailm
kirkamat elust enesest
igasse ilmakaarde
igasse möödanikku
täna on avatud
võimaluste värvikas värav
tornides lehvivad lipud
pasunad hüüavad
kõik mu sõbrad on oodatud
üürikesele peole
enne kui meister aeg
pühib värvid tagasi halliks

Valik Nepaalis tehtud pilte sai viimaks üles pandud. Nagu ikka, oli aega vähevõitu nii suure hulga fotode töötlemiseks. Traditsiooniliselt puuduvad pildiallkirjad (neid on minu kasutatava tarkvaraga üsna tülikas tekitada). Head vaatamist! http://www.folklore.ee/~aado/Annapurna/

Kunstniku naeratus



seinalt vaatab mind
leebe pilguga
lasuriidikuningas
Bhaishajyaguru
mõtlen tänuga
headele soovidele
mida kunstnik
pildile maalis
kujutan naisekäsi
mis tanka siidiga raamisid
õnne ja tervist
pühapildina osta ei saa
teil Euroopas
on nii palju jäätist
miks on siis
paljudel näod ikka kurvad
küsis Madhu Krishna
ja naeratas

(28. 05. 2009. Tartus, mõeldes Ravibuddha tanka maalinud Bhaktapuri kunstnikule Madhu Krishna Chitrakarile)


Madhu Kirshna Chitrakar oma ateljees. Aado Lintropi foto 2009.

pühapäev, 24. mai 2009

Pildid ja mälestused

Eile õhtuks sain tehtud 750 pilti. Üle poole on tarvis veel üle vaadata, korrigeerida värvi ja valgustatust, sageli vähendada veidi kõige heledamate ja tumedamate alade äärmusi. See on väsitav, kuid huvitav töö, pealegi saab kogu reisi mõttes uuesti läbi teha. Nõnda ma olengi mõttes ikka Nepaali radadel, mõnikord üksi, mõnikord koos oma toredate kaaslastega. Peab ütlema, et seni on mul reisikaaslastega väga vedanud. 2007. aasta sügisese Nepaali reisi seltskond oli tore, 2008. aasta Ladakhi kloostrite retke oma samuti. Ja tänavugi vedas reisikaaslastega erakordselt. Keegi kunagi ütles, et sellistesse kohtadesse sõidavadki ainult toredad inimesed. Tundub, et tal on õigus. Tervituseks kõigile neile, kellega koos Himaalaja radadel kõnnitud, mõned värsked pildid. Ülejäänud jõuavad netti mõne aja pärast.

Järgneva pildirea pealkiri võiks olla "Järjest hõredamasse õhku". Kõik pildid on võetud matkates mööda Marsyangdi Khola orgu Manangi poole (esimene kõrgusel ca 900 m, viimane juba Manangi kohal erakla juures paarkümmend meetrit neljast tuhandest madalamal.



















reede, 22. mai 2009

Juba mitu päeva kodus

Jah, kodus küll, aga kirjutada pole viitsinud. Pikk nelja hüppega tagasisõit väsitas rohkem kui mägedes ronimine. KLM-i Delhi - Amsterdami lennukis sain lisaks külge mingi kõhutõve, mida Nepaalis hankida ei õnnestunud. Ja Eestis on üsna külm. Need oleksid virinad pärast pikka retke, tühised muidugi muude maailma asjade kõrval. Ja ma ei lase ennast pisihädadel segada. Juba on 400 pilti ehk umbes veerand kõigist Nepaalis seekord tehtud fotodest üle käidud ning jpg-deks konverteeritud.

Mida öelda kokkuvõtteks? 16 päevaga suudab minusugune mittesportlik inimene Annapurna ringi lõdvalt ära teha. Suudaks kiireminigi, kui vaja, sest mõni päev sai öömajani jõutud juba lõuna paiku. Üpris kiire käimisetempo tulenes ilmselt sellest, et nii giid kui kandja tahtsid varem õhtule saada. Nende jaoks oli minuga koos marsssimine ju töö, ööbimispaigas ootasid neid nii puhkus kui huvitavad kohtumised kolleegidega, raksi ja kaardimäng (Shantut ei näinud ma kordagi kaarte kätte võtmas, küll aga jälgis ta huviga teiste mängu). Mulle aga kujunesid pikad õhtud sageli üsna igavateks, sest polnud kellegagi suhelda. Alati polnud selliseid huvitavaid teekaaslasi nagu Jose ja Madlene või Anthony ja Haley. Kogu matka tegin läbi ühegi tõsisema terviserikke või altminekuta. Ainus sissekanne miinuspoolel võiks olla katki hõõrutud varvas, kuid seegi paranes kiiresti. Polnud ka suuremaid äravajumisi. Inimene suudab rohkem, kui arvab. Mägedes, eriti kõrgemal, on põhiline aeglane sujuv liikumine ja kannatlikkus. Ka siis, kui tahaks kiiremini pärale jõuda, tuleb kärsitus maha suruda. Ka siis, kui tundub, et aeglase tempoga ei jõua sa mitte kunagi pärale, tuleb edasi astuda. Parem rasketel hetkedel vaadata jalge ette, mitte eemale neetult aeglaselt läheneva mäenuki või mõne muu vahefiniši poole. Harva üles vaadates tundub tee jõudsamini edenevat. Viimastel päevadel jälgisin kolme inglise poissi, kes minust korduvalt üsna kiirel sammul mööda astusid, ent varsti kusagile pikemalt puhkama jäid. Sihtkohta jõudsin ma alati enne neid. Kõik esimeste päevade teekaaslased (venelased, hollandlased, ka üksi matkanud Susan) jäid kusagil minust maha.

Ühel õhtul Shantuga raksit juues sain teada, et ta on 52 aastat vana, tal on kuus last ja kolm lapselast. Matkadega hakkas ta elatist teenima 26 aastaselt. Rohkemaks tema inglise keelt ei jätkunud. Ise olin matka ajal ka 52 aastane ning teine lapselaps sündis päev pärast kojujõudmist.



Koos Shantuga Thorung La'l 9. mai varahommikul

laupäev, 16. mai 2009

Pokhara, Lakeside

Täna kisub ilm palavaks. Uimerdasime hommikupoolikul niisama ringi, midagi erilist teha ei viitsi. Täienduseks eilsele postitusele niipalju, et Alfredil, Kallel ja Kaittil ei õnnestunud Chulu Westi vallutada. Halb ilm ja kehv korralduslik pool said takistuseks. Nagu ma meeste jutust aru sain, polnud sherpa ja kandjad nõus kõrglaagrit rajama, ilma selleta oli aga tippuronimine (ja uuesti baaslaagrisse jõudmine) mõeldamatu. Lohutuseks roniti 5670 m kõrguse eel- või kõrvaltipu otsa. Naljatades nimetasid nad seda Chulu Est. Ja üle Thorung La sumpasid nad paksus lumes. Nii et mul vedas täiega, sain ilusa ilmaga rahulikult üle. Täna on kavas korralik lõuna mõnes järveäärses restoranis. Homme hommikul loodame hakata võimalikult vara Kathmandusse sõitma.

reede, 15. mai 2009

Matka lõpp, Pokhara

Mitu päeva pidin internetita läbi ajama, pärast Tukuched nägin esimest internetipunkti alles üleeile õhtul Ghorepanis, kuid selle ukse ees rippus tabalukk (mis polnud küll ei roostes ega tatrapudruga koos). Samas üle tänava oli ka teine samalaadi asutus, aga sealgi pimedus ja kõik arvutid katetega kaetud. Tegelikult oli probleem vist selles, et Ghorepanis polnud korralikku elektrit, hotellis põles vaid avariivalgustus akude pealt. Nii ma siis matkasingi uute postitusteta edasi. Kagbeni kohta kirjutasin:

kes suudaks kirjeldada
Kagbeni tänavaid
müstiline Mustang
hämarad käigud
üksteise külge kasvanud
keskaegsed majad
väikesed väljakud
tänaval pesu pesevad naised
nurga taga seisab
nuga haarav mees
õnneks vaid kuju
iga ukse kohal ohutiseks
palvetekst kolmikhark
või mingi kummaline
kompositsioon
astud pimedasse kangialusesse
leiad punase siseõue
kolmekordsete rõdudega
pesuga koos kus on lehvimas
kellegi naeru kaja
kitsas ja hubane
maailm on jälle noor
iga hetk astub
väravast sisse
lootosest sündinu

Peale Tukuched kiskus ilm vihmaseks, Larjungis tuli lausa mitu tundi oodata, et suurem sadu üle läheks, kuid siiski vihmaga edasi minna. Tegime sel päeval pikema teekonna, planeeritud Kalopani asemel viskasime veel kaks tundi Ghasasse, kus oli muuseas väga hea hotell Eagles Nest 11. mai teekonnaks näitas sammulugeja 21 km. Järgmisel päeval, 12. mail, oli seevastu kergem retk. Juba kell 11 olime Tatopanis (soe vesi). Peale Ghasat läbisime väga kitsa oru, kus Kali Gandaki endale läbi kaljude murdnud kohati vaid 5 meetri laiuse tee. Seejärel org avardus, ka ilm läks selgeks ja soojaks. Ent juba Tatopanis kõmises taas kõu. Hotell Himalaya, kus peatusin, oli küll välimuselt üsna kole, aga kena aiaga. Paraku hakkas just siis, kui nautisin oma non. veg. moussakat, vihma kallama. Ja jäigi sadama. Vihmaga sai käidud soojaveeallikatele rajatud basseinis, kus vesi vast oma 40 kraadi. Kümbluse eest tuli maksta tühised 30 Rs. Vesi oli soe ja lõõgastav, pähe sadav vihm isegi suurendas mõnu. Teel kohtasin mitmeid toredaid inimesi, näiteks reisisid koos Anthoni USA-st ja Haley Uus Meremaalt. Nendega sai mitmel õhtul söögilaua taga vesteldud. Ka kuumadel vetel olime koos. Tatopanis kohtasin veel üht väga südamlikku paari - Josed Andaluusiast ja Madlenet Shveitsist. Kui sain kuulda, kust Jose pärit, ütlesin talle, et vaat kui huvitav, just siin Kali Gandaki kaldal istudes meenus mulle äkki tema kodukandi luuletaja Garcia Lorca ja temaga seoses üks treine jõgi - Guadalquivir. Luuletus, mille neil assotsatsioonidel kirjutasin, on järgmine:


kohiseb Kali Gandaki
tume on tema vesi
mägede südame kaudu
läbides kaljuhaudu
palju ta teel musti kive pesi

kohiseb Kali Gandaki
ta lätted on kaugel Mustangis
mis salajast sõnumit üha
küll kordab ja kordab ta müha
et mõtted on selle käes vangis

kohiseb Kali Gandaki
tõmmu tütarlaps istutab riisi
Kagbenisse mine oh isand
kui möödunu peast oled visand
koos jõega ta ümiseb viisi

Jose ja Madlene kavatsesid minna teistpidi ringi, s.o. päripäeva ümber Annapurna, niipidi on Thorung La ületamine veel vaevalisem. Nad pärisid pikalt teeolude, lume ja muu kohta. Järgmisel hommikul sööma tulles nägin neid segaduses ja kiiresti lahkumas, sest Madlene oli kaotanud vöökoti dokumentidega. Neil tuli võtta ette raske tee tagasi ülesmäge lootusega see üles leida. Ka meil seisis ees ränk tõus - Tatopanist (1190 m) Ghorepanisse (ehk hobuste jootmise veele 2750 m) on ligi 1600 m tõusu. Selliseid kõrgusi ma seni ühe päevaga pole vallutanud. Aga minna tuli ja mindud sai. Peab ütlema, et oli ränk ronimine. Head meelt valmistas see, et umbes poolel teel Sikha küla alguses kohtasin rõõmsaid Josed ja Madlene'i, kes olid dokumentide koti kenasti üles leidnud. Jõime koos vett, soovisime üksteisele head teed ja lahkusime eri suundades. Kohe peale Ghorepanisse jõudmist jõudsid sinna ka pilved ja mähkisid kuru (Ghorepani Deurali asub otse mäekurul) udu sdisse. Hotell Snow View, söögitoa keskel suur bursuika, selle ümber sõbralik pererahvas. Minu giid Shantu paistis neid hästi tundvat, sest kohe kogunes mõnus vestlusring. Kahjuks ei saanud ma jutust aru, küll aga võisin nendega koos raksit juua.

Eile, 14. mail, ärkasin 4.15 koputuse peale. Riided selga, lamp pähe ja minema. Ees ootas veel 400 meetrit mäkkeronimist, et jõuda päikesetõusu ajaks Poon Hilli (3210 m) tippu nautima vaateid Dhaulagiri ja Annapurna ahelikele. Ilm oli õnneks selge ja ronimine tõotas ära tasuda. Ja olidki vägevad vaated ja päevatõus. Nagu pidulik hüvastijätt lumiste tippudega (loodetavasti vaid selleks korraks). Aga oli ka üsna külm. Ja pagana palju turiste, oma paarkümmend, kes kõikjal ringi tolgendasid ja ennast mägede taustal üles võtta lasid. Ja siis, kui päike juba kõrgel Machhapuchhare kohal, laskusime taas alla, sõime hotellis hommikust ja jätkasime teed. Kokkuvõtteks tuli sel päeval kõigepealt tõusta 460 ja seejärel allamäge minna oma 1735 m. Teekond läks kuulsate Ulleri treppide kaudu, millel on loendatud 3421 astet. Kuidas küll see tulemus saavutati, on teadmata, sest tegemist pole mitte eriti korrapärase trepiga, aga usume, et astmeid on vähemalt väidetud arv. Kell üks päeval sai jääda juba öömajale Hilles, hotellis Dipak. Sealt siis oli täna vaid kolme tunni tee Birethanti kaudu Nayapuli. Muidugi hakkas jälle sadama ning möödunud korrast tuttav Birethanti tuli läbida paksus vihmas. Aga kummaline - nagu olime saanud üle silla (korralik raudsild on remondis, selle asemel tuli kasutada ajutist puusilda), kui vihm lõppes nagu noaga lõigatud. Kas oli see Annapurna jumalagajätt. Sest sillaga lõpeb ka Annapurna kaitseala. Shantu ületas ennast ja organiseeris Pokharasse sõiduks takso. Bussiga oleks selle üle 40 km mägitee läbimine olnud üsna vaevaline. Nii jõudsingi umbes keskpäevaks Pokharasse, hotelli Stupa. Toas 103 olid Kaitti asjad juba ees, meest ennast ei kusagil. Proovisin helistada. Muidugi vastas mulle helin Kaitti kotist. Käisin dushi all ja tulin interneedust otsima. Kogu lugu seni.


hüvastijätt valgete jumalannadega
koiduselt kargel Poon Hillil
seejärel lumede juurest
tsikaadide sirina keskele
Ulleri treppide tuhanded astmed
õpetamas kannatlikkust
see ongi peamine kingitus
tõsiste mägede poolt
lauskmaa asukale
võta tänuga vastu

esmaspäev, 11. mai 2009

Tukuche, vahepeatus

Saabusime äsja Tukuchesse, nägin tee ääres kirja internet ja astusin sisse. Eilne päev oli pikk, saime nii vett kui vilet. Vile oli tuul, mis Kali Gandaki orus vastu puhus kiirusega kuni 25 m/sek, vesi aga vihm, mis tuli peale veidi enne Marphasse jõudmist. Muktinathist hakkasime astuma nagu ikka kell seitse, tee oli kena ja endiselt märgatavalt allamäge. Kappasime läbi Jharkotist 3550 m, mis tundus olevat huvitav küla. Tegin käigu pealt mõned pildid. Kali Gandaki orgu jõudes tegi Shantu mitu korda juttu otseteest Jomsomisse, kuid mina soovisin jonnakalt minna ringi Kagbeni kaudu. Ja õigesti tegin, sest see Mustangi linnake tasub vaatamist. Kagbeni on Leh korrutatud kümnega, väga ürgne ja kompaktne. Valdavalt kahekorruselised ehitised, kangialused, uste kohal kummalised ohutised, tänavanurga taga ehmatamas värvitud kuju - mees haaramas seinal rippuva noa jarele. Ja nii edasi. Kagbenist Jomsomisse oli pikk väsitav matk vastutuult mööda Kali Gandaki orgu, sageli otse jõesangis. Jomsomis sai lõunat süüa ja edasi Marphasse. See on teine vapustav Mustangi linnake, kuulus oma õunaaedade ja õunabrandy poolest. Kui vihm järele jai, tegin hulga maalilisi pilte. Templi külastuse lükkasin hommikuks, lootes pujale, kuid kell viis sadas ladinal ja muidugi ei läinud ma kuhugi. Aga seitsme paiku pilved hajusid ning teel siia nautisin suurepäraseid vaateid Annapurnale (tegelikult Nilgiridele). Dhaulagiri on kahjuks pilveloori taga.


Ledtaris 7. mail kirjutasin:

piki orgu tuhiseb
pärastlõunane tuul
mõtted liuglevad laisalt
kui raisakotkad
hõredas õhus
enam ei pääse välja
nende mägede vahelt
lumised valvurid vaatavad
valusa jäise pilguga
otsekui kaaludes
mu olemasolu õigustust
määrdunud näoga poisid
kannavad hagu
kitsed määgivad
üksik jakk näksib rohtu
maailm on lihtne
neljast tuhandest kõrgemal

Ja peale kuru Muktinathis:

mida lähemale lumemägedele
seda kaugemal nad on
tegelikult sa ei vaatagi neid
lähed pilk maas
iga samm paarkümmend sentmeetrit pikk
sellisel roomajal ei sobigi
tõsta pilku puhaste tippude poole

Ja eile õhtul Marphas

Kali Gandaki org võttis vastu
õitsevate põõsasmaranate
ja sigatugeva tuulega
õunalinna kitsad kivised tänavad
nagu siud looklemas ümber templi
tiibetlaste poed ja hotellid
vihmamärg sillutis
mille all kanalis kohiseb vesi
paljude lautade hõng
ja köögi vürtsikad lõhnad
vastu õhtut läks selgeks
tiibetlannad astusid poodidest välja
viimaseid uudiseid rääkima
vaatasin Kawaguchi maja
otsisin topeltdordžet ja leidsin
lisaks sellele ilusa vöö
Paradiisi nime kandva hotelli taga
õunaaias kukub kägu
täiesti selges eesti keeles

laupäev, 9. mai 2009

Muktinath

No nii, saabusin Muktinathi või õigemini Ranipauwasse kell kaksteist, väsinud ja uimasena. Aga kõigest järjekorras. Eile hommikul Ledtaris 4200 m kõrgusel läksid meie teed lahku. Alfred, Kalle ja Kaitti koos kandjate, koka ja kahe giidiga suundusid Chulu Westi baaslaagri poole, mina koos giid Shantu ja kandjaga liikusime Thorung Phedi suunas. Shantu valis alumise raja, mida maalihete tõttu kasutada ei soovita. Sel teel oligi paar ohtlikumat kohta, kuid saime neist üle ja jõudsime juba peale üheksat Thorung Phedisse (4540). Seal tõmbasime korraks hinge ja jätkasime teed Thorung Phedi kõrglaagri suunas. Oli vinge ronimine, kuid 10.20 olime kohal. Paraku kiskus ilm pilve ja kõledaks. Ka Chulu West, mille nõlval kaaslased ülespoole rühkisid, mähkis ennast halli loori. Tuli igav konutamise päev. Seltskonda küll lisandus, kuid miskit huvitavat peale viisakuste vahetamise ei sündinud. Ees ootas külm öö, kuna meie nepaali sõbrad olid magamiskottide osas segaduse korraldanud ja ühe vähem kaasa võtnud. Loomulikult tuli kõik kotid anda tipumeestele. Nii magasingi 4800 meetrist kõrgemal kahe teki ja sulejopega. Külm ei olnudki, aga kõrgus ei lasknud magada. Kell neli olin üleval ja kell viis hakkasin vaikselt jalga jala ette tõstma. Olin veidi mures, sest hommikul jooksis nina verd. Aga see läks mööda ja pisitasa, teosammul, lähenesin kurule. 600 meetrile tõusule kulus selles kõrguses veidi üle kahe tunni. 7.20 olin Thorung La'l. Aga seal oli üsna külm. Sel ajal, kui ma pildistasin, kuidas Shantu ja kandja mu palvelippe üles sidusid, jäid käed külmast täitsa kangeks. Hea oli, et kurul asuvast tillukesest teemajast sai paar kruusi kuuma teed. Ega me üleval kaua olnudki, Shantu kiirustas alla minema. No oli see laskumine! Algul laugem, pärastpoole järsem. Ja tundide kaupa muudkui alla ja alla kitsast kiviklibust rada mööda. Mul tekkis täielik teadvuse muutunud seisund. Vahepeal uskusin, et kurule tõusul juhtus midagi, et ma tegelikult ei jõudnudki üles, vaid näen kõike haiglases unenäos. Jalad olid lõpuks pehmed kui makaronid. Ja siis tuli veel marssida oma poolteist tundi pikaldaselt laskuvat orgu mööda Muktinathini, mis paistis juba 4500 meetri kõrguselt kätte, kuid ei tahtnud kuidagi läheneda. Aga kohale ma ennast vedasin. Shantu muidugi juhtis meid kõigepealt templisse, kus ma uimasena ringi kondasin ja midagi pildistada proovisin. Ja siis veel pikk tee hotellini Caravan.

Tegelikult ei peaks ju niimoodi kiirustama, et enne lõunat õhtule saada, aga täna puhus külm tuul, mille käes kaua mägede ilu istudes ei naudi. Aga nüüd läheb muidugi iga päevaga soojemaks. Loodan, et meestel sujub mäel ka kõik plaani kohaselt ja nad on praeguseks juba kõrglaagrisse tõusnud. Chulu tipud siia enam ei paista, aga hommikul oli seal ilm küll ilus.

kolmapäev, 6. mai 2009

Ikka Manang

Täna oli meil siis puhkepäev. Tähistasime seda nii, et võtsime ette tõusu Tsamkhangi erakla juurde, ca 400 m kõrgusele külast. Ilm oli hommikul imeline, nautisime vaateid Annapurna II, IV, III ja Gangapurnale. Tundub, et praegusel ajal ongi siin nii, et hommik vapustav, lõuna paiku tõuseb tugev tuul, üle mägede venivad pilved, algul heledad, pärast tumedamad. Ja võib ka sadada, nagu eile juhtuski. Samas on ööd vaiksed ja mitte eriti külmad. Aga tagasi tänase ronimise juurde. Umbes kümne paiku olime üleval, GPS näitas 3980 m. Imetillukeses gompas istus pika habemega laama, kes andis purgist mingeid musti seemneid ja käskis need ara süüa, seejärel valas väikesest kannukesest kollakat aniisimaitselist vedelikku pihku ja seegi tuli sisse võtta. Ta õnnistas kõiki, sidus kaela kirju paela. Ma ostsin endale veel palvehelmed ka, mis samas sisse pühitseti. Kell kaksteist olime külas tagasi, peale lõunat käisime liustikujärve vaatamas. Aga juba kiskus taevas pilve.

Ühe huvitava seiga tahaksin veel lisada. 3. mail, kui olime Chames, läksin peale lõunat küla peale, aga sattusin vastamisi tiibetlaste protsessiooniga. Piduriides mehed ja naised, trumm, taldrikud, laul. Jooksin kiiresti fotoka järele. Pärast tuli Kalle ka kaasa, järgnesime protsessioonile templi juurde, selle all oli saal, kus laual mitmesugused joogid. Rahvas tegi tantsides mitmeid tiire. Sattusime ka tantsijate ritta, tegime paar ringi ümber ruumi. Pärast kostitati meid tšangiga. Öeldi, et tiibetlaste püha, aga midagi täpsemat ei õnnestunud välja selgitada. Poistel ja meestel olid ühes nooled või pilliroovitsad. Järgmisel hommikul vahetati Chames massiliselt vanu palvelippe uute vastu, suitsutati kadaka- ja nuluoksi.

kirgas hommik
lumelipp Gangapurna kohal
palvehelmeid sõrmitsedes
kõnnitakse templi juurde
palveveskite tasane lõgin
suitsevad kadakaoksad
kitsa tänava alguses
kutsikas jookseb kelluke kaelas
lautades puhivad lehmad
taevas on jälle selge
ja võit jääb jumalatele

Järgmine kord siis parast Thorung La'd.

teisipäev, 5. mai 2009

Manang

Jõudsime Manangi umbes poole kahe paiku. Päevateekonnad jäävad ajaliselt järjest lühemaks. Lõunat tuleb süüa juba enne kahtteist. Eile ööbisime Alumises Pisangis, aga käisime ka Ülemises Pisangis, mis on väga vahva küla astmetena tõusvate traditsiooniliste majadega, pika palveveskimüüriga, kahe templi ja lehvivate palvelippudega. Ülemine tempel umbes 3365 m k6rgusel. Tänane hommik oli kaunis, Annapurna II hakkas meile ilusasti paistma kohe pärast külast lahkumist. Tee oli meeleolukas, ikka läbi järjest hõreneva seedermännimetsa. Vaikselt tõusime 3475 m kõrgusele nukile, kust avanes vaade nii käidud teele kui ka Manangi orgu. Hooga kõndisime kuni Bragani, kus sõime lõunat. Ja sealt juba jalutades Manangi. Ei jõudnud hotelli nimegi vaadata, vaid juba tulime internetipunkti. Siin on ühendus veel kallim, 1000 raha tund, arvutid ebamugavalt kõrgel. Ja täpitähti ei saa koodigagi teha. Hotellitoa ühest aknast avaneb ilus vaade Gangapurna liustikule, teisest mööda orgu tagasi. Paraku puhub just sellest aknast tuul sisse. Üldse on õhk juba jahedam ja täna öösel nautisin juba oma sulgmagamiskotti, sest hommikul oli toas vaid 8,4. Ja täna pealelõunal kõndisin, fliis seljas. Seni olin saanud hakkama t-särgi vael. Homme peatume Manangis, ülehomme liigume veel koos, seejärel läheb tipurühm oma teed. Internetti pole ilmselt enne Muktinathi või Marphat.

keegi laulab
et mägedest kõrgemad
võivad olla vaid mäed
kuid mina kingin sinule küla
üksteise kukil istuvate
tumedast kivist majadega
lehvivate palvelippudega
keerlevate palveveskitega
ja manimüüriga
uhke küla kingin sulle
õitsvate õunapuudega
tärkavate põldudega
kitsede lehmade ja muuladega
ojade ja veevõtukohtadega
igavese küla
lumise jumalanna palge ees
kingin ma täna sulle

pühapäev, 3. mai 2009

Chame

Jõudsime täna 14.30 kenasti Chamesse (2670 m). Siin on võimalus jälle kirjutada. Minut üle satelliidi maksab küll 10 raha, aga peaasi on võimalus! Matk on seni sujunud kenasti, üsna kindlas rütmis - äratus kell 6.00, hommikusöök 6.30 ja teele umbes 7.15. Lõuna ajal oleme teinud pikema peatuse (nii paar tundi või enam) ja siis jõudnud planeeritud ööbimispaika umbes kell kolm. Esimesed kaks päeva olid minu jaoks rasked, eriti palavuse tõttu, aga tänane kõndimine juba puhas nauding. Volbriõhtul Bahundandas nägime mägedes mitmeid lõkkeid. Peatusime imekenas paigas kõrgel künkal. Samas hotellis ka seitsmene venelaste seltskond, keda pärastpoolegi rajal näinud oleme. Õhtul oli kõva äike. Järgmine päev oli kuiv ja palav, mitu üsna järsku ronimist. Eile ööbisime Dharapanis, Kangaroo Guesthouse oli vist majutuspaiga nimi. Juba kell neli hakkas tibutama vihma ja varsti ka müristas. Äike kestis vist kella kümneni, siis jäi vihm järele. Aga hommikul hakkas taas sadama. Täna sai siis vihmakeepi kasutatud. Aga käia oli mõnus sellest hoolimata, et kokku tõusime oma 700 meetrit. Tänane lõunapaus oli Thanchokis Himalaya Hotel & Lunge nimelises paigas. Söök väga hea. Üks meie giididest üllatas nõgesesupiga, mis maitses suurepäraselt. Päras jäigi väike mõnus jalutuskäik läbi okasmetsa - kohevaokkalised seedrid, pikkade värskete kasvudega kuused, vaigulõhn. Tänana öömaja Tilicho Guesthouse on ka suurepärane. Saime kahesed majakesed täiesti omaette. Ehk on ka sooja vett. Seni igatahes on igal õhtul sooja dushi saanud. Ja särki loputada. Praegu tormasin kähku internetipunkti, ei jõudnud kottigi ära oodata (need jõuavad kandjate turjal tund või poolteist pärast meid). Aga mu enda kaheosaline fotokott koos kogu kraamiga kaalub ka oma 8-9 kilo. Muidu on kõik suurepärane, vaid ilm teeb muret. Praegugi kerkib alt orust suur tume pilv aeglaselt ülespoole. Kas jõuab ka meieni, ei tea. Aga kunagi jõuame ehk vihmade alast välja.