Neljapäev, 31. mai 2012

Saju nimesse ristitud

Taevas kisub jälle pilve
külm vihm voolab
üle kivikujude juuste
elavad inimesed
ei hooli sellest
mõni kosib nägusa naise
teisel tuleb end lasta
enne laulatust ristida

aga milleks kui pilved
nagunii vastu õhtut
sajavad tühjaks
avavad kahvatu taeva
kust tähed lähevad ära
enne pulmapeo viimaseid
väsinud külalisi

vihma on igal juhul
rohkem kui pisaraid
ükskõik millise jumala
silmade taga
saju nimesse ristitud rahvas
elab kuni armastusest saab
lillade ehatriipude ajastu
kähisev kõrb


Kolmapäev, 30. mai 2012

Üksi ja sõnajalaga

Täna kõnnib mu meel
mööda vihmaseid radu
kusagil sealpool
ma ei mäleta
nende nime

ma ei lahkunud lauldes
aga ometi olen ära
niiskete metsade taga
kuuskede uniste juurte
ja kivirahnude juures

kuulan piiskade sahinat
üksi enese olemises
mõteldes kaasa
saja samblamõtteisse süüvinud
sõnajalaga

riivates nende lehti
sõnalise kerge
kastemärja jalaga

Kolmapäev, 23. mai 2012

Veel mõned õitsejad

Osa tulpe on õitsemises teistest veidi maha jäänud, neid tuli nüüd eraldi imetleda ja pildistada. Väike veigela on ka õites. Ja rapsipõld kiirgab rohekaskollast valgust.

Esmaspäev, 21. mai 2012

Kamsu videopäevik 19.05.2012

Laupäev, 19. mai 2012

Tulpide pidu

Toominga õitsemise ajal on tulpide pidu. See on sama üürike kui toomeõite valevuski. Nagu kõik, mis sünnib, kasvab ja õitseb põhjamaa kevadel. Pärast neljapäevast suurt vihma ja reedest jahedust paistis täna soe päike, mis õhtupoolikuks õied päris häbitult lahti meelitas. Aga hommikul olid nad alles avanemas, kaetud sadade veepärlitega. Kuna nende ilusaim aeg on lühike, tuleb leida mahti kõndimiseks peenarde ääres. Lilled tuletavad meile meelde, et elu ei alga tulevikus ega ole möödas, vaid toimub just praegu ja just siin, täie hoo ja väega. Kui laseme hetke mööda, on see jäädavalt läinud, tulpide pidu läbi ja õielehed varisenud. Mis siis, et meil oleks siis aega ja tahtmist neid imetleda.

Muidugi oli täna lisaks tulpidele teisigi pilgupüüdjaid. Mõnda neist ei oska ma isegi nimetada, näiteks neid väikeseid siniseid koonuseid, mis lähemal vaatlusel näivad koosnevat paljudest tillukestest õitest. Tuhkur enelas, murtudsüda, kirsid, ploomid. Õunapuudelgi on esimesed õied valla. Ja sirelite õiepungad paisuvad jõudsasti.

Õhtul panevad isegi võililled oma õied kinni, tulpidest rääkimata. Kuldnokapojad teevad pesakastides päris kõva lärmi. Kaugemal kukub kägu. Õhus on toomeõite ja niidetud rohu lõhnadest moodustunud mai keskpaiga õhtute tunnusbukett. Päike vajub Ignase pool puulatvade ligi. Jahedus astub õue koos pikkade varjudega, sääsed pinisevad üha valjemini.

Kolmapäev, 16. mai 2012

Maihommik

Köha äratas mind veerand viis. Tõmbasin hommikumantli selga ja tulin kööki. Istusin ja vaatasin päeva tulekut. Vana toominga valevus paistis tuppa. Valgenes, ükshaaval kustusid aiatuled. Ööbik laulis maja taga põõsastes. Teine ööbik lendas akna alla aiatooli seljatoele, ajas noka laiali ja laksutas. Siis lendas õunapuu otsa ja laulis veidi sealgi. Taeva ühtlane hall kate sulas, ilmusid pilved ja said värvid. Sinine toon nende vahel süvenes. Juba võis võtta pildimasina ja minna õue. Mulle meeldivad pilved, vahva on neid pildile püüdes mõelda, et nad ei korda ennast mitte kunagi. Päike pressis oma kiired pilvede vahelt läbi, valgustas õrna hommikuse helgiga toomingat ja teisi puid-põõsaid ning mindki, kui seisin trepil, fotokaamera käes. Päev oli alanud. Om mani padme hum.

Pühapäev, 13. mai 2012

Toomingas õitseb ja kartul sai mulda

Toomingas õitseb ja ilm on külm. Nagu toomepuu õitsemise ajal peab olema. Tulbid ei lase ennast jahedusest segada. Praegu on nende aeg. Meil jälle oli kartulipanemise aeg. Muru sai ka niidetud. Tänavune esimene niitmine jäigi kuidagi hiliseks, rohi viskas soojade päevadega kõvasti kasvada. Täna õhtul on lõpuks tunne, et oleme kiiremate töödega enam-vähem järje peal.

Hakkasin mõtlema, et ehk on see põhjamaa loodus ise, mis sunnib meid niimoodi tormama. Teadmine, et kevad on üürike ja suvi lõpeb enne, kui on õieti alata jõudnud. Ja et kevadel on vaja nii palju asju teha, kui sul on aed ja sa kasvatad lisaks lilledele ka söödavat kraami. Lõunamaa tempod on teistsugused. Seal on võib-olla tööde jaoks veidi rohkem aega. Isegi kõrgel Himaalaja mägedes, kus kasvab vaid oder ja kartul ja kus suvi pole palju pikem meie omast, saab põllutööd vist veidi lõdvemalt võtta, sest muid pakilisi töid selle kõrval ei ole. Samas ei juhtu meilgi midagi hirmsat, kui kartulipanek jääb mai lõppu. Ise mõtleme enda jaoks tähtaegu välja ja rabame siis nendest kinni pidamise nimel pimedani aias. See on vist juba pärisorjuse ajast külge jäänud - oma põllulapikeste jaoks saad kulutada vaid seda aega, mis mõisa orjamisest üle jääb. Ja ega praeguselgi ajal linnas tööl käies nädala sees kodus palju teha ei jõua. Tõsisemad tööd tehakse ikka ära puhkepäeviti. Muidugi juhul, kui on veel tahtmist ja jõudu midagi teha. Aga kui ei tee, siis tulevad varsti teised - sammhaaval astub õue puine rahvas ja rohune rahvas ja sõnajalgne rahvas ja samblane rahvas. Nad ootavad väsimatult oma võimalust ega jäta seda kasutamata.

Neljapäev, 10. mai 2012

Valmis kasvuhoone ja lillepildid

Eile õhtul sai vastne kasvuhoone uksed ette. Oli ka viimane aeg, sest põhjamaine kevad tormab edasi, varsti on toomepuu õites ja tuleb kartul maha panna. Muru tahab ka juba niita, oad külvata ja palju muudki teha. Aga lilled ei oota, neil on õitsemiseks oma aeg, kui sul pole mahti vaadata, siis sa ei näegi nende värve. Tuleb iga päev endale meelde tuletada, et praegu on palju olulisem kui eile või homme. Tuleb leida aega, et mitte elada nagu ridva otsa riputatud porgandit püüdev eesel, kes püüab maiuspala kätte saada, kuid ei märka, et see liigub koos temaga, nii et ta sellele kunagi järele ei jõua. Kes tahaks olla selline eesel? Ometi me oleme, sest ei suuda või ei oska elada olevikus. Kui dalai laamalt küsiti, mis hämmastab teda kõige rohkem, vastas ta: "Inimene. Sest ta kulutab tervise selleks, et raha teenida. Siis ta kulutab raha tervise parandamiseks. Ja ta muretseb niivõrd tuleviku pärast, et ei naudi olevikku, mille tulemuseks on see, et ta ei ela ei olevikus ega tulevikus. Ta elab nii, nagu ei peaks ta kunagi surema ning sureb siis, ilma et oleks tõeliselt elanudki."