5+5=11~12

Pilte kaks päeva kestnud toredast peost. Aitäh kõigile külalistele!

Teisel pool vett

Marju Peterson ja Heno Sarv Helleroga 1978. aastal Toilas. Nüüd on mõlemad teisel pool vett.

Järgnev luuletus on kirjutatud vanade Hellero kaaslaste peale mõeldes. Olgu see täna teist korda siia blogisse üles pandud. Kajad kõlavad kokku. Ka üle vete.

Kunagi saame kajaks

Pikk palav päev vajub putukapininaks
kastemärgade radade kohale
jõge mööda hõljuvad õhtused hetked
pikas uduviirus loojangukaare poole

päike on jätnud kuuma käe minu õlale
koormat seda täna ma kannatan rõõmuga
kutsudes meelde laule ja lahkunud sõpru
nopin jalgadelt sääski kui veremarju

on alles juuli algus kuid elatav suvi juba
niriseb kellaliivana olematusse aega
kusagil seal on viimasteks päevadeks hoitud
kõik minu poisipõlve heinakuu õhtud

laulame praegu veel koos ja räägime jutte
mis jäävad sellel männivaigust lõhnaval maal
alati mäletama me uhke kõlaga häälte
laiskade vete kohal ekslevat kaja

Koduveinipidu Maarja pool

Eile õhtul koguneti koduveinipeole Maarja juurde. Igaüks võttis kaasa koduveini või mahla ja hea tuju, söökide eest oli hoolitsenud perenaine. Ja need olid vapustavad. Maarja tutvustas meile vene kokakunsti hõrgutisi - laual (õigemini põrandal) olid kirsi-maksapirukas, kanamaksapasteet, kalasült, sibulamoos, räimerullid, lahtine pirukas suitsupõsega, omatehtud letšo ja veel üht-teist meelepärast. Maitsti erinevaid koduveine, söödi, räägiti töö- ja naljajutte, öeldi tooste, lauldi. Loodetavasti lahkusid kõik veel parema tujuga, kui tulid. Ja et täna kellelgi veinist pea ei valuta.

Heno Sarve mälestuseks

Umbes samal ajal, kui kuus tsurakest alustasid 15. märtsi hommikul pikka retke Udmurdimaale, läks teele, mille pikkust ükski siin ilmas kõndija ei tea, nende kaaslane ja sõber Heno Sarv. Teate Heno lahkumisest saime üsna peale Tartust välja sõitmist ja muidugi andis see häälestuse kogu meie reisile. Laulsime palju neid laule, mida Heno oli laulnud, meenutasime mitmesuguseid temaga seotud juhtumusi, panime tema mälestuseks kirikutesse küünlaid ja võtsime viina. Selles vaimus tuletasin meelde ka oma esimest Udmurdimaa ekspeditsiooni 1980. aasta juulis, kus töötasin koos Henoga. Mõtteline ring saigi täis Varklet-Bodja külas, mida nüüd pooleks tunniks vaatama sõitsime ja kus 1980. aastal mõned päevad filmisime. Järgnevalt valik pilte neist ja veel varasematest aegadest. Need, keda me mäletame, jäävad meiega. Ka läbi halli aja.

Sain Henoga tuttavaks 1977. aastal Tallinnfilmis "Linnutee tuulte" filmi meeskonnas töötades. Tema oli Lennart Mere, mina operaatorite assistent. Meie esimene ühine reis viis Vadjamaale. See pilt ongi tehtud Vadjamaal ajavahemikus 15.-18. mai 1977.

1980. aasta märtsis Vepsamaal. Siis töötasime Etnograafiamuuseumis, Heno teadurina, mina filmimehena.

Varklet-Bodjas 1980. aasta juulis. Parteibossi lõtva käeviibutust õnnestus Henol üsna hästi matkida.

Varklet-Bodjas 1980. aasta juulis.

Kuzebajevos 1980. aasta juulis.

Kuzebajevos 1980. aasta juulis. Sõidame palvuspaiku filmima.

1980. aasta juuli. Heno koos fotograaf Priit Härmasega Kuzebajevo suure palvekoja lähedal palvuse algust ootamas. Nüüd on mõlemad sealpoolsed mehed.

Burdenko tänaval (nüüd Veski) Tartus tõenäoliselt 1982. aasta kevadel.