Reede, 20. november 2020

Tõejärgne maailm ja Lenini vaim

 


Eks olnud Lenin see mees, kes kunagi kuulutas, et kapitalistid valmistavad ise selle köie, millega neid üles puuakse. Eks kinnitati Nõukogude Liidus kuni viimase hetkeni, et Lenini ideed elavad edasi. Võib-olla leiti juba siis, et parim köis läänemaailma poomiseks on sõnavabadus, üks fundamentaalseid vaba maailma väärtusi, mille puudumist idabloki maadele pidevalt ette heideti. Kui Lenin oleks elanud, oleks ta käsi hõõrunud ja öelnud: „Me näitame teile veel sõnavabadust, nii et te lämbute selle kätte!“ Tõsi, möödunud sajandi viimastel kümnenditel puudusid totalitaarsete riikide ideoloogidel head võimalused sõnavabaduse kui poomisnööri kasutamiseks. Oma kontrolli all olevas meedias võidi ju kirjutada ükskõik mida, ent see ei jõudnud suure lugejaskonnani. Võidi ka rahastada lääneriikide komparteide ajalehti, et nende kaudu segadust külvata, ent neilgi väljaannetel polnud kuigi suurt levikut. Asi muutus interneti arengu ja sotsiaalmeedia ning suhtlusvõrgustike plahvatusliku kasvuga. Nüüd oli võimalus olemas ning sõda võis alata!

Kujutan ette Lenini vaimu ütlemas: „Nüüd, seltsimehed, topime me läänele sõnavabaduse kurku! Alustame sobiva tausta loomisest. Selleks külvame järjekindlalt mõtteid, mis kinnitavad, et kõigile maailma asjadele on olemas alternatiivsed seletused, mida ametlik meedia rahva eest varjata püüab. Pole oluline, kui ebareaalsed või isegi jaburad need on, kui need ainult kahtlusi ja segadust suudavad tekitada. Seltsimehed, meie kätte on antud kinokunstist palju võimsam relv! Me ujutame maailma üle infosõdalaste hordidega, kes kõik peavad tegema vaid üht – kõigutama inimkonna tõeni jõudmise võimalikkuse usku. Tõejärgne maailm – need sõnad saagu nüüdsest me lipukirjaks. Ja siis, kuulake hästi, siis on läänel valida halva ja veel halvema vahel. Ühiskond lõheneb, ühele poole satuvad need, kes siiski tahaksid millessegi uskuda ning keda pidev infomüra rõhub sedavõrd, et nad hakkavad pikapeale igatsema karmimat korda. Ja see, seltsimehed, on vesi meie veskile! Teisele poole jäävad need, kes ei usu enam millessegi, eriti aga riiklikult rahastatud meediasse ega teadusse, sest oma miljardite kommentaaridega oleme loonud ettekujutuse neist kui müüdavatest kanalitest. Sellised inimesed on üldjuhul segaduses ning kalduvad pigem soosima vandenõuteooriaid. Ja see, seltsimehed, on taas meie huvides! Siis jõuab kätte aeg, kus ühed ei taha ja teised ei saa vanaviisi edasi elada. Tuleb kas lämbuda sõnavabaduse kätte, mille kaugemaks tagajärjeks on üldine mäss ja kaos, või rakendada tsensuuri ja piiranguid. Ja siin, seltsimehed, rõhutan ma, et mõlemal juhul oleme me võitnud!“

 

Neljapäev, 19. november 2020

Toitev käsi

 


Tule taevas appi, tahaks järjest rohkem hüüda. Aga taevas ei aita, tal pole meie sebimisest sooja ega külma. Aga mis teha, kui pole võimalik aru saada, kuidas 21. sajandi teise aastakümne lõpus leidub hulgaliselt inimesi, kes arvavad, et kerakujuline maa on Sorose ja tema käsilaste või vabamüürlaste või NASA või reptiilide või mingi salapärase süvariigi väljamõeldis. Et koroonaviirust pole olemas, et vaktsiinid on mõeldud inimkonna hävitamiseks või allutamiseks. Et lennukid lendavad selleks, et piserdada meie peale paljunemist takistavaid mürke. Et 11. 09. 2001. oli Ameerika salateenistuste vandenõu oma rahva vastu, et 17. 07. 2014. Amsterdamist Kuala Lumpurisse lennanud Malaisia lennuki lasid Ukraina kohal alla ukrainlased ise või neid toetavad NATO struktuurid, et Donald Trump on kogu inimkonna päästja ja tema vastaskandidaat Saatana enda kehastus. Kõiki jaburusi ei jõua kokku võtta, sest enne läheb Issanda päike looja.

Mis teha olukorras, kus omadussõna alternatiivne on omandanud igasuguste lolluste levitamist õigustava tähenduse. Kus järjest süveneb arusaam, et igale uurijate või teadlaste põhjendatud seisukohale tuleb vastukaaluks esitada kümme muud, alternatiivset, sest argumenteeritud ja tasakaalukad arvamused on nagunii kellegi tellimusel kirjutatud ja kinni makstud. Kui tuhanded teadlased püüavad 21. sajandil (sic!, mitte Katariina Suure ajal) endiselt selgitada, et vaktsineerimine on pandeemiatega võitlemiseks hädavajalik, siis leidub ju ikka kusagil paar-kolm nii-öelda diplomeeritud tegelast, kes väidavad midagi muud. Ülejäänud tuhanded on ära ostetud ravimifirmade ja tont teab kelle poolt, aga kes maksab nö alternatiivsete seisukohtade levitajatele? Mis rahaga eksisteerib näiteks Telegram.ee? Mis rahaga kirjastatakse kõikvõimalikku pseudoteaduslikku pahna, mille peamine eesmärk näib olevat külvata usaldamatust teaduse vastu. Kelle huvides on sogane vesi ja mis kalu sellest püüda tahetakse? Aga seda ei tohi küsida, sest saad kohe harja sada trolli, kes heal juhul suudavad järjestada paar lihtlauset, ent oskavad neid vürtsitada mahlaka sõimuga.

Aga mis seal ikka imestada, kui meie endi poolt valitud juhid annavad igal hetkel mõista, et valijate arvamus huvitab neid uuesti alles enne järgmisi valimisi, seni aga võib rämedustega tähelepanu koguda, valetada ja vassida ning varastada otse või varjatult. Minu jaoks muide ei ole suurt vahet sellel, kui minister laseb oma lapsi riigi raha eest kooli sõidutada, ega sellel, kui valitud eurosaadik kurdab, et ei saa kodus normaalselt töötada, sest pole printerit. Just sellisest suhtumisest, et riik ja maksumaksja peab kinni taguma ametniku või poliitiku iga ninanuuskamise, algabki tee otsese varguseni. Mina, vaene eesti teadlane, saan oma palga eest osta endale arvuteid, printereid ja muid vajalikke seadmeid, et oleks võimalik töötada ka kodus, aga rahva poolt valitud ja kordi rohkem teeniv isend ei saa. Mis teda takistab?

Illustratsiooniks 2019. aasta kevadel Pamplona tänaval pildistatud seinamaaling, mis kuulutab baskide solidaarsust Donetski Rahvavabariigiga. Kes on see salapärane призрак (viirastus) ja mis raha eest tegutseb? Miks haaravad suurvene šovinistide käe tänulikult kõik Euroopa paremäärmuslased? Vast on see ka toitev käsi.