Toitev käsi

 

Tule taevas appi, tahaks järjest rohkem hüüda. Aga taevas ei aita, tal pole meie sebimisest sooja ega külma. Aga mis teha, kui pole võimalik aru saada, kuidas 21. sajandi teise aastakümne lõpus leidub hulgaliselt inimesi, kes arvavad, et kerakujuline maa on Sorose ja tema käsilaste või vabamüürlaste või NASA või reptiilide või mingi salapärase süvariigi väljamõeldis. Et koroonaviirust pole olemas, et vaktsiinid on mõeldud inimkonna hävitamiseks või allutamiseks. Et lennukid lendavad selleks, et piserdada meie peale paljunemist takistavaid mürke. Et 11. 09. 2001. oli Ameerika salateenistuste vandenõu oma rahva vastu, et 17. 07. 2014. Amsterdamist Kuala Lumpurisse lennanud Malaisia lennuki lasid Ukraina kohal alla ukrainlased ise või neid toetavad NATO struktuurid, et Donald Trump on kogu inimkonna päästja ja tema vastaskandidaat Saatana enda kehastus. Kõiki jaburusi ei jõua kokku võtta, sest enne läheb Issanda päike looja.

Mis teha olukorras, kus omadussõna alternatiivne on omandanud igasuguste lolluste levitamist õigustava tähenduse. Kus järjest süveneb arusaam, et igale uurijate või teadlaste põhjendatud seisukohale tuleb vastukaaluks esitada kümme muud, alternatiivset, sest argumenteeritud ja tasakaalukad arvamused on nagunii kellegi tellimusel kirjutatud ja kinni makstud. Kui tuhanded teadlased püüavad 21. sajandil (sic!, mitte Katariina Suure ajal) endiselt selgitada, et vaktsineerimine on pandeemiatega võitlemiseks hädavajalik, siis leidub ju ikka kusagil paar-kolm nii-öelda diplomeeritud tegelast, kes väidavad midagi muud. Ülejäänud tuhanded on ära ostetud ravimifirmade ja tont teab kelle poolt, aga kes maksab nö alternatiivsete seisukohtade levitajatele? Mis rahaga eksisteerib näiteks Telegram.ee? Mis rahaga kirjastatakse kõikvõimalikku pseudoteaduslikku pahna, mille peamine eesmärk näib olevat külvata usaldamatust teaduse vastu. Kelle huvides on sogane vesi ja mis kalu sellest püüda tahetakse? Aga seda ei tohi küsida, sest saad kohe harja sada trolli, kes heal juhul suudavad järjestada paar lihtlauset, ent oskavad neid vürtsitada mahlaka sõimuga.

Aga mis seal ikka imestada, kui meie endi poolt valitud juhid annavad igal hetkel mõista, et valijate arvamus huvitab neid uuesti alles enne järgmisi valimisi, seni aga võib rämedustega tähelepanu koguda, valetada ja vassida ning varastada otse või varjatult. Minu jaoks muide ei ole suurt vahet sellel, kui minister laseb oma lapsi riigi raha eest kooli sõidutada, ega sellel, kui valitud eurosaadik kurdab, et ei saa kodus normaalselt töötada, sest pole printerit. Just sellisest suhtumisest, et riik ja maksumaksja peab kinni taguma ametniku või poliitiku iga ninanuuskamise, algabki tee otsese varguseni. Mina, vaene eesti teadlane, saan oma palga eest osta endale arvuteid, printereid ja muid vajalikke seadmeid, et oleks võimalik töötada ka kodus, aga rahva poolt valitud ja kordi rohkem teeniv isend ei saa. Mis teda takistab?

Illustratsiooniks 2019. aasta kevadel Pamplona tänaval pildistatud seinamaaling, mis kuulutab baskide solidaarsust Donetski Rahvavabariigiga. Kes on see salapärane призрак (viirastus) ja mis raha eest tegutseb? Miks haaravad suurvene šovinistide käe tänulikult kõik Euroopa paremäärmuslased? Vast on see ka toitev käsi.