Tõejärgne maailm ja Lenini vaim

 

Eks olnud Lenin see mees, kes kunagi kuulutas, et kapitalistid valmistavad ise selle köie, millega neid üles puuakse. Eks kinnitati Nõukogude Liidus kuni viimase hetkeni, et Lenini ideed elavad edasi. Võib-olla leiti juba siis, et parim köis läänemaailma poomiseks on sõnavabadus, üks fundamentaalseid vaba maailma väärtusi, mille puudumist idabloki maadele pidevalt ette heideti. Kui Lenin oleks elanud, oleks ta käsi hõõrunud ja öelnud: „Me näitame teile veel sõnavabadust, nii et te lämbute selle kätte!“ Tõsi, möödunud sajandi viimastel kümnenditel puudusid totalitaarsete riikide ideoloogidel head võimalused sõnavabaduse kui poomisnööri kasutamiseks. Oma kontrolli all olevas meedias võidi ju kirjutada ükskõik mida, ent see ei jõudnud suure lugejaskonnani. Võidi ka rahastada lääneriikide komparteide ajalehti, et nende kaudu segadust külvata, ent neilgi väljaannetel polnud kuigi suurt levikut. Asi muutus interneti arengu ja sotsiaalmeedia ning suhtlusvõrgustike plahvatusliku kasvuga. Nüüd oli võimalus olemas ning sõda võis alata!

Kujutan ette Lenini vaimu ütlemas: „Nüüd, seltsimehed, topime me läänele sõnavabaduse kurku! Alustame sobiva tausta loomisest. Selleks külvame järjekindlalt mõtteid, mis kinnitavad, et kõigile maailma asjadele on olemas alternatiivsed seletused, mida ametlik meedia rahva eest varjata püüab. Pole oluline, kui ebareaalsed või isegi jaburad need on, kui need ainult kahtlusi ja segadust suudavad tekitada. Seltsimehed, meie kätte on antud kinokunstist palju võimsam relv! Me ujutame maailma üle infosõdalaste hordidega, kes kõik peavad tegema vaid üht – kõigutama inimkonna tõeni jõudmise võimalikkuse usku. Tõejärgne maailm – need sõnad saagu nüüdsest me lipukirjaks. Ja siis, kuulake hästi, siis on läänel valida halva ja veel halvema vahel. Ühiskond lõheneb, ühele poole satuvad need, kes siiski tahaksid millessegi uskuda ning keda pidev infomüra rõhub sedavõrd, et nad hakkavad pikapeale igatsema karmimat korda. Ja see, seltsimehed, on vesi meie veskile! Teisele poole jäävad need, kes ei usu enam millessegi, eriti aga riiklikult rahastatud meediasse ega teadusse, sest oma miljardite kommentaaridega oleme loonud ettekujutuse neist kui müüdavatest kanalitest. Sellised inimesed on üldjuhul segaduses ning kalduvad pigem soosima vandenõuteooriaid. Ja see, seltsimehed, on taas meie huvides! Siis jõuab kätte aeg, kus ühed ei taha ja teised ei saa vanaviisi edasi elada. Tuleb kas lämbuda sõnavabaduse kätte, mille kaugemaks tagajärjeks on üldine mäss ja kaos, või rakendada tsensuuri ja piiranguid. Ja siin, seltsimehed, rõhutan ma, et mõlemal juhul oleme me võitnud!“