Kui seda metsa ees ei oleks. Juhan Liiv
Võime öelda ka märksa lihtsamalt: mets säilitab ja konserveerib kultuuris maagilise mõtlemise praktikat, kuna rahvastel, kellel on rohkem metsa, saavutab animism teatud mõttes surematuse – see võtab lihtsalt teistsuguseid vorme. Valdur Mikita
Lapsepõlves kutsusime kohta, kus sageli isaga jalutamas käisime, Tagametsaks. Sinna ehitati Kalevi spordihall.
Võime öelda ka märksa lihtsamalt: mets säilitab ja konserveerib kultuuris maagilise mõtlemise praktikat, kuna rahvastel, kellel on rohkem metsa, saavutab animism teatud mõttes surematuse – see võtab lihtsalt teistsuguseid vorme. Valdur Mikita
Lapsepõlves kutsusime kohta, kus sageli isaga jalutamas käisime, Tagametsaks. Sinna ehitati Kalevi spordihall.
Ärkan keset ööd, akna taga kohiseb tuul. Pilv on vajunud metsaserva ligi, vana kuu kaame valgus langeb mu peale. Püüan meelde tuletada, mida unes nägin, teadvus kuvab kummalisi pilte – rohtukasvanud raudteeveer, taamal roostes vagunid, kolm meest astumas linna poole. Üks neist on tegelikult surnud, meenub äkki. Tapetud nimetus väikeses kohvikus. Miks? Oli vist mingi mõttetu kättemaks mulle tundmatute inimeste poolt. Julm ja jabur surm. Ma ei imesta, et ta praegu koos meiega kõnnib, unes pole ajal kindlat suunda, püüan ainult meelde tuletada, kuhu parkisin auto. Mäletan, et sõitsin linna autoga, sealt lendasin kuhugi, kus pärast toimus kuritöö. Ja uuesti tagasi, nüüd vist rongiga, kartus hinges, et samad mehed varitsevad mindki. Siis see raudtee mahajäetud vagunitega. Miks peab inimene selliseid asju unes nägema? Tegelikult oleme ju metsarahvas, kes elab oma maal juba kümme tuhat aastat, väidab Mikita. Sellest ei jõua miskit mu unedesse, kus on jõgesid, merd ja mägesid, aga mitte metsa. Veel on palju asjade pakkimist, rongile või lennujaama kiirustamist, hiljaksjäämist – seda näidatakse. Võõraid linnu ja maastikke samuti. Ent aastatuhandete geneetiline kaja, kuhu see jääb? Olen küll toolilt toolile ronides vältinud põrandal roomavaid madusid või püüdnud väljuda vee poolt üle ujutatud majast, kuid pole ühtki hirmuunenägu metsa eksimisest. Võib-olla see ongi geenidest tulenev, ma lihtsalt ei eksi metsas ära ega oska seda isegi unes karta. Tegelikult pole ma ka võõras linnas kunagi ära eksinud, aga sellist asja tuleb unes ette. Paigad muudavad ennast ootamatult: oli vaksal, kuid sisenedes leiad ennast hoopis rahvast tulvil postkontorist. Mida nad kõik siin teevad ja kus, pagan võtaks, on väljapääs perroonile? Üks viimasel ajal sageli esinevaid hirmumotiive on auto kaotamine. Alati juhtub olema talv, alati on kõikjal hullupööra autosid, mille vahelt püüan asjata leida enda oma. Tean, et parkisin selle mingi jabura metallist angaari seina äärde. Aga pole, seal õue peal on küll töökoda, kuid isegi sealt ei leia ma oma sõiduriista. Ilma mingi üleminekuta seisan äkki Tallinnas nõukaaegsel Võidu väljakul ja ootan bussi – Tartusse sõitmiseks. Või asun teele jalgratta sadulas, peas mõte, et kaks otsa ühe päevaga on liig mis liig.
Kuhu jääb mets? Miks ma kunagi seda unes ei näe, miks ei vii nägemused mind seenemetsade sekka kui musulmani Mekka? Olen ma siis elu jooksul vähe seenel käinud? Vähe metsi mööda hulkunud? Kas minu perifeeria, mis endale unedes ligineda laseb, pole äkki linn? Tundratki olen ma näinud nii unes kui ilmsi, keskööpäikest ja laiskade jõgede lookeid. Loitsu alustades tuli just hõre metsatundra esimesena silmade ette. Madala päikese kiirtes helkiv vesi ja püstkoda kõrgel kaldal. Kas see on teine paralleelmaailm, linnadžungli vastand? Miks ei võiks see nii olla? Minu jaoks on soome-ugri juur ikka olulisem olnud kui eesti talupojakultuur. Linnalapsena sain viimasest osa vaid maal sugulaste pool käies ega osanud tähelepanu pöörata paljudele maaelu seikadele. Võtsin iseenesest mõistetava asjana seda, et maal on tumedate palkseinte ja muldpõrandaga köök, mille nurgas pirakas ahi, et loomulikult avaneb uks köögist rehe alla, kus on seintele riputatud mitmesuguseid suuremaid tööriistu ning kus seisab lisaks vankrile paar jalgratast ja sääreväristajat ning kust pääseb edasi lehmalauta ja seasulgu. Maal pidigi elamine teistmoodi välja nägema kui linnas. Õues mängides ei imestanud ma selle üle, et tare ees kase otsas rippusid vikatid ega juurelnud, miks rootsi päritolu looreha ja niidumasin roostetasid aia veeres kuuskede all. Võib-olla isegi teadsin, et kolhoosiajal ei tohtinud talus hobuseid olla, seepärast jäid kallid masinad lastele mängida. Mulle meeldis küll niidumasina sadulas istudes ja kange kiskudes ette kujutada, et sõidan kuhugi. Seda teadsin üsna varakult, et kahte lehma ei tohi laudas olla ja mullikas tuleb sellepärast kombinaati viia. Tagantjärele ei julgeks ma seda köndistatud maaelu küll eesti talupojakultuuriks nimetada. Kas me peaksime vangi, kes oma kongis on sunnitud putru sõrmedega sööma, traditsioonilise kultuuri elushoidjaks?
Äkki on minu maailmapilti mõjutanud viimased kaheksateist maal elatud aastat? See aeg pole möödunud mitte maakodu ja linnakodu vahel ränneldes, vaid maal elades ja linnas tööl käies. Tunnistan ausalt, maale elama asumine muutus minu jaoks võimalikuks alles pärast kolhoosiaja pärisorjuse lõppu. Ma ei osanud ennast uneski mõelda kolhoosnikuks, aga muud moodi tollal maal elada õieti ei saanud. Ehk oli võimalik mingi kavala sehvtiga soetada talumaja majandi maadele ka nii, et ise jäid kolhoosielust kõrvale. Mina seda ei osanud. Ma ei töötanud linnaski sedasorti ametis, mis võimaldanuks karbikest aianduskooperatiivis või seitsmekümnendate eestlase unistuste tippu – saunsuvilat järvekese kaldal.
Seega võisin vanavanemate kombel oma kohast ainult unistada. Sest nii, nagu praegu ei ole igal eesti perel maakodu, polnud paljudel maainimestel oma kohta ka pärast pärisorjuse kaotamist. Teame kõik, et talupojad vabastati maata. Kes suutsid, need hakkasid talusid päriseks ostma, kes ei, jäid endiselt rentnikeks. Viimaste käsi ei käinud kõige paremini, sest mingist ajapunktist peale muutus talude ostmine valdavaks. Osteti enamasti võlgu, mis tähendas, et kohta polnud võimalik poegade vahel jagada enne võlgade tasumist. Tavaliselt aga ei suutnudki see, kes oli suure vaevaga oma koha päikese all välja võidelnud, kujutada ette selle väiksemateks osadeks lagundamist. Koht pidi kujutlustes vaid edenema. Seetõttu jäid need, kes talu ei pärinud, mingis mõttes üle. Ja kui nad olid juba perekonna loonud ega sobinud seetõttu sulasteks-tüdrukuteks, tuli neil kaupa teha järjest kokku kuivaval renditalude põllul. Või jääda võimaluse korral isamajja tasuta tööjõuks. Minu isapoolne vanaisa Andres otsis kohta Simuna ja Kadrina kihelkonna mõisates ja otsustas viimaks koos perega 1898. aastal Kaukaasiasse õnne otsima minna. Tema poeg Kaarel, mu vanaisa, täitis küll vajalikud paberid ja tunnistati 1920. aastal Eesti Vabariigi kodanikuks, ent ei jõudnud kunagi Eestisse, vaid lasti koos vanema poja Adolfiga 1938. aasta 1. novembril Krasnodaris maha kui eesti kontrrevolutsioonilise natsionalistliku diversiooni- ja spionaažigrupi liige. Vanaisalt ei saanud ma kohta, sinna kerkis 21. sajandi algul hoopis olümpiaküla. Onu Adolfilt sain nime.
Mu emapoolne vanaema Olga oli tõeliselt paljulapselise pere kümnes, eelviimane laps, kes Hiiumaal oma kohta otsides leidis küll niipalju armastust, et eri meestega kahte last saada, kuid kes langes vallasemana tollase ühiskonna kõige madalamale astmele, nii et pidi noorema tütre suvedeks rikkamate sugulaste juurde tööle ja kostile saatma. Õnneks oli vanem tütar niivõrd tragi, et tuli juba kuueteistaastaselt Tallinna lapsehoidjaks. Võib arvata, et ta ei läinud päris võõraste juurde, sest tollal oli Tallinnas üsna märkimisväärne hiidlaste kogukond. Pealinna elu oli niivõrd palju parem, et varsti pärast kooli lõpetamist sai sinna kolida ka noorem õde, hiljem võeti emagi enda juurde elama. Nii leidis mu vanaema viimaks oma koha Tallinna üürikorteris. Tõsi küll, pärast esimese lapselapse sündi koliti sõjaaegsest linnast suviti Hiiumaale ja Nabalasse, aga pärast olukorra rahunemist tuldi taas linna. Linnas sai vanaema lõpuks võrdseks paljude teiste üürilistega, sõjajärgne aeg tõi neid suurtes hulkades juurde. Mõistan nüüd, miks mu tädi oli emast hakkajam ja enesekindlam. Süüdi polnud ainult jõukast peremehest isa, vaid pigem lapseeas linnatulek ja oma lähedaste paremale järjele aitamine. Vanaema pere kohta veel niipalju, et üheteistkümnest lapsest neli olid poisid, et kaks last (Kusti ja Liisa) surid juba neljakuuselt, Jonas aga kolmeaastaselt.
Nii ei olegi mul ette näidata oma põlist talukohta, mis oleks vanem kui Rooma riik, aga tahan sellest hoolimata uskuda, et olen esivanemate püüdlused mingil määral ellu viinud. Nagu vendki, kes elab oma väikeses majas Neeme mändide all. Muuseas märkis vanaisa optandi ankeeti tulevaseks elukohaks Liivimaa, kuigi pärines ise Eestimaa kubermangust. Ehk oli tal plaanis kusagil Tartumaal ankrusse heita?
Ma ei tea, kas Krimmi, Siberisse või Kaukaasiasse elama asunud inimesed kannatasid kuidagi selle all, et ei tundnud varasemat kohapärimust. Tean, et tulevased Eesti Aiakese elanikud hakkasid eestlaste jaoks võõrast keskkonda kodustama juba üle mägede Punaselageda poole rännates. August Ingermaa kirjutab oma mälestustes: „Teel pandi puhkamisleeridele eestipärased nimed: Küünarnukk, Arakalage, Männiorg, Hirmus org, Tangusori, Lambauputussori, Käärkamber, Karuvärav jne. Sõna „sori” tähendab kõigis Kaukaasia eesti külades vähemat mägede jõge või oja.“ Kusagil seal Mzõmta oru kaldal oli ka Lintropi lage koos Lintropi soriga. Varsti ei mäleta neid nimesid enam keegi. Kui toponüümidest polnud ümberasujatel puudust, siis võõramaa tavade ja taimede mittetundmine põhjustas õnnetusi. Eesti Aiakese asunikud on rääkinud mägilaste poolt röövitud tüdrukust ja perekonnast, kes suri pärast tundmatutest seentest tehtud sousti söömist, aga ükski paik ei jäänud nimetamata ega vajunud olematusesse sel põhjusel, et orust lahkuma sunnitud tšerkessid viisid oma pärimuse kaasa. Pärimus, kaasa arvatud paikadega seotud teadmised, pole ju asi iseeneses ega lähtu ka maast, veest, kividest ja puudest, vaid meie suhtest nendesse. Sellepärast on loomulik, et uus asustus loob uue pärimuse. Vana kadumisega kaob paratamatult ka eelnenud asurkonna suhe kõigesse ümbritsevasse. See elab edasi vaid lahkuma sunnitud inimeste mälestustes.
Kui tahaksime taga nutta kogu maailmas unustatud pärimust, peaksime sellele pühendama kogu kujuteldava tuleviku. Pealegi on pärimus kogu aeg muutuv. Pole kunagi nii olnud, et isad ja pojad mäletavad täpipealt ühtesid ja samu asju ning räägivad samu lugusid. Kuigi on jutte, laule, mälestusi ja muid traditsioonilisi teadmisi, mida antakse põlvest põlve edasi, on see muutumatu vaid ses mõttes, et nimetame kõike kokku pärimuseks või traditsiooniks. Peaksime leppima tõsiasjaga, et pärimus on nii hõlmamatu, et seda pole võimalik kunagi tervikuna teada, talletamisest rääkimata. Enne kui hakkame esitama üleskutseid kogu niiöelda kiiresti hääbuva pärimuse totaalseks kogumiseks, võiksime heita pilgu oma vanemate ja iseenda fotoalbumidesse ja küsida, kas mäletame kõiki piltidel olevaid inimesi, paiku ja sündmusi. Kes meie seast on unustamise patuta, see visaku esimene kivi.
Võib-olla olen mõistetud unedes mööda võõraid linnu ekslema just seepärast, et ei taibanud omal ajal vanematelt küsida asjade kohta, mida nüüd enam küsida ei saa. Ehk ma isegi küsisin, kuid olen unustanud vastused. Ehk mäletan midagi, ent kahtlen, kas see, mida tean, pole mitte mu oma väljamõeldis. Müüdid-muistendid elavad ju eeskätt meis endis. Mälestused segunevad pärimusliku häguga ja moodustavad sel kombel uut pärimust, mis ei pruugi tõene olla. Tõde pole pärimuse kriteerium, seda ajab taga meie teadvuse ratsionaalne pool. Oleme kirjaoskuse üleüldise omandamise ja omaks muutmise jaoks ohvriks toonud oma esmasünniõiguse – suulise pärimuse ega julge enam jutustada lugusid, sest kardame eksida. Kirjasõna on vahimees, kes käib meie kannul ja kuulutab – samm vasakule või samm paremale on põgenemine! Ent isegi siis, kui tahaksime põgeneda, ei tea me, kuhu. Kas peaksime pagema metsa või otsima pelgupaika perifeersest teadvusest? Siis ohverdaksime kogu loodud kirjakultuuri, mis juba niigi vangub võõra keele surve ees. Kas see, kui Eesti keelest saaks jälle köögikeel ja meist poolekeelsed, annaks meile tagasi kaotatud pärimuse? Kardan et mitte, pigem kaob siis eesti kultuur tervikuna.
Ent ikkagi, eksisteerib mingi ebakindlus, mis ei lase mul lugusid jutustada. Kohe, kui meenub, kuidas istusin lapsena suurena tundunud talutoas, mille tähelepanuväärseimaks esemeks oli must isesorti kiiktool, selline, mis kiikus põrandale asetatud kaartel, turgatab kusagilt meelde, nagu oleks see paik kuidagi seotud mu Hiiumaa vanaisaga, kelle nime ma ei tea. Ent kartus eksida ei lase mul seda lugu rääkida vihjamisest rohkem. Võib-olla näitas ema mulle kord, kui jälle vanaisa kohta pärisin, üht matusepilti lahtise kirstuga esiplaanil ja ütles – sinu vanaisa. Kuid taas tundub tegemist olevat pärimusliku häguga. Matusepilte leidub ema ja vanaema albumites suurel hulgal, olen neid mõnikord vaadanud ja püüdnud mõistatada, kas selline küsimine ja vastamine tõepoolest aset leidsid.
Ehk meeldib mulle, väljarändajate lapselapsele ja sisserändaja pojale just seepärast elada paigas, mis ei ahista oma pärimusliku koormaga. Majas, mida ligi kakskümmend aastat omaks pean, oli kolhoosiajal viis korterit, kus elasid mitte peremehed või nende järeltulijad, vaid palgatöölised. Ma ei tea nendest midagi, kuid võin fantaseerida, et nad töötasid lähedal asuvas Villemi sovhoosi karjalaudas ja töökojas või olid majandi traktoristid ja autojuhid. Ustele jäänud jäljed võivad tunnistada nii peretülidest kui joomingu ajal puhkenud kaklustest. Ükskõik, mis olnud, see olnud. Koht asub keset maaparandaja tugevat kätt näinud põlde, läheduses pole tähelepanuväärseid puid, kive ega allikaid. Maja on ehitatud 1932. aastal, laut pole õnneks säilinud. Võin siin vabalt toimetada oma isiklikku pärimust kujundades. Tagantjärele on imelik mõelda, et kuigi unistasin majakesest metsaserval või väikesel lagendikul, sattusin elama keset põlde. Üks mu tuttav imestas mind esmakordselt külastades: „Sul on siin lage nagu Kasahstani stepis!“ Oligi üsna lage, vähemalt idakaares ei peatunud pilk enne üsna kauget metsaviirgu. Lääne pool oli küll kunagisest hekist suureks sirgunud kuuski ja nende taha istutatud põõsaid, ümber maja ka õunapuid, kuid üldmulje oli avar. Kaheksateistkümne aastaga oleme jõudnud istutada üsna palju puid-põõsaid lisaks, nüüd oleks juba vaja metsikumalt vohavaid liike piirata.
Kuigi mulle meeldib metsi mööda hulkuda, olen hingelt ehk pigem aednik. Vaid oma kätega loodud keskkonnas tulevad mulle pähe head mõtted, metsik loodus ei peluta, kuid ei inspireeri ka. Metsa asemel mõjub mulle ehk rohkem meri, kuna veetsin suure osa lapsepõlvest ja noorusest mere lähedal, sageli otse kaldal. Kui vanaema veel elas, kogus ta lapselapsed punti ja viis Hiiumaale, pärast ta surma võttis isa meid suvistel koolivaheaegadel kaasa paikadesse, kus väikesadamaid ehitas. Nii veetsime ühe suve Kaberneemes, teise Neemes, kolmanda Ruhnu saarel. Põhjaranniku kalurikülad on jätnud minusse tugeva jälje. Päevade kaupa ronisime mööda väikeseid traalereid ja kakuaame, ootasime koos külapoistega kalurite tulekut, mängisime sadamas, võrgukuurides, rannas, isegi saepurukihi alla peidetud jäävarude juures. Otsisime veepiirilt aardeid, mida meri sinna mõnikord uhtus – välismaa pudeleid, värvilisi pakendeid. Viimastel kooliaastatel töötasin suviti koos isaga Keila jõesuhu ja Piritale muule ehitades ning Pirita jahisadama kaisid remontides.
Tartusse kolimise järel jäi meri kaugeks, tõmbama hakkasid hoopis Lõuna-Eesti metsad ja järved. Nüüd õppisin tundma seeni ja nende kasvupaiku. Meie peres polnud seened eriti populaarsed, hiidlased neist suurt ei pidanud, isa aga vist ei tundnud kuigivõrd siinseid seeni. Männiriisikaid ta ikka korjas ja neid me marineeritult sõima ka. Hoopis teine lugu oli marjadega. Mustikal ja pohlal käidi suure hoolega. Ema rääkis, kuidas neil oli lapsepõlves olnud köögis suur suhkruta tehtud pohla toormoosi tünn, kust seda alati sai leiva peale määrida. Ja huvitav, et niimoodi tehtud moos ei läinud halvaks. Pohlamoosi, eriti aga pohla-õunamoosi oli meil kodus küll alati. Aga lastele teadagi marjakorjamine ei meeldi. Meiegi polnud erandid, suure hädaga jõudsime kruusitäie marju korjata sel ajal, kui täiskasvanud täitsid ämbreid. Paraku kuulus marjakorjamine lahutamatult Hiiumaa suvede juurde. Marjad, mida meile meeldis korjata, tõsi küll, mitte massiliselt, olid metsmaasikad. Neid ajasime kõrre otsa ja pärast sõime piima kõrvale juues.
Kes ma siis olen? Korilane, metsa- või mererahva hulka kuuluja, põliselanik või juurteta asunik, pärimuse kandja, koguja või mõtestaja? Elasin kaua inimese kombel, kes „ei leia tänapäeval taevast üles Odamust, ei tee vahet taara- ja maausul ega oska nimetada ühtegi pühapaika“, kui Mikitat tsiteerida. Enne kodumaiste looduslike pühapaikadeni jõudmist pidin neid nägema hõimurahvaste juures, enne regilaulu ja seto meestelaulu laulmist pidin kuulama nganassaani loitse ja mansi isikulaule. Enne tõsisemat tutvust seenemetsade Mekaga tuli tallata Kaukasuse mägiradu. Sarnast loetelu võiks veel jätkatagi, kuid vastusele lähemale see ei vii. Tuleb leppida sellega, et inimene on üsna sarnane oma pärimusega, olles samamoodi hõlmamatu. Selleks et teada saada, kes oled, pead elu lõpuni elama, ja kui lõpeb elu, saab otsa ka sinu pärimus, kõik selle hetkeni avastamata müüdid ja muistendid pääsevad äkki vabaks ning igaüks võib neid enda omaks pidama hakata. Selle nimel tasub vist elada.
Kuhu jääb mets? Miks ma kunagi seda unes ei näe, miks ei vii nägemused mind seenemetsade sekka kui musulmani Mekka? Olen ma siis elu jooksul vähe seenel käinud? Vähe metsi mööda hulkunud? Kas minu perifeeria, mis endale unedes ligineda laseb, pole äkki linn? Tundratki olen ma näinud nii unes kui ilmsi, keskööpäikest ja laiskade jõgede lookeid. Loitsu alustades tuli just hõre metsatundra esimesena silmade ette. Madala päikese kiirtes helkiv vesi ja püstkoda kõrgel kaldal. Kas see on teine paralleelmaailm, linnadžungli vastand? Miks ei võiks see nii olla? Minu jaoks on soome-ugri juur ikka olulisem olnud kui eesti talupojakultuur. Linnalapsena sain viimasest osa vaid maal sugulaste pool käies ega osanud tähelepanu pöörata paljudele maaelu seikadele. Võtsin iseenesest mõistetava asjana seda, et maal on tumedate palkseinte ja muldpõrandaga köök, mille nurgas pirakas ahi, et loomulikult avaneb uks köögist rehe alla, kus on seintele riputatud mitmesuguseid suuremaid tööriistu ning kus seisab lisaks vankrile paar jalgratast ja sääreväristajat ning kust pääseb edasi lehmalauta ja seasulgu. Maal pidigi elamine teistmoodi välja nägema kui linnas. Õues mängides ei imestanud ma selle üle, et tare ees kase otsas rippusid vikatid ega juurelnud, miks rootsi päritolu looreha ja niidumasin roostetasid aia veeres kuuskede all. Võib-olla isegi teadsin, et kolhoosiajal ei tohtinud talus hobuseid olla, seepärast jäid kallid masinad lastele mängida. Mulle meeldis küll niidumasina sadulas istudes ja kange kiskudes ette kujutada, et sõidan kuhugi. Seda teadsin üsna varakult, et kahte lehma ei tohi laudas olla ja mullikas tuleb sellepärast kombinaati viia. Tagantjärele ei julgeks ma seda köndistatud maaelu küll eesti talupojakultuuriks nimetada. Kas me peaksime vangi, kes oma kongis on sunnitud putru sõrmedega sööma, traditsioonilise kultuuri elushoidjaks?
Äkki on minu maailmapilti mõjutanud viimased kaheksateist maal elatud aastat? See aeg pole möödunud mitte maakodu ja linnakodu vahel ränneldes, vaid maal elades ja linnas tööl käies. Tunnistan ausalt, maale elama asumine muutus minu jaoks võimalikuks alles pärast kolhoosiaja pärisorjuse lõppu. Ma ei osanud ennast uneski mõelda kolhoosnikuks, aga muud moodi tollal maal elada õieti ei saanud. Ehk oli võimalik mingi kavala sehvtiga soetada talumaja majandi maadele ka nii, et ise jäid kolhoosielust kõrvale. Mina seda ei osanud. Ma ei töötanud linnaski sedasorti ametis, mis võimaldanuks karbikest aianduskooperatiivis või seitsmekümnendate eestlase unistuste tippu – saunsuvilat järvekese kaldal.
Seega võisin vanavanemate kombel oma kohast ainult unistada. Sest nii, nagu praegu ei ole igal eesti perel maakodu, polnud paljudel maainimestel oma kohta ka pärast pärisorjuse kaotamist. Teame kõik, et talupojad vabastati maata. Kes suutsid, need hakkasid talusid päriseks ostma, kes ei, jäid endiselt rentnikeks. Viimaste käsi ei käinud kõige paremini, sest mingist ajapunktist peale muutus talude ostmine valdavaks. Osteti enamasti võlgu, mis tähendas, et kohta polnud võimalik poegade vahel jagada enne võlgade tasumist. Tavaliselt aga ei suutnudki see, kes oli suure vaevaga oma koha päikese all välja võidelnud, kujutada ette selle väiksemateks osadeks lagundamist. Koht pidi kujutlustes vaid edenema. Seetõttu jäid need, kes talu ei pärinud, mingis mõttes üle. Ja kui nad olid juba perekonna loonud ega sobinud seetõttu sulasteks-tüdrukuteks, tuli neil kaupa teha järjest kokku kuivaval renditalude põllul. Või jääda võimaluse korral isamajja tasuta tööjõuks. Minu isapoolne vanaisa Andres otsis kohta Simuna ja Kadrina kihelkonna mõisates ja otsustas viimaks koos perega 1898. aastal Kaukaasiasse õnne otsima minna. Tema poeg Kaarel, mu vanaisa, täitis küll vajalikud paberid ja tunnistati 1920. aastal Eesti Vabariigi kodanikuks, ent ei jõudnud kunagi Eestisse, vaid lasti koos vanema poja Adolfiga 1938. aasta 1. novembril Krasnodaris maha kui eesti kontrrevolutsioonilise natsionalistliku diversiooni- ja spionaažigrupi liige. Vanaisalt ei saanud ma kohta, sinna kerkis 21. sajandi algul hoopis olümpiaküla. Onu Adolfilt sain nime.
Mu emapoolne vanaema Olga oli tõeliselt paljulapselise pere kümnes, eelviimane laps, kes Hiiumaal oma kohta otsides leidis küll niipalju armastust, et eri meestega kahte last saada, kuid kes langes vallasemana tollase ühiskonna kõige madalamale astmele, nii et pidi noorema tütre suvedeks rikkamate sugulaste juurde tööle ja kostile saatma. Õnneks oli vanem tütar niivõrd tragi, et tuli juba kuueteistaastaselt Tallinna lapsehoidjaks. Võib arvata, et ta ei läinud päris võõraste juurde, sest tollal oli Tallinnas üsna märkimisväärne hiidlaste kogukond. Pealinna elu oli niivõrd palju parem, et varsti pärast kooli lõpetamist sai sinna kolida ka noorem õde, hiljem võeti emagi enda juurde elama. Nii leidis mu vanaema viimaks oma koha Tallinna üürikorteris. Tõsi küll, pärast esimese lapselapse sündi koliti sõjaaegsest linnast suviti Hiiumaale ja Nabalasse, aga pärast olukorra rahunemist tuldi taas linna. Linnas sai vanaema lõpuks võrdseks paljude teiste üürilistega, sõjajärgne aeg tõi neid suurtes hulkades juurde. Mõistan nüüd, miks mu tädi oli emast hakkajam ja enesekindlam. Süüdi polnud ainult jõukast peremehest isa, vaid pigem lapseeas linnatulek ja oma lähedaste paremale järjele aitamine. Vanaema pere kohta veel niipalju, et üheteistkümnest lapsest neli olid poisid, et kaks last (Kusti ja Liisa) surid juba neljakuuselt, Jonas aga kolmeaastaselt.
Nii ei olegi mul ette näidata oma põlist talukohta, mis oleks vanem kui Rooma riik, aga tahan sellest hoolimata uskuda, et olen esivanemate püüdlused mingil määral ellu viinud. Nagu vendki, kes elab oma väikeses majas Neeme mändide all. Muuseas märkis vanaisa optandi ankeeti tulevaseks elukohaks Liivimaa, kuigi pärines ise Eestimaa kubermangust. Ehk oli tal plaanis kusagil Tartumaal ankrusse heita?
Ma ei tea, kas Krimmi, Siberisse või Kaukaasiasse elama asunud inimesed kannatasid kuidagi selle all, et ei tundnud varasemat kohapärimust. Tean, et tulevased Eesti Aiakese elanikud hakkasid eestlaste jaoks võõrast keskkonda kodustama juba üle mägede Punaselageda poole rännates. August Ingermaa kirjutab oma mälestustes: „Teel pandi puhkamisleeridele eestipärased nimed: Küünarnukk, Arakalage, Männiorg, Hirmus org, Tangusori, Lambauputussori, Käärkamber, Karuvärav jne. Sõna „sori” tähendab kõigis Kaukaasia eesti külades vähemat mägede jõge või oja.“ Kusagil seal Mzõmta oru kaldal oli ka Lintropi lage koos Lintropi soriga. Varsti ei mäleta neid nimesid enam keegi. Kui toponüümidest polnud ümberasujatel puudust, siis võõramaa tavade ja taimede mittetundmine põhjustas õnnetusi. Eesti Aiakese asunikud on rääkinud mägilaste poolt röövitud tüdrukust ja perekonnast, kes suri pärast tundmatutest seentest tehtud sousti söömist, aga ükski paik ei jäänud nimetamata ega vajunud olematusesse sel põhjusel, et orust lahkuma sunnitud tšerkessid viisid oma pärimuse kaasa. Pärimus, kaasa arvatud paikadega seotud teadmised, pole ju asi iseeneses ega lähtu ka maast, veest, kividest ja puudest, vaid meie suhtest nendesse. Sellepärast on loomulik, et uus asustus loob uue pärimuse. Vana kadumisega kaob paratamatult ka eelnenud asurkonna suhe kõigesse ümbritsevasse. See elab edasi vaid lahkuma sunnitud inimeste mälestustes.
Kui tahaksime taga nutta kogu maailmas unustatud pärimust, peaksime sellele pühendama kogu kujuteldava tuleviku. Pealegi on pärimus kogu aeg muutuv. Pole kunagi nii olnud, et isad ja pojad mäletavad täpipealt ühtesid ja samu asju ning räägivad samu lugusid. Kuigi on jutte, laule, mälestusi ja muid traditsioonilisi teadmisi, mida antakse põlvest põlve edasi, on see muutumatu vaid ses mõttes, et nimetame kõike kokku pärimuseks või traditsiooniks. Peaksime leppima tõsiasjaga, et pärimus on nii hõlmamatu, et seda pole võimalik kunagi tervikuna teada, talletamisest rääkimata. Enne kui hakkame esitama üleskutseid kogu niiöelda kiiresti hääbuva pärimuse totaalseks kogumiseks, võiksime heita pilgu oma vanemate ja iseenda fotoalbumidesse ja küsida, kas mäletame kõiki piltidel olevaid inimesi, paiku ja sündmusi. Kes meie seast on unustamise patuta, see visaku esimene kivi.
Võib-olla olen mõistetud unedes mööda võõraid linnu ekslema just seepärast, et ei taibanud omal ajal vanematelt küsida asjade kohta, mida nüüd enam küsida ei saa. Ehk ma isegi küsisin, kuid olen unustanud vastused. Ehk mäletan midagi, ent kahtlen, kas see, mida tean, pole mitte mu oma väljamõeldis. Müüdid-muistendid elavad ju eeskätt meis endis. Mälestused segunevad pärimusliku häguga ja moodustavad sel kombel uut pärimust, mis ei pruugi tõene olla. Tõde pole pärimuse kriteerium, seda ajab taga meie teadvuse ratsionaalne pool. Oleme kirjaoskuse üleüldise omandamise ja omaks muutmise jaoks ohvriks toonud oma esmasünniõiguse – suulise pärimuse ega julge enam jutustada lugusid, sest kardame eksida. Kirjasõna on vahimees, kes käib meie kannul ja kuulutab – samm vasakule või samm paremale on põgenemine! Ent isegi siis, kui tahaksime põgeneda, ei tea me, kuhu. Kas peaksime pagema metsa või otsima pelgupaika perifeersest teadvusest? Siis ohverdaksime kogu loodud kirjakultuuri, mis juba niigi vangub võõra keele surve ees. Kas see, kui Eesti keelest saaks jälle köögikeel ja meist poolekeelsed, annaks meile tagasi kaotatud pärimuse? Kardan et mitte, pigem kaob siis eesti kultuur tervikuna.
Ent ikkagi, eksisteerib mingi ebakindlus, mis ei lase mul lugusid jutustada. Kohe, kui meenub, kuidas istusin lapsena suurena tundunud talutoas, mille tähelepanuväärseimaks esemeks oli must isesorti kiiktool, selline, mis kiikus põrandale asetatud kaartel, turgatab kusagilt meelde, nagu oleks see paik kuidagi seotud mu Hiiumaa vanaisaga, kelle nime ma ei tea. Ent kartus eksida ei lase mul seda lugu rääkida vihjamisest rohkem. Võib-olla näitas ema mulle kord, kui jälle vanaisa kohta pärisin, üht matusepilti lahtise kirstuga esiplaanil ja ütles – sinu vanaisa. Kuid taas tundub tegemist olevat pärimusliku häguga. Matusepilte leidub ema ja vanaema albumites suurel hulgal, olen neid mõnikord vaadanud ja püüdnud mõistatada, kas selline küsimine ja vastamine tõepoolest aset leidsid.
Ehk meeldib mulle, väljarändajate lapselapsele ja sisserändaja pojale just seepärast elada paigas, mis ei ahista oma pärimusliku koormaga. Majas, mida ligi kakskümmend aastat omaks pean, oli kolhoosiajal viis korterit, kus elasid mitte peremehed või nende järeltulijad, vaid palgatöölised. Ma ei tea nendest midagi, kuid võin fantaseerida, et nad töötasid lähedal asuvas Villemi sovhoosi karjalaudas ja töökojas või olid majandi traktoristid ja autojuhid. Ustele jäänud jäljed võivad tunnistada nii peretülidest kui joomingu ajal puhkenud kaklustest. Ükskõik, mis olnud, see olnud. Koht asub keset maaparandaja tugevat kätt näinud põlde, läheduses pole tähelepanuväärseid puid, kive ega allikaid. Maja on ehitatud 1932. aastal, laut pole õnneks säilinud. Võin siin vabalt toimetada oma isiklikku pärimust kujundades. Tagantjärele on imelik mõelda, et kuigi unistasin majakesest metsaserval või väikesel lagendikul, sattusin elama keset põlde. Üks mu tuttav imestas mind esmakordselt külastades: „Sul on siin lage nagu Kasahstani stepis!“ Oligi üsna lage, vähemalt idakaares ei peatunud pilk enne üsna kauget metsaviirgu. Lääne pool oli küll kunagisest hekist suureks sirgunud kuuski ja nende taha istutatud põõsaid, ümber maja ka õunapuid, kuid üldmulje oli avar. Kaheksateistkümne aastaga oleme jõudnud istutada üsna palju puid-põõsaid lisaks, nüüd oleks juba vaja metsikumalt vohavaid liike piirata.
Kuigi mulle meeldib metsi mööda hulkuda, olen hingelt ehk pigem aednik. Vaid oma kätega loodud keskkonnas tulevad mulle pähe head mõtted, metsik loodus ei peluta, kuid ei inspireeri ka. Metsa asemel mõjub mulle ehk rohkem meri, kuna veetsin suure osa lapsepõlvest ja noorusest mere lähedal, sageli otse kaldal. Kui vanaema veel elas, kogus ta lapselapsed punti ja viis Hiiumaale, pärast ta surma võttis isa meid suvistel koolivaheaegadel kaasa paikadesse, kus väikesadamaid ehitas. Nii veetsime ühe suve Kaberneemes, teise Neemes, kolmanda Ruhnu saarel. Põhjaranniku kalurikülad on jätnud minusse tugeva jälje. Päevade kaupa ronisime mööda väikeseid traalereid ja kakuaame, ootasime koos külapoistega kalurite tulekut, mängisime sadamas, võrgukuurides, rannas, isegi saepurukihi alla peidetud jäävarude juures. Otsisime veepiirilt aardeid, mida meri sinna mõnikord uhtus – välismaa pudeleid, värvilisi pakendeid. Viimastel kooliaastatel töötasin suviti koos isaga Keila jõesuhu ja Piritale muule ehitades ning Pirita jahisadama kaisid remontides.
Tartusse kolimise järel jäi meri kaugeks, tõmbama hakkasid hoopis Lõuna-Eesti metsad ja järved. Nüüd õppisin tundma seeni ja nende kasvupaiku. Meie peres polnud seened eriti populaarsed, hiidlased neist suurt ei pidanud, isa aga vist ei tundnud kuigivõrd siinseid seeni. Männiriisikaid ta ikka korjas ja neid me marineeritult sõima ka. Hoopis teine lugu oli marjadega. Mustikal ja pohlal käidi suure hoolega. Ema rääkis, kuidas neil oli lapsepõlves olnud köögis suur suhkruta tehtud pohla toormoosi tünn, kust seda alati sai leiva peale määrida. Ja huvitav, et niimoodi tehtud moos ei läinud halvaks. Pohlamoosi, eriti aga pohla-õunamoosi oli meil kodus küll alati. Aga lastele teadagi marjakorjamine ei meeldi. Meiegi polnud erandid, suure hädaga jõudsime kruusitäie marju korjata sel ajal, kui täiskasvanud täitsid ämbreid. Paraku kuulus marjakorjamine lahutamatult Hiiumaa suvede juurde. Marjad, mida meile meeldis korjata, tõsi küll, mitte massiliselt, olid metsmaasikad. Neid ajasime kõrre otsa ja pärast sõime piima kõrvale juues.
Kes ma siis olen? Korilane, metsa- või mererahva hulka kuuluja, põliselanik või juurteta asunik, pärimuse kandja, koguja või mõtestaja? Elasin kaua inimese kombel, kes „ei leia tänapäeval taevast üles Odamust, ei tee vahet taara- ja maausul ega oska nimetada ühtegi pühapaika“, kui Mikitat tsiteerida. Enne kodumaiste looduslike pühapaikadeni jõudmist pidin neid nägema hõimurahvaste juures, enne regilaulu ja seto meestelaulu laulmist pidin kuulama nganassaani loitse ja mansi isikulaule. Enne tõsisemat tutvust seenemetsade Mekaga tuli tallata Kaukasuse mägiradu. Sarnast loetelu võiks veel jätkatagi, kuid vastusele lähemale see ei vii. Tuleb leppida sellega, et inimene on üsna sarnane oma pärimusega, olles samamoodi hõlmamatu. Selleks et teada saada, kes oled, pead elu lõpuni elama, ja kui lõpeb elu, saab otsa ka sinu pärimus, kõik selle hetkeni avastamata müüdid ja muistendid pääsevad äkki vabaks ning igaüks võib neid enda omaks pidama hakata. Selle nimel tasub vist elada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar