esmaspäev, 12. jaanuar 2015

Kiuslikud mõtted

Mõnikord valimiseelsel ajal, tüdinult kõikjalt peale pressivaist kõlavatest lubadustest, tulevad pähe kiuslikud mõtted. Täna hommikul hakkas kummitama mu oma partei loosung kaheksasaja eurosest alampalgast. Sotsid pole ainsad, kes näivad just enne valimisi taipavat, et võrreldes mitmete naabritega on eestlaste palganumbrid naeruväärsed, hinnad paraku aga väga tõsiselt võetavad. Järelikult suudetakse mõista, et praegune üliliberaalne majandusmudel pole jätkusuutlik. Saadakse aru, et tulumaksu võrdne vähenemine ei aita vaesemaid, kes võidavad kuus vorstijupi või viinapudeli raha, samal ajal kui kümneid tuhandeid teenivad kaasmaalased saavad riigile maksmata jätta sadu eurosid. Lähenevad valimised otsekui annaksid poliitikutele mõtlemisvõime tagasi. Mõneks ajaks, kuni koalitsioonikaubad tehtud ja avansina väljakäidud ideed, mille turjal võimule tõusti, taas prügikasti visatud. Mis teha, sellised on olud, vabandatakse siis. Tahtsime parimat, aga välja tuli jälle harju keskmine. Oleme sellise asjade käiguga üsna harjunud, sest selline on demokraatia.

Ent kuidas elada teadmisega, et töötasu, mida saan oma ala juhtiva teadlasena, kvalifitseerub valimiseelsete mõttelendude valguses kuhugi alampalga kanti? Sellest kiuslikust mõttest hargneb teisi. Miks on nii, et sõnades ülistatakse teadmisi, praktikas aga ei too nende omamine peagi sisse niipalju, et inimväärselt elada, normaalses rahvusvahelises teaduselus osalemisest rääkimata? Miks armastatakse rääkida hõimurahvastest, kuid nende kultuure uurivaid teadlasi nagu poleks olemaski? Kas teadus polegi kultuuri osa? Kas kultuur on vaid teater, etnofutu, rahva- ja folkmuusika? Kas kultuur on ainult taust, mille ees poliitikud saavad poseerida ja ärimehed oma tooteid müüa? Minusuguse tööd ja tegemised lähevad korda vaid niivõrd, kuivõrd aitavad seda tausta luua. Eksootilised fotod välitöödelt, need kõlbavad seintele küll, kui on tasuta saadaval. Filmid lähevad samuti, kui pole liiga pikad ja spetsiifilised. Uurimuste seisukohad kõlbavad erandkorras, kui rõhutavad populaarseid arusaamu või suundumusi, mida saab kasutada oma ideede toetamiseks. Muul juhul need ainult segavad. Pealegi on oma erialal tõsiselt võetavad kirjatööd üsna raske lugemine neile, kes enam päevalehtigi lugeda ei viitsi, populaarteaduslikud väljaanded aga on edukalt surmanud käibiv teaduspoliitika.

Kuidas müüa usundi-alaseid uurimusi ajal, kui internet kubiseb kõikvõimalikust esoteerikast? Kes ostab rahvalaulu- ja muusika kohta kirjutatud artikleid, kui saab tasuta või sümboolse raha eest kasutada ja ise tõlgendada arhiivides leiduvat materjali? Pealegi arvatakse, et rahva vaimuvara peab olema tasuta kättesaadav ka juhul, kui see sisaldab lisandväärtusi, olgu need loodud materjali säilitamise ja korrastamise või interpreteerimisega. Miskipärast aga ei kipu seesama kultuurilooja, kes meie poolt vahendatu ja tõlgendatu oma loomingusse paneb, seda tasuta jagama. Kaverite ajastul, näe, on tema loodud lisaväärtus kordades hinnalisem, sellised on turu reeglid. Tundub ka, et Eestile on kombeks üks teadlane korraga, olgu selleks X, Y või Z, sest mingil etapil tunneb meedia huvi vaid vaid ühe inimese arvamuste kohta, mida siis serveeritakse kogu teadusharu seisukohtadena. Aga keda see huvitab. Teadlane, eriti humanitaarteadlane olla pole uhke ja hea. Samuti pole hea olla kirjanik. Koos teadlasega paikneb viimane praeguses ühiskonnas redeli alumistel pulkadel, või kui soovite võrdlust loomariigist – mõlemad on toitumisahela alumised lülid, kes süüakse kindla peale ära. Aga siis tuleb ikka keegi, kes korjab luud kokku ja viib metsa kännu peale. Seepärast ei saa meie sugu kunagi otsa, olgu ühiskonnakord milline tahes.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar