Millestki sündis teadmine, et istun ranna lähedal suurel lamedal kivil. Randa polnud näha, silmapiirgi sulas uttu, ainult vee vaevunähtav õõtsumine oli ümberringi. Ja piimjas valgus vee kohal. Vaatasin vett ja enese laialivalgunud peegeldust ja mõtlesin, et peaksin mõtlema millestki kaunist ja rahulikust. Aga mõtted pole kalad ja mina pole kalamees ega isegi inimhingede püüdja, tähelepanu hajus koos merega, olin ikka voodis, ikka kestis öö, ikka püsisin ärkvel.
Millest see tuleb, et ma ei oska mediteerida? Kehv enesedistsipliin, laisk teadvus ei taha pingutada? Või on öö lihtsalt selline aeg, kui mõte rändabki üsna kontrollimatult oma radu, nagu uneski. Ainult et ärkvel olles püüad teda asjatult sundida käima teatud kindlaid radu ja kui see ei õnnestu, tunned ennast petetuna. Nagu praegugi, kui tahaksin mõtiskleda päeval tõlgitud gnostilise teksti ainetel, kuid pähe tikuvad õhtul loetud mõtted retsensioonist, kus otsekui etteheitena öeldakse, et mu raamatus aeg seisab ja kulgeb üheaegselt. No seda ma ju tahtsin ja lõin selleks kõik need ajas edasi-tagasi liikuvad arutlused. Tore, kui mu kavatsus vilja kandis. Aeg pole ju midagi iseenesest mõistetavat, ütleb tänapäeva kvantfüüsika. Pole võimalik põhjendada, miks see kulgeb suunas, mida meie tulevikuks nimetame. Oletatakse Suure Paugu poolt antud impulssi. Aga kui Suurt Pauku polnudki, nagu mõned nüüd väidavad? Kuidas seletame universumit siis? Kas oleme jälle tagasi alguses?
Ainus – see on ainuvalitsus, mille üle pole midagi. See on tõeline jumal ja kõige isa, nähtamatu vaim, kes on üle kõigi, kes on rikkumatuses, kes on puhtas valguses – see, keda mitte mingi silmavalgus ei või vaadata. Ta on nähtamatu vaim. Pole õige mõelda temast kui jumalast või millestki sarnasest. Sest ta on rohkem kui jumal, sest pole kedagi tema üle, pole kedagi, kes oleks tema isand. Ta pole mitte mingisuguses alluvuses, sest kõik eksisteerib temas endas. Ta on igavene, sest ta ei vaja mitte midagi, kuna on täiuslik. Tal pole mitte midagi puudu, pole miskit, millega teda saaks täiustada, vaid ta on täiesti täiuslik oma valguses. Ta on piiritu, sest tema ees pole kedagi, kes teda piiraks. Ta on kättesaadamatu, sest pole kedagi ta ees, kes võiks teda kätte saada. Ta on mõõtmatu, sest pole olnud kedagi ta ees, kes mõõdaks teda. Ta on nähtamatu, sest keegi ei näe teda. Ta on igavene, sest ta eksisteerib igavesti. Ta on väljendamatu, sest keegi ei suuda teda hõlmata, et temast rääkida. Ta on nimetamatu, sest tema ees pole kedagi, kes teda nimetaks. Ta pole kehaline ega kehatu. Ta pole suur ega väike. Pole võimalik öelda, mis on ta hulk või mis on ta omadus, kuna keegi ei suuda teda tunda. Ta pole nende hulgast, kes on olemas, vaid on palju enamat. Mitte lihtsalt nii, et ta oleks teistega võrreldes ülim, vaid et tal pole osa ei aioonis ega ajas. Sest see, millel on osa aioonis, oli algselt loodud. Ta pole suletud aega, sest pole kedagi ta ees, kellelt ta midagi saaks. Sest ta vaatleb iseennast üha uuesti oma puhtas valguses.(Johannese apokrüüf)
Ennäe – jõudsin ikkagi oma Nag Hammadi tekstini. Ilma lõpu ja alguseta universumit võiks iseloomustada gnostikute püüdluste abil kirjeldada kirjeldamatut, seda, kes oli, on ja jääb, pealegi mitmel kujul. Androgüünsus Metropatori ja isesündimine Autogenese kujul – need on mõned Ainsa aspektid, mis pidid aitama mõistusel nii rasket ülesannet lahendada. Äkki hüppab mõte Buddhale, kelle kujutamisel (silmad ja nina) kasutatakse ka numbrit üks, sümboliseerimaks kõige ühtsust. Ja erinevad vaimolendid kui Buddha omaduste väljendused, just samuti nagu Barbelo on Ainsa naiselik alge ja tema esimene laiendus – aioon. Kõiksuse sopistus. Mustast august välja murdnud valgus. Olemise esimene väli? Või hoopis välu? Allapoole laskuva vaimsuse aste? Kus on üleval, kus all? Aioonid halgahtavad mõtte jõul olemisse.
Sest ta näeb ise ennast valguses, mis teda ümbritseb. See on eluvee allikas, ta annab kõigile aioonidele igal kujul. Ta tunneb oma kuju ära, kui näeb seda Vaimu allikas. Ta suunab soovi oma valgusvette, mis on puhta valgusvee allikas, mis teda ümbritseb. Ja tema mõte (ennoia) sooritas teo ja ta (f) ilmus ta ette ta valguse hiilguses. See on esimene vägi, mis oli olemas enne kõiki aioone ja mis avanes ta mõttest – kõige pronoia (ettenägevus), tema (f) valgus hiilgas ta oma valguse kombel, täiuslik vägi – see on nähtamatu täiuslik neitsilik vaim (pneuma). Ta (f) on vägi, auhiilgus, Barbelo, täiusliku kirkuse aioon, ilmutamise hiilgus, neitsiliku vaimu hiilgus. (Johannese apokrüüf)
Kohe ilmub silmade ette taevakehadest troonil mediteeriv Buddha. Ent tema pole looja. Kas oleme Ainsa meditatsiooni vili, kujustus,“sest tema sees elame ja liigume ja oleme meie“ (Ap 17: 28)? Kui oleks nii, peaksime in principio olema täiuslikud. Aga pole, sest pimedus segunes valgusega ja mateeria vaimuga. Mitme usundi üks põhiküsimusi on ju see, kuidas seletada, miks on täiusliku olendi looming ebatäiuslik.
Ent pimedas toas liigub mõte ikka omasoodu, mitte sirgjooneliselt nagu rong jaamast A jaama B, vaid sooritab kusagilt teadvuse sügavusest tõusvate impulsside tõukel ootamatuid jõnkse. Kokkuvõttes tiirutab see muidugi mingis ringis, mille kohta usun, et mõtleja huvides võiks see olla üsna avar. Taas tuleb meelde Loomingus ilmunud arvustus „Imelise koja“ kohta. Ka seal tõdeb arvustaja, et ringikujulist liikumist:
Või mine sa seda arenguvärki tea: folkloristina võib sellele „minale” olla külge hakanud ja jäänud nii antiikmaailmas kui ka barbarite (loodusrahvad, soomeugrilased Siberis, kus ta on korduvalt käinud) seas valitsev teistsugune maailmavaade ja ajatunnetus, kus aeg ei käi lineaarselt, vaid seisab (s. t. minevik, olevik ja tulevik on igas hetkes koos) või käib siis sõõrjalt. Sellele viitab asjaolu, et mõningates tekstiüksustes on autor suutnud aja seisma panna, selle tunneb lugedes ära. Ja kui siis aeg veel ka sõõrjalt käib, võib ju vabalt olla, et autor on selles raamatus mõeldud mõtteid ennegi mõelnud, samadele järeldustele varemgi jõudnud; samu tundmusi ja tundeid ka mujal läbi elanud, aga Mazzanos viibimine oli vajalik ehk selleks, et need selgineks ja kinnistuks. (R. Tootmaa. Mazzano-päevik: nulla dies sine linea. Looming 1, 2015)
Nii ongi, mitte ainult aeg ei liigu sõõrjalt, vaid sama mudelit kordab ka mõtlemine. Ma ei mäleta praegu, kas olen kusagil kirjutanud sellest, et siis, kui puutun kokku mõne keerulise küsimusega, näiteks teadusliku uurimistööd tehes, ei klammerdu ma sellesse kunagi paaniliselt. Ma ei suhtu asjasse nii, et enne vastuse leidmist ei tohi tegeleda ühegi muu asjaga, sest olen veendunud, et aju on liiga võimekas selleks, et ta ühe probleemi taha lukustada. Mõttel peab olema ruumi tulla, halgahtada olemisse. Seepärast käitun hoopis vastupidi, jätan asja sinnapaika ja otsin vaimule muud toitu, lootes, et kusagil teadvuse sügavustes jätkub informatsiooni sõelumine, võib-olla mitte väga intensiivselt, aga siiski. Intensiivne mõttetöö ühe küsimuse kallal on nagu kange hape, mis söövitab ajju sellised seosed, mille kütkeist on hiljem raske välja pääseda. Sellist mõtlemist võibki võrrelda rööbastel kindlaid teid pidi liikuva rongiga. Ent kui ma tahan avastada midagi uut, eeldab see ka uusi seoseid. Järelikult pean loobuma lineaarsest kindlapiirilisest mõtlemisest, minema rööbasteelt maastikule, kus võib liikuda eri suundades. See pole mingi šamaanikursusel õpitud tarkus, vaid elu jooksul läbi proovitud praktika. Ja tõsiasjas, et mõtlemine käib sõõrikujuliselt, võib veenduda igaüks unetul ööl voodis väherdes. Soovitan siis oma vaimu mitte liialt palju tagant sundida. Las ta käib ja toimetab oma tahtmist mööda. Kindlasti on selleks kaalukaid põhjuseid.
Mitu aastat tagasi sõnastasin oma esimese vandenõuteooria. Asi puudutas servapidi ka Andrea Rossi niinimetatud külma termotuumareaktsiooni, mille generaator on saanud nimeks e-cat või ecat. Kuigi sellest ajast on üsna palju vett merre voolanud, pole asi kuigivõrd reaalsem. Tõsi – on leitud teadlasi, kes on Rossi seadet uurinud ilma selle toimimisprintsiipe mõistmata. Sest neid peetakse ikka saladuses. On kirjutatud palju teaduslikke artikleid Rossi seadmes toimuva oletatava reaktsiooni kohta. Sest looja ei suvatse seda ise kommenteerida. Endiselt pakutakse müügiks 1 MW võimsusega jaama, ja ikka klausliga, et seeriatootmiseni on jäänud mõned kuud. Endiselt väidetakse, et kodutarbimiseks mõeldud 10 kW seade on katsetamisel. Milles siis asi? Näib, et inimkonna käsutuses on muinasjutuline energiaallikas, kuid keegi, isegi mitte selle loojad, ei kiirusta seda praktikasse juurutama. Näidatakse ühtainsat kuumusest hõõguvat silindrit, mõõdetakse seda ja nenditakse, et tõepoolest, tundmatut laadi reaktsioon annab energiat kaks kuni kümme korda rohkem, kui seadme töös hoidmiseks tarvis. Muidugi, kahekordne koefitsent on üsna vähe võrreldes kolm-neli aastat tagasi välja hõigatud tulemustega. Võib-olla ongi selles põhjus? Üle viie ulatuv COP saavutatakse tänapäeval ka tavaliste soojuspumpadega, milles ei kasutata mingit salapärast reaktsiooni. Milleks riskida Rossi sünteesiga, kui selle kasutegur on umbes sama, ent toimuv protsess arusaamatu ja loojate poolt salastatud? Ükskõik kuidas asi ka ei oleks, jään kindlaks oma varasemale seisukohale, et kõige lihtsam viis oma toodet müüa oleks see valmis teha ja toimivana ette näidata, mitte jääda laboritingimustes katsetama. Aga kui loojad ise ka aru ei saa, mille nad on välja mõelnud, siis peaksid nad leiutise ligi laskma teisi teadlasi, kes aitaksid neil selgusele jõuda. Seni on näidatud ainult hõõguvat silindrit ja lastud mõõta, kui palju energiat kulub ning kui palju seade ise kiirgab. Mis on silindri sees, see on ikka saladus. Nime järgi võib oletata, et toimub mingi katalüüs, on ka teada, et selles osaleb vesinik ning et radioaktiivsust ei teki. Aga kui loodetakse saladust hoides tulevikus tervet maailma kontrollima hakata, siis on see asjata lootus, varem või hiljem jõuab keegi samade tulemusteni. Kui on, milleni jõuda. Kui katalüüs ei kasuta üle mõistuse kalleid või haruldasi keemilisi elemente, mis toodetava energia hinna konkurentsivõimetuks muudavad. Kui pole tegemist bluffiga nafta hinna langetamiseks, nagu tookord oletasin.
Miks ma selliseid asju kirjutan? Kas on õigustust sellele, et püüan sõõrikmõtlemist sõnadesse panna? Ehk loodan, et keegi hakkab kunagi pärast mu surma arvutist faile otsima ja leiab need mõttekäigud? Miks üldse kirjutada eesti keeles? Kunagi oli mul mõte kirjutada raamat kassidele. Sest nad ei oska lugeda. Eesti keeles kirjutamine on umbes sama – saja aasta pärast pole vahet, kas kirjutasid inimestele või kassidele. Teeme näo, et meil on oma kirjandus, oma kultuur, mis kestab igavesti. Kulka jagab raha ja auhindu. Aga tõde on hoopis see, et Andrei Ivanov, kellele me kodakondsust anda ei taha, on rahva poolt loetav ka siis, kui valik meie vendade raamatuid on paigutatud igaks juhuks säilitamisele vanade raamatute ja käsikirjade juurde, lootuses, et mõni teadlaned tulevikus võtab vaevaks eesti keele ära õppida. Ma saan aru Kaur Kenderist, kes ropendab kogu südamest. Palju muud polegi ühe väikese väljasureva rahva kirjanikul teha. Valada kogu oma sapp ja põlgamine välja, kuni veel võimalik, kuni keegi saab veel aru, millest kirjutad. Kuni keegi veel viitsib lugeda. Sama kehtib Kivisildniku kohta. Masendav on olla kirjanik rahva seas, kes sind ei hinda ega loe, kes produtseerib riiulite kaupa mõttetuid raamatuid, kulutades oma niigi nappivat vaimujõudu. Ja pole loota, et aeg annab meelepärast arutust.
Äkki peaks eestluse muutma salaseltsiks, nagu on vabamüürlased, roosiristlased ja teised. Salapära aitaks meil kestma jääda. Ehk saaksime ennast okultsete teadmiste valdajatena isegi maailmas müüa? Mõtleks välja legendi sellest, kuidas templirüütlid tõid oma saladused Maarjamaale ja tegid meist nende pärijad. Hargla on sellest juba kirjutanud, tuleks rauda edasi taguda. Või rõhuks pigem ürgsele soomeugri tarkusele, mis igas emakeelses sõnas varjul. Telliks Mikitalt veel mõned raamatud meie unikaalsuse kinnituseks. Kas siis selle maa keel salakeelena ei või endale püsimist otsida? Austatud lauljast saaks veel austatum šamaan või preester ja Kristjan Jaagu saksa keeles kirja pandud sõnad osutuksid tõeks. Siiski – et asi muule maailmale korda läheks, tuleks põhjala pilvede alla tuua natuke idamaist müstikat. Kalevipoeg, kabala ja gnostikud, see juba läheks! Kalev kui disharmooniaks kehastunud mateeria, Jaldabaoth ise, ja tema poeg Sabaoth, kes sai sõõmu valgust Sophia valgusest (kas kusev Saarepiiga?) ja ühes sellega suure väe kaose jõudude üle. Oh jaa, enne Kalevipoega on meil ju veel ilmalind koos oma müstilise pesa ja munadest kooruvate taevakehadega. Millised interpretatsioonivõimalused!
Mis puudutab kiivust, siis on see leitud olevat nurisünnitus ilma ühegi vaimuta selle sees. Otsekui vari sai ta olevaks ääretus vesises aines. Seejärel visati sapp, mis sai olevaks varjust välja tulles, kaose ühte ossa. Sellest päevast peale on vesine substants ilmne. Ja mis uppus selle sisse, voolas ära, olles kaoses nähtav; nii on naisega, kes sünnitab lapse – kõik ta üliküllus voolab välja, just samamoodi tuli aine varjust väljudes olemisse ja heideti sellest lahku. (Nimetu Nag Hammadi käsikiri)
Ja Kalevipoja nimi annaks palju rohkem variante kui seitsesada kakskümmend erinevat Jehovah tähekombinatsiooni. Vaadake ise – 10 häälikut, neist kordub vaid kaks vokaali! Kui anda sümbolväärtus ka hääliku positsioonile, saab ainuüksi Kalevipoja nimega väljendada kogu maailma tarkust.
Istun jälle kivil keset laisalt õõtsuvat vett. Ent see pole vesivalgus, vaid päris tavaline merevesi, mis pilvise taeva all kummaliselt helendab. Minu peegelpilt loksub vees. Kui pilk seda tabab, ei juhtu midagi. Olen endast niivõrd teadlik, et ei suuda seda isegi unes unustada. Mõte liigub sama laisalt kui laine. Olgu ringikujuliselt või otsejoones silmapiiri poole. Vees on kive, silmapiiril ehk hakkavad paistma purjed. Sõnad halgahtavad olevaiks, sünnib tekst.
Millest see tuleb, et ma ei oska mediteerida? Kehv enesedistsipliin, laisk teadvus ei taha pingutada? Või on öö lihtsalt selline aeg, kui mõte rändabki üsna kontrollimatult oma radu, nagu uneski. Ainult et ärkvel olles püüad teda asjatult sundida käima teatud kindlaid radu ja kui see ei õnnestu, tunned ennast petetuna. Nagu praegugi, kui tahaksin mõtiskleda päeval tõlgitud gnostilise teksti ainetel, kuid pähe tikuvad õhtul loetud mõtted retsensioonist, kus otsekui etteheitena öeldakse, et mu raamatus aeg seisab ja kulgeb üheaegselt. No seda ma ju tahtsin ja lõin selleks kõik need ajas edasi-tagasi liikuvad arutlused. Tore, kui mu kavatsus vilja kandis. Aeg pole ju midagi iseenesest mõistetavat, ütleb tänapäeva kvantfüüsika. Pole võimalik põhjendada, miks see kulgeb suunas, mida meie tulevikuks nimetame. Oletatakse Suure Paugu poolt antud impulssi. Aga kui Suurt Pauku polnudki, nagu mõned nüüd väidavad? Kuidas seletame universumit siis? Kas oleme jälle tagasi alguses?
Ainus – see on ainuvalitsus, mille üle pole midagi. See on tõeline jumal ja kõige isa, nähtamatu vaim, kes on üle kõigi, kes on rikkumatuses, kes on puhtas valguses – see, keda mitte mingi silmavalgus ei või vaadata. Ta on nähtamatu vaim. Pole õige mõelda temast kui jumalast või millestki sarnasest. Sest ta on rohkem kui jumal, sest pole kedagi tema üle, pole kedagi, kes oleks tema isand. Ta pole mitte mingisuguses alluvuses, sest kõik eksisteerib temas endas. Ta on igavene, sest ta ei vaja mitte midagi, kuna on täiuslik. Tal pole mitte midagi puudu, pole miskit, millega teda saaks täiustada, vaid ta on täiesti täiuslik oma valguses. Ta on piiritu, sest tema ees pole kedagi, kes teda piiraks. Ta on kättesaadamatu, sest pole kedagi ta ees, kes võiks teda kätte saada. Ta on mõõtmatu, sest pole olnud kedagi ta ees, kes mõõdaks teda. Ta on nähtamatu, sest keegi ei näe teda. Ta on igavene, sest ta eksisteerib igavesti. Ta on väljendamatu, sest keegi ei suuda teda hõlmata, et temast rääkida. Ta on nimetamatu, sest tema ees pole kedagi, kes teda nimetaks. Ta pole kehaline ega kehatu. Ta pole suur ega väike. Pole võimalik öelda, mis on ta hulk või mis on ta omadus, kuna keegi ei suuda teda tunda. Ta pole nende hulgast, kes on olemas, vaid on palju enamat. Mitte lihtsalt nii, et ta oleks teistega võrreldes ülim, vaid et tal pole osa ei aioonis ega ajas. Sest see, millel on osa aioonis, oli algselt loodud. Ta pole suletud aega, sest pole kedagi ta ees, kellelt ta midagi saaks. Sest ta vaatleb iseennast üha uuesti oma puhtas valguses.(Johannese apokrüüf)
Ennäe – jõudsin ikkagi oma Nag Hammadi tekstini. Ilma lõpu ja alguseta universumit võiks iseloomustada gnostikute püüdluste abil kirjeldada kirjeldamatut, seda, kes oli, on ja jääb, pealegi mitmel kujul. Androgüünsus Metropatori ja isesündimine Autogenese kujul – need on mõned Ainsa aspektid, mis pidid aitama mõistusel nii rasket ülesannet lahendada. Äkki hüppab mõte Buddhale, kelle kujutamisel (silmad ja nina) kasutatakse ka numbrit üks, sümboliseerimaks kõige ühtsust. Ja erinevad vaimolendid kui Buddha omaduste väljendused, just samuti nagu Barbelo on Ainsa naiselik alge ja tema esimene laiendus – aioon. Kõiksuse sopistus. Mustast august välja murdnud valgus. Olemise esimene väli? Või hoopis välu? Allapoole laskuva vaimsuse aste? Kus on üleval, kus all? Aioonid halgahtavad mõtte jõul olemisse.
Sest ta näeb ise ennast valguses, mis teda ümbritseb. See on eluvee allikas, ta annab kõigile aioonidele igal kujul. Ta tunneb oma kuju ära, kui näeb seda Vaimu allikas. Ta suunab soovi oma valgusvette, mis on puhta valgusvee allikas, mis teda ümbritseb. Ja tema mõte (ennoia) sooritas teo ja ta (f) ilmus ta ette ta valguse hiilguses. See on esimene vägi, mis oli olemas enne kõiki aioone ja mis avanes ta mõttest – kõige pronoia (ettenägevus), tema (f) valgus hiilgas ta oma valguse kombel, täiuslik vägi – see on nähtamatu täiuslik neitsilik vaim (pneuma). Ta (f) on vägi, auhiilgus, Barbelo, täiusliku kirkuse aioon, ilmutamise hiilgus, neitsiliku vaimu hiilgus. (Johannese apokrüüf)
Kohe ilmub silmade ette taevakehadest troonil mediteeriv Buddha. Ent tema pole looja. Kas oleme Ainsa meditatsiooni vili, kujustus,“sest tema sees elame ja liigume ja oleme meie“ (Ap 17: 28)? Kui oleks nii, peaksime in principio olema täiuslikud. Aga pole, sest pimedus segunes valgusega ja mateeria vaimuga. Mitme usundi üks põhiküsimusi on ju see, kuidas seletada, miks on täiusliku olendi looming ebatäiuslik.
Ent pimedas toas liigub mõte ikka omasoodu, mitte sirgjooneliselt nagu rong jaamast A jaama B, vaid sooritab kusagilt teadvuse sügavusest tõusvate impulsside tõukel ootamatuid jõnkse. Kokkuvõttes tiirutab see muidugi mingis ringis, mille kohta usun, et mõtleja huvides võiks see olla üsna avar. Taas tuleb meelde Loomingus ilmunud arvustus „Imelise koja“ kohta. Ka seal tõdeb arvustaja, et ringikujulist liikumist:
Või mine sa seda arenguvärki tea: folkloristina võib sellele „minale” olla külge hakanud ja jäänud nii antiikmaailmas kui ka barbarite (loodusrahvad, soomeugrilased Siberis, kus ta on korduvalt käinud) seas valitsev teistsugune maailmavaade ja ajatunnetus, kus aeg ei käi lineaarselt, vaid seisab (s. t. minevik, olevik ja tulevik on igas hetkes koos) või käib siis sõõrjalt. Sellele viitab asjaolu, et mõningates tekstiüksustes on autor suutnud aja seisma panna, selle tunneb lugedes ära. Ja kui siis aeg veel ka sõõrjalt käib, võib ju vabalt olla, et autor on selles raamatus mõeldud mõtteid ennegi mõelnud, samadele järeldustele varemgi jõudnud; samu tundmusi ja tundeid ka mujal läbi elanud, aga Mazzanos viibimine oli vajalik ehk selleks, et need selgineks ja kinnistuks. (R. Tootmaa. Mazzano-päevik: nulla dies sine linea. Looming 1, 2015)
Nii ongi, mitte ainult aeg ei liigu sõõrjalt, vaid sama mudelit kordab ka mõtlemine. Ma ei mäleta praegu, kas olen kusagil kirjutanud sellest, et siis, kui puutun kokku mõne keerulise küsimusega, näiteks teadusliku uurimistööd tehes, ei klammerdu ma sellesse kunagi paaniliselt. Ma ei suhtu asjasse nii, et enne vastuse leidmist ei tohi tegeleda ühegi muu asjaga, sest olen veendunud, et aju on liiga võimekas selleks, et ta ühe probleemi taha lukustada. Mõttel peab olema ruumi tulla, halgahtada olemisse. Seepärast käitun hoopis vastupidi, jätan asja sinnapaika ja otsin vaimule muud toitu, lootes, et kusagil teadvuse sügavustes jätkub informatsiooni sõelumine, võib-olla mitte väga intensiivselt, aga siiski. Intensiivne mõttetöö ühe küsimuse kallal on nagu kange hape, mis söövitab ajju sellised seosed, mille kütkeist on hiljem raske välja pääseda. Sellist mõtlemist võibki võrrelda rööbastel kindlaid teid pidi liikuva rongiga. Ent kui ma tahan avastada midagi uut, eeldab see ka uusi seoseid. Järelikult pean loobuma lineaarsest kindlapiirilisest mõtlemisest, minema rööbasteelt maastikule, kus võib liikuda eri suundades. See pole mingi šamaanikursusel õpitud tarkus, vaid elu jooksul läbi proovitud praktika. Ja tõsiasjas, et mõtlemine käib sõõrikujuliselt, võib veenduda igaüks unetul ööl voodis väherdes. Soovitan siis oma vaimu mitte liialt palju tagant sundida. Las ta käib ja toimetab oma tahtmist mööda. Kindlasti on selleks kaalukaid põhjuseid.
Mitu aastat tagasi sõnastasin oma esimese vandenõuteooria. Asi puudutas servapidi ka Andrea Rossi niinimetatud külma termotuumareaktsiooni, mille generaator on saanud nimeks e-cat või ecat. Kuigi sellest ajast on üsna palju vett merre voolanud, pole asi kuigivõrd reaalsem. Tõsi – on leitud teadlasi, kes on Rossi seadet uurinud ilma selle toimimisprintsiipe mõistmata. Sest neid peetakse ikka saladuses. On kirjutatud palju teaduslikke artikleid Rossi seadmes toimuva oletatava reaktsiooni kohta. Sest looja ei suvatse seda ise kommenteerida. Endiselt pakutakse müügiks 1 MW võimsusega jaama, ja ikka klausliga, et seeriatootmiseni on jäänud mõned kuud. Endiselt väidetakse, et kodutarbimiseks mõeldud 10 kW seade on katsetamisel. Milles siis asi? Näib, et inimkonna käsutuses on muinasjutuline energiaallikas, kuid keegi, isegi mitte selle loojad, ei kiirusta seda praktikasse juurutama. Näidatakse ühtainsat kuumusest hõõguvat silindrit, mõõdetakse seda ja nenditakse, et tõepoolest, tundmatut laadi reaktsioon annab energiat kaks kuni kümme korda rohkem, kui seadme töös hoidmiseks tarvis. Muidugi, kahekordne koefitsent on üsna vähe võrreldes kolm-neli aastat tagasi välja hõigatud tulemustega. Võib-olla ongi selles põhjus? Üle viie ulatuv COP saavutatakse tänapäeval ka tavaliste soojuspumpadega, milles ei kasutata mingit salapärast reaktsiooni. Milleks riskida Rossi sünteesiga, kui selle kasutegur on umbes sama, ent toimuv protsess arusaamatu ja loojate poolt salastatud? Ükskõik kuidas asi ka ei oleks, jään kindlaks oma varasemale seisukohale, et kõige lihtsam viis oma toodet müüa oleks see valmis teha ja toimivana ette näidata, mitte jääda laboritingimustes katsetama. Aga kui loojad ise ka aru ei saa, mille nad on välja mõelnud, siis peaksid nad leiutise ligi laskma teisi teadlasi, kes aitaksid neil selgusele jõuda. Seni on näidatud ainult hõõguvat silindrit ja lastud mõõta, kui palju energiat kulub ning kui palju seade ise kiirgab. Mis on silindri sees, see on ikka saladus. Nime järgi võib oletata, et toimub mingi katalüüs, on ka teada, et selles osaleb vesinik ning et radioaktiivsust ei teki. Aga kui loodetakse saladust hoides tulevikus tervet maailma kontrollima hakata, siis on see asjata lootus, varem või hiljem jõuab keegi samade tulemusteni. Kui on, milleni jõuda. Kui katalüüs ei kasuta üle mõistuse kalleid või haruldasi keemilisi elemente, mis toodetava energia hinna konkurentsivõimetuks muudavad. Kui pole tegemist bluffiga nafta hinna langetamiseks, nagu tookord oletasin.
Miks ma selliseid asju kirjutan? Kas on õigustust sellele, et püüan sõõrikmõtlemist sõnadesse panna? Ehk loodan, et keegi hakkab kunagi pärast mu surma arvutist faile otsima ja leiab need mõttekäigud? Miks üldse kirjutada eesti keeles? Kunagi oli mul mõte kirjutada raamat kassidele. Sest nad ei oska lugeda. Eesti keeles kirjutamine on umbes sama – saja aasta pärast pole vahet, kas kirjutasid inimestele või kassidele. Teeme näo, et meil on oma kirjandus, oma kultuur, mis kestab igavesti. Kulka jagab raha ja auhindu. Aga tõde on hoopis see, et Andrei Ivanov, kellele me kodakondsust anda ei taha, on rahva poolt loetav ka siis, kui valik meie vendade raamatuid on paigutatud igaks juhuks säilitamisele vanade raamatute ja käsikirjade juurde, lootuses, et mõni teadlaned tulevikus võtab vaevaks eesti keele ära õppida. Ma saan aru Kaur Kenderist, kes ropendab kogu südamest. Palju muud polegi ühe väikese väljasureva rahva kirjanikul teha. Valada kogu oma sapp ja põlgamine välja, kuni veel võimalik, kuni keegi saab veel aru, millest kirjutad. Kuni keegi veel viitsib lugeda. Sama kehtib Kivisildniku kohta. Masendav on olla kirjanik rahva seas, kes sind ei hinda ega loe, kes produtseerib riiulite kaupa mõttetuid raamatuid, kulutades oma niigi nappivat vaimujõudu. Ja pole loota, et aeg annab meelepärast arutust.
Äkki peaks eestluse muutma salaseltsiks, nagu on vabamüürlased, roosiristlased ja teised. Salapära aitaks meil kestma jääda. Ehk saaksime ennast okultsete teadmiste valdajatena isegi maailmas müüa? Mõtleks välja legendi sellest, kuidas templirüütlid tõid oma saladused Maarjamaale ja tegid meist nende pärijad. Hargla on sellest juba kirjutanud, tuleks rauda edasi taguda. Või rõhuks pigem ürgsele soomeugri tarkusele, mis igas emakeelses sõnas varjul. Telliks Mikitalt veel mõned raamatud meie unikaalsuse kinnituseks. Kas siis selle maa keel salakeelena ei või endale püsimist otsida? Austatud lauljast saaks veel austatum šamaan või preester ja Kristjan Jaagu saksa keeles kirja pandud sõnad osutuksid tõeks. Siiski – et asi muule maailmale korda läheks, tuleks põhjala pilvede alla tuua natuke idamaist müstikat. Kalevipoeg, kabala ja gnostikud, see juba läheks! Kalev kui disharmooniaks kehastunud mateeria, Jaldabaoth ise, ja tema poeg Sabaoth, kes sai sõõmu valgust Sophia valgusest (kas kusev Saarepiiga?) ja ühes sellega suure väe kaose jõudude üle. Oh jaa, enne Kalevipoega on meil ju veel ilmalind koos oma müstilise pesa ja munadest kooruvate taevakehadega. Millised interpretatsioonivõimalused!
Mis puudutab kiivust, siis on see leitud olevat nurisünnitus ilma ühegi vaimuta selle sees. Otsekui vari sai ta olevaks ääretus vesises aines. Seejärel visati sapp, mis sai olevaks varjust välja tulles, kaose ühte ossa. Sellest päevast peale on vesine substants ilmne. Ja mis uppus selle sisse, voolas ära, olles kaoses nähtav; nii on naisega, kes sünnitab lapse – kõik ta üliküllus voolab välja, just samamoodi tuli aine varjust väljudes olemisse ja heideti sellest lahku. (Nimetu Nag Hammadi käsikiri)
Ja Kalevipoja nimi annaks palju rohkem variante kui seitsesada kakskümmend erinevat Jehovah tähekombinatsiooni. Vaadake ise – 10 häälikut, neist kordub vaid kaks vokaali! Kui anda sümbolväärtus ka hääliku positsioonile, saab ainuüksi Kalevipoja nimega väljendada kogu maailma tarkust.
Istun jälle kivil keset laisalt õõtsuvat vett. Ent see pole vesivalgus, vaid päris tavaline merevesi, mis pilvise taeva all kummaliselt helendab. Minu peegelpilt loksub vees. Kui pilk seda tabab, ei juhtu midagi. Olen endast niivõrd teadlik, et ei suuda seda isegi unes unustada. Mõte liigub sama laisalt kui laine. Olgu ringikujuliselt või otsejoones silmapiiri poole. Vees on kive, silmapiiril ehk hakkavad paistma purjed. Sõnad halgahtavad olevaiks, sünnib tekst.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar