Vanad kirjad äratavad mälupilte

Imelik on tänavune talv. Heitlik nagu aegki, mis ei tea, kas tiksuda rahu või sõja poole. Pikemad sulaperioodid vahelduvad lühemate külmade päevadega. Päike paistab harva, haigused levivad nii inimeste kui loomade seas. Kuigi tuba on soe ja kuiv, vaevab öösiti kummaline valu vasakus küljes, eriti küünarnukis, puusas ja põlves. Ärkan kümneid kordi, vähkren, otsin paremat asendit. Rahutu uni on omamoodi hea, unenäod jäävad paremini meelde ja pimedas on sobiv mõtiskleda. Tihti küsin sellistel puhkudel endalt, miks ma ei küsinud asjade kohta siis, kui oli, kellelt küsida. Tuletan meelde paiku, kus lapsena sai suviti oldud, meenutan inimesi. Paraku kipuvad nii ühed kui teised ähmastuma, sest puuduvad neid mällu kinnistavad ankrud – nimed. Miks ei tea ma nende talude nimesid, kus elasin nädalaid, isegi kuid? Meil ju ometi nimetati neid kuidagi, aga ise kasutasin lapsena pigem külanimesid. Küsisin, millal Nabalasse läheme, mitte Pihlakale. Tean Hiiumaa suvedest Kaigutsit, Hellamaad, Värssut, Paladet. Aga mitte ühtki talu. Kas oli see kolhoosikorra mõju, kas räägiti taludest üldse vähe? Ei taha uskuda. Kuidagi pidi ju tollalgi ütlema, kui kuhugi mindi või millestki kõneldi. Kui olid juba Hellamaal, siis tuli kohti täpsemalt nimetada. Või kasutasime inimeste nimesid? Et olime Luise juures või Liidia man, mitte ühes või teises talus? Võib-olla. Ent needki nimed on ununemas. Nii tahakski järjest sagedamini mälu värskendamiseks küsida kõigi nende asjade kohta, mis kunagi tundusid ebaolulised. Oleks ainult vastajaid.

Suviti võttis vanaema lapselapsed ja viis Hiiumaale. Kaigutsis, vist 1962.

Ühel õhtul hämaras koju jõudes leidsin postkastist kollaka ümbriku templiga MAKSIKIRI. Kui selle lahti tegin, pudenes mullikile vahelt lauale kümme rohekat-pruunikat ümbrikku, pooltel peal margid kirjaga Ostland Deutsches Reich. Kahelt ümbrikult olid margid ära lõigatud, ülejäänud markideta. Postitemplid Tallinn Eesti ja Reval-Tallinn. Aastanumbrid 1943 ja 1944. Ema sõjaaegsed kirjad! Kui viimati Annele helistasin, et küsida, kas ta teab, millal meie emad Tallinna tulid, oli ta neid kirju maininud ja öelnud, et tahab need mulle anda. Ja nüüd ongi need mu ees. Võtan esimese ette juhtunud kirja ümbrikust välja ja loen:

"12. juuli öösel 1943. Tervitusi Tallinnast! Kell on praegu kolm öösi ja ma mõtlen mõnd rida paberile maalida, et aega kiiremini mööda saata. Arvad vist, et mull päeva aega ei ole ja siis töö juures kirjutan. Ei – esimeseks ma ei ole praegu tööl, vaid kodu laua ääres ja mis puutub ajasse, siis on seda minu vaesekese jaoks liiga palju. Arvan, et saan endale nüüd ühe puhkuse, kuid kui pika, seda ma ei tea. See oleneb minu kätest ja jalgadest ära. Ei tasu väga ehmatada, ega ma masina vahele ei ole jäänud, kondid on kõik terved, kuid siiski ka haiged, kuid mitte katki. Kui te mind praegu näeksite, siis kindlasti naeraksite, isegi Tiiu naeraks mind, sest naeran isegi ennast. Ma olen praegu väga armetumas seisukorras, nii kui kukk kammitsas, kes ei saa jalgu liigutada, ma olen samuti, jalad ja käed kanged, ei saa üht ega teist liigutada. --- Mull on vasaku jala põlv paistes ja kange, parem jalg on alt liikme juurest paistes ja kange ja vasak käsi õlast valutab terve pool eilest päeva ja öö lõhub takkaotsa, nii et magada ei saa silmatäitki."

See ema pilt peaks olema tehtud üsna pärast sõda.

Hakkan tahtmatult vasakut kätt masseerima ja mõtlen, et ema oli tollal kaheksateist, mina praegu viiskümmend kaheksa. Mul nagu võikski luud-liikmed rohkem valutada. Samas tuleb meelde, et jalavaluga sain tuttavaks samuti kaheksateistkümneselt, kui Pihkva lähistel jahedas kasarmus öösiti selle tõttu voodis vähkresin. Siis panin süü reformvoodile, mis mu kasvu jaoks lühikesevõitu, nüüd aga tean, et tegemist oli päriliku haigusega. Vot nüüd loengi sellest, kuidas ema noorpõlves sama tõve käes vaevles. Mis parata, me ei saa siia ilma sündides valida seda paketti, mille kaasa saame. Igal juhul sisaldab see nii head kui halba.

1943. aasta postitempliga kirjad olid saadetud Palade postkontori piirkonnas olevasse Hiiessaare külla. Neid sirvides sain aru, et olin ema ja tädi elu veidi liiga lihtsalt ette kujutanud – tulid enne sõda Hiiumaalt linna, leidsid tööd, seadsid ennast sisse ja kutsusid vanaema ka järele. Juba meenuski, et tädi abiellus juba enne sõda, ta mees aga küüditati 1941. aastal ja tädi jäi rahutusse aega väikese lapsega. Nüüd selgub, et nad läksid mingil ajal Hiiumaale tagasi. Vanaema oli ju ka 1942. aastal linnas ja sisse möllitud Kungla tänavale, kus tädi tollal elas. Ent temagi oli jälle maale läinud. Vist tundus elu maal veidi vähem ohtlik ja söögipoolist oli seal samuti rohkem. Sülelapsega oli mõistlikum linnast eemale hoida. Igatahes oli ema 1943. aasta suvel üksi.

"Käisin nüüd ka arsti juures ja sain alguses kümme päeva. Kui ei ole selleks ajaks veel terve, siis ehk saan veelgi. Arst ütles, et on liikmete põletik ja käskis hästi soojas oida ja sooja vee kombresse teha, kuid kuidas ma teen sooja vee kombresse, kui mull ei ole puu tikkugi üleval ja saagimise peale ma ei või mõeldagi. Ei aita muud kui mässin kõik haiged kohad kaltsude sisse ja peab sama hea olema kui kombressid. Kõige hullem on sellega, et söögiisu on hea, kuid peale võileiva ei ole midagi hamba alla panna, kalu on ka, kuid arst keelas soolase söömise ära. Piima oleks ka, kuid kes toob mul selle poest ära. Ise selga ei saa panna ja jalad on ka kanged, kuhu sa lähed. Nii et olen omadega päris pigis. Keegi siin linnas ei tea ka, et ma nii viletsas seisukorras olen, et tuleks vaatama ja keda sa kässidki, sest igaüks käib tööl ja kui koju tulevad, on väsinud."

Tädi. Tõenäoliselt on pilt tehtud 1940. aastal.

Ümbriku pöördel ülaservas seisis saatja aadress: Liivalaia 20 – 10. Ma ei teadnudki, et ema elas juba tollal samas korteris, kus minagi esimesed kümme eluaastat mööda saatsin. Jah, ta oli rääkinud sõjast ja märtsipommitamisest ja sellest, kuidas vastasmaja, Liivalaia ja Süda tänava nurgal asunud elamu, tabamuse sai ja ära põles, nii et minu lapsepõlves oli selle koha peal aed, kuhu merekooli kursandid tavatsesid mai- ja oktoobripühade rongkäigu ajal mõnd oma kaaslast visata. Üks asi on jutt, teine aga kirjutatud aadress. Oleme kirjarahvas, usume kirjutatud sõna suulisest rohkem. Hakkasin ette kujutama, kuidas see korter, õigemini üürimaja kööktuba, tollal võis välja näha. Vesi ja väljakäik olid koridoris, seal olid ka mõned kapid, mis minu lapsepõlves olid roheliseks võõbatud. Teine korrus, kaks akent vaatega tänavale. Lagi soonega laudadest. Kummiga pliit paremat kätt, vasemal ilmselt köögilaud. Hiljem, kapitaalremondi ajal, tehti pliit koos soemüüriga vasakule ning köök eraldati toast seintega. Vesi ja kanalisatsioon toodi ka kööki, aga WC jäi endiselt koridori. Tänava pool küljes kaheosaline mademega trepp, seal sai külmal ajal mängitud, hoovi pool keerdtrepp, millest oskasin korra alla kukkuda. Minu lapsepõlves käidi just hoovipoolsest uksest, mis avanes päris kõrgele paekivist õuetrepile. Trepi all oli luugiga suletud kast liiva jaoks, kõrvalt laskusid astmed keldriukseni. Et majal oli poolkorruse kõrgune paekivist vundament, oli keldergi kõrge. Hoovipoolsest küljest mäletan isegi keldrikorteri aknaid. Hoovis puukuurid ja pesuköök, tänava pool kõrge plank väravatega. Suurtest paekiviplaatidest tee nii hoovis kui maja ees tänaval.

Meie Liivalaia tänava nn hoovimaja. Foto Ivar Vilde 1970: Liivalaia tn. AM N 40811:3, Eesti Ajaloomuuseum, http://www.muis.ee/museaalview/2080345.

Meie maja 1973. aastal, siis elasime juba ammu Mustamäel. Foto Ivar Vilde: Liivalaia tn. - Süda tn. ja Veerenni tn. kohal., AM N 40825:3, Eesti Ajaloomuuseum, http://www.muis.ee/museaalview/2079671.

Kas oli seal toas ka mõni mu lapsepõlve jõudnud mööbliese? Kes olid naabrid, kas mõni neist elas samas korteris ka siis, kui ma koos vennaga õues või koridoris mängisin? Lapsepõlvest meelde jäänud nimed – Liivi Alma, Leeni-tädi, Marta. Mõni neist võis olla ema sõja-aastate tunnistajaks. Tollal töötas ema Arbas (Arba, OÜ Tilga ja Ko, elektri- ja metallitehas) millest sai Ilmarise laiatarbekaupade tsehh, mis omakorda liideti Elektrometalliga, see koos artell Prestoga aga tehti Estoplastiks. Ent olen kuulnud teda rääkivat ka Kunstsarve ajast (A/S Eesti Kunstsarvetehased O. Kerson ja Ko). Viimane natsionaliseeriti 1941. aastal. Kirjades mainitakse igatahes tehasetööd. Lõik samast 12. juuli öösel kirjutatud kirjast: "Ole pahane või ole mis tahad kuid tea ma ei ole veel kusagil käinud kuhu sa käskisid minna sest olin nüüd mitu nädalat homiku pool [tööl] ja üheksa tundi oli päev pikk kui koju sain oli kell pool viis vahest rohkemgi ja teiseks ma olin nii võrd väsinud et ei tahtnud ültse midagi liigutada, sest mull oli see haiguse järg juba ammu sees. Ja nüüd ma ei tea millal ma saan jälle liikuda võib olla et on väga tõsine viga ja võib olla et ühe kahe päeva pärast jääb üle. Igatahes praegu ma olen nii kui liinilt tulnud, vasak käsi on praegu omadega nii läbi et kui tahad teda kusagile tõsta siis pead seda teise käe abil tegema..."

Mu varasemas lapsepõlves oli hoov ümbritsetud kõrge planguga. Vanaema ja Pihlaka Anni, vankris peaks olema vend.

Hiiessaares, kuhu esimesed viis kirja saadeti, olen lapsena samuti käinud, aga ma ei tea, kas tädi elas 1943. aastal just selles paigas, millega haakuvad minu mälestused. Mäletan väikest maja üsna mere ääres, aeg õhtuselt hämar, peetakse videvikku ja räägitakse millestki. Vaatan aknast lagedat randa ja kive, jutt on selline veidi kõhedust tekitav, harmoneerub maastikuga, kus suuremad kivid – või äkki põõsad – tunduvad ligemale hiilivat kui saaki luuravad loomad. Kas käis tookord jutt sõjast? Või hoopis vene baasidest, mille alla jäi ka suur osa Hiiessaarest? Või räägiti juba sellest, et maja jääb rajatava Kärdla lennuvälja alale ja ees ootab kolimine uude kohta? Ei mäleta, meeles on vaid ähmane tunne. Hiiessaares Nigula talus elasid ka Vällikud, üks vanaema õdedest, 1884. aastal sündinud Mari, oli abielus Villem Vällikuga, nende lasteks olid August, Julita, Hilda, Leo ja Heini. Nigula talu peremehe nimeks annab Maa-ameti kaardiserveri pärandkultuuri objektide andmebaas August-Tinn Vällik. Hiiumaa konstaabel. Ent see on vist teine August. Villemi ja Mari poegade kohta peaks käima ema dateerimata kirjast see lõik: "Sain esimesel pühal Leo käest kirja. August on juba abielus ja elab õnnelikku elu. Leo peab aru, kas ka Augusti juurde minna või ei. Nüüd on Leo jälle rindelt ära, kolm kuud oli rindel, praegu on õppelaagris."

Niidi talu aknast pidi paistma ka Hiiessaare silmakivi, HKM Fp 934:3 F 7234, Hiiumaa Muuseumid SA, http://www.muis.ee/museaalview/2277631.

Ümbrikul on küll mark, kuid postitempel puudub. Kiri pärineb igatahes 1944. aastast ja on adresseeritud Nabalasse. Hildaga seostub mul lennuvälja alla jäänud maja, Leo oli aga sage külaline meie Liivalaia-Kingissepa tänava kodus. Heini ja Julita põgenesid üle mere Rootsi, Julitaga kohtumist mainin mõne sõnaga „Imelise koja“ 117 leheküljel. Talu kohta, kus 1943. aasta suvel elati, annab lahenduse vanaema Personalauswais, mille pöördelt leian sissekirjutuse 23. juulist – Hiiessaare küla, Niidi. Asja Maa-ameti kaardiserverist uurides selgub, et osa sõjaeelsel katastrikaardil olevast Niidi krundist jääb otse lennuvälja alla, sinna pole hooneid märgitud. Praegusel kaardil on Niidi kinnistu lennuvälja stardirajast läänes. Ka seal pole vanal katastrikaardil hooneid näha, kuid need on märgitud vene topograafilistele kaartidele. Ilmselt kuulus see kagupoolne, praeguseni säilinud hoonetega tükk suurema Niidi maatükiga kokku. Sel juhul on kaasaegsel kaardil olev Niidi seesama koht, kus tädi oli 1943. aasta suvel. Sealt on Silmakivini oma 700 meetrit, Kura järveni umbes sama palju. Põhimõtteliselt sobib paik mu mälestustega.

Sobitasin vana katastrikaardi praeguse aluskaardile.

Hilda kohta on arhiivis eriasumisele saadetu toimik. Ju ta oli üks nendest, kellel õnnestus tagasi kodupaika pääseda. Paljusid hiidlasi ja saarlasi ei lastudki pärast Siberit koju, nemad pidid mandril uue elamise leidma. Leo oli soomepoiss, eespool tsiteeritud kirjas on aadress: Finnische-Feldpost kpk. 2/7545 Suomi. Pärast sõda vireles ta vangilaagris, vabanedes alles 1955. või 1956. aastal. Ühe foto taha on ta kirjutanud: Mälestuseks täditütre Helgale, tädipoja Leolt, kes viibib vangilaagris. 21. V 55.

Sunnin mõtted taas linnaradadele ja imestan, et mäletan nii vähe sellest, mis ema saksaaegsete olude kohta rääkis. Ega ta polnudki suur jutustaja, poetas argieluga seonduvaid mälestuskilde üsna juhuslikult. Ometi lehitsesin temaga koos pildialbumeid ja kuulasin seletusi, kes on sugulane, kes niisama tuttav või töökaaslane. Aga see oli ammu, tõenäoliselt ajavahemikus 1966 – 1972. Keskkooli viimastel aastatel huvitasid mind hoopis teised asjad, pärast sõjaväge aga algas iseseisev elu. Ometi elasime 1984. aasta lõpust kuni 1997. aasta septembrini jälle koos. Aga siis tõmbas ema rohkem Kolgata palvemajja. Mingi osa oma paberitest viskas ta minema, tean seda, kuna ta üllatas mind ükskord küsimusega, kas peaks säilitama minu saadetud kirju. Kehitasin tookord õlgu, vist ütlesin midagi sarnast: „Eks sa ise tead. Saatsin need ju sulle.“ Ja läinud olidki. Kui vaatan praegu vanu albumeid, märkan neis palju tühje lehti, vaid fotonurgad või liimijäljed tunnistamas kunagiste fotode kohti. Mõned pildid olen ise skaneerimiseks välja võtnud, mõned leidnud lahtiselt albumi vahelt või karbist. Ent pildid ei kõnele ilma andmeteta. Mõne foto tagant leiab nime, mõne tagant aastaarvu. Matusepiltide kohta saab teavet pärjalintidel ja ristidel olevate kirjade abil. Paraku on suur hulk fotosid tummad. Seda toredam, et nüüd on mul need kirjad, mis annavad aimu ema ühest eluperioodist. 21. juulil 1943 kirjutab ta Hiiessaarde: "Sa kässid kingi parandada viia, kuid ei tea kuhu ja kust mina selle raha võtan, et ma teile kingi lasen parandada? Ise kõmbin siin palja jalu. Mull on präegu kingad kõik läbi, käisin ükskord täikal puu kingi vaatamas, oli küll ja isegi väga ilusaid oli kuid ind oli nii tugev, et ma ei julgenud enam mõeldagi kingadele. Puu kingad maksavad 55 rmk ja ma saan kuus 48 – 50 rmk ja kust ma pean võtma siis selle parandamise raha, et teile kingi parandada, tseki leivast ei ole juttugi ja kortri üür, need jäägu kohe mängust välja."

Mis ajal meil puukingad uuesti moes olid? Vist seitsmekümnendate lõpus. Vat siis mainis ema möödaminnes ka sõjaaegseid olusid ja puukingi. Lisaks majanduslikele probleemidele leiab ema Hiiessaarde läkitatud kirjadest nappe vihjeid ka muule. 12. juuliga dateeritud kirjast: "Uudisi linnast ma ei tea midagi, Juksit ega kedagi teisi ma ei ole näinud. Ah soo, see on kõige suurem uudis, et olen nüüd lesk – Einrih sõitis ära. Pilt on lehes ka, kus politseid peal on, kuid teda ei ole, sest pildil on vaid üks väike osakene nendest meestest."

Vanaema Auswais. Sissekirjutused.

21. juuli kiri laiendab teemat: "Sa arvad, et ma kolistan nüüd mööda linna ega ole aega midagi teha ega kusagil käia, kuid ütlen ausalt, ma olen nüüd iga õhtu kodus, mõni arv juhus, kui väljas käin ja meil ei ole keegi võeraid käinud, kes oleks minu aega viitnud. Kuid ma ise olen niivõrd laisk, et ei taha midagi teha ega kusagil käia. Kõige parem, istu toas ja siis on rahu majas. Ah soo, sa küsisid seda politseid, see läks juba ära, nüüd laupäeval saab kaks nädalat juba, siis läksid kõik need, kes seal Vabriku tän. koolimajas olid. Sa küsisid ka nime, kuid teist nime ma ei mäleta, sest ma ei pidanudki seda nii meeles, kuid eesnimi on Heinrich."

Olme koha pealt on ka mõned read lisatud: "Küsid, kas ma tulen normiga välja? Jah, kuid ega palju üle ka jäämas ei ole. Võid olen nüüd tarvitanud praadimiseks kookide juurde, muidu seda oleks rohkem järgi jäänud, kuid siiski natuke ikka jääb. Leiva olen ära müünud, muidu mull oleks raha kriis kätte tulnud, sest meil tööga on lood nii kehvad, et tükitööd enam teha ei ole saanud ja päevatööga ei teeni mitte midagi. Kuidas sull raadio maksuga on, kas pean seda ka minema maksma või on juba makstud?"

29. oktoobriga dateeritud kirjast: "Kuidas sul siis läheb nüüd, kas mõtled varsti tagasi tulla või tahad talveks sinna jääda! Mull igatahes oleks kasulikum kui üks linna tuleks sest pean metsatöödele minema ja siis oleks parem kui üks koju jääks. Ma veel kindlasti ei tea millal see minek tuleb kuid tagasi sellest ei saa muidu kui arst ei vabasta. Tule kordki linna kui sa ei taha siia jääda, siis sa saad omad asjad ära õiendada. Tead üks mees käis siin ja küsis kuidas on kas sa tahad neid jahi purjesi veel müia, kord sa oled rääkinud seda see on ennem ka käinud küsimas... Kui te tulete siis teatage mulle ennem muidu ma ei tea, võib-olla olen tööl ja te ei saa sissegi. Haapsalu vastu tulla ma ei saa sest mull ei ole raha, praegu mull on nii suur raha puudus et ei saa isegi leiba poest välja tuua. See pakk mis sain läks nii kui tuul, saime töö juurest juurvilja selle maksin välja üle kahekümne marga... Puu kingade ostu luba jääb ka sisse varsti on aeg ümber kuid midagi pole parata. Laenada ma ka ei taha sest siis kui ükskord raha saan siis maksa võlgasi ja muud midagi ei saa. Kuid natukene ma pean siiski võtma et normi toidu välja tuua saan. Kui poiss tuleb, siis küsin tema käest, ta võib anda küll."

Millist poissi on silmas peetud? Jahi purjede kohta tean niipalju, et tädi esimene mees Voldemar oli nii heal järjel mööblimeister, et tal oli auto ja purjejaht. Võiks öelda, et tädi tegi hea partii, paraku toimusid pulmad valel ajal – piltidel on näha ruumi, mille üht seina katab dekoratsioon Lenini ja Stalini piltide, viisnurga ja pritsimeeste vappi meenutava kompositsiooniga, mille all tähed ENSV. Voldemar viidigi 1941. aastal Venemaa avarustesse, kaua aastaid elas ta Norilskis ja saabus kodumaale tagasi alles perestroika ajal.

Tädi pulmapilt. Pärast juunipööret 1940.

-----

Paar külmemat päeva said mööda. Eile paistis veel päike, täna on taevas tume ja tusane. Valutav käsi ajas üles juba nelja ajal. Pärast väikest liigutamist leidsin parema asendi, aga und enam ei tulnud. Mõtted liikusid jälle Liivalaia tänaval elatud aja peale. Kuigi korter oli vaid neliteist ruutmeetrit suur, mahtusime sinna viiekesi ära. Mahtus öömajalisigi – soodne asukoht meelitas meile sugulasi, kes maalt linna tulid. Bussijaam üsna lähedal, raudtee ka mitte ülearu kaugel. Mööbli paigutust toas ma ei mäleta, tean, et oli diivan (seda on fotodel näha) kaks tugitooli, aaderdatud riidekapp, ümmargune laud. Vanaema voodi seisis köögis, kuhu palju peale selle ei mahtunudki. Üksvahe kasutati tugitoolide kateteks lippe. Üht tooli ehtisid merelained, teist kaunistasid sirp ja vasar. Kõik, kes meil käisid, imestasid, miks selline punanurk. Ema pidi seletama, et juveelitehases jagati neile poleerimisseibide tegemiseks kangast, muu hulgas ka defektseid riigilippe, temal oli kahju head riiet niisama tükkideks lõigata ja toolidele oli just katet vaja. Meil oli ka televiisor, see ilmus majja juba 1958. aastal, nii et mäletan isegi seda aega, mil püüdsin lastevoodi võrele riputatud riiet vargsi kõrvale lükata, et õhtuseid saateid piiluda. Selles metallist titevoodis magasin veel üsna suure jõmpsikana, sest suurema voodi jaoks toas ruumi polnud. Vend magas vist kokkulükatud tugitoolide peal. Aga kõigest hoolimata mahtus meile rahvast ööbima. Siis oli lastel muidugi lõbus, sest mööblit nihutati ja tehti põrandale ruumi. Kuidas see kõik sõja aastatel välja nägi, pole mul aimugi. Aprillis 1944 kirjutab ema: "Elan vana viisi ja käin tööl nüüd vahetustega. Praegu on kaks vahetust, hommiku kella viiest kuni kella üheni ja teine kella ühest kuni üheksani. See nädal käin hommikul, kuid täna jäin koju, sest ei teadnud kella ajast midagi ja teiseks tulid need Narva pataljoni poisid öösi meile. Olid just sõidust ja kusagile minna ei olnud. Tead küll, samad, kes siis meil olid, kui sa linna tulid."

Koduhoovis. Umbes 1959.

Adressaadiks on ikka tädi, kes nüüd elab Nabala kandis Pihlaka talus. Ka vanaema on seal. Võib-olla oldi talvel linnas, võib-olla mindi maale alles pärast märtsipommitamist. Igatahes kirjades on vahe 1943. aasta novembrist kuni järgmise aasta aprillini. Äsja tsiteeritud kiri on tegelikult dateerimata, kuid selle algusosas öeldakse, et pärast suurt reedet pole häiret enam olnud. Tol aastal langes suur reede 7. aprillile. Muust jutust võib järeldada, et Pihlaka talu söögikraam on hakanud sagedamini linna jõudma, mune tuuakse ka müügiks. Ema palub ka sinist kleidiriiet, niiti ja sitsikleiti, lisades salapäraselt: "Praegu kindlat veel ei ole kuid loodan siiski." Veel lisab ta kirja lõppu: "Tiiule ma pean pettumuse valmistama, sest tema ootus on asjata, vorsti ega liha ei olnud täna karnis. Nüüd tuli, kuid nii pikk saba on, ei saa kindlasti kätte, sest varsti pannakse poe uksed kinni."

Koos täditütardega Pihlakal. 1958. aasta suvi.

Pihlaka talu on minu jaks väga reaalselt olemas. Ma ei mäleta aega, kui seal oma esimesed iseseisvad sammud tegin, küll aga tuleb meelde hulgaliselt hilisemaid asju. Siin-seal olen mõnda mälestust ka kirja pannud. Esimesed suved veetsingi koos vanaema ja nooremate täditütardega Pihlakal, sest üldise veendumuse kohaselt pidid lapsed suvel linnast ära saama. Meie õu oli enne naabermaja (praegugi püsti seisva Veerenni 1) ehitamist kõrge aiaga ümbritsetud ja mänguruum kasin. Kaua sa ikka liivakastis mängid või kiigud, varsti hakkab igav. Mänguseltsilisteks oma vend ja esimese korruse Tiia, minust veidi noorem tüdruk.

Kui oli aega, see tähendab pühapäeviti, käisime isaga Tiigiveski pargis või Poolamäel, mida isekeskis Tagametsaks kutsusime. Staadion oli seal olemas, spordihalli hakati ehitama. Tavaliselt läksime Herne tänavat mööda, Siselinna kalmistu väravast mööda. Seal oli otse haudade naabruses üks maja, mis oma roheliste varisenud krohvi laikudest kirjute seintega õudust äratas. Ja Poolamäel kõrgusid kabeli varemed, keskel suur auk kui põrgusuu. Mõnikord käisime kaugemal – Kadriorus ja Hundikuristiku kandis. Aga suveks saadet meid ikka sugulaste juurde maale. Seni, kui meid Hiiumaale sõiduks liiga väikesteks arvati või ei tahtnud vanaema lastekarjaga nii kaugele sõita, olime Pihlakal. Pihlaka omad – Eedi, vähem, Anni, Elvi ja Edgar rohkem – käisid meilt Liivalaiast ka läbi, kui linna tulid. Selle kombe algus on sõjaajas. 12. mai postitemplit kandvas kirjas on read: "Kui Eedi linna tuleb, siis saada mune umbes kakskümmend paari. Parem oleks, kui ma saaksin need kätte juba tuleva nädala alul, kuid eks sa näe ise, kuidas saad saata." Sama kirja lõpus märgib ta: "Viin kirja posti ja lähen täna töö juurde öövalvesse. Väga ilus ilm on mulle juhtunud küll. Päris selge ja valge, kindlasti kord äire tuleb, kui mitte rohkem."

Pihlaka rahvas koos külalistega. Vist on tegemist Elvi ja Edgari leeripildiga.

Paar nädalat hiljem on Eedi taas linnas käinud, sest ema kirjutab: "Ära ole pahane, et ma ei olnud eile kodus, kui Eedi käis. Läksin eile natuke varem tööle, sest käisin mõnest toiduainete kauplusest läbi ja tõin sinu sõrmuse ära. Sinu teise kirja sain alles eile kätte ja saadan tsekid ära, kuid hiljaks jäävad need kindlasti väga palju. Oleks mull aimu olnud, siis ma oleksin võtme koju jätnud ja asjad oleksid korras olnud." Küllap oli tegemist toidutalongidega. Kodus mitteolemine paistab muutuvat tavaliseks, 28. juulil võetakse see teema jälle üles: "Andestust palun kõige pealt, et ma kunagi kodus ei ole, kuid täna oli mull tõesti põhjusi, sest Iris sõitis maale ja ma pidin seal olema, sest seal juhtub alati siis midagi, kui kedagi kodus ei ole. Nii mitugi korda on seal sisse murtud. Võib-olla Eedi käis ka seal, ma ei tea seda, sest kella kolmest viieni ma olin kusagil mujal."

Mälusopist kerkib pilt – värav, kitsas õu, äkki isegi käigulauad poris, kuurid, maja tänava ääres, hoovipoolne uks. Esimesel korrusel elab ema sõbranna, kellel on umbes minuvanune tütar. Naise nimi oleks nagu Iris. Käisime seal koos emaga päris mitmel korral. Kõik muu on ununenud, mälestus nii habras, et kahtlen. Võib-olla polnudki Iris, oli mõni töökaaslane Juveelitehasest.

Suurema osa 28. juuli kirjast pühendab ema kuulujutule: "Meil majas on jutt lahti, et Tiiu on minu, mitte sinu laps. Ja täna me läksime ühe mehega nii vaidlema selle üle. Ma ütlesin, et mull ei ole last ja ma ei ole kihlatud. Kuid tema ütles, et on meie majast küsimas käinud ja siit on öeldud, et mina olen kihlatud, kuid seda ei teata, kus mees on ja Tiiu olla minu laps. --- Tore oleks tõesti, kui sa tuleksid Tiiuga linna, ma läheksin tähtsa näoga selle poisi poole oma tütart näitama, sest ta palus, et ma talle näitaksin enda tütart. See on lahutatud mees ja tal on ka tütar."

Vanaema, tädi ja Tiiu Tallinnas 16. mail 1948.

Kirjaridade põhjal on raske oletada, kas nii emotsionaalselt esitatud jutu taga oli ka midagi muud, ega sedagi, kas mulle salapärastena tunduvad laused käisid isikliku elu kohta või kajastasid üldist muutuste atmosfääri. Viimane minuni jõudnud, 4. augusti kuupäeva kandev kiri lõppeb sõnadega: "Eks näeme, mis sellest elust tuleb. Eks varsti kindlasti midagi muudatust tuleb. Sellest on siiski vara veel rääkida." Ümbrikul on saatja aadressiks harjumuspärase Liivalaia 20 – 10 asemel märgitud Liivalaia 83 – 9. Miks äkki selline aadress? 1937. aastal asus Liivalaia 83 – 3 üks linna haruraamatukogusid. Igatahes jõudis septembri lõpus linna Eesti Laskurkorpus, mille ridades sõdis ka mees, kellest sai mu isa. Aga sellist asjade käiku ema tollal vaevalt ette oskas näha.

Veel üks mälestus Liivalaia päevilt. On talv. Vaatan aknast välja. Teisel pool teed, Süda tänava nurgast pahemat kätt, on kõrge okastraataed, nurkades vahitornid. Mööda lumist tänavat marsib vangide kolonn, väravad avanevad, kolonn siseneb aiaga piiratud alale. Vahimehed asuvad tornidesse, vangid tööle. Ma ei mäleta, kas vangid ainult koristasid märtsipommitamisest jäänud alusmüüre ja kaevasid vundamendiauku, või ladusid ka müüri. Praegu kannab see 1961. aastal valminud maja numbrit seitse. Minu lapsepõlve Vilniuse poe maja. Tomatimahl, kakaokuubikud, komeedi kommid ja dropsid. Kui ema lubas üle tänava minna ja andis raha.

Isa tehtud kiik meie hoovis. Olen sel pildil väga Oti moodi.