Olevik

Aeg jäi seisma
suve ja sügise vahele
madal terase karva taevas
kollakas kõrrepõld
toonekured muide
on juba kadunud
lapsed koolis
hallad tulemas
postkastis klantsiv ajakiri
mille kaanelt võib lugeda
sajaga tulevikku
otsekui algaks elu
kunagi hiljem
otsekui tänast päeva
polekski oma madala
hinge lõikava taeva
ja kindaid küsiva tuulega
need ongi elu
koos kukeseente ja
kasepuravike lõhnaga
tee ääres viljateri
nokkivad varesed teavad
nii lihtsaid tõdesid
aga meie ei mäleta