pühapäev, 22. märts 2009

Teine rännak Roerichiga



Eelmine kord mainisin salapärast laamat. Too saabus Roerichite juurde Ladakhis. Nagu üldse, nii kirjutab Nikolai Roerich ka temast väga napisõnaliselt. Esimest korda mainitakse laamat päeviku selles osas, kus kuupäevad veel puuduvad, peatükis "Lamajura-Leh-Hemi (1925)". Kontekstist võib aru saada, et kohtumine leidis aset Lehis.



Lehi vanalinn selle kohal kõrguva kuningapaleega. Roerichid kolisid paleesse elama veidi pärast allpool viidatud vestlusi laamaga. Aado Lintropi foto 2008.

"Tuleb mongoli laama ja koos temaga uudistelaine. Lhasas oodatakse meie tulekut. Kloostrites arutatakse ettekuulutusi. Oivaline laama on juba käinud paljudes kohtades Urgast Tseilonini." (Lk. 68.)

Lühike lõik, ent mitu küsimust. Miks oodatakse Lhasas Roerichite tulekut? Kes ootab? Milliseid ettekuulutusi kloostrites arutatakse? Kõige lihtsam on vastata viimasele küsimusele, sest kogu eelnevat teksti arvesse võttes võib kindlalt öelda, et silmas peetakse uue maailmaajastu ja selle valitseja Maitreja saabumist puudutavaid ennustusi. Ent kes ja miks ootab Lhasas Roerichite saabumist? Oli ju püha linn tollal võõrastele üsna suletud. Kahtlustan, et ootajaks ei peetud dalai-laamat koos oma kaaskonnaga, sest temasse suhtusid Roerichid üsna üleolevalt. Toon järgnevalt mõned näited siitsamast päevikust:

"Tiibetlased seletavad, et dalai-laama pagemise ajal 1904. aastal Changtangist läbi minnes tundsid nii inimesed kui hobused "tugevat raputust". Dalai-laama seletas, et nad asuvad Šambhala keelatud piirkonnas. Kui paljukest teab dalai-laama Šambhalast? Taši-laama teab rohkem." (Lk. 218.)

"Paremad inimesed põgenevad Tiibetist ega taha metsiku valitsuse omavoli alla tagasi tulla. Harimatus on Tiibeti silmad sulgenud. Maa on kaotanud oma vaimse juhi - taši-laama läks Tiibetist minema. Tiibetlased ei taha teada saada ega õppida. Õpetatud laamad lähevad üle India piiri. Pagevad valeriietes..." (Lk. 227.)

"Mida kõike ei räägi tiibetlased üksteisest, valitsusest, dalai-laamast endast. Ta pandi isegi mingi nunnaga paari. Omistati talle laamade ja võimukandjate tapmist ja mürgitamist." (Lk. 230.)

"Tandžilingi ennustust meenutades sosistavad targad laamad: "Kui dalai-laama on Avalokitešvara alaline kehastus, siis kuidas seletada, et üks dalai-laama on mõistuselt suur ja elab vaga elu, aga temast järgmine on nõrgamõistuslik, isegi kuritegelik ja räägitakse koguni, et ta saatis auväärt inimesi piinade ja vaevade kätte? Taši-laamade ajaloos pole märgata niisuguseid kummalisi väärikuse kõikumisi."" (Lk. 231.) Olgu öeldud, et väidetavalt sai Tandžilingi kloostrist alguse ettekuulutus, mille kohaselt pidi 13. dalai-laama jääma viimaseks.


Muuseas eelneb sellele tsitaadile õpetlik lugu, mille jutustas mongoli laama. Kas seesama, kes meid huvitab? Roerich on oma märkmetes üleliia napp. Asjalikud päevikukirjed vahelduvad legendide ja ettekuulutustega. Ainult neli motiivi paistavad läbivat päevaraamatut: 1) budism on hea ja õilis usund, sellest taganemine viib tsivilisatsiooni allakäiguni (nagu juhtus Hiina Turkestanis), 2) Hiina riik on anakronism, mille valitsuse all kannatavad kunagi õitsenud rahvad Turkestanis ja Sise-Mongoolias 3) iseseisev Tiibet on uppunud valesse, harimatusesse ja mustusesse ja 4) dalai-laama on halb, pantšen-laama aga hea. Nagu nägime, pannakse kahtluse alla nii dalai-laama ümbersünd kui ka tema teadmised ja valitsejaoskused. Vaevalt kirjutaks Roerich niimoodi mehest, keda teaks Lhasas temaga kohtumist ootavat. Ja Tiibeti vaimseks juhiks ning Šambhala "võtmehoidjaks" peetav pantšen-laama viibis hoopis Mongoolias, kuhu ekspeditsioon pidi jõudma enne Tiibetit. Ilmselt sosistas salapärane munk sellest, et Roericheid ootavad pikisilmi dalai-laama poliitilised ja ideoloogilised vaenlased.

Pole siis ime, et päevikus ja ka teises ekspeditsioonile pühendatud kirjatöös "Aasia süda" vastandatakse pantšen-laamat igal võimalikul juhul dalai-laamale ja kujutatakse tõelise kangelasena:

"Taši-laama Tiibetist põgenemisest 1923. aasral räägitakse kõigis paigus erilise rõhu ja aukartusega. Räägitakse imeväärsetest juhtumistest, mis seda kangelaslikku põgenikku saatnud. Räägitakse: kui taši-laama oma pagemisteel oli loodeala järvede kandis, oleks relvastatud tagaajajad Lhasast ta ükskord peaaegu kätte saanud. Eees seisis pikk tee ümber veel kinnikülmumata järve ja taši-laama saatjad sattusid ärevusse. Kuid Tiibeti vaimne juht säilitas rahu ja käskis karavanil endiselt järve kaldale ööbima jääda. Öösel tuli äkki kõva külm ning järv kattus jääga, seejärel aga hakkas ootamatult lund puistama. Koidu eel ületasid põgenikud järve mööda jääd, millega lühendasidki oma teed. Vahepeal tõusis päike, jää jäi nõrgaks ja kiiresti järele jõudnud tagaajajad olid mitmeks päevaks kinni peetud. Liikudes ettenäidatud teed mööda, läksime mõnda aega just mööda taši-laama põgenemisteed ning väga õpetlik oli kuulda rahva jutte ja üldist Tiibeti vaimse juhi tagasipöördumise ootust. Just nimelt taši-laamad on ju ühenduses Šambhala mõistega." (Lk. 286.)

Roerichi ettekujutuses on pantšen-laama Tiibeti vaimne juht ja budistliku õpetuse suur tulevikulootus:

"On kuulda, et praegu Mongoolias viibiv taši-laama tegeleb budistliku õpetuse mandala afirmatsiooniga. Sellest võib loota hüvelisi tagajärgi, sest Tiibetil on nii suur vajadus vaimse puhastuse järele." (Lk. 287.)

"Kumbumist, Tsong-kha-pa kodukohast, sõitis meie juurde kloostri nirva oma ehitud telgi ja mitmevärvilise saatjaskonnaga. Tõi meile kingituse ning annab üle Šambhala märgi. Räägib sellest, kuidas hiljuti mõned hiinlased palusid taši-laamat anda neile välja passid Šambhalasse. Seda võib teha üksnes taši-laama. Parajasti oli taši-laama Hiinas avaldanud uue palve Šambhala kohta. Nüüd võib saavutada kõike üksnes Šambhala läbi." (Lk. 319.)

Päeviku alguses üsna kaootiliselt esitatud ettekuulutused leiavad konkreetsema esituse "Aasia südames". Peamine rõhk on siingi uue ajastu saabumise märkidel:

"1924. aastal rääkis meile õpetatud laama, kloostri asutaja vääriline õpilane, tuleviku valitseja kuju ees seistes: "Suure tuleku aeg on tõesti lähedal. Meie ennustuste järgi on Šambhala ajastu juba alanud. Šambhala valitseja Rigden Džapo valmistab juba oma võitmatut väge viimseks lahinguks. Kõik tema kaaslased ja juhid on juba kehastunud. Kas olete näinud Šambhala valitseja tankat ja tema võitu kurjade jõudude üle? Kui meie taši-laama möödunud aastal oli sunnitud Tiibetist põgenema, võttis ta endaga kaasa üsna vähe pilte ja nende seas mitu Šambhala pilti." (Lk. 295.)

Roerich vaatab veel kord tagasi Dardžilingis viibitud ajale, laiendades päeviku nappe ridu natuke konkreetsema jutuga:

"Vaimse juhi eeskuju järgides saabus Tiibetist üks kõige lugupeetavamaid kõrgeid laamasid - Geše Rimpotše Tšumbist, keda tiibetlased peavad Tsong-kha-pa kehastuseks. Austatud laama käis mõnede laamade ja kunstnike saatel Sikkimis, Indias, Nepaalis, Ladakhis, kõikjal õnnistatud Maitreja kujusid püstitades ja Šambhala õpetust kuulutades. Geše Rimpotše koos oma arvuka saatjaskonnaga külastas Dalai-Phobrangi - meie maja Dardžilingis, kus elas dalai-laama. Rimpotše pööras kõigepealt tähelepanu Rigden Džapo, Šambhala valitseja pildile ning ütles: "Näen, et teile on teada Šambhala aja saabumine. Lühim edutee on Rigden Džapo läbi. Kui tunnete Šambhala õpetust, siis teate tulevikku." (Lk. 295-296.)

Paraku ei räägi ta siingi kuigi selget keelt sellest, milliseks pidas seoses Maitreja tulemisega oma missiooni. Olen internetist leidnud viiteid selle kohta, et Lhasas asuva Moru või Morulingi kloostri mungad tundsid temas Dardžilingi päevil ära 5. dalai-laama uuestisünni. Päevik on selle koha pealt äärmiselt napp. Viiendat dalai-laamat käsitlev lõik lõpeb algul üsna kummalisena tunduva ettekuulutusega: "Ajalooga käib kaasas järgmine muistne pärimus: "Igal sajandil teevad arhatid oma kogudusega katset maailma valgustada, aga seni pole ükski nendest katsetest õnnestunud. Üks ebaõnnestumine on järgnenud teisele. Öeldud on, et seni, kuni laama ei sünni Lääne inimese kehas ega tule vaimse vallutajana hävitama igipõlist harimatust, seni on vähe lootust Lääne salasepitsusi tühjaks teha." (Lk. 22-23.) Et eelnevalt oli juttu 5. dalai-laama elutee salapärasest lõpust, võib tsiteeritud lõigus laama all mõista just dalai-laamat. Mainitud Geše Rimpotše oli Domo Geše Rinpotše (Geshe Ngawang Kelsang, 1866-1936), kes esindab oma taassünniliini gelugi koolkonnas. Ta valis oma residentsiks böni kantsiks peetavas Tšumbis (ka Tomo/Tromo) paikneva Dungkari kloostri. Tema järglane Kyabje Domo Geshe Rinpoche Ngawang Gyalten Jigme Choekyi Wangchuk (sünd. 1937) suri 2001. aastal paguluses Põhja-Indias. 2006. aastal leidis taassündinut laamat otsinud komitee sikkimi perekonnast tulku, kes on kolm aastat vana. Tsongkhapa on gelugi koolkonna rajaja (1357 – 1419). Morulingi kloostri kohta kirjutab aga Roerich ise, et see on Lhasas kuulus just seotuse tõttu Šambhala õpetusega (lk. 296).

Teine tähelepanuväärne lõik päeviku algusosas kirjeldab maja valimist Dardžilingis. Eelmise tsitaadi valguses muutub arusaadavaks ka selle lõpp (mille siin rasvases kirjas esitan):

"Otsisime maja. Esimesed andmed on troostitud. Kinnitatakse, et häid maju pole. Näidatakse midagi, mil pole ei väljavaadet ega avarust, midagi puusuvilate ja tarataguste soppide vahele uppuvat. See kõik pole see. Meie tahame sinna, terve Himaalaja palge ette, kus ei mängi linnaorkester, kus pole mängulekutseid klubidesse. "Seal ei leia te midagi." Aga meie oleme jonnakad. Läheme ise. Ja leiame ise ülihea maja. Ja vaikuse. Ja üksinduse. Ja meie ees on terve Himaalaja ahelik. Ning veel ootamatu üllatus. Just siin elas dalai-laama oma kauakestnud Lhasast pagemise ajal. Seniajani käivad palverändajad kauge maa tagant sellele eluasemele austust avaldamas. Aga meile on just nimelt seda vaja."(Lk. 16.)

Kunstnik ei otsinud maja mitte ainult lähtudes maalimiseks sobilikest tingimustest, vaid lisaks vajas ta miskipärast eluaset, mida mungad ja laamad kummardamas käivad. Mõtleme sellele, kes teda Dalai-Phobrangis ehk dalai-laama majas külastasid - Morulingi kloostri mungad, Tsongkhapa reinkarnatsioon Domo Geše Rinpotše ja tõenäoliselt ka teised tähtsad õpetlased. Roerich ise on seda kirjeldanud nii:

"Pidevalt käivad siin laamad. Riputavad väikesele aasale üles pilte ja deklameerivad laulvalt, kepiga osutades, maha terve eepose. --- Lõpuks sõidab Lhasast gung Kušo Doringist dalai-laama majale austust avaldama. Gung (hertsogitaoline tiitel; tähelepanuväärne kokkulangemine konung, kung, king) on tähtis vanamees heasüdamliku naise ja ümaranäolise (nagu ukrainlanna) tütrega, rohkearvuliste teenijatega. --- 1912. aastal tungisid gungile kallale hiina sõdurid, oleksid teda peaaegu haavanud. Tapsid ära tema sekretäri. See viis Tiibeti ülestõusuni. Gung imestab ja rõõmustab meie budistlike esemete üle." (Lk. 21.)

1912. aasta ülestõus lõpes Tiibeti iseseisvumisega. Roerich töötas dalai-laama majas maalisarjade "Tema riik" ja "Ida lipud" kallal. Maitreja lipu all ning laamadest saatjaskonnaga üritas ta 1927. aastal Lhasasse minna. Enne teele asumist kirjutas ta Mongoolia pealinnas järgmised read:

"Tulevad neli burjaadi laamat, paluvad ennast kaasa võtta. Õmmeldakse missiooni lippu - Maitreja kujutis, selle kohal akdordže. Kõik teenistujad panid pähe väikesed akdordžega kaunistatud mütsid ja käivad niisuguste maakaitseväelastena mööda Ulan-Batori. Juri õpetab neile püssi käsitsemist. Ostame juurde veel kaheksa mauserkarabiini." (Lk. 214.) Ekspeditsioonist on saanud missioon. Akdordže on kaks ristatud dordžet. Dordže on välgunool. Väidetavalt nimetas Nikolai Roerich ennast Mahatma Akdordžeks ning jagas teekonnal rahvale "tiibeti kirjasid" sõnadega "Maitreja tuleb!" (Антон Иванович Первушин. Оккультные войны НКВД и СС, Москва, 2004). Pole siis ime, et dalai-laama teda ja ta "väikest maakaitseväge" Lhasasse ei lubanud.


Rigden Džapo käsk. Selle pildi maails N. Roerich 1927. aastal Mongoolias enne Tiibeti suunas teele asumist. Tõenäoliselt kujutab ta pildil, et tema Tiibeti missiooni läkitajaks on Šambhala valitseja Rigden Džapo ise.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar