3. aprill 2020. Aasta tagasi jõudsin palverännuteel Ponferradasse. Tänavu olen kolm nädalat kodus istunud, planeeritud Andaluusia reis tuli ära jätta. Maailm on uue viiruse küüsis. Muud ei kuule, kui koroona ja koroona. Covid-19. Riigid sulgesid piirid, lennukid ei lenda, laevad ei liigu, bussid ei sõida. Eestis on alates 12. märtsist eriolukord. Kõik, kes saavad, püsivad koduseinte vahel. Minagi käisin viimati tööl reedel, 13. märtsil. Pärast seda olen linnas käinud vaid korra, et kirjastusest oma palverännuraamatu autorieksemplarid kätte saada. „Ilmamaas“ oli Mart üksi, kõik teised samuti kodutööl. Jah, raamat on ilmunud, aga ei jõua kuhugi, sest kaubanduskeskused, kus enamus raamatupoode asub, on kinni ja raamatukogudki ei tööta tavalisel moel. Isegi rahvusraamatukogu kataloogi pole mu uus teos veel jõudnud. Esitlusest ei maksa unistada. Aga mõtlesin, et teen selle veebis, laen üles video, kus loen ette katkendeid raamatust ja näitan palverännu pilte. Miskipärast olen sellega viivitanud. Kolleegidega kohtun skaibi vahendusel korra päevas virtuaalses kohvilauas, kus vahetame uudiseid ja mõnikord teeme ka tulevikuplaane. Paraku kaldub sealgi jutt järjest rohkem viirusele. Praegu on ju iga inimene omamoodi asjatundja viiruste ja epideemiate alal. Kogu sotsiaalmeedia kubiseb vastuolulistest nõuannetest, arvamustest ja prognoosidest. Mustemad neist väidavad, et endine maailmakord ei taastu enam kunagi.
Väljas tuulab. Ilmateenistus andis eile 2. taseme hoiatuse kogu maale, võimalik tuule kiirus sisemaal kuni 25 m/s. Seni õnneks pole nii tugevaid puhanguid veel olnud. Üks pilvevöönd koos lörtsisajuga kihutas just üle ja praegu paistab päike. Aga üks pilvede ahel on veel tulemas ja toob kindlasti uue tugeva tuule ning saju. Olen kodus seni aega sisustanud peamiselt aiatöödega, kui ilm lubab. Kõik õunapuud on kenasti lõigatud. Sellist asja pole Kamsul ammu olnud, mullune kevad välja arvatud. Aga siis olin ma palverännul ja aias tegutsesid arboristid. Eelmise kevade peale ei julgegi mõelda. Siis rändasin Põhja-Hispaanias nagu kodus. Tõsi, mul oli kerge kartus, et ajad muutuvad, aga pigem poliitika, mitte pandeemia tõttu. Hakkasin kusagil Logroño kandis isegi kirjutama fantaasiat teemal, kuidas olen pärast piiride sulgemist ja viisade kasutusele võtmist taas Hispaanias, kus parajasti on autoritaarne režiim, kuid mullu tundus see pilt nii ebareaalne, et jätsin loo katki. Praegu on olukord hullem, sest ei pääse üldse liikuma. Oli unistus jälgida semana santa protsessioone Sevillas, Córdobas, Granadas ja Málagas, hotellid said broneeritud, lennupiletid ostetud – ja tutkit. Hea, kui saab Roiu poes õlle järelgi käia. Suurema osa toidukraamist toob Mare linnast. Ta käib praegu tööl üle nädala, aga veetis enamuse möödunud „vabast“ nädalast siiski linnas tudengitele e-õppe vahendeid koostades, sest ülikoolid on ju ka kinni nagu koolidki. Üldiselt on olukord selline, millist mõne kuu eest ka halvimas unenäos näha ei antud. Rahvaluule Arhiivi probleemid on unustatud, isegi niivõrd, et peaminister, kes kuu aja eest lubas oma järgmisest raadio infotunnist poole meie rahastusele pühendada, isegi ei maininud seda. Ka ajakirjanikud ei tuletanud meelde. Arusaadav, mida sa räägid ühe väikese asutuse probleemidest, kui riigi majandus seisab ja prognoositav eelarve puudujääk ähvardab tulla kahe miljardi kanti. Ja sedagi juhul, kui juunis normaalne elu taastub. Nüüd on oluline lihtsalt ellu jääda ja vee peal püsida, mingit lisaraha pole võimalik kellelegi anda. Tööstuse ja ettevõtluse päästmiseks võetakse küll laenu, aga teadus pole otseses ohus ega saa sentigi. Paistab nii, et meie palgaraha saab juuniks otsa, mis siis juhtub, ei oska keegi veel öelda. Ometi toimus alles 4. märtsil Eesti Rahva Muuseumis suur toetuskontsert. Üle tuhande kuulaja. Palju tuttavaid, veel rohkem võõraid, kuid meie muredele kaasa elavaid inimesi. Pole kuulda olnud, et keegi oleks sellelt ürituselt nakkuse saanud. Ent päev hiljem tegi Saaremaal toimunud Milano Powervolley ja kohaliku klubi võrkpallimatš koroonaviiruse laiemale levikule tee lahti. Hea küll, ma võin leppida mõttega, et Eesti Rahvaluule Arhiiv Kirjandusmuuseumi teadusüksusena kaob, kuid ma ei suuda leppida asutuse juhi tegevusega. Sellest on vähe, et poseerida koos Eesti rahva Muuseumi direktori ja Viljandi Pärimusmuusika Keskuse juhatajaga toetuskontserdi eel või naeratada kaamerasse Riigikogu esimehele Eesti humanitaarteaduste toetuseks tehtud pöördumist üle andes.
Nii ma istungi kodus ja mõlgutan süngeid mõtteid, mis kuhugi ei vii ega aita kedagi. Järjekordne pilveahel puistab lund ja teeb kõvemat tuult. Seni on kõik õnneks püsinud normaalsuse piirides, puhangud ka vast kõige rohkem 17 m/s. Pensioniaeg tuli ootamatult kätte. Kell kukkus 9. märtsil, kuid lootsin poole koormusega tööl edasi käia. Aga ennäe – tuli juba neli päeva hiljem koju jääda. Vaevalt ma uutes oludes enam tööle pääsen. Eriolukorra tõttu on koondamised küll edasi lükatud, kuid olen üsna kindel, et endistviisi jätkata pole võimalik. Hea, kui pooled teadlased arhiivi alles jäävad. Pensionärid peavad igal juhul kaduma. Ma ei kurvasta selle üle sugugi, ootan ainult, et praegune ebamäärasus lõppeks. Omal soovil töölt lahkuda ka ei taha, sest ei tunne, et oleksin kuidagi süüdi praeguse olukorra kujunemises. Saaks selguse majja, saaks rahu südamesse.
Väljas tuulab. Ilmateenistus andis eile 2. taseme hoiatuse kogu maale, võimalik tuule kiirus sisemaal kuni 25 m/s. Seni õnneks pole nii tugevaid puhanguid veel olnud. Üks pilvevöönd koos lörtsisajuga kihutas just üle ja praegu paistab päike. Aga üks pilvede ahel on veel tulemas ja toob kindlasti uue tugeva tuule ning saju. Olen kodus seni aega sisustanud peamiselt aiatöödega, kui ilm lubab. Kõik õunapuud on kenasti lõigatud. Sellist asja pole Kamsul ammu olnud, mullune kevad välja arvatud. Aga siis olin ma palverännul ja aias tegutsesid arboristid. Eelmise kevade peale ei julgegi mõelda. Siis rändasin Põhja-Hispaanias nagu kodus. Tõsi, mul oli kerge kartus, et ajad muutuvad, aga pigem poliitika, mitte pandeemia tõttu. Hakkasin kusagil Logroño kandis isegi kirjutama fantaasiat teemal, kuidas olen pärast piiride sulgemist ja viisade kasutusele võtmist taas Hispaanias, kus parajasti on autoritaarne režiim, kuid mullu tundus see pilt nii ebareaalne, et jätsin loo katki. Praegu on olukord hullem, sest ei pääse üldse liikuma. Oli unistus jälgida semana santa protsessioone Sevillas, Córdobas, Granadas ja Málagas, hotellid said broneeritud, lennupiletid ostetud – ja tutkit. Hea, kui saab Roiu poes õlle järelgi käia. Suurema osa toidukraamist toob Mare linnast. Ta käib praegu tööl üle nädala, aga veetis enamuse möödunud „vabast“ nädalast siiski linnas tudengitele e-õppe vahendeid koostades, sest ülikoolid on ju ka kinni nagu koolidki. Üldiselt on olukord selline, millist mõne kuu eest ka halvimas unenäos näha ei antud. Rahvaluule Arhiivi probleemid on unustatud, isegi niivõrd, et peaminister, kes kuu aja eest lubas oma järgmisest raadio infotunnist poole meie rahastusele pühendada, isegi ei maininud seda. Ka ajakirjanikud ei tuletanud meelde. Arusaadav, mida sa räägid ühe väikese asutuse probleemidest, kui riigi majandus seisab ja prognoositav eelarve puudujääk ähvardab tulla kahe miljardi kanti. Ja sedagi juhul, kui juunis normaalne elu taastub. Nüüd on oluline lihtsalt ellu jääda ja vee peal püsida, mingit lisaraha pole võimalik kellelegi anda. Tööstuse ja ettevõtluse päästmiseks võetakse küll laenu, aga teadus pole otseses ohus ega saa sentigi. Paistab nii, et meie palgaraha saab juuniks otsa, mis siis juhtub, ei oska keegi veel öelda. Ometi toimus alles 4. märtsil Eesti Rahva Muuseumis suur toetuskontsert. Üle tuhande kuulaja. Palju tuttavaid, veel rohkem võõraid, kuid meie muredele kaasa elavaid inimesi. Pole kuulda olnud, et keegi oleks sellelt ürituselt nakkuse saanud. Ent päev hiljem tegi Saaremaal toimunud Milano Powervolley ja kohaliku klubi võrkpallimatš koroonaviiruse laiemale levikule tee lahti. Hea küll, ma võin leppida mõttega, et Eesti Rahvaluule Arhiiv Kirjandusmuuseumi teadusüksusena kaob, kuid ma ei suuda leppida asutuse juhi tegevusega. Sellest on vähe, et poseerida koos Eesti rahva Muuseumi direktori ja Viljandi Pärimusmuusika Keskuse juhatajaga toetuskontserdi eel või naeratada kaamerasse Riigikogu esimehele Eesti humanitaarteaduste toetuseks tehtud pöördumist üle andes.
Nii ma istungi kodus ja mõlgutan süngeid mõtteid, mis kuhugi ei vii ega aita kedagi. Järjekordne pilveahel puistab lund ja teeb kõvemat tuult. Seni on kõik õnneks püsinud normaalsuse piirides, puhangud ka vast kõige rohkem 17 m/s. Pensioniaeg tuli ootamatult kätte. Kell kukkus 9. märtsil, kuid lootsin poole koormusega tööl edasi käia. Aga ennäe – tuli juba neli päeva hiljem koju jääda. Vaevalt ma uutes oludes enam tööle pääsen. Eriolukorra tõttu on koondamised küll edasi lükatud, kuid olen üsna kindel, et endistviisi jätkata pole võimalik. Hea, kui pooled teadlased arhiivi alles jäävad. Pensionärid peavad igal juhul kaduma. Ma ei kurvasta selle üle sugugi, ootan ainult, et praegune ebamäärasus lõppeks. Omal soovil töölt lahkuda ka ei taha, sest ei tunne, et oleksin kuidagi süüdi praeguse olukorra kujunemises. Saaks selguse majja, saaks rahu südamesse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar