Neljapäev, 13. september 2012

Tondu


Ühel vihmasel septembripäeval pildistasin vapustavalt eredat vikerkaart Reola raudteejaama lähedal vanade autorehvide ladustamisväljaku kohal. Autokummide hunnikud, tume hallikassinine taevas. Ja vikerkaar nagu kindel lubadus. Pärast panin selle telefoniga tehtud pildi facebooki pealkirjaga „Meil on veel lootust“.

Mõned päevad hiljem kuulsin hommikul auto poole minnes haledat näugumist. Omad kassid olin äsja tuppa lasknud, seepärast jäin seisma ja nägin selle kuuri poolt, mida meil eelmiste asukate eeskujul ikka veel sahvriks kutsutakse, jooksmas kõhetut musta kassipoega. Esimesel hetkel jooksis ta minust eemale, aga kui kutsusin, tuli ligi. Mõtlesin, et paneks talle õue veidi süüa, selline ilus nurgeline pikkade jalgadega kassike. Tegin ukse lahti ja kassipoeg vupsas esikusse. Oot-oot, nii ei lähe, ütlesin talle. Ma lähen kohe linna ega saa sind omapead tuppa jätta, vähemalt täna veel mitte. Tõstsin kassikese tagasi trepile. Too haaras mõlema esikäpaga mu käe ümbert kinni ega tahtnud enam lahti lasta. Tõin talle kausiga kassitoitu, sedasama Kiisueinet, mida Õnnepalu arvates kõik kassid igatsevad. Ent kiisukest paistis vaevavat pigem seltsilise puudus. Niikaua, kui seisin ta kõrval, sõi ta küll üsna ahnelt, aga kui eemaldusin, jooksis kaasa. Kui hakkasin ust lukku keerama, tegi ta näo, et tahab kindlasti tuppa pääseda. Raputas märjaks saanud jalgu. Rohi oli hommikul ju üsna märg, kassike muidu kuiv ja läikiva karvaga. Kõhnavõitu, umbes kolm-neli kuud vana. Mustas näos rohekaskollased silmad, silmaterade ümber vaevuaimatav triip kassipoja sinist. Nagu maski kandev ninja, mõtlesin. Tilluke must panter, kust sa tulid? Vaevalt kõndisid ise siia üle põllu või mööda maanteed. Meil pole ju vahemaad nagu linnas, kus naabri aeda eksida pole kassi jaoks suur kunst. Lähim maja asub üle põllu, kus praegu küpseb veel raps, nii kaheksasaja meetri kaugusel. Vahepeal veel kuivenduskraav. Ignase küla majadeni on üle kilomeetri maad, meie küla lähimate hooneteni sama palju. Vast poetas keegi esmaspäeva hommikul maalt linna sõitja su meie maja lähedal autost välja. Seepärast oledki nii sile ja kuiv, ainult käpad märjad. Kass muidugi ei vastanud, nühkis ennast hoolega mu kingade vastu. Kui auto poole läksin, tuli ta kaasa, igal sammul ennast kordamööda vastu üht või teist jalga surudes. Nii on ju päris võimatu käia, ütlesin talle. Vaata ette, võin sulle kogemata peale astuda. Aga kiisuke ei vaadanud ette, või kui vaatas, siis teise, tulevikku nägeva pilguga. Tahtis isegi autosse pugeda, aga otsustas siis, et ratta ees on parem olla. Rumaluke, tule ometi ära, ma ei saa niimoodi sõitma hakata. Mis muud, kui kõndisime tema pakutud tempos maja juurde tagasi. Seal hakkas ta uuesti sööma. Nüüd kiiresti minema, mõtlesin. Aga kassike oli kiirem ning jälle kõndisime sammhaaval auto juurde. Nüüd ei aidanud miskit, põrutasin jalaga paar korda vastu maad. Ise ütlesin samas, et oota, tulen õhtupoolikul tagasi.

Kui peale tööd koju jõudsin, nägin, et kass Priit vahib vana kuuri ukse juures. Ju siis on, mida vaadata, kui ta mulle vastu ei tule ega soorita oma tavalist maas vähkremise rituaali. Muidugi oli must kassike kuuris ja jooksis mind nähes välja. Samm ja nühkat, samm ja nühkat läksime maja poole. Nüüd sai kiisuke teiste kasside pahameeleks tuppa ja asus kohe hoolega järjepanu kõigist kaussidest sööma. Vanemad suguvennad põgenesid sellist jultumust nähes õue. Mõni neist ei tulnud öösekski tagasi. Kassike vaatas asjalikult ringi, käis liiva peal häda tegemas ja ronis siis sülle. Pärast puges Tondu nime saanud tegelane rahumeeli voodisse ja magas padja kõrval üsna mõnusasti kuni poole kuueni.

Tööle minnes jätsin ta tuppa, ise muretsedes, millega ta seal päeva jooksul võib hakkama saada. Õhtul selgus, et kartsin asjata, majas oli kõik kenasti korras. Tondu jooksis mulle rõõmsalt vastu, nühkis vastu jalga ja hakkas nurruma. Vanad kassid ei tahtnud ikka sööma tulla. Läksin Tonduga õue ja jätsin uksed lahti – ehk nad siis julgevad. Aga ei, ainult Kardinal, kes ise alles paari aasta eest linnast meile tagasi toodi, käis köögis toitu näksimas, Trulla ja Priit eelistasid hiiri püüda. Tondu jooksis paar korda tiigi äärde viirpuude alla linde vaatama, kes seal okste vahel ringi vuristasid, aga jooksis üsna kiiresti tagasi ja hüppas sülle. Nii ma istusin, kass süles, ja rüüpasin õlut. Vahepeal üritas Tondu Kardinaliga sõbrustada, kassid liginesid paaril korral ettevaatlikult ja nuusutasid teineteist, kuid kassipoja käitumine jäi vanemale suguvellele arusaamatuks. Tondu üritas ju kohe mängima hakata, puudutas käpaga ja hüppas siis eemale, just nagu lapsedki kulli mängides. Aja mind nüüd taga, tahtis ta öelda. Ent Kardinal ei kavatsenudki kassipoega taga ajama hakata, hoopis urises rahulolematult ja tõmbus eemale. Öö möödus rahulikult, aga Trulla veetis selle õues.

Järgmisel hommikul tahtsid kõik kassid, ka hommikul välja lastud, tuppa saada. Lasin nad sisse, mõeldes, et uue kassikese pärast ei pea keegi ennast üleliigsena tundma. Nii nad jäidki neljakesi koju, kuigi väljas oli ehk selle suve viimane soe päev. Taas muretsesin, millega eksperiment lõppeb, aga töölt tulles leidsin kõik endise olevat – vanad kassid, kes polnud päeva jooksul vist teiselt korruselt alla tulnudki, jooksid kohe söömata õue. Jälle jätsin uksed lahti ja istusin Tonduga varikatuse all. Nüüd julges kassike juba kauemaks eemalduda. Peaasi, et liiga julgeks ei lähe, mõtlesin. Varesed kraaksusid, kaaren lendas häält tehes üle, põõsastes sahistasid väikesed linnud. Õhus hõljus äädikakärbseid, mööda püksisäärt üritas korduvalt üles ronida priske lehetäi. Õhtu oli soe, kuid varsti hakkas vihmakest piserdama. Pärast jälgisin toas Tondu katseid teiste kassidega suhelda. Loomake läks igaühele kartmatult ligi, ka söögikausi juurde, ja püüdis mängida. Ilmselt oli ta kogu senise elu veetnud õnnelikult emakassi ja õdede-vendade seltsis, kellega oli hea mürada. Meie kassidel vastav programm ei käivitunud. Priit, kes muidu on julge muti- ja mügrimurdja, jooksis Tondu eest ära ja puges tooli alla.

Siiski näitasid kõik kolm vanemat kassi juba teatud leppimise märke. Trulla tuli ööseks tuppa ja suutis Tondu lähedal magada, Kardinal ei urisenud enam nii palju, Priitki talus kassikese juuresolekut, kuid mitte tema puudutusi. Küll kõik laabub. Inimestest ma paraku ei ole veel kõnelenud. Mare käest ju ei küsinudki, mida ta arvab uuest elanikust, lihtsalt ütlesin, et näe, tuli kassipoeg. Muidugi poleks tal südant väikest musta pantrikest ukse taha jätta ning on ilmne, et Tondu talle meeldib. Aga siiski, eks temaga tuleb omajagu tüli. Veidi kodunenuna hakkas kassike juba näitama üles huvi toataimede vastu, sakutas maarjasõnajalga ja ronis tääkliilia potti. Juba tulevad õrnusehoogude vahele närimis- ja küünistamismängud, mille käigus kiskjaloomus ennast ilmutab. Aga see pole miski uudis, kassipoegi on meil ju ennegi olnud ja harilikult ikka mitmekaupa.

Kui mõtlen mullu sügisel surnud Minni peale, siis tuleb mulle pähe mõte, et võibolla on Tondu tema inkarnatsioon. Kuigi, miks peaksid kassid uuesti sündima kassidena? Pigem tuleks loota, et Minni on järgmises elus inimene, kes suudab oma hinge eest hoolitseda ja käia täiustumise teed. Aga mine tea, saatus on keeruline asi, selle viljad küpsevad pikkamööda, kuid vääramatult. Ehk on Tondu tulemine omamoodi sõnum, mis ütleb, et kuni hoolid, on sul veel lootust.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar