Augusti viimasel õhtul helistasin heale tuttavale Iževskis. Polnud temaga terve suve lobisenud, nüüd tahtsin teada, kuidas elu läheb. Pärast esimesi sõnu kostis telefonist pikk köhahoog, seejärel vabandus hääle puudumise pärast. Tuttav oli suvel kaks kuud raske kopsupõletikuga haiglas olnud, kuid päris terveks ei saanudki, hoopis külmetas jahedate ilmade saabudes. Oli ju vaja aiamaal saaki koristada ja aidata kaheksakümne aasta vanust isa metsatööl. Jah, ta isa ei suutnud kiusatusele vastu panna, võttis pärast augustitormi suure tüki tasuta pakutud tuulemurdu ja nüüd rassib puid laasida, korraldab nende saekaatrisse vedu ja prusside-laudade transporti, tahab hakata maja ja sauna ehitama. Aga kopsupõletik oli olnud suure töö ja närveerimise tagajärg – ta ponnistas kirjutada neid viiteteist eelretsenseeritavat artiklit, mis kuulujuttude põhjal olevat nõutavad doktoritöö esitamiseks. Nüüd istub kodus külmas toas, köhib ja muretseb selle pärast, et järgmisel nädalal algavad loengud, aga tal pole häält. 0,4 koormus tähendab sealmail viite kahetunnilist loengut nädalas! Küsisin, kui palju siis täiskoormusega lugeda tuleb? Ta vastas, et ei tea, aga loengutega teenitud rahast jätkub vaid korteriüüri maksmiseks.
On alles lood, nende taustal paistab meie praegune elu lausa lust ja lillepidu. Mõtelge – minu töökohas kestab ehitus ja remont alles teist aastat, neil instituudis olid koridorid tolmused juba kümne aasta eest, kui viimati seal käisin. Ja remondi lõppu pole näha. Seega elame hästi, kuigi pakkisime osa asju kokku juulis, sest kohe-kohe pidi algama radiaatorite vahetus. Töömehed võtsidki vanad radikad üsna kärmesti maha, aga kadusid siis. Augusti lõpus ilmusid teised mehed, kes käskisid taas osa mööblit ja kartoteeke eest koristada, sest tahtsid hakata kohe radiaatorite tagust seina värvima. Paari tunniga olidki väikesed laigukesed akende all üle võõbatud, kuigi ruumide seinad jäid endistviisi määrdunuteks ja auklikeks. Aga see on teine lugu, muinsuskaitsealune hoone, siin väga vabalt pintsli või värvirulliga vehkida ei või. Viimane jutt oli see, et homme pannakse uued radiaatorid korraks proovi pärast paika, siis võetakse uuesti maha ja saadetakse värvimisele. Sooja saab majja vast hingedepäevaks. Pole viga, elame kuidagi üle. Ega meie üksi sellises olukorras ole. Projektimajandus, eurorahad ja saastekvoodi tasud on tekitanud hullumeelse olukorra. Vaadake Tartus kasvõi Vanemuise tänavat – Vanemuine remondib korraga nii suurt kui väikest maja, ülikooli raamatukogu on kevadest saadik remonditud ja soojustatud, Kirjandusmuuseumile ehitati uus hoidlakorpus, majas käib remont, selle vastas üle tee valmib uus kolmekorruseline maja, Mart Reiniku kool ei saanud esimeseks septembriks remonditöödega ühele poole. Ja nii edasi. Mitte kultuuritänav vaid ehitajate tee. Ehitatakse, soojustatakse ja remonditakse veel mitmel pool. Aga paremad ehitajad töötavad ju mere taga, seepärast ei jätku objektidele mehi, tööd venivad, hinnad tõusevad. Ja tööde kvaliteet, see muudkui langeb. Vaadake kasvõi meie maja – lisaks korralikule tööle on siin-seal põrandakatteid paigatud imelike linoleumijääkidega, vastremonditud koridoride põrandad on muhklikud. Ja tööd on kõikjal pooleli. Kui hakkame nurisema, siis öeldakse, et töötate ehitusobjektil, kus lepingu kohaselt oleks tulnud kõik ruumid vabastada. Kes sellise lepingu välja mõtles ja allkirjastas, selle jaoks polnud meiesugused putukad vist olulised.
Mõtted põikavad taas naabrite manu, seekord küll kontrolljoone tagusele Setomaale, kus loetakse viimaseid päevi suure peo ootuses. 1150 aastat vene riiklust, see kõlab ju aukartustäratavalt. Sündmuste keskpunktis on muidugi Irboska. Käisin seal nädala eest, jäi mulje, et aega on veel mitu kuud. Petseri tänava keskel just taas ülesehitatud kaupmees Švedovi maja ees kõrgus munakivihunnik, paigaldamata oli ka suur osa lihvitud paest kõnniteeplaate. Kaupmees Anissimovi majad olid küll kenasti üles vuntsitud, aga nende kõrval olev hoone, kus enne asus Irboska muuseum, seisis alles akende ja katuseta, mehed ametis seinte palgivahede tihendamise ja katuse roovlattide naelutamisega. Maja ees laius pool tänavat enda alla võttev palgiriit. Ja kindlus – see paistis igalt poolt läbi tellingute. Nigula kirikut polnud nende seest nähagi. Värava juures näis osa müürist olevat maha varisenud. Kas tõesti suudetakse kõik tööd seitsmendaks septembriks valmis saada? Sel õhtul toimub müüride all laval Suure Teatri pidulik kontsert, järgmisel keskpäeval aga peaks kõrged külalised kindluse pärast restaureerimist suurejooneliselt avama. Saame näha, sest läheme meestega laulma samal päeval toimuvale festivalile „Slaavi allikad“.
On alles lood, nende taustal paistab meie praegune elu lausa lust ja lillepidu. Mõtelge – minu töökohas kestab ehitus ja remont alles teist aastat, neil instituudis olid koridorid tolmused juba kümne aasta eest, kui viimati seal käisin. Ja remondi lõppu pole näha. Seega elame hästi, kuigi pakkisime osa asju kokku juulis, sest kohe-kohe pidi algama radiaatorite vahetus. Töömehed võtsidki vanad radikad üsna kärmesti maha, aga kadusid siis. Augusti lõpus ilmusid teised mehed, kes käskisid taas osa mööblit ja kartoteeke eest koristada, sest tahtsid hakata kohe radiaatorite tagust seina värvima. Paari tunniga olidki väikesed laigukesed akende all üle võõbatud, kuigi ruumide seinad jäid endistviisi määrdunuteks ja auklikeks. Aga see on teine lugu, muinsuskaitsealune hoone, siin väga vabalt pintsli või värvirulliga vehkida ei või. Viimane jutt oli see, et homme pannakse uued radiaatorid korraks proovi pärast paika, siis võetakse uuesti maha ja saadetakse värvimisele. Sooja saab majja vast hingedepäevaks. Pole viga, elame kuidagi üle. Ega meie üksi sellises olukorras ole. Projektimajandus, eurorahad ja saastekvoodi tasud on tekitanud hullumeelse olukorra. Vaadake Tartus kasvõi Vanemuise tänavat – Vanemuine remondib korraga nii suurt kui väikest maja, ülikooli raamatukogu on kevadest saadik remonditud ja soojustatud, Kirjandusmuuseumile ehitati uus hoidlakorpus, majas käib remont, selle vastas üle tee valmib uus kolmekorruseline maja, Mart Reiniku kool ei saanud esimeseks septembriks remonditöödega ühele poole. Ja nii edasi. Mitte kultuuritänav vaid ehitajate tee. Ehitatakse, soojustatakse ja remonditakse veel mitmel pool. Aga paremad ehitajad töötavad ju mere taga, seepärast ei jätku objektidele mehi, tööd venivad, hinnad tõusevad. Ja tööde kvaliteet, see muudkui langeb. Vaadake kasvõi meie maja – lisaks korralikule tööle on siin-seal põrandakatteid paigatud imelike linoleumijääkidega, vastremonditud koridoride põrandad on muhklikud. Ja tööd on kõikjal pooleli. Kui hakkame nurisema, siis öeldakse, et töötate ehitusobjektil, kus lepingu kohaselt oleks tulnud kõik ruumid vabastada. Kes sellise lepingu välja mõtles ja allkirjastas, selle jaoks polnud meiesugused putukad vist olulised.
Mõtted põikavad taas naabrite manu, seekord küll kontrolljoone tagusele Setomaale, kus loetakse viimaseid päevi suure peo ootuses. 1150 aastat vene riiklust, see kõlab ju aukartustäratavalt. Sündmuste keskpunktis on muidugi Irboska. Käisin seal nädala eest, jäi mulje, et aega on veel mitu kuud. Petseri tänava keskel just taas ülesehitatud kaupmees Švedovi maja ees kõrgus munakivihunnik, paigaldamata oli ka suur osa lihvitud paest kõnniteeplaate. Kaupmees Anissimovi majad olid küll kenasti üles vuntsitud, aga nende kõrval olev hoone, kus enne asus Irboska muuseum, seisis alles akende ja katuseta, mehed ametis seinte palgivahede tihendamise ja katuse roovlattide naelutamisega. Maja ees laius pool tänavat enda alla võttev palgiriit. Ja kindlus – see paistis igalt poolt läbi tellingute. Nigula kirikut polnud nende seest nähagi. Värava juures näis osa müürist olevat maha varisenud. Kas tõesti suudetakse kõik tööd seitsmendaks septembriks valmis saada? Sel õhtul toimub müüride all laval Suure Teatri pidulik kontsert, järgmisel keskpäeval aga peaks kõrged külalised kindluse pärast restaureerimist suurejooneliselt avama. Saame näha, sest läheme meestega laulma samal päeval toimuvale festivalile „Slaavi allikad“.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar