Raskemeel

Päev pole otsekui alanud
kuigi valge on tuba
magan lahtisi silmi
undki ehk mõlgutan
kevadhommiku kuldnokalaulu
kõrvad tahaksid kuulda
aga väljas on juba oktoober
talve sulane hall
näpistab lilli ja tallab muru
jäine ja mõlkis kuu
kase oksa on poodud
ühes mu mõtetega

andestage kui raskemeel
varjutab tänase päeva
minugi hing tundub olevat
vana ja väsinud puu
oksad täis tuulepesade
rasket õõtsumist
talvehaku tormide ootel
ent kes on öelnud et vanale
samblatüvele pole armas
kevadel soontesse pulbitsev mahl
isegi selle kauakestev
lumine ootus on hea