neljapäev, 11. juuni 2009

Öös on ajatut aega



lahustun õhtus kui ööbiku hõik
järvel on udu meelest kaob kõik
halb tehes ruumi suurele heale
taevalik rahu laskub mu peale

seisame kõrvuti õõtsikul sillal
kaugel ja lähedal praegu või millal
teada me saame ei kohuta kadu
neid kes astuvad voogavaid radu

ka läbi viimsete hallide vete
heiastub kuldsete õhtute sete
kindel kui tõde et miski ei lakka
puudutan sind ma aastate takka -

vaata kallis udu ei haju
päike ei tõuse ja täiskuu ei vaju
järveveel peegeldub tähevilk
igavik on ja üks silmapilk

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar