Paasapäev. Eileõhtune otsus ruttu magama minna lõppes sellega, et und ei tulnudki. Veetsin terve öö mingis vahepealses seisundis, mis kummalisel kombel oli isegi meeldiv. Mõtted ei tormanud meeletult peas ringi, nagu tavaliselt sellistel puhkudel. Mõni üksik vupsas nagu signaalpoi kusagilt teadvuse sügavustest üles. Lasin tal veidi olla, veidi mu teadvust värvida, ja saatsin siis minema. Tänane hommik tundub väga soe, vine on endiselt õhus. Öö läbi häälitsesid linnud. Üks tegi valjuhäälselt kvii-kvii-kvii, teine tu-jut, tu-jut, kolmas ütles ogovorok-ogovorok-ogovorok. Klooster on juba varahommikul kuidagi rohkem ärkvel, märkasin all värava juures ka mitut bussi, millest väljusid nunnad.
Aeg pärast hommikust meditatsiooni saab järjest armsamaks. Päev on alles noor, sada inimest kõnnib vaikides ja omi mõtteid mõlgutades hommikust sööma, suures gompas laulavad mungad. Söögilauas pole kohustust seltskondlikku juttu veeretada, istud omaette ja mõtled tagasi meditatsiooni peale. Pärast sööki tuled vaikselt oma tuppa, puudžale pole korraks mõtet minna, istud, mõtled, kirjutad. Pea on selge, mõtted liiguvad korrapäraselt.
Tänahommikune analüüsiv kujustamine oli pühendatud maailma ebapüsivusele. Selleks lasti kõigepealt ette kujutada vilka liiklusega Kathmandu tänavat ja siis see pilt peatada ning küsida, kas selline stoppkaader on loomulik. Vastus tuleb iseenesest, loomulikult pole tardunud tänav loomulik, elus ei saa nii olla. Seejärel tuli pilk pöörata sissepoole ja mõelda kehas toimuvatele liikumistele, pidevale muutumisele ja uuenemisele. Siis mõtlesime teadvuse peale, kus samuti pole midagi püsivat – emotsioonid vahetuvad, mõtted sünnivad ja surevad. Täna hommikul pole ma enam see, kes olin eile õhtul. Ja eile õhtul olin muutunud hommikuse endaga võrreldes. Kogu maailm on pidevas muutumises, loodus, elusolendid. Ning meie koos nendega. Aga kui kõik muutub, kui miski pole püsiv, siis pole negatiivsed emotsioonid ega viha samuti püsivad. Negatiivseid emotsioone saab muuta positiivseteks, viha saab kaotada. Selleks, et saada paremaks inimeseks, tuleb õppida Dharmat, siis saame aidata maailma paremaks muuta.
Õpetussõnu. Kui igal asjal, mis maailmas juhtub, poleks põhjust, oleks võimatu midagi muuta. Seega on karma olemasolu väga hea uudis, sest su tulevik on su enda kätes. Tuleb ainult kindlaks teha, millised on õnne ja millised kannatuse põhjused. Mõtleme alati, et meie oleme head ja teised on halvad. See on tõeline hallutsinatsioon. Tuleb endale võtta vastutus oma elu eest, mõelda, et kuigi ma pole hea, pole ma lootusetu. Sest keegi pole lootusetu. Inimene saab ennast puhastada negatiivsetest karmajälgedest. Ainult teadlikud toimingud tekitavad karmajälgi. Heade tegude sooritamine ei tühista negatiivseid jälgi, nende tulemused saavad küpseks omal ajal. Et seda vältida, tuleb ennast puhastada. Kasutada nelja negatiivsusele vastandlikku jõudu – 1) lootuse jõud – peame lootma varjupaiga objektidele ja bodhicitta loomisele. See tähendab, tuleb kõik lootused panna Buddhale, Dharmale ja Sanghale (kogudusele) ning uskuma, et meis kõigis on buddhasus. 2) Kahetsuse jõud. Kahetsus pole süütunne. 3) Otsustuse jõud – otsustame mitte enam sooritada negatiivset toimingut. 4) Vahendi jõud – vastumürgi kasutamine (Dharma praktiseerimine). Sõnaliste negatiivsete toimingute jälgedest puhastamiseks on hea lugeda suutraid. Südasuutra. Sooritada mahaheitmisi kolmekümne viie ülestunnistusbuddha (35 Confession Buddhas) ees, lugedes vastavat suutrat (Mahayana Sutra of the Three Superior Heaps).
Täna ennelõunase pühendamisega sooritas Ani Karin minu jaoks tõelise ime, kuigi tegemist pole vist millegi ebatavalisega. Ikka seesama Dharma praktiseerimine. Kuid Karin lasi meil kõigepealt mõelda toidule ja neile inimestele, kes on seda sajandite vältel kasvatanud ja valmistanud ning tänada mõttes neid kõiki, mõeldes sellele, et nad on tõesti samsara kannatustest pääsemist väärt. Seejärel tuli toitu ette kujutada kui ebamaist ja äärmiselt maitsvat nektarit ja mõelda oma buddhasuse peale ning tuua nektar sellele ohvriks. Nii tunduski mulle lõunasöögi ajal, et iga suutäis, mida ma munkade ja nunnade laulu saatel sõin, oli ohverdus meis peituvale buddhaloomusele selleks, et saaksme paremateks inimesteks ning oleksime võimelised teisi aitama.
Hommikust saadik on suures gompas toimunud puudžad, kus osaleb hulgaliselt munki ja nunnasid mujalt kloostritest. Kõik seinaääred olid sandaale täis. Pärast lõunat õue tulles nägin kõiki neid seismas tohutu pikas söögirivis, kausid käes. Ja hiljem olid kõik kohad täis paari- ja kolmekaupa jalutavaaid nunnasid.
Muidugi on see kursus korraldatud spetsiaalselt lääne inimeste jaoks, sellepärast esitatakse budismi tõdesid kaasaegses ja arusaadavas keeles koos elust võetud heade näidetega. Aga ikkagi on suurepärane kogemus istuda, kuulata, kaasa mõelda ja mediteerida. Oleksin pidanud juba ammu midagi sarnast ette võtma. Ent veel pole hilja – vanad karud õpetatakse ka tantsima.
Vana karu mu sees
sirutab selga
istub ristijalu
õpetust kuulates
seda tundes
mu enese selg
iga päevaga
tugevneb
ning mu jalad
iga tunniga
painduvad rohkem
loodan et meel
on samuti
piisavalt paindlik
et mu vaim
on rohkemgi valmis
kui liha
Lobsang Sherap on haruldaselt tore ja elurõõmus munk. Täna jäi tunni lõpus veidi aega, ning ta demonstreeris meile kõrilaulu, ise ütles pärast, et kui mungad seda kuulevad, arvavad, et ta on lolliks läinud. Ilmselgelt oli tegemist mitte kloostripalve, vaid lauluviisiga. Aga pärast retsiteerisime üheskoos tiibeti keeles pühendust. Lobsangi naer on nii nakatav, et sellele ei suuda keegi vastu panna ilma kaasa naermata. Täna küsiti, kui palju kloostril laulujuhte on. Lobsang vastas, et üks. „Aga kes siis praegu laulmist juhib“ järgnes küsimus. „Minu abiline,“ vastas Lobsang. „Ta hääl kõigub mõnikord liiga palju, aga muidu saab hakkama.“
Tekst: Sang gyä chö dang sog kyi chog nam la
Jang chub bar du dag ni kyab su chi
Dag gi chö nyen gyi pe sö nam gyi
Dro la pen chir sang gye drub par shog
Buddha, Dharma ja Sangha juurde
Lähen varjupaika seniks, kuni saan valgustatud.
Saagu ma buddhaks kõigi elusolendite heaks
nende hüvede läbi, mida loon Dharmat kuulates.
Tänased suured puudžad, nagu selgub, pole üldse pidupäeva märk, vaid hoopis mure kloostri asutaja ja eestseisja laama Zopa Rinpoche tervise pärast, kes insuldi järel Austraalia haiglas lamab. Kloostrite komitee saatis igast Kathmandu ümbruse kloostrist 25 munka või nunna Kopanisse laamale paranemist soovima.
Õhtul andsime ka meie oma tillukese panuse Zopa Rinpoche tervise heaks – kiituse kahekümne ühele Tarale koos ees- ja järelsalmidega, Tara mantra paljukordne retsiteerimine ja spetsiaalne Kyabje Zopa Rinpoche pika ea palve. Nägin Rohelist Tarat, nagu peab, ning tundsin, kuidas tema valgus minusse tungis ja pärast pooride kaudu tuhandete kiirtena maailma laiali läks.
Lõuna ajal käisin kloostri raamatupoes ja ostsin endale samad õppematerjalid, mida siin tundide ajal kasutame, lisaks plaadi siinsete munkade palvelauludega.
Aeg pärast hommikust meditatsiooni saab järjest armsamaks. Päev on alles noor, sada inimest kõnnib vaikides ja omi mõtteid mõlgutades hommikust sööma, suures gompas laulavad mungad. Söögilauas pole kohustust seltskondlikku juttu veeretada, istud omaette ja mõtled tagasi meditatsiooni peale. Pärast sööki tuled vaikselt oma tuppa, puudžale pole korraks mõtet minna, istud, mõtled, kirjutad. Pea on selge, mõtted liiguvad korrapäraselt.
Tänahommikune analüüsiv kujustamine oli pühendatud maailma ebapüsivusele. Selleks lasti kõigepealt ette kujutada vilka liiklusega Kathmandu tänavat ja siis see pilt peatada ning küsida, kas selline stoppkaader on loomulik. Vastus tuleb iseenesest, loomulikult pole tardunud tänav loomulik, elus ei saa nii olla. Seejärel tuli pilk pöörata sissepoole ja mõelda kehas toimuvatele liikumistele, pidevale muutumisele ja uuenemisele. Siis mõtlesime teadvuse peale, kus samuti pole midagi püsivat – emotsioonid vahetuvad, mõtted sünnivad ja surevad. Täna hommikul pole ma enam see, kes olin eile õhtul. Ja eile õhtul olin muutunud hommikuse endaga võrreldes. Kogu maailm on pidevas muutumises, loodus, elusolendid. Ning meie koos nendega. Aga kui kõik muutub, kui miski pole püsiv, siis pole negatiivsed emotsioonid ega viha samuti püsivad. Negatiivseid emotsioone saab muuta positiivseteks, viha saab kaotada. Selleks, et saada paremaks inimeseks, tuleb õppida Dharmat, siis saame aidata maailma paremaks muuta.
Õpetussõnu. Kui igal asjal, mis maailmas juhtub, poleks põhjust, oleks võimatu midagi muuta. Seega on karma olemasolu väga hea uudis, sest su tulevik on su enda kätes. Tuleb ainult kindlaks teha, millised on õnne ja millised kannatuse põhjused. Mõtleme alati, et meie oleme head ja teised on halvad. See on tõeline hallutsinatsioon. Tuleb endale võtta vastutus oma elu eest, mõelda, et kuigi ma pole hea, pole ma lootusetu. Sest keegi pole lootusetu. Inimene saab ennast puhastada negatiivsetest karmajälgedest. Ainult teadlikud toimingud tekitavad karmajälgi. Heade tegude sooritamine ei tühista negatiivseid jälgi, nende tulemused saavad küpseks omal ajal. Et seda vältida, tuleb ennast puhastada. Kasutada nelja negatiivsusele vastandlikku jõudu – 1) lootuse jõud – peame lootma varjupaiga objektidele ja bodhicitta loomisele. See tähendab, tuleb kõik lootused panna Buddhale, Dharmale ja Sanghale (kogudusele) ning uskuma, et meis kõigis on buddhasus. 2) Kahetsuse jõud. Kahetsus pole süütunne. 3) Otsustuse jõud – otsustame mitte enam sooritada negatiivset toimingut. 4) Vahendi jõud – vastumürgi kasutamine (Dharma praktiseerimine). Sõnaliste negatiivsete toimingute jälgedest puhastamiseks on hea lugeda suutraid. Südasuutra. Sooritada mahaheitmisi kolmekümne viie ülestunnistusbuddha (35 Confession Buddhas) ees, lugedes vastavat suutrat (Mahayana Sutra of the Three Superior Heaps).
Täna ennelõunase pühendamisega sooritas Ani Karin minu jaoks tõelise ime, kuigi tegemist pole vist millegi ebatavalisega. Ikka seesama Dharma praktiseerimine. Kuid Karin lasi meil kõigepealt mõelda toidule ja neile inimestele, kes on seda sajandite vältel kasvatanud ja valmistanud ning tänada mõttes neid kõiki, mõeldes sellele, et nad on tõesti samsara kannatustest pääsemist väärt. Seejärel tuli toitu ette kujutada kui ebamaist ja äärmiselt maitsvat nektarit ja mõelda oma buddhasuse peale ning tuua nektar sellele ohvriks. Nii tunduski mulle lõunasöögi ajal, et iga suutäis, mida ma munkade ja nunnade laulu saatel sõin, oli ohverdus meis peituvale buddhaloomusele selleks, et saaksme paremateks inimesteks ning oleksime võimelised teisi aitama.
Hommikust saadik on suures gompas toimunud puudžad, kus osaleb hulgaliselt munki ja nunnasid mujalt kloostritest. Kõik seinaääred olid sandaale täis. Pärast lõunat õue tulles nägin kõiki neid seismas tohutu pikas söögirivis, kausid käes. Ja hiljem olid kõik kohad täis paari- ja kolmekaupa jalutavaaid nunnasid.
Muidugi on see kursus korraldatud spetsiaalselt lääne inimeste jaoks, sellepärast esitatakse budismi tõdesid kaasaegses ja arusaadavas keeles koos elust võetud heade näidetega. Aga ikkagi on suurepärane kogemus istuda, kuulata, kaasa mõelda ja mediteerida. Oleksin pidanud juba ammu midagi sarnast ette võtma. Ent veel pole hilja – vanad karud õpetatakse ka tantsima.
Vana karu mu sees
sirutab selga
istub ristijalu
õpetust kuulates
seda tundes
mu enese selg
iga päevaga
tugevneb
ning mu jalad
iga tunniga
painduvad rohkem
loodan et meel
on samuti
piisavalt paindlik
et mu vaim
on rohkemgi valmis
kui liha
Lobsang Sherap on haruldaselt tore ja elurõõmus munk. Täna jäi tunni lõpus veidi aega, ning ta demonstreeris meile kõrilaulu, ise ütles pärast, et kui mungad seda kuulevad, arvavad, et ta on lolliks läinud. Ilmselgelt oli tegemist mitte kloostripalve, vaid lauluviisiga. Aga pärast retsiteerisime üheskoos tiibeti keeles pühendust. Lobsangi naer on nii nakatav, et sellele ei suuda keegi vastu panna ilma kaasa naermata. Täna küsiti, kui palju kloostril laulujuhte on. Lobsang vastas, et üks. „Aga kes siis praegu laulmist juhib“ järgnes küsimus. „Minu abiline,“ vastas Lobsang. „Ta hääl kõigub mõnikord liiga palju, aga muidu saab hakkama.“
Tekst: Sang gyä chö dang sog kyi chog nam la
Jang chub bar du dag ni kyab su chi
Dag gi chö nyen gyi pe sö nam gyi
Dro la pen chir sang gye drub par shog
Buddha, Dharma ja Sangha juurde
Lähen varjupaika seniks, kuni saan valgustatud.
Saagu ma buddhaks kõigi elusolendite heaks
nende hüvede läbi, mida loon Dharmat kuulates.
Tänased suured puudžad, nagu selgub, pole üldse pidupäeva märk, vaid hoopis mure kloostri asutaja ja eestseisja laama Zopa Rinpoche tervise pärast, kes insuldi järel Austraalia haiglas lamab. Kloostrite komitee saatis igast Kathmandu ümbruse kloostrist 25 munka või nunna Kopanisse laamale paranemist soovima.
Õhtul andsime ka meie oma tillukese panuse Zopa Rinpoche tervise heaks – kiituse kahekümne ühele Tarale koos ees- ja järelsalmidega, Tara mantra paljukordne retsiteerimine ja spetsiaalne Kyabje Zopa Rinpoche pika ea palve. Nägin Rohelist Tarat, nagu peab, ning tundsin, kuidas tema valgus minusse tungis ja pärast pooride kaudu tuhandete kiirtena maailma laiali läks.
Lõuna ajal käisin kloostri raamatupoes ja ostsin endale samad õppematerjalid, mida siin tundide ajal kasutame, lisaks plaadi siinsete munkade palvelauludega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar