9. aprill. Öö möödus jaburas poolunes. Tundus, nagu oleks aju tahtnud mingit teemat lõpetada, sest läbisegi vilksatas palju erinevaid infokilde, osa neist seotud Nepaali ja matkamisega. Ma ei suutnud kuidagi seda segadust peast välja tõrjuda, et ajule puhkust anda. Poole kuue ajal hakkasin tasapisi toimetama. Nüüd on juba seitse. Varsti tsampat (röstitud odrajahust putru) sööma ja siis teele. Täna matkan pikkade pükstega, jakk on ka käepärast. Elektriliine, peenikesed maju ühendavad traadid välja arvatud, ei paistnud kusagil.
Lõuna Ghore Thabelas (Ghodatabela) 2980 m. Siia ronimine, umbes 500 meetrit tõusu, polnudki väga raske. Ainult raja viimane järsem ots väsitas veidi. Lehtpuumetsad samblatüveliste puudega saavad varsti mööda. Juba kasvab salguti tsuugasid. Kõndida oli hea särgiväel, aga istudes tuli miskit peale võtta, sest altpoolt puhus üsna jahe tuul. Eks madalamal soojenenud õhk otsis väljapääsu ja liikus piki orgu ülespoole. Õnneks oli üsna selge, siia jõudes nägin ära ka Langtang Lirungi kogu ta 7227 meetrises hiilguses. Ilus paik siin mägede vahel, kus org on veidi laiem. Lõunaks tuleb küüslaugusupp chapatiga. Mõned pilved purjetavad oru kohal. Kui need päikese kinni katavad, hakkab kohe jahe. Jaapanlased kõnnivad ringi, pildistavad kõike ja iseennast. Nad on toredad. Juba tervitame üksteist vastastikku kummardusi tehes. Avastasin, et mu silmanägemine on jälle ootamatult paranenud, saan ilma prillideta kirjutada. Aga hämaras ei näe ma endiselt ilma prillideta tuhkagi. Enne Ghore Thabelat oli väga nõiduslik mets – rohelise koheva samblaga kaetud puutüved, suured rohekad rahnud, rododendronite valged, roosad ja punased värvilaigud, forsüütiate kollane. Ja peenikesed näsiniint meenutavad helelillade õitega vitsad kõikjal madalamal. Kusagil siin läks aasta eest jäljetult kaduma kahekümne nelja aastane colorado tüdruk Aubrey Sacco. Pärast lõunat läbisime Langtangu rahvuspargi kontrollpunkti, kus nii minu kui ka Pasangi nimi raamatusse kirja said pandud.
Orgudega, kui need just mägede piirile ei ulata või pole mõne laia jõe poolt uuristatud, on nii, et algul on nad enamasti V-kujulised, kitsad ja järskude nõlvadega. Sellises oru osas tuleb ette palju ronimist, sest rada otsib sageli ruumi kõrgel jõe kohal, tõuseb üle lõhede, koskede ja maalihete, seejärel laskub sillani ning jätkab vonklemist teisel kaldal. Mida kõrgemale, seda laiemaks org muutub, nõlvad eemalduvad ja 3500 meetri kõrgusel on org harilikult juba U-kujuline. Nüüd leidub jõe kaldal rajale lahedalt ruumi, üsna harva tuleb ette järskude nõlvade ületamist. Tee jätkub ülesmäge, aga tõus on sageli vaevumärgatav. Selline on see orgude olemine, ilmselt on nende kõrgemaid osi kunagi tasasemaks lihvinud liustikud. Mägihakid juba lendavad suurte parvedena oru kohal.
Lõuna Ghore Thabelas (Ghodatabela) 2980 m. Siia ronimine, umbes 500 meetrit tõusu, polnudki väga raske. Ainult raja viimane järsem ots väsitas veidi. Lehtpuumetsad samblatüveliste puudega saavad varsti mööda. Juba kasvab salguti tsuugasid. Kõndida oli hea särgiväel, aga istudes tuli miskit peale võtta, sest altpoolt puhus üsna jahe tuul. Eks madalamal soojenenud õhk otsis väljapääsu ja liikus piki orgu ülespoole. Õnneks oli üsna selge, siia jõudes nägin ära ka Langtang Lirungi kogu ta 7227 meetrises hiilguses. Ilus paik siin mägede vahel, kus org on veidi laiem. Lõunaks tuleb küüslaugusupp chapatiga. Mõned pilved purjetavad oru kohal. Kui need päikese kinni katavad, hakkab kohe jahe. Jaapanlased kõnnivad ringi, pildistavad kõike ja iseennast. Nad on toredad. Juba tervitame üksteist vastastikku kummardusi tehes. Avastasin, et mu silmanägemine on jälle ootamatult paranenud, saan ilma prillideta kirjutada. Aga hämaras ei näe ma endiselt ilma prillideta tuhkagi. Enne Ghore Thabelat oli väga nõiduslik mets – rohelise koheva samblaga kaetud puutüved, suured rohekad rahnud, rododendronite valged, roosad ja punased värvilaigud, forsüütiate kollane. Ja peenikesed näsiniint meenutavad helelillade õitega vitsad kõikjal madalamal. Kusagil siin läks aasta eest jäljetult kaduma kahekümne nelja aastane colorado tüdruk Aubrey Sacco. Pärast lõunat läbisime Langtangu rahvuspargi kontrollpunkti, kus nii minu kui ka Pasangi nimi raamatusse kirja said pandud.
Orgudega, kui need just mägede piirile ei ulata või pole mõne laia jõe poolt uuristatud, on nii, et algul on nad enamasti V-kujulised, kitsad ja järskude nõlvadega. Sellises oru osas tuleb ette palju ronimist, sest rada otsib sageli ruumi kõrgel jõe kohal, tõuseb üle lõhede, koskede ja maalihete, seejärel laskub sillani ning jätkab vonklemist teisel kaldal. Mida kõrgemale, seda laiemaks org muutub, nõlvad eemalduvad ja 3500 meetri kõrgusel on org harilikult juba U-kujuline. Nüüd leidub jõe kaldal rajale lahedalt ruumi, üsna harva tuleb ette järskude nõlvade ületamist. Tee jätkub ülesmäge, aga tõus on sageli vaevumärgatav. Selline on see orgude olemine, ilmselt on nende kõrgemaid osi kunagi tasasemaks lihvinud liustikud. Mägihakid juba lendavad suurte parvedena oru kohal.
Päike paistab pähe
vesi vuliseb
tukun õndsalt
palvelippude
plagina saatel
kõht on täis
janu ei vaeva
pole külm ega kuum
mägihakid lendavad
madalalt üle
hüüdes oma
kähedaid tervitusi
siis tuleb ilus
tamangi tüdruk
ja küsib
mida ma kirjutan
panen temagi
oma ridade sisse
sest et nõnda on õige
Kell kolm jõudsime Langtangi külla, oru suurimasse asustatud punkti 3430 m kõrgusel. Kuigi tee lõpuosa oli üsna raske, sest jäise tuule ja hõreda lumesaju tõttu polnud tahtmist pikalt hinge tõmmata, tunnen ennast eilsega võrreldes palju paremini. Organism hakkab mägedega harjuma. Siiski liikusin üsna mõõduka sammuga, nii et Pasangil, vaesel mehel, võis minu tempos liikudes üsna külm olla. Ise oskasin lumesajus ka õhukese jaki väel higistada. Peatume Eco Guest House nimelises teemajas üsna orunõlva lähedal. Jäin uskuma perenaist, kes kinnitas, et saab sooja dušši ning läksin pesema. Vesi oli muidugi vaevalt leige, kuid siinses kliimas on seegi suur õnn. Taas hakkas taevas lõunast pilve kiskuma, mis paistab olevatki siinsete mägede mood. Aga söögitoas köeb bursuika, väike imekõhn kassike käib ringi ja teeb haledat häält. Joon Sprite’i, mis siin maksab juba oma 300 ruupiat. Mägedes hakkad varem või hiljem lisaks veele midagi tummisemat tahtma. Vett olen matka algusest peale võtnud vaid kraanist või torust, siin on see puhas ja külm. Pole mingit vajadust raisata raha pudelivee peale ning reostada ilusat loodust tühjade plastpudelitega. Naised on siin uhked oma suurte kõrvarõngaste, nefriidist ja punasest korallist kaelakeede ja triibuliste tagapõlledega. Üks ameeriklase moodi daam helistas äsja Syabrubesisse, et tagasisõiduks džiipi tellida. Hinnaks öeldi talle 180 dollarit, ehk hulga vähem, kui mul tuli maksta siiasõidu eest. Isegi kui arvestada, et tagasi saabki odavamalt (autojuhid tahavad ka võimalikult kiiresti koju jõuda), maksin ikkagi oma 50 dollarit ülearu. Ent palju suurem ebaõiglus tundub olevat see, et tee eest pean maksma ise, kuigi tavaliselt kuulub soe jook matkal hinna sisse. Aga nagu öeldud, hoian kõvasti kokku pudelivee arvelt.
Tükk aega mõistatasin, kes on kolm söögitoas istuvat pilusilma. Vanem mees, poiss ja tüdruk. Mees ostis veidi riisi, ütles, et nad lähevad telgiga kusagile kaugemale. Ilmselt edasi oru asustamata ossa. Kyanjin Gompa, kuhu ma teel olen, on Langtangi oru viimane asustatud punkt. Org jätkub veel paraja päevatee ulatuses, ent heal juhul on seal võimalik kohata vaid jakikarjaseid ja matkajaid. Mees ei saanud aru inglisekeelsest sõnast ginger (ingveri), aga kui üks juurikas talle näha toodi, ütles „Ahhaa, see on korea keeles ju...“ Uni vaevab, aga kell on alles pool viis. Kuhugi minna ei viitsi, sest väljas puhub kõle tuul. Siin istuda ja jälgida, kuidas ahju vaheldumisi puujuurikate ja jakisõnnikuga köetakse, on ka üsna igav.
Mõtlesin päevale tagasi. Umbes seal, kus arvasin okasmetsa algavat, sai mets tegelikult üldse otsa. Jäid vaid põõsad ja mõned üksikud puud. Jakikarjamaad karjaste kivionnidega, mis tegelikult on ainult katuseta kiviseinad. Katuseks pannakse bambuslattidele mingi kate. Jakkegi oli näha ja lehmi. Mitmes teeäärses söögikohas pakuti värsket jakikohupiima.
Kohe, kui kõndimine kergemaks muutus, hakkasid peas mõtted liikuma. Ja peamine mõte oli, et tahaks väga kogu seda ilu sõpradega jagada, mitte ainult piltide vahendusel, vaid tegelikult. Ükski pilt ei anna edasi mägede avarust ja hääli. Oleksin neid täna rohkemgi nautinud, kuid hommikul kartsin eredas päikeses oma paljast pealage ära kõrvetada, pärast aga läks kiiresti külmaks.
Igas söögitoas on väike kodualtar, kus seisavad lihtsate thankade või trükitud piltide ees reas veeohverduse nõud. Siin ripuvad laes kunstlillevanikud. Kusagil on lokaalne elektrijaam, sest märkasin väljas jälle korralikku elektriliini.
Õhtu söögitoas möödus lõbusalt. Selgus, et korealasi on kaks eri seltskonda. Vanem mees, kes riisi ostis, matkab üksi, noori oli aga kolm, kaks naist ja üks noormees. Üht naist, kes alles söögiajaks nähtavale ilmus, vaevas juba kõrgmäestikuhaigus, ta kannatas iivelduse ja peavalu käes. Kõik kolm läksid pärast õhtusööki kohe magama, aga tuli kanada mees, kes praegu vist üldse Bangkokis elab. Temalgi on kavas sama matkamarsruut, mis mul, aga liigub ta täiesti üksi, ilma kandjata. On teist korda Nepaalis, esimesel korral viibis siin paar kuud ja kavatseb nüüdki sama kaua olla. Elukutselt elektrijaamade projekteerimise spetsialist. Kui kõik olid söönud, kogunes ka pererahvas ahju ümber sooja. Lobiseti ja naerdi, eriti siis, kui üksteisest hästi aru ei saadud. Kathmandus õppivatel lastel, poisil ja tüdrukul, oli parajasti vaheaeg, nad said tulla koju ja veidi vanemaid aidata. Sageli jäävad selliste õhtuste koosviibimiste osalised anonüümseteks. Annapurna matka ajal küsisin küll hoolega nimesid ja kirjutasin isegi aadresse üles, kuid ei jõudnud kunagi sellistele ühepäevatuttavatele kirjutamiseni. Aga siis oli palju soojem. Praegu sajab väljas taas hõredat lund. Kodune tunne tuleb peale, aga suur vahe on selles, et meil on tubades küte, siin pole. Praegu käed külmetavad. Täna öösel kavatsen korralikult magada, võtan naabervoodi madratsi ka külje alla, et oleks pehmem.
Tükk aega mõistatasin, kes on kolm söögitoas istuvat pilusilma. Vanem mees, poiss ja tüdruk. Mees ostis veidi riisi, ütles, et nad lähevad telgiga kusagile kaugemale. Ilmselt edasi oru asustamata ossa. Kyanjin Gompa, kuhu ma teel olen, on Langtangi oru viimane asustatud punkt. Org jätkub veel paraja päevatee ulatuses, ent heal juhul on seal võimalik kohata vaid jakikarjaseid ja matkajaid. Mees ei saanud aru inglisekeelsest sõnast ginger (ingveri), aga kui üks juurikas talle näha toodi, ütles „Ahhaa, see on korea keeles ju...“ Uni vaevab, aga kell on alles pool viis. Kuhugi minna ei viitsi, sest väljas puhub kõle tuul. Siin istuda ja jälgida, kuidas ahju vaheldumisi puujuurikate ja jakisõnnikuga köetakse, on ka üsna igav.
Mõtlesin päevale tagasi. Umbes seal, kus arvasin okasmetsa algavat, sai mets tegelikult üldse otsa. Jäid vaid põõsad ja mõned üksikud puud. Jakikarjamaad karjaste kivionnidega, mis tegelikult on ainult katuseta kiviseinad. Katuseks pannakse bambuslattidele mingi kate. Jakkegi oli näha ja lehmi. Mitmes teeäärses söögikohas pakuti värsket jakikohupiima.
Kohe, kui kõndimine kergemaks muutus, hakkasid peas mõtted liikuma. Ja peamine mõte oli, et tahaks väga kogu seda ilu sõpradega jagada, mitte ainult piltide vahendusel, vaid tegelikult. Ükski pilt ei anna edasi mägede avarust ja hääli. Oleksin neid täna rohkemgi nautinud, kuid hommikul kartsin eredas päikeses oma paljast pealage ära kõrvetada, pärast aga läks kiiresti külmaks.
Igas söögitoas on väike kodualtar, kus seisavad lihtsate thankade või trükitud piltide ees reas veeohverduse nõud. Siin ripuvad laes kunstlillevanikud. Kusagil on lokaalne elektrijaam, sest märkasin väljas jälle korralikku elektriliini.
Õhtu söögitoas möödus lõbusalt. Selgus, et korealasi on kaks eri seltskonda. Vanem mees, kes riisi ostis, matkab üksi, noori oli aga kolm, kaks naist ja üks noormees. Üht naist, kes alles söögiajaks nähtavale ilmus, vaevas juba kõrgmäestikuhaigus, ta kannatas iivelduse ja peavalu käes. Kõik kolm läksid pärast õhtusööki kohe magama, aga tuli kanada mees, kes praegu vist üldse Bangkokis elab. Temalgi on kavas sama matkamarsruut, mis mul, aga liigub ta täiesti üksi, ilma kandjata. On teist korda Nepaalis, esimesel korral viibis siin paar kuud ja kavatseb nüüdki sama kaua olla. Elukutselt elektrijaamade projekteerimise spetsialist. Kui kõik olid söönud, kogunes ka pererahvas ahju ümber sooja. Lobiseti ja naerdi, eriti siis, kui üksteisest hästi aru ei saadud. Kathmandus õppivatel lastel, poisil ja tüdrukul, oli parajasti vaheaeg, nad said tulla koju ja veidi vanemaid aidata. Sageli jäävad selliste õhtuste koosviibimiste osalised anonüümseteks. Annapurna matka ajal küsisin küll hoolega nimesid ja kirjutasin isegi aadresse üles, kuid ei jõudnud kunagi sellistele ühepäevatuttavatele kirjutamiseni. Aga siis oli palju soojem. Praegu sajab väljas taas hõredat lund. Kodune tunne tuleb peale, aga suur vahe on selles, et meil on tubades küte, siin pole. Praegu käed külmetavad. Täna öösel kavatsen korralikult magada, võtan naabervoodi madratsi ka külje alla, et oleks pehmem.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar