pühapäev, 1. mai 2011

Tänane õhtupoolik

Käisin pika tiiru Thameli peal, ostsin Pilgrims Book House'ist pika vertikaalse palvelipu, siis läksin tuttavasse teepoodi. Seal oli parajasti daam Sloveeniast, ostsi mitut sorti populaarseid teesid. Müüjanna Jamuna küsis minult, kas Eesti on Sloveenia lähedal. Vastasin, et ei ole väga lähedal. Värsket head rohelist teed, mida osta tahtsin, tal poes kuigi palju ei olnud, palus õhtul tagasi tulla, et vahepeal mees kodust toob. Täna nägingi esmakordselt Jamuna meest, kes oli päeval poes abiks. Ja muidugi oli poes ka nende veidi alla kolme kuu vanune poeg Bimit. Et aega parajaks teha, läksin "garaazhi" ja sõin ühe thukpa. See on sherpade paks supp, kuhu pannakse sisse nuudleid, juurvilju, mis parajasti saadaval ja mõnikord ka liha. Minu supis olid nuudlid, tomativiilud, lillkapsatükid ja pühvliliha killud. Ja maitses kõik kokku imehea. Organism kohe vajas midagi vedelamat. Kuigi see thukpa on pigem kaks ühes tüüpi toit. Naaberlauas kulistas Everesti õlut viiene seltskond kusagilt lõunaslaavi mailt, pärast mind tuli kräsupäine noormees ja tellis dal-bhati. Tundus, et ta on alles äsja saabunud, silmitses Kathmandu plaani. Siis tulid heledat verd mees ja naine, üsna noored, istusid lauda. Aga kui keegi kümne minuti jooksul neile tähelepanu ei pööranud, läksid minema. Siinsetes söögikohtades, eriti väikestes, tuleb olla kannatlik, sest sageli koosneb kogu personal vaid ühest inimesest. Pärast sööki kaesin internetipunkti, seal polnud ühtki vaba kohta. Tundub, et linnas on üldse rohkem võõraid kui enne. Meie hotellgi on täis, all fuajees juuakse õlut.

Enne teepoodi tagasi minemist jõudis tulla sahmakas äikesevihma. Jamuna istus lapsega, mees oli alles kodus. Ja ei saanud sealt vihma tõttu tulema. Istusin siis tunnikese Jamuna seltsis. Lobisesime niipalju, kui keeleoskus lubas. Sain teada, et suvel ärkab ta juba kella viie paiku, koristab, peseb pesu, teeb imikule mashaazhi, siis teeb süüa ja kella üheksaks tuleb poodi. Talvel magab veidi kauem, mõnikord lausa seitsmeni. Ja poes on õhtul kaheksa-üheksani. Või läheb ära pool tundi peale voolukatkestuse algust, sest aku, mis väikest lampi toidag, ei pea kuigi kaua vastu. Ja üldse on aku eluiga vaid paar aastat sellistes tingimustes, maksab aga oma 30 000 või rohkemgi ruupiat. Generaatorit nad osta ei jaksa. Väljas muudkui sadas ja Jamuna mees ei tulnud. Viimaks võetigi vool kell kaheksa ära. Titt ärkas vahepeal ja hakkas vigisema, Jamuna loputas käed enne tema juurde minekut puhtaks, siis alles võttis lapse sülle ja andis talle rinda. Viimaks tuli ka mees ja tõi oodatud tee. Ostsin nende käest veel valget teed (mis on ilgelt kallis, kuid väga hea), kaks komplekti palvelippe (neid müüakse igas teepoes) ja kaks komplekti maitseaineid. Siis hakkas taas sadama. Jamuna ütles, et mullu nii palju küll ei sadanud. Ja see eilehommikune tugev äike, see olevat Swayambunathis ühte templisse sisse löönud. Nagu ta rääkis, löönud selle kohe lõhki. Et kas ma uudiseid ei vaatagi? Selle äikese ajal vaevlesin Kopani kloostris kõhutõve küüsis. Selline lugu. Mu kõrval istub arvuti taga noormees meie kursuselt. Ta on nii skaipimisega ametis, et ei pane mind tähelegi. Aga silmanurgast nägin tuttavaid pilte.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar