Aga võib-olla peaks kõigest sellest kirjutama näidendi? Hoiatuseks kõigile. Peategelaseks oleks ministeeriumi tähtis ametnik, kelle lapsepõlv möödus suures osas muuseumi koridorides ja hämarates nurgatagustes, sest ta ema oli väga kohusetundlik töötaja ega jõudnud oodatud ajaks koju. Ehk kohtus tulevane ametnik ka õhtusel ajal ringi kõndiva kummituse – Lilla Daamiga? Lapsepõlvetrauma ei unune, läbi elatud alandus või hirm (?) nõuab kättemaksu. Ministeerium oleks kui lohemadu, kes päris hästi ei saa aru, millise varanduse otsas ta lebab. Kättemaksuhimulise ametniku võimu alla on sattunud Minister – heasüdamlik pereema, keda ei huvita mitte miski peale ta algkoolis käivate laste.
Seepärast, armsad kolleegid, mõelgem ka sellele, mis
mulje me jätame oma lastele. Ema ei tule kunagi töölt koju, sest peab tähtajaks
kirjutama vastikut võõrkeelset artiklit. Maksaksin isale kasvõi viiskümmend
raha, kui ta jätaks projekti koostamise ja tuleks minuga jõe äärde jalutama.
Kui lapsed kasvavad ja hakkavad kunagi töötama ametikohtadel, mis mõjutavad
kultuuri- või teaduspoliitikat, kas neile siis ei tule meelde üksi kodus või
vanemate töökoha nurgatagustes mööda saadetud masendavad tunnid?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar