Jätkan nüüd konverentsitamise tõttu poolelijäänud reisipäevikut.
10. mai, pühapäev. Hommik oli taas selge, nautisin hotelli rõdult vaadet Nilgiridele, Dhaulagirile ja Tukuche tipule. Möödunud öö oli une suhtes vist ka seni parim – võtsin kaks madratsit alla ja kaks tekki peale ning magasin vägevalt. Kell seitse asusime teele. Esialgu kõndisime märgatavalt allamäge, hooga läbi Jharkotist (3550 m), mis tundus olevat vana ja huvitav mustangi küla templi ja tihedalt lähestikku asuvate majadega.
Pildistasin neid käigult. Edasi marssisime läbi pika Khingari ja hakkasime jõudma Kali Gandaki orgu. Lainjate joontega pruunides toonides maastik. Veidi enne orgude ühinemist puhkasime jalgu kõrvuti Lõuna-Aafrika noore daamiga, kes suundus sinnapoole, kust meie just tulime.
Shantu tegi paar korda juttu otseteest Jomsomisse, aga mina olin kangekaelselt Kagbenis käimise poolt. Läksime edasi mööda üsna lagedat nõlva, kus kasvasid üksikud valgete õitega põõsasmaranad, üsna meie koduaia omadele sarnased. Nende kodumaa ongi tegelikult Himaalaja. Siis laskusime kitsast ja kohati järsupoolset kiviklibust rada pidi Kagbenisse (2800 m), vältides pikalt sikk-sakitava autotee lookeid.
Kõigepealt käisime kloostris, mille templihoone uks oli lukus. Siis astusime läbi hämara kangialuse vanalinna, kus jätsin Shantu ja kandja ühe väljaku äärde ootama, et ise pool tunnikest Kagbeni kitsastel tänavatel ringi kolada.
Vapustav! Midagi sellist, kui siin, polnud ma veel kunagi näinud. Kagbeni – see on Lehi vanalinn kümnega korrutatult. Mitte suuruses, vaid mitmekesisuses ja ajatus olekus. Valdavalt kahekorruselised majad, sirged ja kõverad kangialused, ürgsed uksed, mille kohal erinevad ohutised, nikerdustega aknad, krohvitud ja värvitud seinad, iga nurga taga üllatus huvitava vaate, tillukese platsi või mõne vana elamu näol. Pikk müür palveveskeid, mis lõpeb asula serval, kust avaneb ilus vaade Kali Gandaki oru keelatud osale (Upper Mustang). Viimase maja küljes hoiatab ka suur tahvel erilubadeta turiste edasi minemise eest.
Kummalised kujud tänavanurkadel – sünnnitaja poosis naine, ja kikkis riistaga mees, kelle käsi haarab seinal rippuvat suurt nuga. Astud pimedasse kangialusesse, kust avaneb kahe poolega lai uks või värav vapustavasse punast värvi rõdudega siseõue.
Nii palju detaile, et raske kõike haarata lühikese ajaga. Pildistasin, kuis jaksasin, siis otsisin üles oma saatjad.
kes suudaks kirjeldada
Kagbeni tänavaid
müstiline Mustang
hämarad käigud
üksteise külge kasvanud
keskaegsed majad
väikesed väljakud
tänaval pesu pesevad naised
nurga taga seisab
nuga haarav mees
õnneks vaid kuju
iga ukse kohal ohutiseks
palvetekst kolmikhark
või mingi kummaline
kompositsioon
astud pimedasse kangialusesse
leiad punase siseõue
kolmekordsete rõdudega
pesuga koos kus on lehvimas
kellegi naeru kaja
kitsas ja hubane
maailm on jälle noor
iga hetk astub
väravast sisse
lootosest sündinu
Järgnes pikk ja tüütult tuuline tee Kali Gandaki orus, osalt kaldanõlvadel, osalt aga otse jõesängi tumedatel kividel, mille hulgas peaks leiduma palju kivistisi – ammoniite. Teadsin ette, et siinkandis kimbutab teekäijaid tugev tuul, mis tuhiseb orgu mööda ülespoole kohati tormilise kiirusega, tõstes sageli ka tolmupilvi, aga üks asi on teada ja teine kogeda.
Tolmupilvedest küll pääsesin, kuid oma kümme kilomeetrit väga tugeva vastutuulega kõndida pole kerge. Tõsi küll, sellise tuulega palav ei hakka, soojemate iilide seas oli ka jahedamaid pahvakaid. Jomsom (2710 m) tundus suure tuulise külana. Mingit kõrgusetunnet polnud juba ammu ja läbi Jomsomi vantsides ei tulnud mulle pähegi, et viibin mägedes ligi kolme kilomeetri kõrgusel.
Kusagil lennujaama lähedal restoranis sõin oma igapäevast suppi (seekord minestrone) ja rohelist salatit, mis koosnes kapsast, porgandist, tomatist, sibulast, kurgist ja mõnest suurest tumedast lehest. Joogiks oli seekord Sprite. Restoran oli täis hindusid, keda täiendasid mõned lennukit ootavad valged.
Kell 14.30 jõudsime Marphasse (2670 m). Üks kilometraažilt pikemaid päevateekondi (ca 25 km) sai läbi. Saime nii vett kui vilet. Vile oli muidugi tuul, mis kogu aeg kõrvus undas, vesi aga vihm, mis poolel teel Jomsomist siia sadama hakkas. Sajab praegugi ja sellest on tuline kahju, sest Marpha on väga huvitav paik. Hotelli nimeks on Paradise Guest House.
Õnneks halastati mu peale ja vihm läks üle. Käisin tiiru mööda Marphat ja pildistasin. Taas küsimus – kuidas kõike kirjeldada? Valgeks lubjatud kiviseinad, pruunid aknaluugid ja uksed, kitsad ülesmäge suunduvad tänavad, sõnniku lõhn, lautadest kostvad loomade hääled ja kellade kõlin. Peatänava ääres kiire vooluga kanal, mis läheb läbi ka hoonete alt. Lamedad katused, mille servadesse lautud küttepuude riidad, kõigi nende kohal troonimas gompa, kuhu otsustasin minna homme varahommikul. Laugelt jõe poole laugelt orunõlv on hiigelsuur õunaaed.
Marpha ongi eelkõige kuulus oma õunte ja neist aetava brändi poolest. Lasin tiibetlannadel ennast veidi röövida, ostes enda arvates vaid ehtsaid asju kingiks sõpradele ja mälestuseks endale. Kahjuks ei leidnud ma ei internetipunkti ega ühtki sellele viitavat silti.
Kali Gandaki org võttis vastu
õitsevate põõsasmaranate
ja sigatugeva tuulega
õunalinna kitsad kivised tänavad
nagu siud looklemas ümber templi
tiibetlaste poed ja hotellid
vihmamärg sillutis
mille all kanalis kohiseb vesi
paljude lautade hõng
ja köögi vürtsikad lõhnad
vastu õhtut läks selgeks
tiibetlannad astusid poodidest välja
viimaseid uudiseid rääkima
vaatasin Kawaguchi maja
otsisin topeltdordžet ja leidsin
lisaks sellele ilusa vöö
Paradiisi nime kandva hotelli taga
õunaaias kukub kägu
täiesti selges eesti keeles
Hotelli perenaine (keskel) koos vastasasuva poekese tädiga.
Meestel oli täna vist tipupäev. Joon nende edu või ebaedu terviseks. Loodetavasti oli see edu. Huvitav seik – täna olin mina tempotegijaks. Shantul sai vist põis üleval külma, iga nurga taga õiendas ta oma häda. Kandja poiss oli muidugi tubli, kuigi mu kott pole eriti raske (vast 14 kilo). Nüüd valitseb väljas taevalik vaikus, ei mälestustki sellest tuulest, mis meid päeval piinas. Shantu tõi kaks tekki, saab lahe öö olema. Õhtusöögi ajal kohtusin koos matkavaid Anthonyt USAst ja Haley’d Uus-Meremaalt, kellega veidi juttu ajasin ja meiliaadresse vahetasin. Haley’l näisid jalad käimisest rakkus olevat. Proovisin ka klaasikese Marpha kuulsat õunabrändit. Täiesti joodav kraam.
11. mai, esmaspäev. Asi kisub nutuseks. Terve öö on sadanud ja praegugi ladistab. Kloostri külastamine jäi seetõttu ära. Kui päeval peaks vihmale tuul lisanduma, on käia üsna vastik. Pilti ei saa ka teha.
Aga ilm on äraarvamatu. Vaevalt sain hommikusöögilauda istuda, kui taevas juba sinist näitas. Ja teelemineku ajaks oli juba täiesti selge. Astusin mõnusas tempos ja nautisin vapustavaid vaateid Nilgiridele (kolmest on kõrgeim põhjatipp 7061 m), mille ees lainetasid metsaga kaetud nõlvad ja väikesed mäesakid. Võib-olla paistis kusagilt üle teiste ka Annapurna I (8091 m), aga ma ei osanud teda eristada. Elu tundus jälle ilus. Tegin pildistamiseks väikese peatuse. Mõnedel lähematel nõlvadel paljandus liivakivi, selle kohal otse järsaku veeres kasvasid tumedad männid, nende tagant tõusid metsased nõlvad, mida ehtisid üksikud pilvetupsud. Ja kõige taga lumised tipud.
Tegin ka pikema toruga mõned klõpsud ja siis marssisime jälle edasi. Tukuche alguses nägin internetipunkti ja tormasin blogima, pool tundi maksis 480 Rs. Selles hotellis töötas valge mees, kes läpaka tõi ja üles pani. Või oli see peremees? Kui jälle õue astusin, oli ilm paraku täiesti teist nägu. Puhus vinge tuul, orgu mööda lähenesid altpoolt sünged pilved. Varsti hakkaski sadama, tuli keep välja otsida. Maurice Herzogi peakorterit majutanud Tukuches polnud seega üldse tahtmist ringi vaadata. Mõned pildid teeäärsetest majadest ning edasi.
Tukuche vaated.
Süngelt kõndisime läbi Khobangi ning jõudsime Larjungi (2550 m), kus otsustati lõunat süüa. Kell on küll alles pool üksteist, aga sadu päris tugev. Praegu pole ju vihmaperiood, miks siis sajab nii palju vihma? Ega meil täna polegi enam kuigi palju käia tarvis, vast veel tundi poolteist ja saabki juba õhtule. Kõik hotellid on üsna tühjad, vali millist tahad. Kui ilm lubab. Nüüd hakkas päris paduvihma tulema, nii tugevat sadu pole matka jooksul varem olnudki, või kui, siis Bahundanda äike. Kui matkajate vähesuse juurde tagasi tulla, siis eile õhtul üks tiibetlanna, kelle poest paar asja ostsin, kurtis, et turiste on tänavu vähe ning eile olin mina ta esimene ostja. Pole siis ime, et kõik mind oma poodidesse meelitada püüdsid. Tänane lõunamenüü:
ingveritee (üks tass hariliku väikese kannu asemel),
klaas kohalikku õunamahla,
juurviljasupp,
mutten shkua (nii seisis menüüs).
Mis iganes asi see viimane oli, maitses see hästi. Väikesed krõbedaks praetud lihatükikesed, terav piparmündikaste, kergelt keedetud juurviljad (lillkapsas, kapsas ja porgand). Ja sibul. Lisaks lasin tuua riisi. Supp oli ka vist seni parim.
Saabus veel kaks üsna vettinud matkajat, inglisekeelsed, häälduse järgi Inglismaalt või pigem Austraaliast. Väljas kallab endistviisi.
Larjungis õunamahla juues
ilma paranemist oodates
võib-olla asjata aga ikkagi
oodates nagu oleks tõesti
tarvis õhtuks jõuda
kindlasse paika
nagu ei tohikski täna
jääda siia olla enda peremees
mitte matkata plaani järgi
mitte hoolida mõnest
käimata jäävast kilomeetrist
või mõtlemata mõttest
õnneks ei käi mõtlemine
isegi 21. sajandil plaani järgi
mõtlemine käib ikka omapead
vaeva oma pead või ära vaeva
isegi siis kui väljas sajab
isegi siis kui mägede vahel
kõmiseb kurdistav kõu
tulevad mõtted tasa
pehmetel käppadel astudes
isegi siin maailma katusel
räägivad minuga tuttavas keeles
Asusime Larjungist vihmaga teele, aga juba mõne kilomeetri pärast Kokhethanti kandis jäi vihm järele. Seal kohtasime ka vihmavarjus olnud Anthonyt ja Haley’d. Koos astusime edasi, kuid nende tempo jäi meie pikka aega käimist harjutanud grupi jaoks liiga aeglaseks.
Kalopanis küsis Shantu, kas ööbime siin, nagu kavas oli, või kütame veel paar tundi edasi kuni Ghasani. Võib-olla oli ta veidi pahane selle pärast, et ma ees tormates tempot tegin. Et kell oli veel vähe, jätkasime teed. Oli ilus maaliline org järskude nõlvadega. Kusagil pidid kõrguma ka lumised tipud, aga need olid pilvede taga peidus.
Ja tundus, et sama äike, mis meid Larjungis kimbutas, vajus nüüd aeglaselt tagasi orgu mööda allapoole. Tuli uuesti keep selga tõmmata ja fotokas kotti peita. Pika vihmas marssimise järel jõudsime viimaks Ghasasse (2010 m), mis oli pikk nagu pühadevahe. Küla läbimiseks kulus umbes pool tundi, kuid hoolimata kõigest jõudsime kell pool viis ööbimispaika, milleks seekord oli valitud Eagle Nest Guest House päris Ghasa lõpus. Sammulugeja näitas 21 km, aga kuna sammu pikkuseks oli seatud 70 cm, mida sellistes tingimustes on minu jaoks vähe, siis võib arvata, et maha sai käidud rohkemgi. Ent pingutus tasus vaeva, hotell oli senistest kõige luksuslikum, isegi Kathmandu Thamel jäi sellele alla. Sooja vett sai vannitoas asuvast gaasiküttega automaatboilerist, lisaks rõõmustas korralik WC. Ainult üht asja nad Nepaalis teha ei oska – korraldada nii, et dušivesi ei pritsiks WC poti peale ning et terve põrand ei saaks ühtlaselt märjaks. Aga need olid pisiasjad, peale pikka päevateed ja sooja dušši tundus olemine igati mõnus. Ainult see üha jätkuv sadu tegi murelikuks.
Kotkapesa söögisaal.
12. mai, teisipäev. Nädala pärast jõuan koju! Ilm endiselt sombune, mäekülgi nühivad madalad pilved. Terve öö krabistas sadada. Käisin enne hommikusööki kõndimas ja tegin mõned pildid, kuigi on süngelt hämar niiske valgus.
Tänane päevatee oli väga lühike, Tatopanisse (mis tõlkes tähendab kuuma vett) jõudsime juba kell üksteist, sammulugeja näitas umbes 10 km. läbimist. Pärast teeleasumist läks ilm peagi selgeks ja soojaks. Läbisime väga kitsa orulõigu, kus Kali Gandaki on endale läbi kaljude murdunud kohati vaid 5-6 meetri laiuse tee.
Raske on ette kujutada, milline kohin ja vetemöll võib neis kohtades valitseda suurvee ajal. Siis org avardus ja läks päris palavaks. Taimestik ka muutus, juba oli näha banaane ja kauneid õites põõsaid ning puid.
Autoteelt põikasime kõrvale Dana kandis, mis oli ilus küla. Shantu jutu järgi pidi seal olema segaasustus – lisaks gurungitele kšatriad ja teised etnilised grupid. Aga majad olid küll gurungi elamute moodi ja küla ise puhas.
Dana oli kuni 1970-teni Mustangi piirkonna pealinn, siis päris selle au Jomsom, vist tänu lennuväljale. Veidi peale küla (või linna) tuli huvitav koht, kus tumeda veega Kali Gandakisse suubus Annapurna I liustikelt helesinist vett saav Miristi Khola.
Varsti pärast seda jõudsimegi Tatopanisse (1190 m).
Hotelliks valis Shantu Himalaya, mis oli väljast küll suur ja kole, kuid normaalsete tubade ja kena majataguse aiaga. Peagi istusin seal laua taga ja tellisin Gorkha õlle, minestrone supi ja non. veg. moussaka. Supp oli super, moussaka võib-olla polnud päris kreekapärane, kuid maitses hästi. Paraku jõudis juba enne selle lõpetamist ootamatult pärale äike, mis mu idüllilise lõunasöögile tõelises paradiisiaias kiiresti kriipsu alla tõmbas. Kõik käis mõne hetkega, tsikaadid jäid vait, päike kadus, ilm muutus kiiresti hämaramaks, kostis piksemürin ning enne, kui söögi ja õllega kiirustades ühele poole sain, langesid juba jämedad piisad. Läksin tuppa ja rehkendasin, et homme seisab ees vägev ronimine, kõige suurem tõus ühe päeva kohta üldse sellel matkal, sest 1190 meetri kõrguselt kuumade vete juurest tuleb ronida 2874 m kõrgusele Ghorepanisse (hobuste vesi). Ligi 1700 m tõusu pole naljaasi, seda ei oska eesti inimene hästi ettegi kujutada. See on umbes sama, kui ca 700 m kõrguselt Eesti Aiakesest ronida Aigba tippu. Õnneks on kõrgus väike, aga sellega võib kaasneda kuum ilm.
Hoolimata vihmast veetsin meeldiva tunnikese Kali Gandaki ääres kuumaveeallikatel. Vesi oli juhitud mitmesse betoonbasseini, kus 30 raha eest võis lõputult vedeleda. Tunne oli umbes samasugune nagu kunagi Kunaširil, usun, et ka siinne vesi sisaldab radooni. Vihma muudkui sadas, kuid see tegi asja veel mõnusamaks. Kuuma allikavett oli jõeveega tembitud üsna talutava temperatuurini (ca 38 - 40 kraadi), aga kalda lähedal oli paaris kohas näha päris rohekat auravat ja väävli järgi lõhnavat vett. Kohapealt sai osta ka karastusjooke ja õlut, aga ma olin pudeli Nepal Ice’i juba poest valmis varunud ning läksin seda hotellituppa jooma. Internetti Tatopanis ei paistnud olevat, parajasti polnud ka elektrit. Pool kesktänavast oli üles võetud, tehti uut vee äravoolu kanalit.
Samas kõrval vedelesid maapinnal plastikust veetorud. Huvitav, kas need taibatakse kanalisse panna? Ostsin ilusa laia tiibeti vöö – 600 raha.
guru Moria
sinu naer
kõmiseb taas oru kohal
kui paistab päike
ja sadav vihm
joonistab mustreid
kuumaveevannide pinnale
guru Moria
sinu pilk
vaatab mind igas
vastutulevas
kriimunäolises lapses
mööda märga kiviteed astuvas
guru Moria
sinu sõnad
kostavad täna kui
Kali Gandaki müha
mis on minu jaoks
arusaadavam keel
kui nepaali või gurungi
guru Moria
sinu mõtted
tunduvad lihtsad
ja arusaadavad
igas keeles
igal ajal
igas maailma paigas
Shantuga tuli jutuks ülejäänud grupi saatus. Ta arvas miskipärast, et saan nendega mobiili abil suhelda. Seletasin, et meie mobladel pole siin mägede vahel levi, kuigi kohalikud igal pool räägivad. Tema ka ei teadnud, kuidas neil on läinud. Kandjal on küll telefon ja ta lobiseb üpris sageli, aga mäkke läinud seltskonnaga ta ühendust ei pea. Peale soojas vees ligunemist on õnnis tunne. Õhtusöögiks tellisin Himalaya special steak’i. Näis, mis tuleb.
Tuli väga maitsev söök. Loomaliha steik juustu, muna, juur- ja puuviljaga, lisaks veel riisi ja kartulit. Tutvusin Jose ja Madlene’iga. Jose on Andaluusiast, Madlene Šveitsist, ilmselt elavad koos, sest tüdruk räägib päris head hispaania keelt. Nad pärisid mult igasuguseid asju teeolude kohta siit edasi kuni Thorung La kuruni ning lume olemasolu kohta üleval, ilmselt kavatsevad teha ringi päripäeva, mis on palju raskem just kurule tõusmise osas. Vastasin nii, nagu oskasin, kuid lisasin, et kuigi sel ajal, kui ma kuru ületasin, oli see üsna lumevaba, ei tähenda see palju, sest mägedes võib ilm kiiresti muutuda. Kui sain kuulda, kust Jose pärit, ütlesin talle, et vaat kui huvitav, just siin Kali Gandaki kaldal istudes meenus mulle äkki tema kodukandi luuletaja Garcia Lorca ja temaga seoses üks treine jõgi - Guadalquivir. Jose oli meeldivalt üllatatud, kuigi tunnistas, et teab Lorcat rohkem populaarsete laulude kaudu. Aga minul sündis mitmete assotsatsioonide tõttu selline luuletus:
kohiseb Kali Gandaki
tume on tema vesi
mägede südame kaudu
läbides kaljuhaudu
palju ta teel musti kive pesi
kohiseb Kali Gandaki
ta lätted on kaugel Mustangis
mis salajast sõnumit üha
küll kordab ja kordab ta müha
et mõtted on selle käes vangis
kohiseb Kali Gandaki
tõmmu tütarlaps istutab riisi
Kagbenisse mine oh isand
kui möödunu peast oled visand
koos jõega ta ümiseb viisi
