Aeglane lummemattumine

Tuisk teeb muudkui oma tööd ja hanged kasvavad. Eile olid need kõrgemad kui üleeile, täna lisandub veel sentimeetreid. Aga muidu on talv tore.

Viirastuv taevas

Ma vaatasin öö aknasse -
kitsas jalgrada hangede vahel
üle laugelt kaarduva välja
tuiskav lumepihu
loorina pimedust katmas

metsade taha on lehvinud see
kes maailmalt röövitud värve
kujutluspildile maalis
metsade taha mu lonkava pilliloo kannul

lumi on valkjashall
mustjashall hägu ta kohal
nägijatele viirastuv taevas

Vaikus enne tormi?

Kell 19:20 õhtul, külma 23 kraadi, õrn tuuleõhk. Tuisk alles kusagil teel siia. Mitte ühtki häält, totaalne vaikus väljaspool mu mikrokosmost. Kuuvalgel helendav lumi. Ja mu enese hingamine. Lõunataevas Orion, selle vöö osutamas madalal silmapiiri kohal paistvale Siriusele. Optika seaduste tõttu sai ilusast lopergusest kuust ufolaadne kiirgav kuusnurk.

Mis saab sest talvest?

Veel üks külm päev
läheb sinavalt looja
pakase leil
lehvitab palvelippe
mu akna taga
vaatan välja ja imestan
mis saab kõigest sest talvest
laiad need lumeväljad
sulavad viimaks
väiksesse mälupessa
kusagil silmade taga
sealsamas kõrval tukuvad
kõigi mu kevadete
lõolaulud ja kuldnokaviled
kriipsu kaugusel
juuliparmude pininast
õunte hapukast maitsest
ja vahtralehtede kahinast
laste jalgade all
ootamas aega et virguda
ülehomsete tuiskude
pikka valgesse laulu

Päeva veeretamine

Pakasepüha

Kell kaheksa hommikul oli külma -29,8, öiseks miinimumiks näitas termomeeter -30,1. Kraanist ei tulnud vett. Asja uurides selgus, et pumba seinale kõige lähemal olevad osad, sealhulgas hüdrofoori pumbaga ühendav toru, olid jäätunud. Varsti oli vesi jälle lahti ja keldrisse vana nõukaaegne Norma radikas pandud. Kell kümme paistis päike läbi külmaudu. Otsustasime veini pudelitesse villida. See teine 25 liitrit õunaveini sai esimesest palju magusam.

-29.

Tagurpidiantsla.

Külmale vastu.

Külmapoolpäev

Hommikul näitas üks kraad, see täpsem, -28,8, teine -29 kraadi. Magamistoas oli 14, esimese korruse suures toas 13 kraadi sooja. Mis töö oli esimene, mis oli hool hommikune? Sellise ilmaga muidugi kütmine. Seejärel kassidele süüa, siis lindudele seemneid, siis uus ports kütet katla alla jne. Enne üheksat oli kolme puu otsas kokku ca 150 väikest lindu, suurem osa neist lendas pärast sireli seemnetega maiustamist minema, ülejäänud seltskond pistis õllekannu täie sihvkasid kahe tunniga nahka. Hoolimata krõbedast külmast võtsin fotoka ja tegin õues esimese pildistamisringi.

Pakane kasvatab põõsastele uued lehed.

Kõige kannatlikumatele jäid viimased hommikusöögiriismed.

Mis taim võiks olla peidus nende kristallide all?

Nõgese talvine pale.

Kadakaoks.

Pakane pakub silmust.

Pärast puude ja saepurubriketi tuppakandmist tundus õues juba üsna mõnus olevat. Läksin veel natukeseks Ignase poole jalutama. Päikese käes oli märgatavalt soe kõndida, võis pildistamise ajaks rahulikult kindad käest võtta. Kui tagasi jõudsin, vaatasin kraadi. See näitas -20,8.

Lumelagendik nagu valge kõrb.

Külm sümfoonia solistile ja orkestrile.

Metsa poole.

Üksik kask Ignase tee veeres, käed rippu.

Pilved silmapiiri kohal, kauge ilmamuutuse märk.

Lend üle lumemetsa.

Kuu peale?

Talvine aed.

Jää tungib tuppa.

© Külmataat.

Külmaküsimus

Sooja ei pea enam
viledaks kulunud hing
sõrmed on kanged
pea ümber härmane ring

päev veereb looja
noorkuu kui pakase kihv
varitseb väljade kohal
viimane lihv

antakse valule
endiselt mõte on loid
ahjus põlevad paberid
kapis on koid

kus on nüüd see mida rooste
ära ei söö
siis kui sind käänaku taga
on neelanud öö

Pillilugu

Sõrmiline vibreerib
näpuotstele vastu
kohtumisrõõmust
siginev viis
viib rändama meele
täna õhtul mu hing
saab pillile puhutud sisse
vähehaaval ja harva
võin seda tagasi võtta
elu tumedail hetkil

Torupill

Täna sain kätte päris oma torupilli, see on Andrus Tauli tehtud ja tundub esialgsete muljete kohaselt hea. Täna mängitud pool tundi.

Virmaliste kroon Kamsu kohal

Kümme minutit pärast keskööd. Suund NW. Taamal Kamsu tuled.

Kellakümne taevas

Suund NNW. Palja silmaga tundusid täitsa virmalised, pildil oleks nagu valguskuma peegeldus pilvedelt.

Sama suund. Segavat sauna katust pole enam ees. Luunja kuma jääb palju madalamale.

Suund NW. Taamal Ignase tuled. Ikkagi virmalised. Pildistamise ajal oli väljas külma -19 kraadi.

Dilemma

Ma mõtlen et kui ma ei mõtleks
siis polekski lugu must
see mõte jääbki vaid mõtteks
ei tule sest lunastust

ei ole ses sisukat tuuma
vaid tühjus mis tajule must
ma otsmikku puudutan kuuma
ja põrnitsen pimedust

ma istun ja mediteerin
näen vaimusilmas üht ust
ja kirja selle pealt veerin
mis kuulutab unustust

ent mina ei taha veel sinna
kus lahti saan lõigatud sust
kui aga jään külmunud linna
ei anna aeg arutust

Talvest, Venemaast ja teadusest

Eile helistasin tuttavale Iževskis. Ta kurtis, et on hirmus väsinud, nii väsinud kohe, et juba hommikul ärgates tahaks juba puhata. Talvel juhtub sedagi, lohutasin, talvel tuleb ette suurt väsimust ja pikka und ja ärkamist nii, et süda on paha. Veel ütles ta, et on sunnitud jälle uut uurimisteemat välja mõtlema, sest Venemaa teadusbürokraadid on ette näinud, et ühe teemaga võib tegeleda vaid kolm aastat. Vaevalt saad asjasse süveneda, kui juba on tähtaeg püsti ees. No meil on teadusteemade pikkuseks nüüd kuni kuus aastat, aga peame ka sama mängu mängima, oskasin omalt poolt vastu öelda. Ja üldse on iga aastaga järjest raskem leida stiimuleid projektimängu mängimiseks ning sõnastamiseks, kuidas meie mõtted ja teod toovad tohutut kasu eesti teadusele ja majandusele. Elu ilma kultuuri ja humanitaarteadusteta oleks muidugi üsna kole koopainimese tasemel võitlus ellujäämise nimel, aga eks sellist võitlust peetakse külma talve ajal meie lähedalgi üsna palju. Ja meie teaduslikud edusammud ei aita kuidagi kodutuid katuse alla või külmunud radiaatoritega maja soojaks. Ilmad lähevad järjest külmemaks. Varsti on paljudel inimestel küte otsas, uut aga ei jaksa nii mõnigi sel talvel enam osta. Meil pole siiski veel häda miskit, on töö, on soe tuba, kuhu pärast tööd minna, on võimalus mõelda ka muust, kui söögist ja soojusest. Selle nimel võib ju natuke rumalat mängu kaasa mängida ja muretseda, kas homme veel lastakse marjamaale. Ametnik on rahul ja teadlane söönud.

Veel oli juttu Moskvas veebruari algul tulevast folkloristide kongressist ja toredast võimalusest seal kohtuda. Selle teemaga seoses kurtsin veidi vene asjaajamise eripära üle, sest kuigi olen esinejana kongressi nimekirjas ning mind majutatakse ja söödetakse, leidis keegi asjamees, et kutset viisa saamiseks mulle saata ei tohi, sest esitasin oma teesid päev või paar peale ametlikku tähtaega. Harilikult jätaks ma sel juhul üldse minemata, aga paraku, uskudes meili teel tulnud kinnitusi selle kohta, et kõik on korras ning olen igati oodatud, olin juba ostnud odavad lennupiletid ilma ümbervahetamise ja tagastamise õiguseta. Ja olen ka üksjagu jonnakas. „Меня голыми руками не возмешь,“ ütlesin oma tuttavale ja kirjeldasin, kuidas korraldasin endale kutse ja kuidas hoolimata väidetavalt mitte saabunud faksidest mu paberid viimaks Tartu konsulaadis vastu võeti. Tänud Kairile, kes mind ses osas palju aitas! Ent olin sunnitud kaebama oma kolleegi peale, kes otsekui venelaste mängu kaasa mängides muretses vaid endale ja teisele nn mitteprobleemsele kolleegile öömaja Moskvas nendeks kaheks ööks, mis jäävad kongressi lõppemise ja tagasilennu vahele. Mind lohutab vähe tema käte laiutamine: „Selline see Venemaa on,“ sest ma ei saa aru, miks me peame sellise Venemaa vabatahtlikult Eestisse laiendama. Jällegi tänusõnad Kairile, kes nõustus nüüd sandi ka lavale laskma, see tähendab öömajale võtma. Olen piisavalt palju Venemaad näinud, et ennast sellistel pisiasjadel heidutada lasta. Muide, kongress ise, avamine välja arvatud, toimub Jeršovo puhkekodus Zvenigorodi lähedal. Võib-olla on see tähenduslik, et räägin seal inimestest, kelle meeles mõlkus ühe teise samanimelise linna rajamine Altaisse Beluhha mäe jalamile. Krahv Vladimir Aleksandrovitš Olsufjevile kuulus lisaks Jeršovo mõisale muide 1853. aastast alates Rjazani oblasti Rõbnovski rajoonis asunud Konstantinovo küla, kus 1895. aastal sündis Sergei Jessenin. Tõsi küll, sel ajal oli küla juba kaupmees Kuprijanovite valduses.

Järgnevalt mõned fotomeenutused eelmisest, neli aastat tagasi toimunud kongressist.

Avamine Moskvas Lunastaja Kristuse kiriku all asuvas saalis.

Kongressi tegelik toimumispaik Snegiri puhkekodu.