Murdumatus

On sügistuulte aeg
ja ümber tõugatakse vanad kuused
eks minugi hing ole puuna
lõunasse kaldu
nii kogu homne elu
sõltub juurte tugevusest
ja mulla tahtmisest neist kinni hoida
või ihkab maapind hoopis
puudutada oksi
ma sest ei teada või
kui üürike on murdumatus
seepärast igaks juhuks tõstan tuisutopsi

Tuulesuu

Tuulde mu rahutus
õhtu viipab vihmase hõlmaga
lahkudes kohisevasse öhe
pime kellamees aeg
puistab kaselehiseid hetki
mu niiskele näole
teekruusa krudiseb samme
mis lähenevad ja astuvad
alati ühtviisi mööda
seisan käänakul
okslikud käed lehvitamas
lahkujale kes märguandeid ei märka
minul on jäme ja samblane tüvi
kindel ja soe puine süda
mille aastaringid
seni on hoolega varjatud
sammuseadjate eest
tuulelt laenatud häälega
öö hakul puhun ma lugusid
paremast ilmast

Saaks või jääks

Tule ja kammi mu tukka
kõle sügisetuul
pühi minema kuumade kuude
tujude koltunud lehed
olen su külma suudlust janunev suu
hallaembusi igatsev põlenud ihu
silmad on valusad
vaatamast suve igirohelist kleiti
kargeid selgusehetki ootab mu pea
samal ajal kui jalad trambivad mutta
seda mis eile oli veel ilus ja püha

peksku nüüd vihmavitsad
ja kiskugu tormised ööd
nõnda et mõnikord hundina tahaksin
ulguda enese värava taga
hullude ilmade järel heliseb ükskord
külma ja kirka hommiku helendav jää
otsekui tõeline ärkamine
kristalliliselt korrastatud maailma

Kirbuorg

Pärast teeremonti pole Kirbuorgu enam olemaski.

Vigilandid

Tsuradele

Läheme koju ja läheme sooja
sahinaga mööda külmast kahutand muru
pea kohal säbrutav hingeõhk nimbusena
tõusva päikese kiirtes on helendamas

oleme mehed oleme väsinud laulust
väsinud jutust viinast ja saunaleilist
läheme koidikul lahingu asemel voodi
hanereas üle vahtralehise vaiba

meie sõrmis tuikavad aastakümnete tööd
kõrvus kõlavad esiisade viisid
pühapäeva varasel hommikul
kirikuristide kullased helgid silmis
aiaäärt mööda tuigume kodude poole
otsekui nõrkuvad öövahid
ropud ja pühad

Sisu ja vorm

Oleme anumad
kõigil on oma maht
millesse kallatakse rohkem või vähem
aga öösel ligineb hiilides see
kes pole midagi tallele pannud
ainult varastada ta tahab
kellegi hinnalist sisu
seisame üksteise kõrval
savised suud hääletult avali
kuulates samme
oodates saatust

keegi ei tea
kui janune täna on öö
või kas põhjani joodud nõu
lüüakse kildudeks

Pilvede väljanäitus

Pärast sadu
sõidab raske eesriie
puulatvu rõhudes kirde suunas

et me ei unustaks
kuivõrd puhas on taevaste värv
ja taevalik olemine

vihmamärg tee
siiski meelitab pilgu
süngeid pilveväravaid läbima

selgivast läänetaevast
rutuga kohale hõljunud
helendav ingel
võidukalt köidab su meeled
praegusse aega

seejärel
kõrgete pilvede kolmnurk
kuulutab uusi tuuli
ja paremat vaimulendu

Sõnaline

ma loovutada mitte ühtki grammi
ei taha oma sügisesi valumõtteid
seepärast räägin mõistu pruugin anagrammi
ja kasutan veel muidki alalhoiu võtteid

kuid päris vaiki olla ka ei jaksa
kui loomus köidetud on kinni emakeelde
must mõttekaaren nokkimas käib sõnamaksa
ja värsid kuramused jäävad magadeski meelde

Hoiame kinni

Pidage ometi kinni
päevad täis kollaseid kaselehti
niisket ja sooja meretuult
kurgede hommikust pasunamängu
mõrkjat riisikamaitset sõrmedel

õnnis aeg kui pole vaja kütta
külvata lõigata kartuleid võtta
kasvuhoones kuid tukuvad mõned
noppimisootuses tomatid
õhtud on piisavalt valged veel
ja daaliaõisi pole näppinud hall

öödki on leebed ja tähised
särgiväel kui võib kõndida põldude vahel
rammus mullalõhn sõõrmetes
mõtetes kallimad kaimud ja parimad sõbrad

kokku me peaksime saama et pidada hämarat aega
üheskoos päev looja saata ja oodata hommikut uut
praegu ju rääkida laulda ja naerda on vaja
vastu suurt sügist ja enne kõledaid kuid

Sealpool head ja kurja

Ega need libedad lained
tähise purjega laeva ei peata
sõidame vastu hommikut
vastu veepõhjast kerkivat
hiigelsuurt päikesetaldrikut
gongi kõlades saagjas silmapiir
lahti teeb oma pilvised väravad
teiselpool piiri on teine meri
päikesetagune selge soolakas vesi
uhtumas saari kus varem uitasid
üksikuna ainult me unistused
nüüd siis seisame üheskoos
hõõguva rauana heledal laevalael
mastis me kohal tükike sealpoolset ööd
silmad suunatud merre sõnutud maale

miks sinu sõrmed on külmad
miks ei hüüa maabumiskäsklusi
minu uhutud-tuulatud hing
möödunud aegade puidust laevalael seistes
pilkudega teineteisele näitame
randasid kus me kunagi kokku ei saa
selja taga kõrvetab tõusva päikese tagakülg
auke me suure ööpurje sisse
seejärel tuul kannab hommikukaljudele
meiegi ärapõlenud mälestused
hetk enne tuhaks saamist vaatan veel kord su poole
hallid pilkavad silmad ja nende ümber
tagataevas keerlevad saaki oodates
lubivalged hääletud kajakad

Kuuvalu

Ja mina ma olen kahanev kuu
taevakummi tähiste roiete all
sulatinana raskelt hingava mere kohal
kodusadama poole kui vaatab võiduka purjeka vöör
mõrsja on pardal ja lustlikult hüüavad pillid
mina kuid olen mõlkis
plekist trummina valutav kuu
eksikombel mastide kohale pääsenud
kellel on punase õuna kahvatu süda
kelle vasak kollane kõrv
kuuleb rasvaseid laineid siluvaid viise
parempoolsesse sinisesse kuid sosistab tuul
kaugete rannakõrkjate kähedat nuttu
liiva alt välja uhutud viikingilaevas
pleegivad muistsete saajasõitjate luud
saared kerkivad merest ja kasvavad mandriga kokku
metsade puised sõdurid astuvad linnadesse
mina ent olen kahvatut kuuma vaha
mustadesse vetesse tilgutav kuu
kelle kohmakad käed ei sõrmitse enam
silmapiirile kerkivast pilvest kotiga
majakast sõrmilisega torupilli
viimase laialivalguva silmavalguse valan
enda maailma otsa seilava aluse ette

Laulutäht

Tee on hele niit õhtu tumedas ihus
millega õmmeldakse servapidi
kodu külge mu hing
teises servas on musta härjana
mühisev meri

miks küll kipub
mu tulekübemena tilluke laul
raskemeelsete lainete poole
suure härja sarvede vahel
seilata tuleb mitmeidki päevi

lähme Kuramaalt kulda tooma
Lätist linalakka kaema
ütlevad madrused pimedas laevas
mille puri kinni on katnud
härja selja kohale kerkinud kuu

ühel väikesel põhjamaa saarel
rebasega juttu rääkinud naine
homme võibolla köidab vöö
ümber heledapäise laevniku piha
õllekahja mekkinud merehärg
seepeale sarvede kohale heiskab
küüraka kuuga ühes mu laulutähe

Lehed lehtede vastu

Sügis tuleb
jälle sajab pabereid
aruanded projektid taotlused
langevad kolletamata mu lauale
printer sülitab pakkide kaupa lehti
vastikult valgeid nagu pleekinud luud

tahaks ütelda
persse see valu ja vaev
nii nagu majakavaht kes kustutas tule
nii nagu täitanud sõdur porises kaevikus
kus on mu püss mis tuleks põõsasse visata
kuspool on praegu eesliin ja kuspool kurat on tagala

sügis tuleb
vahtrad värvuvad punaseks
miks küll hallahommik ei kirjuta
oma selget sõnumit kõigisse eesmärgilahtreisse
miks need jahedad tähised õhtud
tähti ei pilla mu sammude põhjendamiseks

tahaks ütelda
ärgakem sügisesse
tõelises mitte tabelite maailmas
looja päevi ei tohi teha projektiks
vere tõde on tõelisem iga paberi tõest
aga na vaikin ja krabistan taotluste lehti
pärismaailma kirjute sügislehtede asemel

Per ipsum

Ei mitte tema – Iisraeli jumal
vahtralehti kirjuks ei värvi
ega tõmba hallatriipe
värskeltniidetud murule
maailm on valmis ja vana
toimumaks omasoodu
loomiseaegadel paika pandud
reeglite järgi

in principio erat verbum
ja seesama ta oligi
ratast pöörlema pannes

on õige loota iseenda peale
ning tasub meeles pidada et kõigile
on algselt antud sõnalise nägu

sest on ju hea et suvi
üha suubub sügisesse
ja kõige viimaks
maised asjad saavad
taas selleks sõnaks
alguses mis oli
omnia per ipsum facta sunt

Lohutus

Mille peale ma loodan
hämaral rohekal hommikul
õhtust alates sajab
hallide vendade vihma

lindude luised jalad
haardunud traatidesse
lõputa monotoonse viisi
niisked noodid on kehad

asjata vehivad kaseoksad
käijate peade kohal
dirigeerida põhjatuule
äsjavalminud oopust
mille taktis keegi ei tantsi

inimeste külmad sõrmed
surumas vihmavarjude pidemeid
põiklevad sammud lompide vahel
lirtsuv ja lonkav rütm

mille peale ma loodan
külma rohu ja märgade
kassikäppade kõledal hommikul
pimedad päevad pikas rivis
peagi marsivad üle mu õue

võibolla seekord veel suudan
oma hingelaterna leegiga
nende tuhmides silmades
süüdata sära

Nüüd siin kloostri igavuses...

On õnnis see kes mäe seest laulu kuuleb
kuid mina pole pühameeste seast
seepärast kostab jorin oma peast
ja laulusõnad - need on rahvaluule

käin mööda kloostrit kõrvus kellalaja
ja vaatan kirikute toredust
ei avane siin mulle ühtki ust
ei ilmu mulle ükski lunastaja

ma kombe pärast löön küll risti ette
kuid tõsimeelselt mõttes palvetan
seejärel sõpradega kokku saan
ja lahustan kõik mõtted tulivette

võiks jääda laul mis kajab koidikuni
et poleks mingit kahtlust kõhklemist
ent nahka kõrvetab mu kaelarist
kui meenutades - elu on vaid uni

Maarjapäev Petseris

Mäletamist mööda käisin Petseri kloostris esimest korda 1972. aastal, kui üheksanda klassi sügisene ekskursioon viis läbi Setomaa ja Petseri Mihhailovskojesse. Järgnev pilt, kus peal on ainult meie klassi poisid, saigi tehtudki selle sõidu ajal. Vähemalt kolm pildil olevat poissi on praeguseks juba parematel jahimaadel.

Pärast seda külastasin kloostrit 1980. aastal etnograafide traditsioonilise sügiskooli ajal, siis õnnestus ära näha ka katakombid. Umbes 1988 ja 1989 sai paaril korral külastatud Maarja Pähnapuud Koss'olka külas. Pärast seda polnud ma kuni eelmise nädalani kordagi Petseri kanti sattunud, tänavukevadine Udmurdi sõit välja arvatud. Aga siis me lihtsalt sõitsime ilma peatusteta läbi teisel pool kontrolljoont oleva Setomaa osa. Nüüd siis õnnestus koos Liinatśurade ja teiste seto kooridega käia nii Maarjapäeva tähistamisel Petseri kloostris kui ka kolmandat korda toimunud Radaja festivalil. Järgnevalt väike valik pilte kloostrist ja selle ümbert. Kõigepealt väike ajamasina efekt - puud arteesia kaevu hoone ümber on jõudnud suureks kasvada. Aga võib-olla polnud neid 1972. aastal veel olemaski.

Reede, 27. august.

Neljakümne usukannataja kirik ja Varvara kirik Petseris.

Kloostrimüür.

Kirikukuplite kuld on palju säravam ja sinine värv palju sügavam kui 30 aastat tagasi.

Tornid on ehitud uhkete tuulelippudega.

Lilledest tee, mida mööda kantakse Jumalaema Uinumise ikoon Uspenie kirikust Miikaeli kirikusse.

Risti kuld vastu tumedat taevast.

Rahvas on ootel.

Andke teed! Viimaks, peale mitmeid tunde kestnud liturgiat, hakkas ikoon liikuma.

Pärimuse kohaselt tõid Jumalaema Uinumise imettegeva ikooni 1521. aastal kloostrisse Pihkva mehed Fjodor ja Vassili. Selle tegi nende tellimisel ikoonimaalija Aleksei Malõi.

1523. aastast hakkas levima ikooni imepärase tervendamise võime kuulsus.

Jalge alt õisi korjates liigub rahvas ikoonile järele.

Laupäev, 28. august.

Algab suur ristikäik ümber terve kloostri.

Ristikäik.

Ristikäik.

Pühitsetud vett nii palju kui kulub!