Pilv on maastiku hing

Jaanipäeval igatseb hing

Jaanipäeval igatseb hing avarust. On lainurkobjektiivi aeg. Enamus järgnevatest piltidest (v.a. esimesed) on tehtud objektiiviga Sigma 10-20 f 4-5,6 DC HSM. Ja ikka selle laiema alaga, mis annab 35 mm filmi ekvivalendiks fookuskauguse 15 mm. Maailm paistab nii hoopis teistsugusem, kui tavaliselt. Ent jaanipäev polegi päris tavaline aeg. Täna võib juhtuda kõiksugu asju. Isegi Google'i Street View auto sattus meie kanti.

Jaaniöö

Jaaniööl said konnadest printsid ja printsessid. Aga kui nad enda ehtimiseks sõnajalaõit või jaaniussi ei leidnud, muutusid nad hommikul uuesti konnadeks.

Enne jaani

Kohtumine

Me kohtusime esmaspäeval pärast rasket sadu
kui idast kostis kaugeneva pikse ohe
ja selle kannul taeva peale helendavaid radu
käis visandamas loojang nagu tulelohe

sa üle põllu tulid läbi kerge uduvine
tõepoolest jalad vist ei ulatanud maani
sest kõhedaks ühtäkki muutus minu olemine
küll teadsin palju juhtuda võib enne jaani

ent samas olin oodanud ju kõik need hallid ajad
et tühistatud saaks me kahe üksiklasestaatus
su päralt nüüd on keha mida elamiseks vajad
ja minu päralt sinu hing ja libahundisaatus

Esmaspäeval pärast vihma

Praegu

Peale vihma tuleb õhtune udu
ettevaatlikult metsast välja
astub jälgi jätmata
üle mürgina tumeda põllu
loojangukuma kotina turjal

tee kaob ta laiade hõlmade vahele
alles eile läksid siit mööda
Tartu alt lahkunud vene väed
ajades loomakarju ja vange
Pihkva valgete tornide poole
homme tulevad küüditajate kannul
madallennul NATO Fantoomid

praegu on aja veelahkme
vesiliivadest üles kihisev allikas
mille juures on tunnimeesteks
ainult metsavend udu
ning tema jahedas kuuesiilus
laulu alustav ööbik

seisan eilsesse jäänud värava juures
oodates homme punaseid vahtralehti
sügishommikusse pillavat naist
kes pole lõppema hakkaval ajastul
kordagi käinud mu juures

Ole mind lõikav pilk

Laibakahvatu kuu
varjutus toimub
õhtu pilvede taga
terita silm
naasklina teravaks
kui tahad näha
kuidas ma peagi katan
tunnete maskiga
virguja kiirgava palge

ole mu kustuvat naeru
meeneteks lõikav
mõte ja hääl ja pilk
mürgina raskete
viljapõldude kohal
sirutan sinu
punase loojangu poole
tähised käed

päev läheb lukku
tolm laskub
tagasi teele
kattes me jäljed
ja võimaluse
saada üksteisest priiks

Sõnaasemel

Kuni meil on
kõik mis meil on
seni me pole
eriti rõõmsad
selle üle mis on
tahame üha
mida ei ole
veel antud

aga kui enam
seda ei ole
hiljuti oli
mis olemas
siis alles aru
hakkame saama
milline kallis
osa maailmast
ära on võetud

siis meile
jäävad lihtsate
asesõnade
kustunud sõnaasemed
ilustamata nagu
ärapõlenud
tuulde
lennanud elu

Mina Nepaalis

Tuule joonistas mulle sünnipäevaks kaardi, millel kujutab mind Nepaalis matkamas. Nii see mägedes kõndimine käibki!

5+5=11~12

Pilte kaks päeva kestnud toredast peost. Aitäh kõigile külalistele!