pühapäev, 29. jaanuar 2012

Külm pühapäev

Hommikul veidi pärast kaheksat näitas meie kraad -23 pügalat. Oli ilus vaikne hommik. Paar rasvatihast nokitses söögipallide juures, muid linde polnud näha. Vist olid kõik endale soojema paiga otsinud. Alles mitu tundi pärast sihvkade väljapanemist hakkasid varblased ja rohevindid kogunema. Tulid ka leevikesed. Aga kokku oli neid täna palju vähem kui mõnel varasemal päeval, kui õunapuu all askeldas mõnikord oma kolmkümmend lindu korraga.

Päeval tõusis temperatuur küll -15 kraadini, aga puhus kerge tuuleõhk, mis varsti nina hellaks tegi. Olin fotokaameraga väljas vaid napid 40 minutit, aga juba hakkas külm. Kuid mul polnud eriti sooje rõivaid seljas ja kõndisin ka aeglaselt, peatusin sageli ja uurisin jälgi. Külm on loomad liikuma pannud. Jälgi oli ööga veel juurde tulnud. Aadami poole jääv talirapsi põld meelitab hulgaliselt jäneseid ja kitsi kokku, lumme on suured augud kraabitud, et toidule ligi pääseks. Jänesejälgi oli terve teeäär täis, nagu oleks nad siin mõnusasti patseerinud. Ja mitmel pool tuli kaks rida sama sorti jälgi lähestikku üle välja, otsekui oleksid loomad kõrvuti kõndinud ja omavahel juttu ajanud. Metssea jäljed tundusid enamasti vanemad, neid oli ka vähe. Kummalisel kombel polnud ka rebasejälgi teab mis palju.

Lumel on päikesepaistel mitmeid värvivarjundeid, kohati kumavad läbi nende sügavamate vagude jooned. Kohati on lumekiht päris õhuke, sellest paistavad välja mullakamakate tipud, mille taha on tuul kuhjanud väikesed lumevaalukesed. Alati on huvitav vaadata lume taustal mitmesuguseid kõrrekesi.

Kodus on mitu päeva usinalt suurt ahju köetud, lisaks katel ja suure toa kamin. Soojuspump töötas eile õhtul kuni ajani, mil kraad väljas näitas -18. Siis lülitasin selle välja. Hommikul oli mõnes toas ainult 16 kraadi sooja, aga veidi tuld katla alla ja kaminasse ning varsti oli jälle mõnus olla.













Väike mööbeldamine

Eile toodi meile viimaks ära juba enne jõulu Askost tellitud suur söögilaud koos kuue tooliga. Õhtupoolik kulus nende kokkupanemisele. Hommikul paigutasime natuke asju ja taimi ka ümber. Nüüd näeb suur tuba selline välja. Laual on muuseas veel üks lisaplaat, see läheb käiku siis, kui on suuremat hulka külalisi oodata.




kolmapäev, 25. jaanuar 2012

Küti kiri

Jah ma olen
endiselt torkab külm
küüned läbi mu naha
õhk aurab kui hingan
välja oma nappi soojust

kes kuulutas
talv on tore???
pakane pole nauding
lumi ei ole lõbu
teravad tähed taevas
pole lunastussõnum

kuidas päästa
ennast oma mõtete
valusa noka eest

kuidas lahutada
oma vaimust talve
mis kuulub
mammutiküti olemusse
aja otsani

pühapäev, 22. jaanuar 2012

Läbi hommikuse udu

Üle hulga aja lubati hommikul jälle päikest vaadata. Läbi udu küll, aga siiski päike. Ilm polnud ju kes teab kui külm, napilt -8, aga sellest koos tuulevaikuse ja päikesega piisas päris toreda udu tekitamiseks. Õnneks pole mul kalduvust lõunani magada. Pärast kümmet, kui udu oli parasjagu tihe, võtsin kaamera ja läksin linnupetet võtmata välja. Aga lindudele panin küll teri, seepärast nad mind ära ei petnudki. Poole tunni pärast, kui teist tiiru, seekord videokaamera käes, õue jõudsin, oli suurem udu juba hajunud.










pühapäev, 15. jaanuar 2012

Talv jõudis Kamsule







laupäev, 14. jaanuar 2012

Vastne videokaamera


Kaameraostu plaani pidades ei suutnud ma kaua valida Canon Legria HF G10 ja Panasonic HDC-SD900 vahel. Ühelt poolt tundus viimase 3 MOS sensori süsteem (3 x 1/4.1, iga sensor 3.05 megapikslit) ja võimalus salvestada 1080 50p režiimis ahvatlevam, teiselt poolt meelitas Canoni uus pro CMOS 1/3 sensor (2.07 megapikslit) ja parem pilt kehvemates valgusoludes. Hinna poolest oli Panasonic muidugi hulga soodsam. Asja hoolikamalt uurides selgusid mõned HDC-SD900 (ühtlasi ka TM900 ja HS900) vead, mille üle kurdeti - valge tasakaal ei olnud alati õige ega püsinud paigas isegi käsitsi seades, hämaras oli pilt liiga mürarikas, sisseehitatud mikrofoni kvaliteet jättis soovida, kaamera koostekvaliteet ja kasutatud materjalid polnud kõige paremad. Kui veel mõtlesin sellele, et 1080 50p režiimis video monteerimiseks puudub seni korralik tarkvara, hakkas valik kalduma Canoni poole. HF G10 näeb välja igati soliidne, vastupidav, objektiiv on varustatud korraliku päikesevarjukiga ja kattega, mis võimaldab kasutada 58 mm keermega filtreid, manuaalse teravustamise rõngas on mugav ega logise, 3,5 tollise puutetundliku LCD eraldusvõime on ligi megapiksel (ehk pea poole suurem, kui Panasonicul), pildiotsija 260 000 pikslit Panasonicu 123 000 vastu. Testide põhjal oli SD900 pilt küll veidi parem heades valgusoludes, kuid jäi märgatavalt alla hämaras. Niisiis otsustasin pärast kuu-poolteist kestnud kaalumist siiski HF G10 kasuks. Ehk aitas valikut mõjutada ka see, et sellest kaamerast, mis on teistest Legriatest (ja ühtalsi Panasonicu amatöörkaameratest) veidi suurem, on olemas profiversioon XA10, mis erineb G10-st vaid XLR mikrofonisisendeid sisaldava sanga poolest. Aga sanga muretsesin endale hoopis Amazonist - koos saatekuluga läks pildil olev XGrip maksma 36 EUR. Muidugi pole sellel mingeid mikrofonisisendeid, aga mul pole neid tarviski. Olemasolevast tallast piisab suundmikrofoni või valgusti kinnitamiseks. Mikrofoniks kavatsen seekord osta kas Sennheiser MKE 400 või Rode VideoMic Pro, muidugi koos korraliku karvase tuulekaitsega. Tulevikus saab ehk endale lubada ka mõne raadiomikrofoni, valgusti olemasolu ei teeks samuti paha.

Olen uut kaamerat mõnel korral proovinud, esimese tõsisema katsetuse tegin Tartu tänavatel tulede süütamise aegu ning jäin tulemusega igati rahule. Hämaras filmimisel on suureks abiks võimalus piirata sensori võimendust, nii et mürafoon liiga nähtavaks ei saaks. 32 GB sisemälu ja kaks SD-kaardi pesa võimaldavad kriitilistel juhtudel tunde järjest filmida. Selleks tuleb muidugi soetada mitu vahetusakut.

Järgnevad pildid on saadud Adobe Premiere Elements'i abil 4. jaanuaril filmitud kaadritest. Suurust on vähendatud, aga korrigeeritud pole.















pühapäev, 8. jaanuar 2012

Talsipühi pido Obinitsah

Oli tõesti väga ilus pidu. Aitäh Riekale ja Aarele korraldamise eest ja kõigile kaasa tulnud Liinats'uradele, kellega koos oli nii hea laulda, esimest korda sel aastal. Mokornulga meeste helü läheb ka üha paremaks. Muuseas ütles Vahelaane Paali tagasiteel, et hakkab kodus kohe sööma, sest peo ajal polnud mahti midagi suhu panna. Tuli kogu aeg laulda ja tantsida ja lorajuttu ajada.