Varju mu peale

Pihlenelate valged õiekoonlad
ma mitte kunagi
ei oota nende süttimist
ent äkki on see käes
käib põlemine
seekord siis juba
enne jaanipäeva
seekord kui ikka
mul ei ole selged
need sõnad mida võiksin
loitsida
et aeg jääks seisma suve
serva peale ja suvi ise
sõna serva peale
ja sõna seisma
mõtte serva peale
ja mõte olemise serva peale

kas mesilaste sumin
pööriaja seiskumise peale
võiks alles jääda
nõnda öelda kauba peale
ja voolav vesi pilve liikumine
et oleks jahutust
ja varju sellelegi peale

Jalad maas

Tuul tundub leebe kui kirjutan
hallile lehele mille pinnal
paistavad valged jooned ma sain
kõvade kaantega uutmoodi kaustiku
sünnipäevaks ja kirjutan nüüd
mõnikord õhtuti kohusetundlikult
isegi kinkija peale mõeldes
oma aias aga päriselt arvan
olen ära kusagil ju on ikka
samasugused puud ja taevas
sama kaharad pilved liiguvad
sama kulunud palvelipud on
üsna sama tilluke ämblik
kõnnib mu jalga mööda aga
tema ei või ju teada et mu
teine jalg toetub praegu hoopis
teisele murule kusagil mujal
kus on nagu sai öeldud üsna
samasugune õhtu ja lehtedelt
peegelduv üsna rohekas valgus

Üminast sünnib minek

Ümisen omaette
kuna ma tean milleks minna
tegu on see mis loeb
üheskoos mõttega
kellegi jaoks olen avatud raamat
sealsamas keegi pöörab
kõrvale pilgu sest temale
lugu sai otsa või muutus igavaks
võta näpust minus on veel
natuke sisu mis endiselt loob
uusi lugusid millega homme
hakkan juhtima oma elu
väike maailm saab õhtuks
avarad mõõtmed ja öö
jälle on kõikide sõber
siis kui ma enne minekut
astun korraks te unest läbi

Meelerahu

Istun tiigi kaldal ja tuul
sahistab puid ja harakapojad
viiksuvad pesas ja vanalind
kädistab õrnalt üks tiigikonn
vaatab mind nii nagu olen
äkki ta teabki või näeb
asju mida ma ise ei märka
lääne poolt lähenev vihm
varsti võib kinni panna vesi-
rooside pimestavvalged õied
mina istun ei oota midagi
enamat tänaselt päevalt

Keskpäev

Akna taga ikka
keerleb papli tolm
päev on jälle
omadega lõunas
aga me ei näinud
üksteist sellepärast
muudkui ootan
kaksteist viisteist
praegu näitab kell
pilved tihenevad
katuseid ja kaselatvu
mööda kõnnib lubivalge
aeg ja vaatab minust
pikalt läbi

Valu lävel

Näen sind läbi mu mõtte
lendude veripunane taevas
tahad mind enda nimeta
ainega kokku valada teraks
mis tõesti on vahe

mõistan ka sind mu kõhklus
hetkede hallikas meri
jahutad pead selleks et valu
iial ei leegitseks
karastusvalmis metallina

nii pole sellelgi sepal vaja
vaadata haamri järele

Nokturn

Kas hakkan varsti põletama
neid luuletusi mida praegu
just kirjutan või alles tulevikus
mis juba paistab kaseokste taga
on teine aeg ja maa mu meeles
ei ole kohta enam nõnda paljud
ei oska lugemise moodi enam
ju lugeda ja mõtlemise moodi
ka olla pole tarvis kellelgi
ei ole aega kuulamise tarvis
on vaja teha oma tillukest
ööteatrit õhtunäitemängu lavastada
või päevapõletamist ette võtta
väheste allesjäänud sõpradega
ja allesjäänud valge aja jooksul
sest pärast tuleb säravate hammaste
ja küünte välkumine ennekõike
just enne järgmist koitu
siis kui inimene
mu silmis katab oma kõrvad kinni

ON

Tuul kaseokstes
kuulen sosinaid
mis vana keel on
täna kõnelemas
on mulle miskit
õrnalt soovimas
või kinnitamas see
mis näen on olemas
ka juhul kui ma
ise olen pettepilt

mis on
üks vana keel
üks vana unistus
üks väga vana
ära mõeldud mõte

Jääb

Ma tahaksin ka homme uskuda
et kirkamaks võib saada olemine

et keegi minu sees ei rehkendaks
mis maksab iga tulek iga lahkumine

et kevad nagu hapras unenäos
ei oleks ainult mälestus vaid elu sisu

et sügisese tusailma saabudes
ei lõpeks vaimuvalgus eluisu

et talvetuisk ei mataks ühes teedega
ka hingelõõre kinni ulgudes

et suudaksin ühtmoodi mõtelda
nii ukse avanedes kui ka sulgudes

ma tahaksin kuid pole võimalik
sest siinses antuses ei ole algust kaht

jääb lohutus mis tundub kehtivat -
kõik lendab minema kui papli õievaht