Küpsematus

Juba mu käsi puudutab
küpseid viljapäid kodutee ääres
juba ammu märgivad kuldnokad
traatide peale sügislugude noote
ritsikad saevad kaua suve jalgu
homme peseb augusti seenevihm
kesksuve tolmu mu õlult kuid peast
ikka ei taha lahkuda varakevadine
värskelt rohekas muru ja rõõm
esimeste soojade üle närbub ja pudeneb
päevaliilia uhkeid õisi ja jorjeneid
peagi kägistab hallaöö valge pits
pärast tõmmatakse meie mõtete kohale
sügislehtede sahinal langeb siis
hingepüüdmise võrk

Kusagil kõnnib vihm

 

 

Kusagil siiski sajab

vihma seelik hõljub

silmapiiril ja kõu

kõnnib kaarega ümber

minu maja on kõrb

mille süda ma olen

kuivanud läte ja tühjaks

sadanud pilvevilt

tuleb vist palju juua

tuleb vist veelgi rohkem

tõsta taeva poole

januseid silmi

tuleb vist lahti öelda

oma rahvast ja maast

pilvedel pole ju kodu

emakeelt ega luulet

mida ma homme

esitan teile on vihm

paluge jumalat et

asi piirduks vaid sellega

Poolele teele

Istun aias ja valge ristik
õitseb murus mu ümber
lendab mesilasi ja aeg
läheb ruttu mu jalgadega
miskit on lahti nad tunduvad
täna nii rasked nii kinni
selles maas ja hetkes kus
venivad õhtu varjud ja teed
mida mööda ma täna ei taha
kuhugi tulla päriselt kohale
pole ju osanud ennegi minna
üle oma ristikuväljade joosta
isegi mõttes poolel teel
alati peatudes nende vahel
ikka kõheldes poolele teele
seisma jäädes selle asemel
et ükskord ometi lõpuni jõudes
kibedat tolmu ja värvide maitset
tunda kasvõi üheski elus
olgu see looja teadja usaldaja
leidja või loobuja oma