Loitsija: 12.2013

Hommikuti tööle sõites keerleb peas igasuguseid mõtteid. Keeran rooli ja pean omaette plaani, kuidas mõnda neist sõnastada. Täna võiks kirjutada merest, mõtlen. Või arutleda teemal, miks sigineb meid ümbritsevasse inforuumi järjest rohkem teadlikku valet. Või mõtiskleda selle üle, miks mulle meeldib Himaalaja. Või hoopis jätkata tööd mõne pooleli oleva käsikirja või teadusartikli kallal. Pargin auto, ronin välja, löön ukse pauguga kinni. Ja pea on äkki tühi. Otsekui elaksid kõik viljakad mõtted ainult kabiinis või vajaksid nad arenemiseks teatud müratausta või erilist õhku või hoopis seda, et mu motoorika tegeleks teatud kindlate asjadega. Võib-olla sünnivad tuumakamad mõtted üldse teadvuse ääremail ning kardavad esialgu tähelepanu nagu vanakurat välku? Äkki nad püüavad mulle kogu aeg märku anda, et liigne tähelepanu tapab? Lase meil ometi natuke kosuda, ära pimesta meid oma teadlikkuse valguskiirtega! Kas on see nii või mitte, aga tulemus on alati sama. Sisenen majja, võtan valvurilt võtme, kõnnin tühje hämaraid koridore mööda kabinetini, käivitan arvuti, istun helendava ekraani ette ja avastan, et pea on täitsa tühi. Kõik sõidu ajal mõeldud mõtted on põgenenud, jättes vaid ähmase mälestuse.

Põrnitsen aknast kahvatut märga hommikut ning ainus, mis meelde tuleb, on tõdemus, et varsti on kogu lumekirme sulanud. Siis ilmub kusagilt fraas „uttu lahkuvad laevad”. Ei, Kristiina laulus oli teisiti – „...sadamast lahkuvad laevad / täis naisi, lapsi ja mehi”. Aga meri on kaugel koos kõigi oma udude ja sadamatega. Nende seas on nüüd üks, mida tinglikult oma sadamaks võin kutsuda, sest seal ootab kevadet mu purjekas „Vassilissa”. Järgmisena turgatab pähe eile enne uinumist loetud „Rännud kuue teejuhiga”, õigemini selle esimene peatükk, kus oli aimata õige pisut Hispaania hõngu, Tuglas kui teejuht aga kippus jääma Vares-Barbaruse, Ristikivi ja isegi bussijuhi varju. Tundus üsna nüri vaimumõõga vehklemine, kahvatud põhjamaised virmalised sealpool Püreneesid, mille valgel välgatasid mõned kohad, kohvikulauad ja kuulsate kunstnike näod. Sekka paar fakti ajaloost ja oligi kaasaegne Hispaania teekond valmis, peaasi, et keegi ei saaks autorit uussiiruse sildiga õnnistada.

Nonii, paistab, et mõte hakkab pakkima nagu sulalumi. Olen varemgi omaette juurelnud selle üle, miks on uussiirus siinmail muutunud põlgust väljendavaks mõisteks, millega saab hästi inimesi paika panna. Ja huvitav - iga kord kangastub lõpuks Mihkel Muti blaseerunud nägu, nagu oleks temal sellega miskit pistmist. Viimasel ajal lisandub talle näppu vibutav Rein Raud, kelle pilk näib ütlevat: „Vaata ette, mees, muidu pead selle häbiga surmani elama.” Kas siirus on häbiasi? Või on asi selles, et see müüb? Või tahetakse öelda, et uussiiruse stigmaga märgitud autoritel pole hinge taga muud, kui isiksuse tühisus? Me oleme harjunud targaks pidama neid, kes oma puudused voorusteks muudavad. Küllap on targad ka need, kes oskavad ennast hästi müüa. Mul pole selle vastu midagi, lasku käia. Tegelikult on iga inimene ühes oma kogemuste ja mõtetega kordumatu. Ja kui ta oskab seda esile tuua mulle arusaadaval ja isegi nauditaval viisil, on see tore.

Minu arvates hoiab kaasaegse maailma tüüri hoopis müstika, mille tasakaalustamiseks võib siirusest kasu olla. Kirjanduse ja filmikunsti lahkel toel näib müstika olevat haaranud kõik eluvaldkonnad. Minult on korduvalt uuritud, kas olen oma Himaalaja reisidel kogenud midagi üleloomulikku või puutunud kokku salateadmistega. Eitava vastuse korral on ikka imestatud: „No mis sa seal siis käid?” Justkui peaks esoteerika olema ainus motiiv, mille nimel maailmas ringi liikuda. Justkui ei piisaks inimhinge liigutamiseks enam looduse ja kultuuri nähtavatest imedest, vaid oleks vaja veel midagi neist võimsamat. Salapäral on suur vägi, mis lisaks hingevärinaid esile kutsuvale emotsionaalsele pingele käivitab ka uudishimu ja võimaldab pühendumist. Ja kuigi üleloomulikule pühendumine võib eeldada ego mahasurumist, on see näiline, sest kõik, mis kaotatakse mõtlemise tasandil, võidetakse mitmekordselt tagasi tundeelus. Seni, kuni ei tegeleta spetsiaalsete ja üldsegi mitte müstiliste meeleharjutustega, ei kao kuhugi küsimus, mida ma saan.

See selleks. Kui ennist ütlesin, et maailma tüürib müstika, siis ei mõelnud ma seda, et ta teeb seda iseseisvalt. Müstika tundub olevat pigem käsutäitja, tõeline Suur Tüürimees eelistab laeva juhtida varjust. Me ei tea, kes ta on, ei tea isegi seda, mida ta tahab ja kuhu kurssi hoiab. Kui üldse on keegi, kes valdab informatsiooni ka selles mõttes, et suudab iga hetk teha vahet tõe ja väljamõeldu vahel. Meie ei suuda seda ammu. Elame ajal, mil teadmiste valgusest on saanud pimedus. Kõikjalt meile suunatud teave pimestab, kurdistab, desorienteerib. Meie vaim on abitu võimsate infovoogude fookuses. Raske on öelda isegi seda, kas oleks parem uskuda, et praegune olukord on juhuslik või toimub kõik kellegi targal juhtimisel.

Umbes sellised mõttekäigud ei lase mul oma reisipäevikuid ümber töötada müstilisteks vaimurännakuteks või üleloomulikke elemente sisaldavateks seiklusteks. Isegi siis, kui see müüks. Luulega on teised lood, see peabki veidi üleloomulik olema, vähemalt seni, kui erineb piisaval määral päevauudistest. Ent proosa, eriti reisikirjandus või miski, mis seda meenutab, võiks vähemalt minu puhul jääda kahe jalaga maa peale. Millleks peaksin lisama veel bitte meid ümbritsevasse mürasse?