Nojah. Kui on juba jõulu teise püha õhtu, siis pole seda aastat enam kuigi palju järel. Veel mõned lühikesed ja loodetavasti valged päevad ning pikad ja ehk mitte liiga külmad ööd. Kõlab nii, nagu oleks aasta maantee, mis lõppeb ootamatu kaljuseina või kuristikuga. Kui mitte kaljud, siis tõkkepuu peaks ikka ees olema. Ent mis on tõkkepuu taga? Kõigepealt peaks tulema ju mingisugune raudtee, aga kui uus aasta algab teisel pool seda, siis mis rongid kihutavad vana ja uue aasta vahel? Kas kiirrongid, ütleme näiteks, aastast 1956 aastasse 2034?. Või suvalisest jaamast, vabandust, aastast, suvalisse aastasse vastavalt tõkkepuu taga seisjale? Või pole neil ajaga üldse pistmist? Pühivad mööda mälestustega laetud vagunite tulede säras, aga mitte nii, et üks vagun ühest ja teine teisest aastast. Ei, kõik läbisegi. Näed ehk oma nabanööri lõiganud ämmaemandat. Ja siuhti – üle näo lehvib Alevtina nunnarüü. Ja siis juba pritsib mulda. Või tuld? Põhiline, kuidagi tuleb üle rööbaste teisele poole saada. Üle raudse jõe, aga see pole unustuse jõgi, mis võibki olla voolava veega, ainult et pigem lookleb see unustuse kallaste vahel. Umbes nagu Emajõgi nimetute luhtade ja põõsaste vahel. Kalameeste prügi ja tühjad pudelid mõlemal pool. Seiskunud mootoriga paat triivib allavett, sest isegi sellel jõel saab kütus enne otsa, kui peatub vool. Antud juhul aga tuleb ületada aastavahetuse ilutulestikku peegeldavad rööpad, mis näivad pilduvat sädemeid. Otsekui lõikaks keegi relakaga relsse. Ja sädemeid kiljub mu hing. Aga miks, mind ju ei lõigata ega lihvita. Või ehk siiski. Oleks ometi rongide vahel väikegi vahe! Kusagil kahe raudtee vahelisel saarel peaks ju olema Depoo, unelmate söögi- ja joogimaja ajatud lauad, väikeste kiviplaatidega kaetud põrand ja tagaseinas roostevabalt helkiv lett. Rujaline maailm! Ööpäev avatud marjamaa, hakkšnitsel ja mannavaht, ehk isegi kiire õlu söögi kõrvale või lonks viina kaasavõetud pudelist peldikuseinte varjus. Igavesti haljas kiri soovimas Head Uut Aastat. Aga kui tõkkepuu normaalasend on suletud – nii võib lugeda valvuriputka kõrval helendavalt sildilt – kust ma siis tean, millal võib üle rööbaste minna? Aeg oleks juba helgesse tulevikku pääseda nagu Jukul, kes hüüdis – õpetaja mina tahaksin ka Nõukogude Liidus elada! No kes ei tahaks paremat homset, näidake mulle näpuga. Aga ikka läheb nii, nagu tollel sellil, kes tahtis Kremlit näha, kuid sattus selle asemel raudteejaama. Vot, siin ma seisan ega saa sotti, millal ja kuhu kõik need rongid sõidavad. Kukekesi pole mulle vaja, apostlikke pätte kaheteistkümne kaupa ka mitte. Olen ise kolmeteistkümnes, vanakurja tosinas mees, kes kohe tõkkepuu taha saades kavatseb kodumaa reeta. Sest vaadake, ka mina olen sisserändaja poeg, sääskede ja parmude jumal, ja tahan sealpool sood kirjutada evangeeliumit kassidele.