Mustade aukude keel

Gravitatsiooni-
lainete hääl
sajandeid lühem
kui lühim säuts
aga ometi
kõneleb
looja selleski keeles
võib-olla on see
ta emakeel

islami-
äärmuslane Iraagis
lääne teadust ei usu
suured noad
lõikavad päid
kuigi nii ohvrit
kui timukat
raputab sama sõnum

Putini hambad
tahtmatult võnguvad
ühes taktis
kõigi kontinentide
koduta meeste ja naiste
pruunide tüügastega

maailm kõneleb
aga keegi ei kuula

Kalade keel

Astud teravaid
kive vältides
läbi oja
kalamaimud
ei hõlju täna
su varvaste kohal
sest on õhtu
ja vasksete pilvede
sammulainetes
virvendav peegeldus

oleme tasa
kusagil metsade taga
päike on uppumas
suurde merre
oleme tasa
vaatame kuidas
õhtu seelikuservast
niriseb valgust

ma vist nägin
loojanguvärvi piiskade
purunemist vastu
mustavat vett
ma vist kuulsin
kuidas selsamal ajal
laulsid võrendikus
hääletu voolu saatel
vanad ja targad kalad

Lindude keel

Kas ongi
otsustatud et
poolele teele
ei tohi jääda
alati tuleb minna
läbi lobjaka
tähtede poole
kuni jalad
on kuivad

kuum tee ootamas
ühes ja samas majas
pärast mõtete
pärale jõudmist

koridor voolab
aeglaselt saali
kuuvalgus läbi
elutu kardina
kellegi tolmulõhnaste
tiibade raskus

juba ma nõtkun
üle krägiseva parketi
kokteilikõrreke
võbeleb hambus

See keel

Iga kord lugedes
head luuletust
hakkavad mõtted
koputama
sõnade uksele

milline rõõm
see keel on
õnneks veel elus
milles oskasin
loitsida vihma

enne kui lugesin
tantsivaid ridu
enne kui kuulsin
värsside sahinal
hellalt lahkuvat elu