Hamelni lapsed

Kas mul on pääsu kui
muusika juba mängib ja paraad
hingab käsklust oodates ühes rütmis
tundub et kogu maailm on marsiks valmis
tuttava kõlaga vilepillid kus ometi
olen enne kuulnud neid viise

vihmane õhtu läbi lompide
astuvad lapsed panevad virvendama
pilvede peegelduse
keegi ei nuta kuigi märjad
särgid ja kleidid liibuvad ihule
kellelgi pole külm
marsirütm kütab keha
sõprade lähedus julgustab
sellepärast ei kõhkle ükski meist
kui vilepuhuja kannul
pimedasse koopasse astub

õhk lõhnab tänagi niiskelt kui surm
pillimehed on teised aga marsile
kutsuv muusika sama
samamoodi oleme sunnitud
astuma kusagil linnamüüride taga
koopasuud avava mäenõlva poole
kui just keegi viimasel hetkel ei hüüa
pidage kinni ma maksan
selle ammu legendiks muutunud võla