Postitasin Facebooki valiku pilte Eesti Aiakesest ja Sulevist, mis said üles võetud 1986. aasta augustis. Lugu tollase Kaukaasias käiguga on lühidalt järgmine. Teatavasti toimus 26. aprillil 1986 Tšornobõli tuumaelektrijaama 4. reaktori plahvatus ja üsna varsti hakati sinna radioaktiivse saaste koristamiseks kordusõppuste sildi all saatma mehi ka Eestist. Kui üks sats oli oma ettenähtud paar-kolm kuud ära olnud, tuli uusi ohvreid püüda. Nii helistas ka meie Aida tänava korteri uksekell ühel ilusal augustialguse hommikul ja sõjakomissariaadi käskjalg küsis avama läinud abikaasalt, kas Aado Rigardovitš on ka kodus. Õnneks oli meil juba varasem kogemus sarnase asjaga 1982. aastast ning naine ütles, et pole kodus ja tema kutset vastu ei võta ega kirjuta kuhugi alla. Sest neli aastat varem sai kutse vastu võetud ja rumalast peast komissariaati uurima mindud, milles asi. Käik lõppes sellega, et isiku tuvastamiseks ette näidatud pass rändas sõjakomissari raudkappi, selle asemele anti paberilipakas käsuga ilmuda sel ja sel päeval komissariaadi juurde väeossa saatmiseks. Siis polnud pääsu ja tuli veeta poolteist kuud Karksi lähedal Rutu mäe raketibaasis kordusõppustel. Nüüd aga kasutasin korteri tagaust ja hiilisin vaikselt kodust minema. Et hirmutavad jutud Tšornobõlist olid juba kõigile teada, hakkasin kiiresti otsima võimalust Eestist mõneks ajaks ära sõita. Sain teada, et Marika M. kavatseb augusti keskel Kaukaasia eesti küladesse välitöödele minna ja pakkusin ennast kaasa. Suurepärane võimalus ühendada kasulik meeldivaga, sest viimati olin käinud isa sünnikülas Eesti Aiakeses kakskümmend aastat tagasi. Ainus probleem tuli sellest, et parajasti olin Etnograafiamuuseumist (Eesti Rahva Muuseumist) korralisel puhkusel, mistõttu ei saanud lähetust vormistada. Leppisin siis direktor Aleksei Petersoniga kokku, et sõidan oma kulu ja kirjadega, aga muuseum ostab pärast ära Kaukaasias tehtud pildid. Aga ma sain kaasa võtta enam-vähem viisaka fotovarustuse ja vajaliku koguse filmi.
Kaukaasias olingi 16. augustist 10. septembrini. Kõigepealt umbes kümme päeva Eesti Aiakeses, kus peatusime mu onupoja Anatoli pool, ent käisime läbi enam-vähem kõik külaosad. Mõned päevad viibisin ka mägedes, kus asusid külarahva heinamaad. Seejärel olime Sulevis ja elasime Anette Angelstoki juures. Kümneaastasena olin isaga koos käinud Salme külas, kuid Sulev oli mu jaoks uus ja huvitav paik. Võimas eesti küla, mille ühest otsast teise kõndimiseks kulus tunde ja kus kohalikud armenidki (armeenlased) eesti keelt oskasid. Külastasime Reiljane ja käisime koos Arnold Reiljaniga mägedes karja juures, kus karjusteks svan, venelane ja armen, ühiseks keeleks aga eesti. Veel kohtusime Liisi Kuldkepi, Linda Reinoldi, Richard ja Albert Kevvai, Elviine Tomassoni, Agnessa Rõugu, Elfriide Langebrauni, perekond Kase ja Reichenbachiga. Pärast Sulevit suvitasin veel nädala või enamgi Adleris sugulaste pool, käisin Ritsa järve ääres ja Vorontsovi koobastes. Kui koju jõudsin, tegin pildid valmis, varustasin andmetega ja andsin muuseumi fotokogusse. Selgus, et oma töötajate käest ei saa muuseum fotosid osta ning pildid tuli vormistada nii, nagu oleks need teinud mu vend. Ilmselt on nad venna nime all Eesti Rahva Muuseumi fotokogus tänaseni. Koopia enamusest fotodest jätsin ka endale mälestuseks. Just neid pilte olengi nüüd skaneerinud.
