Varem öeldule lisaks

Ma ei kirjutanud Kirjandusmuuseumi olukorrast selle pärast, et kedagi konkreetselt süüdistada, vaid selleks, et eesti rahvaluuleteadus ja kirjandusteadus ei kaoks vaikselt meie teadusmaastikult. Et hiljem ei hakataks imestama, mis äkki juhtus. Et oli ju Eesti Uuringute Tippkeskus, olid ju tasemel uuringud ja avaldati palju teadustöid ning laiale lugejaskonnale suunatud väljaandeid. Olid folkloristid, kelle poole sai alati pöörduda kõikvõimalike küsimustega alates rahvakalendrist ja lõpetades armumaagiaga. Kindlasti esitati küsimusi ja kirjandusteadlastele. Ja saadi vastuseid. Saadi uurimusi ja analüüse. Kuhu see kõik kadus?

See, mis praegu juhtub, oli ammu oodatud ja kardetud, sest kasutatav teaduse rahastamise süsteem lihtsalt ei võimalda rahvusteadustel ellu jääda. Kui paneme omavahel konkureerima geenitehnoloogia ja regilaulude uurimise, on tulemus juba ette selge. Oleme jõudnud hullemasse olukorda kui nõukogude ajal, sest siis nõuti vaid väitekirjade vene keeles kirjutamist, nüüd aga tahetakse kogu teadus teha ingliskeelseks. Tuletan siinkohal veel kord meelde, et Web of Science on eraettevõte, mille aktsiad kuuluvad kahele suurele investeerimiskorporatsioonile, kellel on ükskõik, kuhu raha paigutada, kui see vaid kasumit teenib. Teha sellisest firmast ainumõeldav mõõdupuu teadustöö tulemuslikkuse tarvis on mu meelest väga lühinägelik. Meie kõik, humanitaar- ja sotsiaalteadlased, kes me tegeleme Eesti probleemide ja Eesti ainesega, peaksime võitlema selle vastu. Rahvusvaheline teadus on hea, kuid ei saa püsida ilma rahvusliku vundamendita, vähemalt humanitaarias. Muidugi on poliitikutel ja ametnikel mugav ühe-kahe parameetri järgi hinnatavast teadusest rääkida. Nagu seda tegi ka peaminister Jüri Ratas 15. jaanuaril Postimehes: „Näiteks 2019. aasta maailma mõjukamate teadlaste ülevaates on 6000 enim viidatud teadlase seas üheksa Eesti teadlast. Seda ei tundu palju, kuid ennast lähemate riikidega võrreldes näeme, et näiteks enam kui sada korda rahvarikkamalt Venemaalt pääses sinna sama palju teadlasi, Lätist mitte ühtegi, Leedust kaks ja Poolast kuus. Põhjanaabrite soomlaste seast leidis ülevaatesse tee 21 teadlast, mis annab meile sihi edasi pürgimiseks. Teaduse kõrget taset saab hinnata ka kõrgetasemeliste artiklite arvu järgi miljoni elaniku kohta. Endale selleks aastaks seatud eesmärgid täitsime juba mitu aastat tagasi...“ Viisaastak nelja aastaga! Naabrist parem! No tule taevas appi! Nagu oleks kogu teaduse mõte edetabelites. Kui WoS oleks tõepoolest vastuvaidlematu mõõdupuu teadustöö kõrge taseme määramiseks, nö teadustöö püramiidi tipu peegeldus, siis millel see tipp arvatakse püsivat? Ja mille pinnalt see varsti üldse peegelduda saaks, kui allpool pole midagi?

Mäletan aega, kui meilt hakati nõudma kõrge kategooriaga artikleid. Piinlik oli käia konverentsidel ja öelda headele kolleegidele mujal maailmas, et ma ei saa oma artiklit kogumiku jaoks loovutada, sest selle kategooria on liiga madal. Ometi ma ütlesin seda ja sain imestavate pilkude märklauaks – mis teil seal Eestis ometi toimub. Teame, et olete arvutihullud, aga nüüd see haigus ka veel. Aga siis tunnistati lisaks WoS 1.1-le ka muid palle. Praegu aga tundub, nagu peaksime adresseerima kõik oma kirjutised välismaa lugejale, kes tunneb suurt huvi Eesti kultuuri ja keele vastu. Aga kui palju selliseid lugejaid laias maailmas tegelikult leidub, kes võtavad vaevaks põhjalikumalt tutvuda Henrik Visnapuu loomingu nüansside või regilaulu värsimõõdu detailidega? Mõni vast on, kuid kas mõne pärast tasub kogu uurimist võõrkeelseks muuta. Ning loota lisaks seda, et tulevikus on meie taotlusi hindama kutsutud väliseksperdid natuke asjatundlikumad. Võibolla on see naiivne lootus. Pigem näitavad viimased aastad vastupidist tendentsi. Ehk on asi selles, et varem leiti hindajaid meile lähematest ja sarnasema kultuuriga maadest, nüüd aga kusagilt kaugemalt. Aga sellega võib olla nii, nagu mul kunagi Lõuna-Pranstusmaal konverentsil olles juhtus, kui tutvustasin ennast doktorikraadiga folkloristina. „Kas Eestis saab sel alal kraadi kaitsta?“ imestati. Ja uuriti, millised on mu teadustöö suunad. Kui ütlesin, et tegelen soome-ugri rahvaste usunditega, rahvakalendriga ja eesti vanema rahvalaulu mütoloogilise taustaga, hüüti mulle rõõmsalt: „No miks sa kohe ei öelnud! Sa oled ju antropoloog.“

Kui eksperdiks satub mõni selline tegelane, siis võib tõesti juhtuda, et projektile antud hinnang lõppeb sõnadega: „Paraku on angloameerika teadusilmas folkloristika uurimissuund jäänud pigem tagaplaanile.“ Mis on ju täiesti absurdne väide.

Grammi hind

Maailma saatust alati
vaekausil määrab gramm,
kateedrist hullupalati
on ainult väike samm.
B. Alver

Täna mõtisklen teemal, kuidas minust, 2018. aasta riikliku teaduspreemia nominendist, saab mõne kuu pärast koondatud humanitaarteadlane. Tõsi, koondamisteadet seni veel kätte antud pole, aga küll see tuleb, sest palju muid võimalusi, kui koondamised ja osalise koormusega töö pole Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi teadlastele jäänud. Juhtkonna koosolekutel nimetatav puudujääva palgaraha summa kasvab nädalatega ja on jõudnud juba ca veerand miljonini. Kuidas selline olukord tekkis, küsivad nüüd need, kes meie teaduspoliitika ja teaduse rahastamise põhimõtetega kursis pole. Kui sellised põhimõtted üldse eksisteerivad, sest Eestis on komme umbes iga viie-kuue aasta tagant selle valdkonna mängureegleid muuta. Mitte väga ammu kirjutasin:

„Hommikul oli koosolek, arutati uute uurimistoetuste asja. Et sügisel peab hakkama neid tegema, aga keegi ei tea täpselt, mismoodi. Vana süsteemiga olime harjunud, kuigi ka seal püüti iga uue taotlustevooruga kedagi mängust välja puksida. Raha on ju teadagi vähe, kõigile ei jätku. Nii kuulutaski tähtis ametnik viie aasta eest ministeeriumi infotunnis ennast varvastelt kandadele õõtsutades, et kõik ei mahu marjamaale. Tore sõnum, kui marjamaal olemisest sõltub mitte ainult su järgmiste aastate töötasu, vaid tervete uurimissuundade saatus. Aga mis teha, kannatame ära. Humanitaarteadused ongi luuserite pärusmaa, mõtlesin. Tookord veel õnnestus, saime projektile rahastuse, kuigi mitte nii suure, kui küsisime. Siiski oli võimalik edasi elada. Aga nüüd – mängureeglid on muutunud, uued määrused ja juhtnöörid läbi loetud, kuid segaseid kohti palju. Miks piiratakse nende inimeste arvu, keda põhitäitjateks nimetatakse, uue süsteemi puhul viiega? Vana praktika oli selline, et kõik ülejäänud, nii-öelda joone alla kirjutatud töötajad jäidki ilma rahata. Kas nüüd tehakse samuti? Arutelu koosolekulaua taga muudkui hoogustus ja kujunes vaidluseks. Mõned, kes olid kuluaarides luuret teinud, arvasid, et maja peale tuleb kirjutada vaid mõned taotlused, kuhu panna sisse kõik teadustöötajad ja osa tehnilist personali. Suur on ilus, suur on seksikas, suur murrab läbi! Teised, nende hulgas mina, lähtusid kogemustest ja väitsid, et suuri taotlusi on rahajagajatel hõlbus kärpida. Sest raha pole ju rohkem ja olemasolevastki näpistatakse osa jagajate endi ülalpidamiseks. Pange jah projekti kakskümmend inimest ja te näete, et raha antakse paremal juhul vaid kolmandikule. Väike on hea, väike on paindlik, väike võidab! Aga kui maja esitab kuus või seitse taotlust, on imelihtne pooled neist lihtsalt välja praakida, vaieldi vastu. Tõsi ta on, minu meelest kogu reform selleks korraldatigi, et marjamaale pääsejate arvu vähendada. Sest vaadake, seni on enamus ümberkorraldusi viinud ikka koondamise või vähendamiseni, uurige ükskõik millist valdkonda. See klikk, kes riiki valitseb, ei oska lihtsalt mingil muul kombel asju ajada. Reisirongide liiklus muudeti pea olematuks, bussiliine kaotati, postkontoreid ja poode likvideeriti, koole pandi kinni ja ühendati. Muuseumid ootavad oma järjekorda. Miks peaks meiega teisiti minema? Teaduses on välja kuulutatud eelisarendatavad suunad, neile antaksegi raha, teised peavad koomale tõmbama. Kõik, mis ei müü, tuleb kinni panna või ära kaotada. Kultuur ei müü piisavalt hästi, pehmed teadused ka. Pigem on neist tüli, teadlased kipuvad liiga palju irisema ja kriitikat tegema. Milleks maksta sellistele, kes hammustavad kätt, mis neid toidab? Aga mis siis teha? Võtta valge lina ümber ja kõndida surnuaeda, nagu vanasti soovitati tuumasõja puhul teha?“ (Imeline koda, lk 64 – 65.)

Need read on kirjutatud 2012. aastal enne eelmisi suuri muudatusi, kui varasemate sihtfinantseeritavate teadusteemade ja grantide asemel kutsuti ellu institutsionaalsed ja personaalsed uurimistoetused (IUT ja PUT), kuid on päevakohased ka täna, sest ainus positiivne nihe on toimunud reisirongiliikluses, mis uuenes ja paranes teatud huvigruppide lobist hoolimata. Ka tol korral õnnestus meil marjamaale pääseda. Vähe sellest, 2016. aastal suutsid Kirjandusmuuseumi teadlased ellu kutsuda Eesti Uuringute Tippkeskuse, ainsa sellise konsortsiumi humanitaarteaduste vallas. Paraku leiti aasta eest taas, et mängureeglid vajavad ümbertegemist, IUT-id ja PUT-id enam ei kõlba ja nüüd tuleb teadlastel hakata taotlema rühma- ja personaalseid grante. Milleks see hea on? Jään vastuse võlgu, sest ainus ja mu meelest negatiivne mõju näib olevat selles, et pidevalt muutuvate reeglite tõttu pole eri perioodide uurimistoetuste rahastamist enam võimalik võrrelda ilma suuremat uurimist ette võtmata. Kord on personaalsed ja institutsionaalsed rahad koos, kord eraldi jne. Proovi siis aru saada, kui palju raha teadlastele üldse anti. Olgu kuidas on, sest ametlikud andmed veel puuduvad, kuid järgnevaks perioodiks ehk aastateks 2020 – 2024 Kirjandusmuuseumi teadlastel ühelegi suurele projektile rahastust saada ei õnnestunud. Mida see tähendab? Aga seda, et teadlaste palgarahaks jääb vähemalt esialgu vaid baasrahast jagatav pisku, millest heal juhul jätkub vaid pooltele. Õnneks ei ole meie arhiivid otseselt ohus, sest nii palju on asjad siiski aastate jooksul muutunud, et kogude säilitamine ja uurijate kõige elementaarsem teenindamine on tänapäeval tagatud püsirahastuse abil.

Teadlase jaoks, kes on elu pühendanud eesti rahvaluule uurimisele ja populariseerimisele, on arhiivi püsimine muidugi lohutav teadmine. Kuigi meeliülendav pole aga näha teadusala hääbumist. Ütlen otse, et kuigi meie folkloristid võivad olla rahvusvaheliselt tuntud ja ka rahvaluule õpetamine Tartu Ülikoolis jätkub, on eesti rahvaluuleteadus praeguse seisuga siiski välja suremas ja asendumas ingliskeelse üleilmse folkloristikaga. Enamus doktorantegi tuleb Tartusse õppima mujalt maailmast ja lahkub siit pärast kaitsmist. Mul pole midagi selle vastu, kui meil uuritakse kõrgel rahvusvahelisel tasemel India või Tiibeti kultuure, usundeid ja rahvaluulet, aga kui selle kõrval Eesti unarusse vajub või välja tõrjutakse, siis ei saa see ükskõikseks jätta. Meie kultuuriga ei hakka ju tegelema ükski hiinlane ega hindu! Muuseas on doktorandid väga kasulikud ka uute projektide puhul, andes ekspertide silmis taotlustele tublisti plusspunkte. Kui eesti doktorante enam peale ei kasva, jäävad meie omakultuuri uurimisele suunatud taotlused sellisest toest ilma. Aga miks peaks keegi eesti inimene tahtma õppida rahvaluulet kõrgemal tasemel, kui praegu eesti folkloristidega tehtav on hoiatava eeskujuna silme ees? Pealegi korratakse mantrana seda, et meie teadus on puhtalt konkurentsipõhine, konkurents üleilmne ja teadustöö tulemustena lähevad arvesse vaid Web of Science arvestuse 1.1 kategooria ingliskeelsed artiklid. Võib-olla on tõesti tulevik selline, et noored eesti humanitaarid hakkavadki eelistama inglise keeles kirjutamist. Paraku peavad nad siis hakkama ka inglise keeles mõtlema, sest kirjanduslikus mõttes heas inglise keeles suudab kirjutada ikka vaid see, kes selles keeles ka mõtleb. Aga nii kirjandus-, kui ka rahvaluuleteadus on sellised distsipliinid, kus lisaks teadusliku mõtte vahedusele on ikka hinnatud head sõnaseadmise oskust. Puuinglise keelega neil aladel kaugele ei jõua.

Üks oluline asi tahab veel selgeks rääkimist. Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristid on lisaks teaduslikele töödele pidevalt avaldanud ja toimetatud allikapublikatsioone ning populaarseid kogumikke. Selleks on sageli tulnud hankida lisaraha ja kirjutada-toimetada põhitöö kõrvalt. Õnneks rahastasid riiklikud programmid „Eesti keel ja rahvuskultuur“ (1999-2003), „Eesti keel ja rahvuslik mälu“ (2004-2008), „Eesti keel ja kultuurimälu“ (2009-2013) ja „Eesti keel ja kultuurimälu II“ (2014-2018) üsna tublisti ka Kirjandusmuuseumi folkloristide sellealaseid töid. Ent uus riiklik programm „Eesti keel ja kultuur digiajastul“ (2019-2027) on muudetud puhtalt teadustööd rahastavaks instrumendiks. Sellega lõigati meilt lisaks teadusprojektide rahastusele ära ka vahendid selliste Eesti kultuuri monumentaalteoste nagu „Vana kannel“ ja „Eesti muinasjutud“ koostamiseks. Ehk nagu Venna sõjaloo laulus kuulutatud – esimesed heidetakse, tagumised tapetakse.

Mis edasi saab? Olen väga mures kõigi oma nooremate kolleegide pärast, kes jäävad kas päris ilma tööta või hakkavad enam-vähem sama tööd tegema poole väiksema raha eest. Sest muuseumi direktori Urmas Sutropi poolt pakutav lahendus meenutab hobuse sõnu George Orwelli „Loomade farmist“: On vaja rohkem tööd teha. Otsekui polekski inimesed seni rabelenud mitme projekti raames teadust edendada, arhiivitööd teha, populaarseid raamatuid kirjutada jne. Kui palju rohkem on rohkem? Või pole kõik muu peale ingliskeelsete 1.1 artiklite töö? Ma ei mõista. Ka ei suuda ma aru saada sellest, kas inimesed, kes üheainsa sõnavõtu jooksul võivad jutult, et teadlane olla tähendab karjääriga riskida, lülituda ümber teadlase karjäärimudeli eduka rakendamise küsimustele, on küünilised või küündimatud. Kui teadlane olla tähendab juhtide meelest pidevat riskimist, siis kus on tasu sellise elu eest? Suurema riskiga seotud tööd peavad ju olema rohkem tasustatud, et neid riske kasvõi natuke maandada. Ah muidugi, Ameerikas, kust kogu meie teadusrahastuse ideoloogia paistab tulevat, saavad teadlased vist tõesti nii suurt palka, et suudavad järgmise projekti ebaõnnestumise korral aastakese nälga suremata hakkama saada. Meile selliseid vahendeid ei ole antud. Võin kinnitada, et minu, Kirjandusmuuseumi vanemteaduri, palk on ikka enam-vähem Eesti keskmise palgaga võrdunud, sageli olnud isegi alla selle. Aga kuna meil pole igas valdkonnas tuhandeid või kümneid tuhandeid teadlasi, nagu Ameerikas, on sellesama töötasu eest tulnud pidevalt kirjutada ka eelretsensioone, projekte, taotlusi, ekspertiise ja kõike muud, mida nõuab ühe suure riigi eeskuju järgi korraldatud teaduselu.

Isiklikult enda kohta võin öelda, et lasen ennast vastupõiklemata koondada. Olen juba ammu otsustanud, et mina kui eesti kirjanik ja teadlane ei hakka enam ingliskeelseid artikleid produtseerima. Kogu senise töö olen samuti suunanud eesti lugejale, kirjutades sellest, millest meie üliõpilastel ja humanitaarteadlastel minu arvates võiks kasu olla silmaringi laiendamiseks ja võrdlusmaterjaliks. Ingliskeelsed artiklid on enamasti olnud vastavate eestikeelsete uurimistööde tõlked. Aga kui pole enam raha tõlkimise jaoks? Oma puuinglise keeles ma küll midagi avaldada ei kavatse. Web of Science absolutiseerimist võtan ühelt poolt kui kultust, teiselt poolt aga kui ametnike küündimatuse ja mugavuse väljendust. Mis võiks olla lihtsam, kui anda asjade üle otsustamine kauge autoriteedi kätte. Aga kas teie, kes te ehk olete ka nõukaajal elanud, kujutaksite ette, et Eesti teaduse hindamine oleks tehtud ülesandeks näiteks Lenini nimelise raamatukogu bibliograafidele? Mina küll ei kujuta. Samuti ei kujuta ma ette, et hakkan taotlema uurimistoetust või ühinen mõne suuremat projekti koostava grupiga tingimustes, kus väliseksperdid nendivad, et jah, teil on tubli ja võimekas kollektiiv, kaasaegne metoodika, hüpoteesid õigesti püstitatud jne, aga paraku, angloameerika teadusmaailmas ei tunta sellise uurimuse vastu erilist huvi. Sest kodumaisel teaduspoliitikal on ka selline eripära, et kõik uurimisprojektide taotlused läbivad rahvusvahelise ekspertiisi, mis tähendab nende hindamist ülemaailmse teaduse kõrges konkurentsis. Ometi rahastatakse neidsamu projekte kodustest nappidest vahenditest.