Nepaali reisi päevik 2

30. aprill, neljapäev. Besisaharist hakkasime kõndima umbes seitsme paiku. Sel ajal oli hea t-särgi ilm, kerge vine endiselt üleval. Esimesed kilomeetrid läksid hoogsalt, Alfredi GPS-i järgi kiirusega 7 km/h. Piki Marsyangdi Khola orgu puhus mõnus tuuleke. Paaril korral jõudsime kahes grupis kõndivatele ja varem liikuma hakanud kandjatele järele.

Bhulebhules ületasime pika rippsilla (juba teise). Jõe parempoolsel kaldal hakkasime minema mööda jalgrada, mis oli palju meeldivam kui varasem tolmune autotee. Sellist teed, mida mööda autod sõidavad, kohtame nüüd alles teisel pool kuru. Läks palavaks. Kuumuse tõttu vedasin ennast üsna vaevaliselt maisipõldude vahelt Ngadi Bazari külla, mis tundus pühadevahena pikk. Lõunasöögipaik Kamala Lodge jõudis kätte just õigel ajal. Kõrgus kella järgi 940 m, õlu maksis 220 Rs. Sõime kevadrulle ja jõime teed. Rullid osutusid väikesteks, seepärast võtsime lisaks veel sibulasupid. Matkajaid pole seni eriti näha olnud. Kas on hooaeg juba läbi või käib Nepaalis majanduskriisi tõttu vähem rahvast?

kõndimine korrastab teadvust
hingad sisse ja välja
tõstad jala jala ette
mõtled mõtte mõtte järel
lihtsatest asjadest
maisivarred kahisevad
kandam kõigub kandja turjal
jõgi kohiseb mustad liblikad
lendavad puude vahel
kuskil on lumised tipud
mida me veel ei näe
maailm on lõhnav ja helisev tervik
praegu ja siin

Kraad näitas kella ühe paiku 30 pügalat. Kell kolm jõudsime tänase tee lõpp-punkti Bahundandasse (1310 m). Hotell Superb View asub künka otsas, kust võiks avaneda ilus vaade, kui poleks pilvi ja vinet. Viimane osa teest – 400 m tõusu, tuli üsna raskelt kätte. Palavus ja väsimus. Enne hotelli juurde viiva viimase trepi ronimist puhkasin veidi külaväljaku ääres ja tegin mõned pildid.

Meie kokk kaalus mõtlikult mu fotokotti ja küsis, kas peab homme mulle eraldi kandja leidma. Arvasin, et seda pole vaja. Veidi enne pärale jõudmist kaikus mägedes pikk mürin. Giid ütles, et äike läheneb.

Istume viigipuu all laua taga ja joome juba teist kannu ingveriteed. Kalle kraamis välja šokolaadi. Ootame kandjaid, kes on koos meie kottidega (ja ühtlasi vahetusrõivastega) kuhugi kadunud.

Kandjad saabusid 1,5 tunnise hilinemisega. Sain kotist puhta särgi ja käisin duši all. Vesi oli kuum. Matkasärgi pesin puhtaks ja riputasin kuivama. Ridamisi saabus matkajaid, nende hulgas suurem grupp venelasi (neli naist ja kolm meest), kolm daami üsnagi korpulentsed. Õhtul istusime õues, nautisime sööki-jooki – kondita karrikana, magushapu supp, ingveritee. Omalt poolt lisasime Ibis’e brändi. Mitmel pool mägedes süttisid lõkked. Mina nägin kokku 5 tuld korraga. Giid ütles esialgu, et ei tea, miks lõkked põlevad, kuid hiljem arvas, et vist saabuva 1. mai tõttu. Volbrituled Nepaalis? Raske uskuda. Siis vajus üle mägede peale äike. Kui tugevamini sadama hakkas, kolisime söögituppa. Venelased jäid aga õue istuma ning varsti lauldi volbriöö vihmas „17 kevadist hetke“.

1. mai, reede. Lõuna ajal Jagatis (1300 m) hotellis Paradise. Hommik oli ilus ja selge. Eilne vihm lõi õhu puhtaks. Hommikusöögiks võtsin praekartulit munaga, tiibeti leiba ja ingveriteed. Kell 7.15 hakkasime astuma. Kohe tuli laskuda ca 150 m mööda suhteliselt järsku rada.

Eile kallilt kätte tulnud kõrgus tuli jälle loovutada, kuid see on mägedes matkamise paratamatus. Tee ei kulge kunagi ainult tõusvas või langevas joones. Laskumisele järgnes nüüd pikem matk mööda paremat orunõlva. Syanjes, kus oli uhke kosk, tulime üle jõe. Enne seda tegime Ghermus väikese puhkepausi, mille ajal pildistasin koske ja lapsi.

Syanjest edasi läks lai tee, ilmselt ehitatava Manangi autotee juba valmis lõik, mille lõpetas suur kivivaring. Järgnes järsk sikk-sakk tõus mööda saviliivast nõlva, mis kuumuse tõttu võttis päris võhmale. Hinge sai tõmmata tõusu lõpus Marco Polo võõrastemaja juures, siis edasi Jagatisse kõrgel (vast 60-70 m) jõe kohal kulgevat kitsast rada mööda.

Lõunaks sai Kalle GPS-i odomeetri järgi käidud 9 kilomeetrit. Teel kohtasin üksi (koos kandjaga) matkavat hollandi neiut, kellel kavatsus terve Annapurna ring läbida.

Ööbimispaika Chamjes (1430 m) jõudsime 14.35. Tibet Lhasa Hotel. Paljudel ööbimispaikadel on Tiibetile viitavad nimed, ühelt poolt vist seetõttu, et see arvatakse „müüvat“, teiselt poolt aga seetõttu, et hotellipidajad ongi sageli tiibetlased. Veidi varem kohale jõudnud Kaitti ulatas mulle tervituseks kannu Gorkhat, žest, mida on võimatu unustada. Enne Chamjet olid ilusad paigad, org muutus kitsaks ja sügavaks. Möödusime veel ühest kaunist kosest.

Tõusta tuli oma 150 meetrit mööda looklevat kivist rada, mis oli kohati järsk. Vene seltskond matkas õhtusest pidutsemisest ja maipühast hoolimata hoogsalt, jõudes Jagatis meile järele. Siin on nad õnneks teises hotellis. Eile öösel koputasid kõrvaltoas ööbinud vene naised korduvalt vastu õhukest vaheseina, kui Kaitti norskamine liiga valjuks läks. Norskamine mind ei häirinud, vastu seina tagumine aga küll. Hollandi neiut nägin ka vilksamisi Jagatis. Praegu on ilm üsna tuuline ja pilves. Märkasin, et parema sandaali ninas oli voodrisse auk kulunud ning mul varba katki hõõrunud. Sitt lugu, õnneks sai hulk plaastreid ühes võetud.

Jõudmine Chamjesse.

rõõmutuled mägedel
Bahundanda kohal
uue ajastu märk
mitte Maitreja ei tule –
nõiad lendavad luudadel
kohale kaugest läänest
või on need kratid
kes kannavad kaupa
pepsi ja coca ja tuborg
valgel sahibil et oleks
ühtlustav jook ikka saada
nendeski mägedes matkates
globaliseeruval volbriööl

Oleme jälle üle tunni kotte oodanud. Miks üldse nii kiiresti kapata, kui pärast peab kaua higisena molutama? Jalad on nii mustad, et neid voodisse ei tõsta.

2. mai, laupäev. Lõunapeatus Kartes (1850 m). Siia tulime hea hooga. Enne Tal’i (mis tähendab järve) oli paras tõus ca 200 m, seejärel org avardus, liivane põhi reetis, et tegemist ongi kunagise järve asukohaga. Et jões oli vesi madal, pääsesime Tal’i jõe äärt mööda, kõrge kalju all kividel turnides (tegelikult läheb tee, mida mööda ka kõrgema veeseisu ajal edasi pääseb, kõrgel kaljunuki kohal). Kõige kitsamas kohas tuli muidugi vastu muulakaravan, aga pääsesin neist mööda jalgu märjaks tegemata.

Täna kandsin sandaalide asemel matkatosse, käia oli hoopis mugavam. Tal’is (1700 m) olime kell 10, boss küsis, kas sööme lõunat, kuid meie võtsime seda naljana ning jõime vaid suure poti teed. Teepotid muutuvad iga peatusega üha suuremateks. Kui Besisaharis tähendas big pot väikest kannukest, siis nüüd juba suuremat hiina termost. Ja kusagil ees ootavad veel päris pirakad kahe- ja kolmeliitrised anumad.

Marsyangdi Khola org Tal'i juures.

Veidi pärast asulat ületasime jõe ning tee hakkas vasakut nõlva mööda tõusma (kuni 1800 meetrini), seejärel kulges kuni Karteni enam-vähem ühel kõrgusel mitukümmend meetrit jõe kohal, olles vahepeal üsna kitsas ja klibune.

Aga nagu ikka, tuli enne küla veel üks tõus piki liivast ja kiviklibust nõlva. Siit peaks ööbimispaika olema veel tunni jagu käimist, aga mulle tuli lõunapeatus õigeaegselt. Võtsin ühe kohaliku rohelise limonaadi. Täna on esimene päev, kui võib kõndimisest mõnu tunda ja on aega ringi vaadata. Timberlandi tossud on head, ilm ka pole enam nii kuum. Sandaalid, mis varba katki hõõrusid, sõidavad nüüd karistuseks kandja turjal kotis.

Öömajale Dharapanisse (1900 m) jõudsime juba enne kolme. Hotelli (Kangaroo Guest House) õues jahvatasid naised parajasti käsikiviga punaseid ube. Ilm oli veel ilus, aga saime vaevalt õlle joodud, kui hakkas sadama. Käisin duši all (seekord asus duširuum kusagil keldrikorrusel söögitoa all) ja pesin veidi pesu. Kella nelja paiku sadas juba laia vihma ja müristas.

kui vihma rabin
vastu katuseplekki
ja äikesemürin
summutavad
jõe kohina
on ilm
tõepoolest vihmane
mööda teed tuleb
väike poiss
hiigelsuure ruudulise
vihmavarjuga
märjad muulad
astuvad pead norgus
ja sabad sorgus
elu on märg
ja käegakatsutav
nagu daal bhat

3. mai, pühapäev. Õhtu möödus suure vihmaga ja hommikul kell kuus hakkas uuesti sadama. Seekord saime liikuma kell 7.30, kõigil keebid üll. Mul oli selle all veel jope, mille pidin palavuse tõttu varsti seljast võtma. Üldiselt oli niiske, kuid mõnus minemine. Bagarchapist (2160 m) põrutasime hooga läbi ja jõudsime järele seal ööbinud venelastele. Nüüd tuleb õige kaua viibida kahest kilomeetrist kõrgemal, aga enne kolme ja poolt pole mingit kõrguses viibimise tunnet oodata.

Danaque läbimine.

Varsti peale Danaquet (2300) algas pikk tõus Timangi (2500), mis sai võetud ilma pikema peatuseta. Edasi läks ilus tee orunõlva mööda. Juba oli palju okaspuid – nulge, seedermände. Ja mõni üksik veel õitsev rododendron!

Mitmel pool tee veeres vedeles palke, paaris kohas kerkisid kohapeal saetud laudade virnad. Käia oli väga hea. Enne Thanchoki laskusime sillani ja siis jälle üles. Thanchoki (2650 m GPS-i järgi) jõudsime 11.10. Tuli lõunale jääda, giidid ei tahtnud edasi minna, sest ööbimispaika Chamesse pole enam palju maad. Tee on juba laual ja päike hakkab läbi pilve soojendama.

Timangi lähistel.

tumedad pilved
pressivad üle mägede
oru teises servas
paistab päike
särk kuivab seljas
tassis aurab ingveritee
köögis säriseb toit
kandjad naeravad
kellade kõlinal
tuleb muulakaravan
mõtted põiklevad
mägihakkidena
kaljude vahel

Kõht sai hirmus täis. Sõin kana-nuudlisuppi ja hiigelportsu nuudleid tuunikalakonserviga. Meie kokk üllatas lisaks nõgesesupiga, mis maitses suurepäraselt. Kell hakkab üks saama, jope on ära kuivanud. Himalayan Hotel & Lunge on seni parim söögikoht. Isegi hambaorke toodi. Alfredil on enampakkumisel veel šokolaadipudingit, kuid inimvõimetel on piirid ka söömise osas.

Lõuna Thanchokis.

Tee Chamesse kulges edasi läbi kauni okasmetsa. Kohevate okastega seedermännid ja värskete rippuvate kasvudega nulud. Tohutult mõnus jalutuskäik!

Chame paistab.

Chamesse jõudsime 14.30. Enne asulat oli suurele kivile värviga kirjutatud, et lairiba internetiühendus on nüüdseks jõudnud ka Chamesse. Öömaja – Tilicho Guest House – sattus ka väga hea. Tänava ääres seisva tüüpilise arhitektuuriga maja taga nõlval üllatasid meid kahekohalised roosad majakesed. Internetipunkt oli olemas, ka elekter. Alt lähenevad orgu mööda tumedad pilved.

Järjest suurem on budismi mõju, järjest pikemad mani- ja palveveskimüürid külades. Palveveskid Chames.

Esimeses internetipunktis, kuhu Kaittiga sisse vaatasime, oli oma kuus arvutit, kuid töökorras vaid üks, ülejäänud olevat eilse äikesega pihta saanud. Ilmselt sai löögi ka ruuter, sest ainus arvuti ei ühendunud kuidagi võrku. Jätsime ruumis olnud poisid ja tüdrukud edasi oma mobiiltelefonidega lõbutsema ning sammusime järgmisesse, internetikohviku nime kandvasse paika. Seal oli hulk arvuteid, osa neist veebikaameratega. Kõik need olid terved, minut ühendust üle sateliidi maksis 10 raha. Ühendus oli suhteliselt niru, ilmselt üks kanal kõigi kasutajate vahel ära jagatud. Sain blogi kätte ja mõned read kirjutatud, kui ühendus katkes. Õnneks taastus kõik mõne aja pärast. Tegin kokkuvõtte senistest matkapäevadest, pärast vaatasin üle Haldja ja Gmaili kirjakastid. Töises kirjakastis oli juba nii palju meile, et praegustes tingimustes ei tasu seda enam avada. Maksin oma 500 Rs ja olin õnnelik.

Õhtul külas jalutades sattusin pidurõivais tiibetlaste rongkäigule. Trummid, vasktaldrikud (rol mo), laulvad mehed ja naised. Jooksin hotelli fotoka järele. Kalle tuli ka ja võttis kaamera ühes. Rongkäik suundus ühele kõrvaltänavale ja sealt edasi templilaadse hoone juurde.

Märkasin, et poistel ja noortel meestel olid käes nooled ja pillirookepid. Läksin rahvale järele, Kalle samuti. Inimesed sisenesid hoonesse. Ka meid kutsuti lahkesti sisse. Hoone alumisel korrusel oli saal, seinte ääres istumiskohad, keskel kaks lauda jookidega. Rahvas liikus ringis aeglaselt päripäeva, trummimängijad teiste seas. Lauldi.

Tegime kaks või kolm tiiru, siis astusin pildistamiseks kõrvale. Varsti läksime õue, kus noored veidi napsised mehed tulid suhtlema. Meid kutsuti sisse tagasi, öeldi, et täna on nende, s.o. tiibetlaste püha, täpsemalt aga midagi ei seletatud. Siis toodi meile õue tšangi. Kui olime klaasid tühjaks joonud, tuli tädi kannuga ja täitis need uuesti. Tšang oli piimjas hapukas vedelik, kraadilt ilmselt üsna madal, klaasi põhja jäid pärast joomist mõned viljaterad.

Tegin veel mõned pildid, naeratasin kõigile, siis tänasime ja lahkusime, et mitte hommikuks koduõllest valutaavat pead saada. Hotellis proovisime veel kohalikku puskarit raksi, mis oli väga lõunaudmurdi kumõška moodi nii maitselt kui kanguselt (ca 14-18 kraadi).

Nepaali reisi päevik 1

Järgnevalt püüan jupikaupa postitada tänavuse Nepaali reisi (26. aprill – 19. mai) täieliku päeviku. Otse kohapealt tehtud postitused jäävad muutmata kujul kättesaadavaks.

27. aprill, esmaspäev, Kathmandu, hotell Thamel. Õhtu, elektrikatkestus, generaatori mürin. Fuajee seinal olev silt kinnitas, et täna õhtul pole elektrit ajavahemikul 16.00 – 24.00. Kuidas nad siin üldse elavad? Olin väga unine, magasin pärast blogimist. Kaitti, Alfred ja Kalle käisid vist matkavarustust otsimas. Meie tuba on hotelli 2. korrusel suure rõdu kõrval. Rõdu taga õitseb mingi sireli lehti meenutavate lehtedega taim, õied on punased. Thameli külje all olevast suurest kuningapaleest on saanud muuseum. Sõitsime sellest enne mööda – pikk saba külastada soovijaid.

Kathmandu tänavapilt.

ühes linnas elas kuningas
keda rahvas ei armastanud
vaid kahtlustas roimades
viimaks kihutas kuninga
punaste lippude lehvides
hoopis minema
nüüd on linn õhtuti pime
inimesed seisavad pikas sabas
palee värava taga
soovides oma silmaga näha
kuidas kuningas elas
nad maksavad selle lõbu eest
väga kulunud rahadega
mille peal on kuninga pilt

Vahetasin 270 dollarit, sain 21140 ruupiat, suur osa rahasid veel kuninga pildiga. Rahakott on rammus. Reisiõhin on asendunud ükskõiksusega. Muinasjutulinn on siinsamas akna taga, aga ma ei viitsi seda vaatamagi minna. Pikk sõit Amsterdami kaudu väsitas ka omajagu, ikkagi 8 tundi järjest lendamist, lisaks veel lühemad Tallinn – Amsterdam ja Delhi – Kathmandu otsad. Ja öö Delhi lennujaamas. Õhtu on soe, tsikaadid üritavad laulda võidu generaatorite mürinaga, varblased, täpselt samasugused kui Eestis, sagivad hotelli ümber. Kathmandu lennujaam oli seekord üsna tühi ja rahulik, viisasaba lühike, pagasi leidmine imelihtne.

Käisime söömas tai restoranis Ying Yang, mis on üsna kallis, kuid hea. Sõin magushaput kana ja magustoitu. Pime linn on kummaline. Mõned Thameli äritänavad olid üsna valged, mõned kõrvalisemad kohad aga täiesti pimedad. Tulime mööda hotellist Vaishali, kus peatusin eelmise Nepaali reisi ajal. See tänav oli pärast käänakut pime, kõndimiseks läks vaja lampi. Enne magamaminemist istusime rõdul ja tegime malaaria profülaktikat – jõime džinni toonikuga.

28. aprill, teisipäev. Sai käidud Bhaktapuris. Linn tundus tühjem, riisi kuivatavaid naisi polnud tänavatel, õigemini polnud riisi, kuid naised istusid lävede ees ja tegid näputööd. Kohale sõitsime tillukese Suzuki Maruti taksoga, kuhu hädavaevu neljakesi sisse mahtusime. See on tõeline piinariist ja hästi madal ka, nii et kogu toss kõigist sadadest sumbutitest tuleb otse aknast sisse.

Kaitti, Triinu ja Kalle Maruti tagaistmel

Lennuvälja otsa juures oli teeremont või ehitus ja üsna paras ummik. 19 kilomeetri läbimiseks kulus ligi kaks tundi ja 600 raha. Meiega koos tuli Kathmandus viimaseid päevi vabatahtlikuna töötav Triinu, hästi meeldiv, tüdruk, kellele valmistas head meelt võimalus natuke eesti keeles lobiseda. Aga meie lobisesime vist temast rohkemgi. Kaitti juhatas meid kõrvaltänavate kaudu piletiputkast mööda, nii säästsime igaüks 670 ruupiat. Tuttava kunstniku maja koos ateljeega asus otse Taumadhi väljaku ääres Kali templi kõrval.

Madhu Krishna ateljee Taumadhi väljaku ääres.

Rituaalsete vankrite rattad Kali templi seina ääres.

Kahe aasta eest novembris oli see väljak täis puuviljamüüjaid, nüüd aga tühi. Newari päritolu kunstnik Madhu Krishna Chitrakar on elurõõmus tark 56 aasta vanune mees, kellel on kolm tütart (neist üks elab Saksamaal) ja insenerist poeg, kes aitab isal küll äri ajada, aga mitte maalida. Thankad jätsid vapustava mulje. Väga peen töö, osa maalitud puhta kullaga.

Madhu Krishna Chitrakar.

Roheline Tara.

Meid võeti lahkelt vastu, pakuti teed, praetud muna ja mingit kohupiimalaadset magustoitu. Kaitti andis üle eelmisel aastal tehtud fotod ning pulmakingi samal ajal abiellunud tütrele. Selgus, et mullu oldi Bhaktapuris nepaali uusaasta ajal ning saadi osa kõigist sellega kaasnenud pidustustest. Valisin Madhu tööde hulgast välja Ravibuddha thanka, mis koos siidraami õmblemisega läheb mulle maksma ca 7450 ruupiat. Kalle otsustas newari stiilis pildi kasuks, mis tuleb talle kätte hulga kallimalt. Tööd lubati tuua meile Thamelisse 17. mai õhtuks. Madhu näitas meile vana (väidetavalt 160 aastat) thankamaalija käsiraamatut, mis sisaldas mitmesuguste jumaluste ja religioossete tegelaste kanoonilisi pilte, levinumate mudrate selgitusi, tšakrate jooniseid jne.

Triinu vaatab vana raamatut.

Lisaks rääkis ta oma vaadetest elule, kõlasid sellised märksõnad, et elu on nagu mandala, et iga inimene tohiks enda alla võtta vaid ühe ruutmeetri maad. Pikemalt tegeles Madhu Triinuga, kelle olekus ta ilmselt tajus kerget häiritust. Pärast Madhu juurest lahkumist kõndisime veel natuke mööda Bhaktapuri, kusjuures üritasin pikema objektiiviga veidi inimesi pildistada (arvestades seda, et eelmisel korral sai linna ennast kõvasti üles võetud).

Bhaktapur. Vana naine.

Taksojuht oli just lootuse kaotanud meid uuesti näha, sest kokkulepitud kahe tunni asemel kulus meil linnas umbes kolm tundi, kuid enne uute kundede püüdmist sattus ta siiski meiega kokku. Seekord kauples Kaitti hinna 400 raha peale, kuid solvas sellega juhti niivõrd, et too pomises terve tagasitee vihaselt midagi endale nina alla. Mitmel pool olid tee ääres tohutu pikad bensiinijärjekorrad, tanklates askeldasid mundris mehed korda luues. Taksojuht ütles, et selliseid olukordi, kui kütust ei jätku, tuleb ette umbes kord kuus, seejärel laabub varustamine kuni järgmise kriisini. Mingi seltskond lehvitas keset teed sirbi ja vasaraga punalippe.

Enne uute ettevõtmiste kallale asumist sõime momosid hotelli lähedal plekkgaraaži meenutavas ja veidi haisvas tolmuses söögikohas, mida ehtis punane Coca-cola logoga külmik. Kanalihaga momod 70 Rs, õlu Nepal Ice 100. Ja momod olid head. Koha nimeks on Newa Mo:mo Restaurant, hoolimata välimusest julgen seda kõigile soovitada. Õhtul käisime koos Triinuga söömas veidi korralikumas restoranis. Elektrikatkestus (20.00 – 04.00) tabaski meid seal. Ent kõik hotellide, restoranide ja suuremate poodide pidajad on hankinud generaatorid ja seadnud üles avariivalgustuse, nii et elu seisma ei jää. Nii kostiski pärast sööki hotelli poole kõndides mitmest lokaalist valju muusikat, kusjuures tegemist oli elavate esitustega. Repertuaarist jäid kõrva Deep Purple’i „Smoke Over Water“ ja Carlos Santana „Black Magic Woman“. Triinu blogi aadress on triinuinasia.blogspot.com.

Bakthapuri punastest tellistest
tänavail kõndides tõded -
oma teest pole pääsu
isegi mägede taga
ligineb tume mees
tõmbab tupest kõvera gurkha noa
"üks dollar, söör" nagu öeldes
noogutad hajameelselt
ja astud edasi
mõned nimetavad
et see on karma
mina ütlen
lahti ei pääse neist
unes kes ilmuvad ikka
kallid ja tuttavad näod
isegi siis kui kutsub
mind valge jumalanna
svaha

29. aprill, kolmapäev, Besisahar. Saabusime siia mõned minutid pärast kolme, olles Kathmandust välja sõitnud kell 8.45. Tegelikult on sõidu algust raske paika panna, sest oma veerand tundi kulus bussijaama väravani (tõkkepuuni) jõudmiseks. Korjati peale veel reisijaid, kelle makstud raha on vist bussimeeskonna omatulu. Meeskonnas tundus olevat kolm inimest – bussijuht, kelle ülesandeks oli ainult sõita, uksepoiss, kes uksel seistes kriitilistes olukordades juhile koputustega märku andis, karjudes reisjaid sõitma meelitas, paberitega kontrolpostide vahet jooksis, pagasiga tegeles, bussijuhile vett ja süüa tõi. Kolmanda mehe kohustuste hulka kuulusid raha kasseerimine, DVD-de vahetamine, reisijatele istekoha leidmine.

Päev algas mulle veidi ärevamate nootidega - kui hommikul bussijaamas molutades jutt soojematele rõivastele läks (hommik oli jahedapoolne), turgatas mulle äkki meelde, et olin saabumise päeval oma jope pannud korralikult hotellitoa kappi, kust ma seda muidugi kaasa võtta ei taibanud, sest kapi ukse ees vedeles Kaitti suur seljakott. Konsulteerinud giidiga, võtsin takso ja kimasin Thameli poole tagasi, mõttes palvetades, et auto ei satuks mõnda siin nii tavalisse ummikusse. Hommikul olid tänavad olnud üsna tühjad ning bussijaama sõit võttis aega vaid 20 minutit, vahepeal aga oli autosid ja mootorrattaid tublisti lisandunud. Siiski jõudsime suhteliselt kiiresti Thamelisse, kus oma jope õnnelikult kätte sain. Tagasiteel tuli ette paar väiksemat toppamist, mis närvi püsti ähvardasid ajada (sest ma ei teadnud, mis kell buss väljub), kuid enne tõsisemaid murehetki siiski ära lahenesid. Bussijaamas jäin 400 raha võrra vaesemaks, kuid veendusin, et meie seltskond pole veel ära sõitnud. Enamgi – meie roosal TATA-l, mis kandis külgedel uhkeldavaid kirju Video Coach (õnneks mitte Super Volvo, mida nägin pärast ühe teise bussi tagaaknal), vahetati parajasti vasaku esiratta laagreid. Seda tööd tegi muidugi mitte bussijuht, vaid spetsiaalne remondimees, keda ümbritses terve kamp kiibitsejaid. Vahepeal toodi neile 6 klaasi teed, mis samas ära joodi ning töö jätkus.

Bussi remont.

Õrnade liigutustega, otsekui silitades, katsid osavad sõrmed laagri määrdega ja surusid seda kuulide vahele. Viimaks sai ratas alla ja kümme minutit hiljem kutsuti reisijad bussi. Sain koha kohe esimesele istmele juhi selja taha, kus tundus olevat lahedalt jalaruumi. Paraku jäid põlved kuus tundi väldanud sõidu ajal siiski valusaks, sest jalgu polnud võimalik liigutada. Rahvast laaditi peale nii palju kui mahtus. Vahekäiku toodi kaks punutud taburetti ja ees mootori peal (kus oli tegelikult vaid juhi koht ja veel üks iste) leidis vahepeal koha 10 inimest (nende hulgas sülelapsega naine). Ja uksepoiss muudkui karjus käheda häälega: „Besisahar!“ et veel mõned reisijad ligi meelitada.

Bussi esiosa reisijad.

Linnast välja saime sujuvalt, edasi järgnes tõus Kathmandu orgu piiravate mägede vahelise kuruni ja sealt piki jõeorgu Pokhara suunas. Traditsiooniliselt tehti teel mitu peatust, neist teise ajal sõin laari daal-bhati, mis selleks ajaks juba kuumaks muutunud ilmaga eriti ei maitsenud. Suurem osa seltskonnast sõi muidugi sõrmedega. Poisike käis kandikuga laudade vahel, valas lisaks läätseleent, söögikoha matroon pakkus neljast kausist muid komponente – karrit (õigemini karriga maitsestatud kartuleid), marineeritud aedvilju ja sibulat. Ja riisi taheti pidevalt juurde anda. Seekord ütlesin lahketest pakkumistest ära. Dumrest keerasime Marsyangdi Khola orgu. See jõgi saab nüüd mitme päeva jooksul meie väsimatuks kaaslaseks. Tee hakkas looklema mööda vasakpoolset orunõlva, oli üpris kitsas ja käänuline. Peatusi tehti sageli, sest ühed tahtsid maha, teised peale. Seetõttu oli viimase 36 kilomeetri läbimine üsna piinav.

Saabumine Besisahari.

Aga siin me nüüd oleme, mul juba duši all käidud. Voolu paraku pole, mobiililevi ka enam mitte. Samas on Throungh Peak Guest House nime kandev asutus talutavalt puhas ja voodid mitte kõige kõvemad. Kaitti läks elektri ja interneti asjus luurele.

Vaikne soe õhtu. Elekter tuli kella viie paiku, seejärel käisime kohe netis, pärast aga võtsime ühed Gorkha õlled. Kella seitsme paiku sõime hotellis õhtust, seekord nuudlid kanaga ja mee-banaani pannkoogid. Ja polegi muud teha, kui varakult magama kobida. Homme kell seitse läheb matkaks.

Besisahari vaade.

Hellero aastal 1978

Skaneerisin hiljuti mõned vanad slaidid 1978. aastast. Oli mingi folklooriüritus Toilas ja Hellero käis seal esinemas. Pildid ametlikku kava muidugi ei kajasta, vaid hoopis seda, mis toimus enne ja pärast esinemist. Mäletan, et kõigil oli vähe raha, lisa püüti teenida nii pudelikorjamise kui pillimänguga.

Kaido Kama, Marju Peterson, Heno Sarv, Viktor Danilov.

Heno Sarv ja Mikk Sarv.

Heno Sarv ja Kaido Kama.

Kaido Kama, Kadi Kama, Heno Sarv ja Marju Peterson.

Heno Sarv ja Kadi Kama.

Tõnis Tulp.

Ravibuddha thanka

Järgnevalt esitan mõned reproduktsioonid mulle kuuluvast Ravibuddha Bhaisajyaguru thankast, mille maalis Bhaktapuris elav newari kunstnik Madhu Krišna Chitrakar.



Kui Buddha Šakjamuni 2500 aastat tagasi meditsiinialaseid õpetusi andis, ilmus ta õpilaste ette Ravibuddha kujul. Ravibuddha on lasuriidi tumesinist värvi (s.o. ravimise värv); vasakus käes on tal lasuriidist kerjakauss (pindapatra), mis sisaldab ravimeid. Paremas käes hoiab ta varadamudra asendis erilist ravimtaime mürobaalanit (myrobalan, lad Terminalia Chebula, skr harithaki), mis ravib terveks igast tõvest.



Ravibuddha raviv toime on väga tugev ja ilmneb, kui teda kujustada, tema mantrat lugeda või temal mediteerida. Kui näiteks Tiibetis või Ladakhis tavalised ravimid haiget ei aita, siis minnakse laama juurde ja laama soovitab alati teha spetsiaalseid rituaale Ravibuddhale.

Tavaliselt kujutatakse Bhaisajyagurut koos seitsme teise ravibuddhaga, kuid Madhu Krišna thankal ümbritsevad teda hoopis teised tegelased. Üleval keskel on kujutatud gelugi koolkonna rajajat Tsongkhapat (1357-1419) ehk Je Rinpoched, keda peetakse bodhisattva Mandžušri kehastuseks.



Tsongkhapast kummalgi pool on kaks Tarat – tõenäoliselt on nende tähendused vasakult alates – kaitse tuulest lähtuvate õnnetuste vastu, suurenenud toimekus, suurenenud jõud, kaitse maast tulevate õnnetuste vastu.



Tsongkhapa all on kujutatud müütilist vääriskivi või kristalli tšintamanit, selle all aga madu suus hoidvat olendit, kes võiks olla Garuda, kuid kelle pühvlinägu liigitub pigem Jamantakale lähedaseks idamiks Rakta Jamari – punane surma vaenlane. Jamari tähendab sanskriti keeles Jama vaenlast (Jamantaka aga Jama hävitajat).



Thanka alumises osas on vasakul kujutatud Hajagrivat, kes on Avalokitešvara raevukas kehastus. Hajagriva on üks kaheksast peamisest seadmusekaitsjast.



Paremal on Simhamukha (skr lõvinäolione, ka Singha Mukha) ehk Senge Dongma, daakinite (raevukate naisolendite) hulka kuuluv idam, raevukas tarkusejumalanna, keda peetakse Padmasambhava raevukaks kehastuseks.