Ühe päeva kaks nägu

Üks kolleeg kurtis Facebookis, et tänavusest ilusast talvest on nii vähe pilte näha. Mõtlesin asja parandada, võtsin aparaadi ja tegin õues ühe tiiru. Ilm oli endiselt ühtlaselt piimjas. Kui mitu päeva pole juba päike ennast näidanud? Kui kaua võib pildistada lumeuduseid maastikke? Viimane selge hetk oligi vist möödunud teisipäeva hommik, kui tööteel mõned pildid tegin. Tänagi tundus jätkuvat seesama. Hommikupoolikul tuli kerget lund.

Kase juuksed on härmas.

Kraavi kaldal kasvavad puud on praegu eriti ilusad. Aga tegelikult näevad nad parajasti und soojast kevadest.

Isegi lagunevad kolhoosiaja mälestusmärgid ei häiri sellise ilmaga.

Keegi kirjutas lehes, et linnud on kuhugi kadunud, eriti vähe olevat näha rohevinte. Meil neid jätkub. Täna hommikul luges Mare, kes töö tõttu on harjunud kiiresti loendama, 78 lindu põõsaste okstel ja söögimaja juures. Pooled neist olid rohevindid. Ja veerand tundi enne lugemist oli linde veel palju rohkem. Mõned õnnestus pildi peale püüda.

Mõned kaseoksad on härmatisest nii rasked, et võivad varsti murduda.

Aga vaevalt olin ma kaamera käest pannud ja natuke majapidamistöödega tegelenud, kui äkki paistis väljas päike ja taevas ujusid mõned üksikud pilved. Mis muud, kui aparaat jälle kätte ja uuesti õue. Järgmised pildid ongi tehtud selle üürikese, umbes kolmveerand tundi kestnud päikesepaiste ajal. Veidi vaheldust hallikasvalgele toonile tuli küll.

Meie hea talvetee.

Vaade Ignase poole. Lumised puud lausa helendavad.

Aadami lumised väljad.

Nii paistab Kamsu praegu linna poolt tulijale.

Kummardus talvele.

Veel üks kummardus, hästi sügav.

Lumevahumaailm.

Hakkasin juba mõtlema, et nüüd läheb päris selgeks ja öösel virutab kõva pakase ka otsa, aga sinitaevas kadus, nagu oleks see olnud vaid miraaž.

Töötee töö

Meeles eilehommikune müstiline valgus, võtsin fotoka kaasa, et tööle sõites mõned pildid teha. Ilm oli krõbekülm: -23, statiiviga jändamine tundus liigse piinana. Seepärast ei ole kõik pildid perfektselt teravad.

Üle lumise põllu paistab Vooremägi. Tööle sõites jääb see paremat kätt.

Igevere küla kandis. See talu jääb pahemat kätt.

Härmatis on teinud murtud ladvaga kuusest iluduse.

Igevere. Vaade tagasi kodu suunas. Kamsuni on siit juba üle kolme kilomeetri.

Piimjas pühapäevavalgus

Pärast eilset arvuti ees veedetud õhtut otsustasin ennast täna veidi tuulutada. Võtsin fotoka ja statiivi ja läksin kõndima. Külma oli kümne ja üheteistkümne kraadi vahel, kuid puhus üsna vinge tuul. Kogu maailm paistis hallikasvalgetes toonides nagu graafilistel lehtedel. Ilm oli värvid kaotanud koos varjudega. Ühtlane piimjas lumevalgus.

Ime on ärgata

Ime on ärgata kargel talvehommikul
sinakas lumevalgus voolamas tuppa
talveunes kaseoksad akna taga
puistamas härmakristalle
kui tasa täna astuvad su jalad mõeldes
ja otsides sümbolitena tardunud latvade kohalt
õrnadest pilvedest kinnitust algavaks päevaks
kassid nurruvad läbi une
köögis tiksutab kell
ja kõigele taustaks olev vaikus
kordab hääletult uksepiida külge naelutet sõnu
Shema Yisrael Adonai Eloheinu Adonai Echad

Üksteist aastat tagasi

Oma vanast päevikust lugesin, kuidas pidasime jõuluid ning võtsime vastu uut aastat 11 aastat tagasi, AD 1998. Ilm oli väga heitlik, uue aasta alguses tuli lund, seejärel aga, 23. ja 24. jaanuaril 1999 oli taas sooja 5-6 kraadi.

3. jaanuar 1999, pühapäev. Teised jõulud ja teine uusaasta Kamsul on minevikuks saanud. Kummalisel kombel kordas ilmgi aastataguseid käike - talv kestis parajasti detsembri keskpaigani, isegi lund oli juba korralik kiht maas. Suur osa sellest sadas küll reedel, 11. detsembril, kui tulime Manniga Kamsule paksus lumesajus, teed polnud kohati näha. Linnas lund ei koristatudki, ju teati, et kohe läheb sulaks. Järgmise nädala keskel polnud lumest jälgegi, vähemalt lagedates kohtades.

Kui 20. detsembril oli siin muuseumi laste jõulupidu, oli sooja ligi viis kraadi, tibutas uduvihma. Muidu oli vahva, lapsed leidsid jõuluvana metsast tule äärest magamast, korv kinkidega kõrval. Ta oskas lastega vahvasti rääkida, soome aktsent andis täiskasvanute jaoks asjale ehedust juurde. Mika (perekonnanime ma ei teagi) oli ka mujal jõuluvana teinud, Tampere majas näiteks. Igatahes suhtus ta asjasse väga tõsiselt, käis koos Ergoga eelmisel päeval paika üle vaatamas jne. Rahvast oli palju, lapsi-täiskasvanuid kokku vast kolmekümne ringis, tuldi kuue auto ja ERMi mikrobussiga. Kõik oli tore, kui ilm välja arvata. Aga varsti oli lumi jälle maas, kuigi öeldi kohe, et see kaua ei püsi. Siiski oli jõululaupäev tõeliselt lumine. Kahju ainult, et linnast tulles (tööpäev ju, kuigi lühendatud) läks juba pimedaks ega saanud seda ilu nautida.





Jõululaupäeva õhtuks oli meil seapraad hapukapsastega, lisaks veri- ja tanguvorsti. Kuna minu nohu oli just haripunkti jõudnud, jäi saun kütmata. Jõulude esimene püha oli tuuline, õhtuks läks sulaks.


Kui Miku linna viisime, oli kõikjal vesi lahti. Ja järgmisel päeval polnud lumest jälgegi. Siis sadas mitu päeva vaheldumisi lörtsi ja vihma, õues olid suured loigud ja vesi tegi saunapõranda nurgast märjaks. Ühel kuivemal hetkel ladusime sauna kõrval olnud puuriida katuse alla, kuna sealt olid puud otsa lõppenud. Siis oli veel paar kuiva ent soojapoolset päeva. Ent juba 30. langes kraad jälle alla nulli. Lund kahjuks ei antud. Nii tuligi uus aasta musta maaga. Edith, Annes ja Tea olid külas. Annes oli küpsetanud forelli, meie poolt oli suurepärane seakujuline täidetud pikkpoiss, suhkruglasuuriga kaetud.



Seekord sai saungi ära köetud. Nagu alati, nii läks nüüdki aeg saunatades märkamatult, alles pool kaksteist tulid naised välja. Siis läks kiireks toite lauale kanda, et vana aasta sees veel midagi süüa jõuaks. Aga juba pidaski president kõnet (mida seekord keegi meist ei kuulanud). Kui hümni mängiti, tõusime lauast ja läksime õue, kus avasime šampused. Ümberringi oli vaikne, vaid Tartu poolt kostis kauget rakettide praginat. Siin-seal kerkis metsa kohale mõni üksik punane rakett. Varsti tulime tuppa tagasi, kus istusime veel kella viieni. Siis tuli mulle mõte Aadami mäele jalutada. Väljas oli ju nii hele kuuvalgus, ilm peaaegu tuuletu. Lapsed ei tahtnud tulla, Edith läks magama, meie kolmekesi käisime. Milline öö, nii vaikne ja valge, loe või raamatut.

Vastne, külm ja sätendav

Kas ainult uus on särav
ja vana igav tuhm
kui kiivas õuevärav
ees praht ja takjapuhm

on uuel kirgas pakend
ja pilkupüüdev silt
kuid vana - räämas aken
ja paljunähtud pilt

ent vanal näe on põues
hea vana mälestus
see uus kes müttab õues
on tühipaljalt uus

Hommikul tõmbasin jope hommikumantli peale, ajasin paljad jalad viltidesse ning tegin õues väikese tiiru. Külma oli 16 kraadi (eilse, 2. jaanuari hommiku madalaim näit -25,7). Tihased, rohevindid ja varblased said toidulisa ja mina uusi pilte.

Head uut aastat!

2009. aasta ärasaatmine Kamsul

Oli meeldiv ja pikk õhtu heade sõprade ja kolleegide seltsis, millest ma ei oskagi midagi kirjutada. Maarja kirjutaks võib-olla lühinäidendi, aga mul puudub see soon täiesti. Seega tuleb leppida piltide vaatamisega. Ja pildistada ma ei viitsinud ka eriti hoolsalt. Pidevalt tuli maksta lõivu söögile-joogile ja niisama mõnusale äraolemisele. Nagu pärast selgus, ei tabanud kaamera kordagi Manni, Otti ja Oliveri. Vabandust. Aga nemad on jälle jõuluõhtu piltidel hästi esindatud.