Kathmandu - Kopan

20. aprill. Öö möödus üsna rahutult, kaamera kaotus pole meelest läinud. Nägin veidraid unenägusid ja ärgates polnud kindel selles, kus viibin.

Pakkisin asjad, lugesin kirju, käisin Gaias söömas. Nüüd pole muud kui oodata, umbes kaks ja pool tundi. Mu sees toimub kogu aeg mingi dialoog, üks osa minust räägib teise osaga. Üks ütleb: „Kui mägedes poleks olnud halb ilm, oleksid täna matka lõpetanud Kopanis ja fotokaamera oleks alles olnud. Vaata, milline ahel viib selle kaotsiminekuni.“ Teine vastab: “Oleks ei maksa midagi. Muidugi oleksin võinud oodata päeva Laurebinas (üks päev oli ette nähtud puhkuseks Gosainkunda järvede ääres) ja loota ilma paranemist. Aga külmaga valutama kippuv hammas ei lubanud.“ Esimene: „Ära aja midagi hamba süüks, ise oled rumal. Oleksid võinud ammu hambaarstil käia ja lasta selle tüüka välja tõmmata.“ Nii pikeneb põhjuste-tagajärgede ahel, jõudes otsapidi Tartusse ja mullusesse aastasse, kui otsustasin lennupiletid osta. Tühi töö ja vaimu närimine! Olnut ei tee olematuks, seega pole mõtet pidevalt juurelda selle üle, milline sündmus oli see kõige otsustavam, mis lõpuks viis õnnetu taksosõiduni. Loodan kloostris kõigist painajaist vabaneda.

Juba varahommikul
podiseb orus
suure linna katel
millist imerooga
see täna keedab

lapsed lähevad kooli
vormirõivad seljas
lipsud ees
kuidas küll tüdrukud
ära ei määri
heledaid sukki

pulstis karvaga koerad
magavad tänaval
autorattad riivamas
koone ja käppi

rikšamehed tukuvad
oma sõidukite
kulunud istmeil
tänavakaupmehed
laovad suurtest
plekiga kaetud kastidest
letile kirevat kaupa

osta müts
hüüab üks mulle järele
milleks mulle
su kirjute äärtega mütsid
ükski nendest ei suuda
ostjale tagasi anda
möödunud aega

Elu lihvib mind, oh milliseks? Kas ma ise üldse saan sellest aru? Millal saab inimene valmis? Kas alles surma hetkel või millalgi varem? Küsimuste labürint. Kui vaatan endasse, näen seal üksteise sees erinevaid minasid. Otsekui vene matrjoškad – Putini sees on Brežnev, tolle sees Stalin jne. Kõige sügavamal minus on koolieelikust mina, kodune, väga piiratud suhtlusringiga laps. Mängukaaslasteks peamiselt vaid oma vend ja esimesel korrusel elanud Tiia, minust aasta noorem tüdruk. Mäletan seda, kui meie maja taha hakati ehitama viiekorruselist uut elamut ning lõhuti õue piirav plank. Maailm laienes tohutult, ilmus palju uusi mängukaaslasi. Aga see toimus enam-vähem samal ajal kooliminekuga. Ja kool, olgugi tilluke Allika tänava kaheksaklassiline õppeasutus, see oli tõeline vapustus. Nii palju lapsi. Ja kõik nad polnud heatahtlikud, nagu olin kodus harjunud. Esimesed tüssatasaamised, esimesed kaklused. Sotsialiseerumine võttis aega ligi kolm aastat, seni kõndisin ringi kui ehmunud hiireke. Alles kolmandas klassis hakkasin ennast koolis hästi tundma, alles siis tekkisid tõelised sõbrad.

Paraku tuli just siis, kümneselt, kolimine Mustamäele. Algul üks lastest pungil kool, poole aasta pärast teine, veel suurem. Hoopis teistsugune keskkond, kus ma ei kohanenudki. Lapsed olid kokku tulnud eri piirkondadest, erineva tausta ja kogemustega. Avastasin, et olen kohmakas sportmängudes (mida vanas koolis veel ei mängitud), pealegi hakkasin kiiresti, liiga kiiresti kasvama ja tõmbasin endale sellega liigset tähelepanu. Kõige hullem oli aeg kuuendast kaheksanda klassini, siis tuli ennast iga päev sundida kooli minema. Kui ma poleks olnud nii kohusetundlik, kui poleks tahtnud kurvastada vanemaid, oleksin vist kätte võtnud ja põgenenud. Keskkoolis läks elu paremaks, hakkasin juba olukorraga leppima ega lugenudki enam kuid ja päevi kooli lõpemiseni. Pealegi tuli siis mu ellu Nõmme Kultuurimaja filmistuudio otsekui ime. Hoopis teised inimesed, teine suhtumine. Neis tillukestes ruumides kultuurimaja õuel hakkasin pikapeale kestast välja tulema, hakkasin kooruma uueks minaks, kes enam ei kartnud teisi inimesi ega oodanud neilt ainult halba. Äkki tundsin, et vajan seltsi, vajan tähelepanu. Seda kõike sain stuudiost, mille üks nimesid, muidugi mitteametlik, oli paradoksaalselt Diogenese Tünder. Lisaks filmihuvile hakkasid mind tol perioodil huvitama muudki vaimsemad asjad, kirjandus, kunst, klassikaline muusika. Kuna meie juhendaja Olav Neuland tegi parajasti filmi eesti organistidest, käisin näiteks usinalt kõigil orelikontsertidel. Hakkasin kirjutama luuletusi.

Aga siis tulid kroonuaastad. Mäletan, juba mitu nädalat enne tegelikku minekut käisin ringi otsekui elust lahkuja. Paljud asjad ei läinud enam korda, vaatasin neid juba eemalviibija pilguga. Ei, ma ei hakanud jooma ega meeletult pidutsema. Vaid mõned nukrad koosviibimised stuudios või Rein Kruusi pool, kes tollal elas Raekoja platsi juures raamatuantikvariaadi maja katusealuses korteris. Midagi tundus olevat valesti, sest paljud alles algusejärgus ettevõtmised olin mõttes juba tapnud. Kui ma oleksin teadnud, mis ees ootab, oleksin ehk pagenud hullumaja kaitsvate seinte vahele, nagu paljud tollal tegid. Esimesed pool aastat Pihkva õhudessantdiviisis olid kui painajalik uni, millest loodad igal hommikul ärgata, kuid pettud. Totaalne ajupesu, olematu võimalus üksi oma mõtteid mõelda või lugeda. Jooksuga mööda väeosa territooriumit, paraadsammul sööklasse, raske füüsiline treening vaheldumisi nüristavate poliitõppustega. Ja ohvitseride ning üleajateenijate väga halb suhtumine eestlastesse, lätlastesse ja leedulastesse. Talvised polügoonil käimised, ikka joostes, libeda tallaga kirsasaapad jalas, läbi külmumata ojade. Lõputud laskeharjutused ja roomamised, taktikalised õppused, tehnika ja varustuse dessandiks ettevalmistamise tunnid, langevarju pakkimised. Hüpped tornist ja trenažöörilt, tundide kaupa rakmetes kõlkumine jne. Külm, tühi kõht, magamatus – need olid peamised elu kujundavad tegurid. Õnneks pääsesin paaril korral medpunkti ja isegi diviisi sanitaarpataljoni, kus mu mädanevat jalga raviti. Aga tagasi rivvi minek oli veel kohutavam, sest roodukaaslased pidasid simulandiks. Oli suur vedamine, kui komisjon mind lõpuks erivägede jaoks kõlbmatuks tunnistas ja Vologdasse raudteevägedesse saatis. Sealne elu oli sanatoorium Pihkvaga võrreldes. Oli aega lugeda ja kirjutada ja mõtelda. Hakkasin kodust regulaarselt pakkidega raamatuid saama, lugesin läbi ja saatsin tagasi. Ja muutusin veidi ettevaatamatuks. Palusin Ahti Männil endale saata kodanlikul ajal ilmunud Friedrich Nietzsche „Nõnda kõneles Zarathustra“ ja tsuskasin selle pärast lugemist igaks juhuks lenkomnatas Lenini teoste vahele, kuna köide oli sarnane. Ja tuligi läbiotsimine ja pidin iga raamatu kohta seletama, mis see on. Õnneks oli kõigil uuematel väljaannetel taga venekeelne pealkiri. Nietzschet nad ei leidnud ja jäid rahule.

Kontrastiks sõjaväele tuli Tallinnfilmi aasta kui uus põnev algus. Siit sai tõuke minu neljas mina, kes tahtis, kuid ei suutnud leida endale kohta nõukogudeaegses filmimaailmas. Kõik see, mida kogesin „Linnutee tuulte“ ekspeditsioonidel osaledes, oli nii põnev ja uus, et pärast ei suutnud ma leida motivatsiooni jätkamiseks kroonikaosakonna igavana tundunud argipäevas.

Ja seejärel Tartu aeg, omamoodi pöörane algus, uued sihid. Nüüd tahtsin saada luuletajaks, mitte igavaks sõnaveeretajaks, vaid tõeliselt kirglikuks ja jõuliseks poeediks. Elu keerles ülikooli, selle vana kohviku, raamatukogu ja õllesaali ümber terve aasta. Selle ajaga jõudis palju muutuda. Lahkusin kodust, abiellusin, sündis poeg. Kuid Tartu keeris oli nii võimas, nii kaasahaarav, et perekonnaelu sündmused jäid selle äärealadele. Võib-olla oli see hea, mõtlen tagantjärele, muidu oleks kõik äkki saanud segi paisatud. Tollane mina oli küll suurte ambitsioonidega, kuid üsna vastutusvõimetu ja püsimatu. Suutsin välja mõelda suuri plaane, kuid polnud viitsimist ühegi asjaga natuke kauem tegeleda.

Sellele järgnes Eesti Rahva Muuseumi aeg ja uuesti filmitöö. Elu oli kulgenud liiga tormakas tempos, tuli seda veidi aeglustada. Siiski sattusin muuseumis töötades kohe uude rattasse – välitööd Eestis ja kaugemad ekspeditsioonid, igal aastal mitu, sageli just kaogõppijate sessi ajal. Kas oli see nüüd uus, viies või juba kuues mina, kes püüdis ennast kolmel rindel teostada? Ülikool, Noorte Autorite Koondis ja muuseum. Paraku polnud ka see mina küpsenud püsivuse suunas, pigem olid aastad lisanud ambitsioonikust. Kõik kokku viis teravate olukordadeni ja aastase katlakütjakarjäärini. Nõukogude lõpuaastate sumbunud atmosfääris tundus kõik mõttetu. Mõtlesin kaasa Astrid Reinlaga, kes ühes jutus arutles selle üle, mida saab tulevikus endale lubada oma tillukese kultuuritöötaja pensioniga – tuub hambapastat ja leiba ja tsipake juustu-vorsti ja heal juhul ühe raamatu. Umbes sellised tundusid väljavaated ka mulle. Ülikool jäi sagedaste ekspeditsioonide ja oma laiskuse tõttu pooleli, esimene luulekogu küll ilmus, kuid edasine kirjutamine ei edenenud. Hakkasin järjest rohkem viina jooma, see aitas masendusest ajutiselt üle saada.

Ärkamisajaga kaasnes minu jaoks ERMist lahkumine. Püüdsin kaasa lüüa muinsuskaitseliikumises, käisin Tallinnas koosolekutel, korraldasin ERMi ja Kirjandusmuuseumi ühise muinsuskaitseklubi tööd, kogusin allkirju ja raha, kuid tüdinesin varsti ka sellest. Sain aru, et mul pole annet iga päev suhelda väga erinevate inimestega, kuulata nende muresid, kaebusi, soove ja unistusi. Sees kripeldas ikka oma mina, mis ei lasknud teiste mõtetel vabalt pärale jõuda. Mu tookordne mina kulmineerus pika sõiduga Kaug-Itta ning mitme Siberiskäiguga.

Töö Eesti Keele Instituudis oli perspektiivitu ilma kõrghariduseta. 1993. aastal avanes ootamatult võimalus taastada ennast üliõpilaseks. Tollane mina oli vist juba veidi elukogemusi omandanud ning viitsis juba õppida. Poolteist aastat kulus diplomini ja veel nõni kuu magistrikraadi saamiseni. Siit kasvas välja mu uus mina – rahvaluuleteadlane. Ratas hakkas hooga pöörlema – doktoritöö, pärast seda projektid, aruanded, uued projektid, uued aruanded. Eestikeelsetest artiklitest ja monograafiatest oli äkki vähe, tuli hakata kirjutama inglise keeles, tuli otsida eesti teaduspoliitika süsteemiga sobivaid väljaandeid, kus oma töid avaldada. Aastad möödusid, raha oli ikka vähe, aega ei jätkunud isegi kolleegide tööde lugemiseks, sest pidevalt tuli tõestada oma õigust selles rattas ringelda, tuli publitseerida kohustuslikul arvul õige kategooriaga töid. Ja samas näha, kuidas kõik head kolleegid siplevad sellessamas süsteemis, mässides ennast järjest rohkem väikeste projektidega seotud suurte lubaduste võrku.

Tundsin, kuidas hakkab kaduma mu oma nägu, kuidas hakkan muutuma tõeliseks projektiinimeseks, kelle eksistents väljaspool bürokraatiamaailma on küsitav. Millega selle vastu sõdida? Kuidas vabastada vaim? Hakkasin uuesti luuletama, algul tasahaaval, hiljem üha rohkem. Püüdsin reisida, et rutiinist välja pääseda. Kõik algas, tõsi küll, konverentsisõitudega Šotimaale, Maltale ja Mongooliasse. Kuid maailma mööda ringikolamine hakkas meeldima. Nii tuli esimene Nepaali reis, tuli Ladakh oma vanade kloostritega, tuli matk ümber Annapurna. Pärast kümneaastast vaheaega avaldasin kolmanda luulekogu, aasta pärast neljanda. Setomaal Jane ja Kristjani pulma filmimas käies toimus veel üks nihe, mis päästis valla mu kõige värskema mina, kelle jaoks on oluline Setomaa ja seto meestelaul. Lisaks igapäevasele teadustööle, luuletamisele ja blogi pidamisele on tore laulda Liinats’urade seltsis. Olen endale tasahaaval muretsenud seto rõivad ning jalanõud, viimati ostsin isegi karmoška.

Jah, pillimäng ja selle õppimine vanas eas on saanud mu uue mina kindlaks koostisosaks. Kõik algas Taivelt laenatud torupillist, millega ma mõnenädalase proovimise järel esimesed lood mängitud sain. Seejärel oma pill ning see vägev tunne, kui puhud koti õhku täis ja sõrmiline hakkab näppude all vibreerima ja kogu pill ärkab ellu. Tegin ise lihtsakoelisi lugusid ja harjutasin neid. Aasta pärast julgesin juba rahva ees mängida. Käisin Viljandis parmupillikursusel, kus sain aimu, kuidas seda väliselt lihtsat, kuid väga nõudlikku instrumenti mängida. Ja nüüd siis karmoška. Enne Nepaali tulekut suutsin juba kolme tantsulugu kuidagiviisi esitada. Muidugi võidakse tänapäevases saavutustele ja edule orienteeritud ühiskonnas küsida, mis mõtet on praegu, vanas eas, hakata pillimängu õppima, sest heaks pillimeheks pole nagunii enam võimalik saada. Aga mina arvan, et on küll mõtet, eelkõige iseenda tunnetuse arendamiseks. Sest olen kindel, et pillimäng arendab inimest, muudab tema mõttemaailma. Teen seda päris iseenda jaoks, mitte millegi saavutamiseks või kellelegi näitamiseks. Ja mul on tunne, et seda tehes olen õigel teel, mis ei vii küll kuulsuse või populaarsuse poole, kuid aitab mul muutuda paremaks inimeseks. Selle nimel olen minemas kloostrissegi.

Kopani kloostris. Hea, et hotelli fuajees aega kirjutamise ja mõtisklemisega parajaks tegin, sest pool kaksteist helistas Ganesh ja ütles, et saadab mulle auto järele. Olin kohe päris liigutatud sellest hoolitsusest, mida First Environmental Trekking äkki üles näitas. Vähe sellest, nad olid minu eest ära maksnud ka 110 dollari suuruse kursuste tasu. Sõitsime autoga otse kloostriväravast sisse vastuvõtutoa ukse ette. Täitsin ankeedi, maksin lisaks veel 3400 ruupiat ja olengi nüüd mõnusas omaette toakeses, kus on voodi, laud ja madal kapp. Mungakongiks seda ei nimetakski. Mobiiltelefoni esialgu keegi ära võtma ei kippunud, ainult öeldi, et registreerimisnumbri alusel saab elektroonika ja väärtasjad registratuuri hoiule anda. Minu number on üks, olin vist varaseim kursustele kirjapanija. Asju pole küll vaja hoiule anda, sest akendel on trellid, uksel korralik tabalukk ees ja kappki käib eraldi lukku. Avatud galerii keskel on ühised vetsud, kraanikausid ja duširuum, kõik need näevad välja sama head või isegi paremad, kui hotellis. Siin tundub olevat üsna vaikne, linnud laulavad, tuul sahistab puuokstes, palvelipud plagisevad. Linn on siiski siinsamas künka jaalamil, aeg-ajalt kostab autopasuna hääli, kusagil kirevad kuked, taamal müriseb lennuväli.






Esimesel pilgul tundub Kopani klooster nagu suure linna kohal hõljuv paradiisiaed. Kõikjal õitsevad lilled, muru on hoolikalt niidetud, põõsad pügatud. Kõrgusemõõtja näitab 1500 m. Kahjuks lendavad otse üle kloostri lennukid.

Uitasin veidi ringi. Tundub tõesti kena paik olevat, võib-olla veidi läänelik, liiga klanitud, kuid pole minu asi selle üle nuriseda. Kloostriõues, otse üles gompadesse ja meie majade juurde viiva trepi ees on asfaldil kiri „Tere tulemast koju“. Müürilt võib lugeda suurte laamade tarku ütlemisi. Jalutada on mõnus, tunnen ennast üle hulga aja tõeliselt rahulikuna. Avastasin, et lisaks raamatukogule, raamatupoele ja tillukesele toidupoele on siin ka küberkohvik. See jääb minust küll külastamata. Tulin kloostrisse siiski endasse, mitte maailma vaataama.







Mõni aste
taevale lähemal
jälle ma tohin olla
rauast linnud
kuid õhku lõhkudes
lendavad madalalt üle
öösel loodetavasti
pakuvad kaitset
kloostrihoonete seinad
praegu aga
pean kannatama
nende kimedat kisa

mõtlikult astun
kaarduvaid radu
lillepuhmaste vahel
tarku sõnu jään lugema
teeäärselt müürilt
jalge ees lebavat
linna vaatan
puude sõrmede vahelt
tunnen kuis hinges
naeratab laps
kes aastaid tagasi
suurde maailma eksis

On selline tunne, et olen valmis vastu võtma seda, mida siin antakse. Õppetöö hakkab toimuma ühes gompadest, kus istume põrandale laotatud mattidel. Kursuste juhendaja Ani Karini õige nimi on Karin Valham, ta tuli 1974. aastal Stockholmist siia kursustele ja jäigi, pühitseti aasta pärast nunnaks. Täna oli palju juttu mõistusest ja sellest, miks on hea seda kontrollida. Ani La rääkis väga arusaadavalt, sugestiivselt, tundus, et ta sõnad jõuavad otse mu teadvusesse, muutuvad olemuslikeks kusagil mõistuse piirimail. Raske oli mitte nõustuda kuulduga – kõik meie ümber on pidevas muutumises, asjad ja inimelud pole püsivad, kuigi inimene kaldub elama nii, nagu oleks ta igavene. Mõistus, see on igavene, seda saab igavesti täiustada, ühest elust teise. Asjadel on piirid, kuid mõistusel pole. Kuid selleks, et mõistust kontrollida ja arendada, on vaja meditatsiooni. Juttu oli nii keskenduvast meditatsioonist, mille käigus, nagu nimigi ütleb, keskendutakse ainult ühele asjale ja vabastatakse selle abil mõistus segavatest teguritest, muudetakse see vahedaks, et saaks tungida näivuse pealispinna alla. Ja analüütiline meditatsioon, mille ajal keskendutakse mingile mõistele või olekule või nendevaheliste seoste selgitamisele. Juttu tuli ka õigest poosist – kõige tähtsam (ja minu jaoks kõige raskem) on sirge selg, jalad nii ristis, kui saab, lihased ei tohi olla pingul, õlad tuleb langetada, käed hoida süles, parem vasaku peal ja pöidlad kergelt koos. Siiski lubati asendit muuta, kui hakkab väga ebamugav või valus. Siis me istusimegi niimoodi umbes pool tundi ja jälgisime oma hingamist.





Ani Karin rõhutas seda, et meditatsiooni mõte ei ole pea mõtetest tühjendamine. Mõtlemine on mõistusele omane, see peab kogu aeg toimuma. Isegi keskendumine tühjusele või tühjale objektile toimub mõistuse abil ja kindla eesmärgiga. Meditatsioon peab aitama mõistusel sissepoole vaadata, selleks et jõuda selgusele oma meeleseisundis. Mantra on mõistuse kaitsja. Mantrate laulmine või retsiteerimine ühendab endas nii keskenduva kui analüütilise meditatsiooni. Edaspidi hakkamegi õhtuti mantraid laulma. Ja enne mediteerima või õppima asumist tuleb luua motivatsioon. Väga tähtis on teadvustada, miks me seda teeme, mida tahame saavutada. Otsustasin, et tahan õppida oma mõistust paremini kontrollima, et mitte teistele inimestele ning seega ka endale halba teha. Kannatuse õppimine on ka tähtis. Tänase päeva õpetussõna vastuvõtutoa ukse kõrval tahvlil oli – kannatus on sinu sõber, kärsitus suurim vaenlane.

Kathmandu, 19. aprill

19. aprill. Hommikul istusin oma tuttavas Gaias. Enne vaatasin kirjad üle. Meie hotellis on wifi, aga kuna mul oma arvutit pole, saan kasutada üht kahest külastajate jaoks lauale pandud läpakast. Selles suhtes areneb Nepaal kiiresti. Nelja aasta eest polnud juttugi tasuta internetist koos arvutiga, vaid mõnes söögikohas oli traadita interneti levi. Ka ühendused olid aeglased. Nüüd on vähemalt siin, kus tavaliselt käin nettimas, korralikud arvutid ja väga kiire ühendus, mis ei jää parimale kodusele palju alla. Kõik ümberringi puha peavad videokõnesid skaibi abil. Hind on ka hea - ainult 60 raha tunni eest (ca 70 eurosenti).

Olen hakanud mõtlema, et fotoka kadumise taga on kindel plaan. Olin nii õnnelik seal Shecheni kloostris munkadest uhkeid pilte tehes, kuid samas oli kogu aeg mõttes, kuidas ma pärast neid pilte näitan ja neist näituse teen. Uhkus ja edevus olid mul meeles, kuigi munkade mängud ütlesid selgelt, et kõik sellised asjad on tühised ja väljanaermist väärt. Ja kuna ma sellest piisavalt hästi aru ei saanud, anti mulle mõjus õppetund. Olin liiga uhke oma hea kaamera ja pildistamisoskuse üle. Kuid mis on üks pilt? Vilets peegeldus ajajõe vees, ei muud. Aga mina olin hakanud pilte eluga võrdseiks pidama.

Halb asi on see, et nüüd tunnen lausa haiglast hirmu veel millegi kaotamise ees. Kontrollin igal sammul, kas koti lukud ikka on kinni, ja igal võimalusel vaatan, kas kõik asjad on ikka alles. Imelik tunne on küll, aga ma ei saa selle vastu. Lisaks kummitab kogu aeg Ruja laul "Dokumentideta võõras linnas".

Otsustasin, et hirmust jagusaamiseks lähen pärast kümmet linna peale. Ja võtan videokaamera kotist välja. Ilm oli pilves. Läksin sika-saka kitsaid tänavaid ja väljakukesi pidi. Kõikjal poed - rõivapoed ja toidupoed ja vürtspoed ja vaibapoed ja karnid ja plekisseppade ärid. Viimaste uhked vasknõud meeldivad mulle väga. Traapetsikujuline väljak, ühes küljes tempel. Templi ees istuvad kartuli- ja sibulamüüjad, kaalud ootavalt valmis. Arbuusimees lükkab ratastel oma kaupa, puuviljamüüjad seisavad apelsini-, banaani- ja mangokuhjade taga, samas kõrval on virnade ja vihtade viisi maitserohelist. Taas kitsas kiviplaatidega kaetud tänav, karnid. Mitut masti liha otse tänaval, kõvera noaga poemees liha tükeldamas. Suvalise maja ees kõrge altaritaoline bambusraamis moodustis, tipus kunstlilled. Selle juures askeldavad inimesed, asetavad midagi altari alumisele korrusele. Kõrvalt kostab trummi- ja vasktaldrikute rütmilist mängu. Suurem plats templiga. Inimesed helistavad selle juures rippuvaid kelli, rasvaküünlad põlevad. Kõikjal sagib mootorrattaid ja rollereid. Mõned tänavad on nii kitsad, et autoga läbi ei pääse. Ja lõpuks Durbari väljak oma templite, tuviparvede ja vana kuningapaleega. Keegi ei küsigi piletit, astun uljalt edasi. Sadhud astuvad ligi, pakkudes raha eest oma õnnistusi. Rikshamehed tahavad sõidutada, muidumehed pakkuvad ennast giidiks. Ei jõua veel mõelda, kuhu minna, kui hakkab sadama. Mis muud, kui ronida kõrget treppi mööda üles templi varjava katuse alla. Istuda seal ja kõlgutada jalgu.












Mu kõrval istuv naine uuris hoolega reisijuhti. Küsisin, kas ta on esimest korda Nepaalis. Selgus, et ongi, eile alles saabus Inglismaalt, aga kavatseb paari-kolme päeva pärast Annapurna ringile minna. Rääkisin veidi oma paari aasta taguseid muljeid. Hea on, kui saab rääkida, kasvõi võõrkeeles, siis ei metsistu ära. Kloostris nagunii kehtib vähemalt poole päeva ulatuses nn õilis vaikus. Aga vihma muudkui sadas, ka kõu kõmises korduvalt katuste kohal ja tugevad tuuleiilid lennutasid prügi. Kõik see on kunagi olnud, mõtlesin. Kõik see tuleb kunagi jälle. Vaatasin Kumari Devi maja ja mõtlesin, et ma ei teagi midagi eelmise, käitumise pärast tagandatud elava jumala saatusest. Ja kes on uus? Lumelõvid ja garudad all tundusid nii kodused. Templiastegi oli koduselt soe. Mõned kerjused tulid raha küsima, kuid püüdsin neist mitte välja teha. Kui hakkad siin maal kõigile küsijatele raha jagama, võid varsti ise tänavanurgal või templitrepil kätt väristada. Viimaks sai kõle tuul must jagu, tegin tiiru ümber templi ja kobisin trepist alla. Läbi vihma tagasi hotelli.

Vihm ladiseb
vana templi katusele
istun astmel
kõlgutan jalgu
mida muud
saaksingi teha

aastad mööduvad
sajud uhuvad
vagusid kividesse
kuningad surevad
troonile tõusevad uued
ikka rahutu tuviparv
katmas on platsi
ja katuseid
ikka noruspäi kõnnivad
jumalatele määratud kitsed
mina istun
ikka kõlgutan jalgu

Nüüd on kell juba pool üks ja päike väljas. Õhk sai mõnusalt värskeks. Mõtisklen selle üle, mis sundis mind üksinda Nepaali tulema. Mitte, et see kuidagi halb oleks, vaid lihtsalt sellepärast, et tahaksin ennast paremini mõista. Praegu ei oska ma sellele küsimusele vastata, võib-olla kunagi hiljem jõuan arusaamiseni. Küsisin vastuvõtust, kas võin pärast kloostrit tagasi siis hotelli tulla. Öeldi, et muidugi võin. Nii teengi, jätan enamuse asju suure kotiga hotelli hoiule, siin on igas hotellis suur hoiuruum, kuhu matkama mineb rahvas saab ülearuse pagasi panna. Kloostrisse võtan kaasa vaid hädavajalikud asjad.

Vahepeal käisin garaažis nälga kustutamas. Vestlesin perenaisega elu veidruste üle. Tema mõte oli – kuni elame, peame olema õnnelikud. Ma püüangi. Ja loodan, et õpin veel paremini õnnelik olema. Veerand nelja paiku oli Pasang käinud mind hotellis otsimas. Ehk näen teda veel. Jälle sajab.

Õhtu. Toas on niiske ja lämbe, väljas mürisevad generaatorid. Tegin akna lahti lootes, et läheb veidi jahedamaks. Päris huvitav on mõelda, mis toimub Kathmandu öös. Kus on selle linna kõht, kui Victor Hugo’d meelde tuletada. Mõned vanemad kvartalid oma kitsaste tänavatega annavad küll peaaegu kunagise Pariisi kõhu mõõdu välja. Muidugi ei voola siin sitt otse tänavale. Kuigi prügi loobitakse maha küll. Ja mõni kaupmees põletab õhtul poe ees väikest lõket, et paber- ja plastpakendist lahti saada. Prügimajandus on Kathmandus üldse kummaline. Kaupluste ja majade esised on suhteliselt puhtad, aga kohtadesse, kui on jupike müüri või veidi hoonestamata maad, kipuvad kohe tekkima prügimäed. Paar aastat tagasi oli selliseid isegi Thameli väljakute servis, kus õnnetud lehmad prügi seest midagi söödavat leida püüdsid. Tänavu ma sellist pilti siin ei märganud, küll aga mõnel pool kaugemal. Teatud liiki praht loobiti otse tänavale, et autorattad selle tasapisi laiali kannaksid. Täna nägin teele heidetud kotte mingi ollusega, mis nägi välja nagu tuhk või muda.

Teel turistide politseisse möödusin eile Durbar Margil päris korralikust bussijaamast. Linna laiade tänavate ületamisel tuleb olla väga ettevaatlik, liikuda aeglaselt ja äkilisi sööste ette võtmata. Siis on lootust, et pääsed eluga üle tänava. Muidugi ei taha keeg jalakäijat meelega alla ajada, aga kui too siinse hullumeelse liikluse tingimustes äkilisi haake ja sööste tegema hakkab, võib kõike juhtuda. Kantipathile on ehitatud mitmeid jalakäijaate estakaade, kuid need on üsna ebamugavad kasutada, pealegi ummistab neid tihti rahvahulk. Kusagil Durbar Margil on suur paleemõõtu maja kirjaga Nepal Tourism Board. Selle esimese korruse vasakus tiivas saab vormistada TIMS-kaarte ja eri piirkondade matkalubasid. Ja väljas nurga taga on turistide politsei, väike ruum kahe korrapidajaga, kus käisin kaamera kaotamise kohta avaldust kirjutamas. Politseinikud olid viisakad ja asjalikud ega kulutanud üleliia sõnu. Palees endas viibati mu küsimuse peale vaid käega, viitsmata suud avada.

Thameli lõunapiirilt leidsin toreda stuupa – Kathesimbu. Selle ümbrus oli mõnus, rahulik ja puhas, nagu enamasti budistlike pühapaikaade lähedal. Kaupmehed ei tülitanud, kostis vaid mõni üksik „Namaste, söör.“ Koolipoisid mängisid stuupa taga palli. Sealsamas kõrval oli ka kool ja poistega tundus kaasas olevat noorepoolne mees. Hakkasin mõtlema, et äkki on tegemist võimlemistunniga, sest mees seletas poistele, kus keegi peab seisma ja mida tegema. Stuupa ümbruses hakkas rohkem silma ka tiibeti triibulisi põllesid. Kõige suurem tiibetlaste ja budistide piirkond Kathmandus on Bodnath-Boudha, kus ka Pasang elab.

Kodus on vaikne nädal, siin kostab kella kümne ajal väljast päris kõva tümakat. Oleks huvitav teada saada, kui palju tonne diiselkütust ja bensiini siin kohaliku elektri tootmiseks ööpäevas vastu taevast köetakse. Kathmandu elektrimajandus on äärmuslik õhukese riigi näide – vastutus elementaarsete kommunikatsioonide eest veeretatakse ettevõtjate õlgadele. Kui tahad kaubelda või restorani pidada, osta generaator ja tooda selle tarvis ka elektrit. Või aja asju küünlavalgel, nagu täna hommikul väljaspool Thamelit nägin. Poeaknal suurt akumulaatorit silmates võib keegi arvata, et tegemist on autokaupade äriga. Ent selgub, et on tavaline rõivapood, aku aitab õhtul veidi aega kaupu valgustada. See, mis Kathmandus energiavallas sünnib, on muidugi ime, kuid väga kahjulik ime. Palju mõttekam, puhtam ja odavam oleks rajada üks suur elektrijaam lisaks, mis ei oleks seotud kohustusega enamust energiat välismaale müüa. Kuid riigil pole selle tarvis raha. Nii peabki hotellipidaja õuenurka väikese elektrijaama rajama, muidu jääb ta ilma klientideta. Keegi ei taha ju suurt osa õhtust ja ööst pimedas hotellitoas istuda. Sama lugu on restoranide ja kohvikutega. Mõned väikesed kohad, nagu mu armas garaaž, ajavad läbi gaasilampidega, kuid üldise praktikana pole see linnas mõeldav. Seepärast müdisebki Kathmandu mõnel õhtul nagu põrgukatel.

Kathmandu, 18. aprill. Tagasivaade eelmisele päevale

18. aprilli varahommik. Magada ei saa, sest peas valitsev mõtete tulv ei võimalda ühtki rahulikumat hetke. Kahju on kõigist kuuesajast pildist, kaamerast muidugi ka. Käisin õhtul veel taksojuhtide ja politseiga rääkimas, aga keegi ei teadnud midagi. Kahjuks ei vaadanud ma ei takso numbrit ega isegi juhi nägu, istusin ju tagaistmel. Ja need Suzuki Marutid on nii tillukesed, et sisenedes ja väljudes pead alati hulga vaeva nägema. Polegi aega midagi tähele panna.

Aitab ahastamisest, ise olin hooletu ja minetasin valvsuse. Käisin täna küll turistide politseis, täitsin avalduse jne, aga usun, et nemad küll ei aita. Pigem suudab midagi Pasangi suur suguvõsa. Täna on mulle paar korda püütud helistada tundmatult nepaali numbrilt. Aga enne, kui olen vastata jõudnud, on toru ära pandud.

Aga nüüd kirjutan eilsest päevast, mis nii suurepäraselt algas ja kestis kuni äkilise kurva lõpuni. Pasang tuli kümneks hotelli, võtsime takso ja sõitsime Bodnathi. Suure stuupa juures oli tohutult rahvast, Pasang ütles, et on tamangide püha. Kiirustasime rahvahulgast läbi, nii et jõudsin vaid ühe pildi teha. Ja edasi mööda stuupa taguse rajooni võrdlemisi puhtaid tänavaid. Tuleb öelda, et Kathmandu tundub üldse puhtam kui neli aastat tagasi. Pasangi tilluke korter oli ühe tüüpilise Kathmandu maja teisel korrusel. All, nagu hiljem selgus, pidas poodi ja tillukest söögikohta ta õde. Korteris, mis koosnes vaid ühest toast ja rõdust, kust võis näha suure stuupa ülemist otsa, oli kööginurk eesriidega eraldatud. Toa keskel suur madal laud, seinte ääres matid. Lisaks kummut ja telerikapp - see oligi kogu mööbel. Pasang ütles, et elab selles toas vaid kolm-neli kuud aastas. Naine on tal muidugi kodumaal, Khumbus, nagu paljudel teistelgi sherpadel. Parajasti oli kodus Pasangi poeg Ringi, umbes viieteistkümnene poiss, kes vaatas telerit. Istusime ja jõime Sprite'i. Natukese aja pärast sisenesid onutütar Phuli ja õetütar Pema. Kõigi perekonnanimeks muidugi Sherpa. Pema läks varsti panka tööle, aga Phuli asus eesriide varjus süüa tegema. See võttis omajagu aega, mille me sisustasime tongbaa joomisega. See on sherpade nõrgalt alkoholne jook, mis valmistatakse fermentiseeritud hirsile kuuma vee pealevalamisega. Juuakse väikestest plastpangedest metallist torukesega, üpris sarnaselt matega. Ainult et anum on suurem ja toru ka jämedam. Enne sööki ja pärastki jõudsime ära juua kaks pangetäit seda mõnusa maitsega hapukat jooki. Muidugi tegin ka sellest pilti, nagu ka söömisest. Toiduks oli kanakarri riisi ja terava lisandiga ning porgandi-sibula-tomatisalat, mis tähendas mainitud köögiviljade rattaid ilma mingi lisandita. Poekesest tuli üles ka Kima, Pasangi õde, temast palju vanem. Pasang on pere seitsmest lapsest eelviimane. Söögi juurde rääkis Pasang, et läheb paari nädala pärast saksa grupiga Ülem-Dolpasse. Ta on selles piirkonnas käinud 14 korda. Pasang mainis ka, et pole oma bossidega eriti rahul ja tahab oma firmat teha. Ta nimetas ka, kui palju minu jaoks oli raha ette nähtud, aga sellest ma eriti aru ei saanud. Kõlasid kaks summad - 700 ja 1000 ruupiat päevas. Kui olime juba piisavalt kaua istunud ja kell oli kaks läbi, asutasime minekule. Enne tuli muidugi käia Kima poekeses. Kima kinkis mulle nepaali kalendri ja pani kaela khatagi. Ta ei osanud üldse inglise keelt. Olin päris liigutatud, tegime koos pilti ja siis hakkasime minema. Phuli ja Ringi tulid ka ühes. Mõte oli käia Shecheni kloostris, mis on Bodnathi piirkonna uhkeim. Seal õpib ka teine Pasangi poeg.

Kloostri väravas pidas Pasang oma kümme minutit läbirääkimisi, sest kedagi sisse ei lastud. Väravavaht ütles, et suurlaama on koostris ja et käivad pidustused. Viimaks saime siiski kolmekesi sisse, Ringi jäi kähku sulgunud värava taha. See, mida nägin, oli üsna üllatav. Tähtsamad laamad istusid varjus ja jälgisid, kuidas mungad ja noored võistlesid. Esimesena nägin munkade võidujooksu jahuga kaetud liudadeni ning nägupidi jahus tuhnimist. Selle võistluse mõte jäi arusaamatuks, arvan, et nad pidid jahu seest midagi suuga püüdma. Muidugi toimus kogu asi valju naeru, ergutuste ja hõigete saatel. Järgnesid eri vanusegruppides poiste võistlused mungarüü selgapanemisel. See käis nii, et kõigepealt rõivastusid poisid lahti, viisid oma rüüd väljaku teises servas laamade ees olevatele toolidele, siis alustasid märguande peale võidujooksu toolideni, rõivastusid ja jooksid tagasi. Esimesed kolm said suurlaamalt auhinnaks päris uhkeid mänguautosid. Ka see võistlus käis valju kisa ja naeru saatel. Paisis, et mungad oskavad lõbutseda. Edasi tuli jälle munkade võistlus - kinnisilmi pidi bambuskepiga tabama savianumat. Proovijaid oli palju, lusti-lärmi samuti. Aga ülesanne polnud kergete killast. Muidugi valmistas kõigile tohutut rõõmu, kui pimesikk teelt kõrvale kaldus ja rahvast materdada ähvardas. Lüüa tohtis kõigest kolm korda ning üsna rangelt jälgiti, et löögid oleksid reeglipärased, ülevalt alla, mitte luuaga pühkimise moodi. Vahepeal pandi savinõusse raha, aga seegi ei aidanud ülesande lahendamisele kaasa. Siis korraldati uus võistlus - bambusridva külge riputati nööri abil õunad, ja seljataha seotud kätega mungad pidid püüdma neid haugata. Jälle palju nalja ja kaasaelamist. Muidugi olid suuga õunu püüdvad mungad üksjagu koomilised ka. Tegin hulga pilte (sic!) ja õnneks kasutasin ka videokaamerat. Nii et midagi sellest lustist on mul jäädvustusena alles. Need munkade mängud on huvitavad selles mõttes, et panevad naerma argimaailma tühiste püüdluste üle. Vahetasime veel mõne sõna Phuli mungast venna ja Pasangi tuttava üsna tähtsa laamaga, kes kutsus homseks tagasi. Munkadele pakuti süüa-juua, meie tegime minekut. Aga sellega asi ei lõppenud, teele jäi veel ühe Pasangi sugulase söögituba. Seal võtsime juba rummi ning tuli proovida ka momosid. Toimus üleüldine vennastumine.










Ja siis, kui juba hakkas hämarduma, peatas Pasang mulle takso ja kauples hinna. Autos oli mõnus, sõit võttis aega. Ja sinna mu valvsus kadus. Fotokaamerat ma kotti panna ei saanud, seal oli ees Kima kingitud kalender ja mitu khatagi. Ja nii see taksoistmele vedelema jäigi ja minu suur rõõm muutus hetkega suureks ahastuseks.

Juba mitmendat korda helistab tundmatu nepaali number (mitte Pasang ja mitte reisibüroo), aga enne, kui jõuan vastata, lõppeb kõne. Kui ise helistan, teatab masinlik naishääl midagi arusaamatus keeles. Õhtust sõin taas kord Krua Thais, seekord punast karrit juurviljadega. Maitses hästi. Imeväärne on Kathmandu elektrivarustus. Möödunud korral polnud elektrikatkestuste ajal internetti ega saanud automaatidest raha, kuid nüüd ei pane sageli tähelegi, et tsentraalset elektrivarustust pole, kõik töötab endiselt. Ainult generaatorid mürisevad ja saastavad õhku. Enne õhtusööki sain viimaks oma töise meilikasti ka lahti. Selle veebipõhine lahendus avab ennast küll õige pikalt, aga kui lahti on, siis toimib. Kustutasin tohutul hulgal rämpsposti. Imelik on see, et nagu välismaale lähed, hakkab kohe ropult spämmi tulema. Peaks vist hakkama fiktiivseid meiliaadresse ankeetidele kirjutama. Siin pole ma küll oma folklore aadressi levitanud, ainult korra vist kirjutasin selle viisaankeedile. Kas tõesti müüb Nepaali immigratsiooniamet sel teel laekunud meiliaadressid rämpspostitajatele maha? Igatahes hakkasin juba 7. aprillist saama sadade kaupa peenisepikenduste ja saleduskuuride reklaame.

Pasang on kadunud kui vits vette. Ilmselt tunneb juhtunu pärast väikest kaasvastutust. Poleks olnud vaja rummiga peale käia. Võõras linnas, eriti Kathmandu suguses, võib ka täiesti kaine peaga igasuguseid asju juhtuda. Täna näiteks, kui ma turistide politseis ankeeti täitsin, tuli sinna mees, kes kurtis, et kaotas eelmisel õhtul rahakoti päris suure summaga. Õnneks oli tal pass alles jäänud ning selle abil jõudis temagi ankeedi täitmiseni. Aga ilma passita pole sa keegi. Pelgalt vaim, ilma kodumaa ja kodakondsuseta.

Kathmandu, 17. aprill

17. aprill. Isegi Kathmandus sajab. Täna varahommikul tuli üks sahmakas. Olen nüüd harjunud pööraselt vara, umbes kella viie paiku, ärkama. Praergu on kuus ja kodus alles sügav öö. Hommikusöögiks leidsin kena koha üsna siinsamas nurga peal Gaia-nimelises restoranis, kus saab täitsa head kohvi. Oli ka värskelt pressitud mahla, väga mõnusat röstleiba ja muudki. Poolteise tunni pärast tuleb Pasang. Siis läheme Bodnathisse ja Pasangi poole koju. Matkaplaani järgi oleksin pidanud täna Gosainkundast üle Laurebina La kuru minema.

Öösel vähkred voodis
teadvus imbub
tasapisi pähe
tuleb meelde
mis linn
lööb nurru
akna taga

jah see kõik
on päriselt
juba koidab
juba hüüavad
üksikud autod
varsti lükkavad
kaupmehed kolinal
metallist katted
äride eest
rätsepad istuvad
õmblustöö taha
kokkad seisavad
pliitide äärde
ettekandjad
kannavad ette
flöödimüüjad
hakkavad jälle
tänavail tuiama

aga praegu
on elu veel rahulik
praegu ärkab
see kummaline
tuhandehäälne
tuhandepealine olend
jumalad teavad
mis unest
ärkab selleks
et õhtul
uuesti tantsida
meie mõtetel
tunnetel ihadel
kuni püsivad
ilmatalad

Hilisõhtu. Pärast imetoredat päeva jätsin fotokaamera taksosse. Lisaks ebaõnnestunud matkale olen nüüd ka kõigist piltidest ilma. Pole sõnu kommentaari jaoks.

Eluratas

Sellise thanka tõin seekord Nepaalist kaasa. Eluratas ehk bhavachakra. Bhaktapuri kunstniku Madhu Krishna Chitrakari töö. Leidsin selle ta ateljeest suure paki valmis piltide hulgast. Seal oli mitmeid elurattaid, aga see meeldis mulle kõige rohkem. Nagu ikka on keskel kolm looma - siga (teadmatus), lind (tuvi - kiindumus), madu (vihkamine). Need on kolm peamist meelemürki. Selle ümber ringis ühel pool heledal taustal positiivsed teod, mis viivad taassünnile kõrgemates sfäärides, tumedal taustal allapoole viivad negatiivsed toimingud. Selle ümber suures ringis kuus olemise sfääri. Ülal keskel jumalate maailm. Jumalad on enese elu ja olemisega nii rahul, et ei viitsi ennast täiustada ega Dharmat praktiseerida. Sellest ilmast viib taassünd ainult madalamale. Jumalate ilmast paremal on pooljumalad, kes kadestavad jumalate head elu ja sõdivad nendega. Ka sellest ilmast viib tee ainult alla. Edasi tulevad juba alumised ilmad, kõigepealt näljaste vaimude (preetade) ilm. Need on õnnetud olendid, kes kannatavad hirmsa nälja ja janu käes, aga kuna nei pole keha, ei saa nad süüa ega juua. Ja loomulikult pole neil võimalik Dharmat praktiseerida. Päris all on mitmesugused põrgud, kaasa arvatud kuum põrgu, kus viibijad kannatavad suuri piinu. Ka neil pole aega ega võimalust ennast täiustada. Edasi kellaosuti liikumise suunas tuleb loomade sfäär. Loomad võivad küll mõnikord üsna hästi elada (lemmikloomad näiteks), kuid nad on rumalad ega suuda Õpetust vastu võtta. Metsloomade elu on pidev võitlus ellujäämise nimel. Söö ise või lase ennast süüa. Ja edasi tuleb inimeste ilm. Inimesed on kõigist teistest paremas seisus, kuna nad on õppimisvõimelised, suudavad ennast täiustada, saavad Dharmat praktiseerida ja selle kaudu samsarast väljuda.





Välimises ringis kujutavad sümbolid kahteteist elusolendeid samsaras hoidvat põhjuslikku lüli. Kellaosuti suunas liikudes on need järgmised. 1) Teadmatus (teadvus, mis kujutleb, et eksistents on püsiv). Seda sümboliseerib pime, kes ei näe, kuhu ta läheb. 2) Mitmesugused tegevused ehk karma. Teadmatus sünnitab mitmesuguseid tegevusi. Seda sümboliseerib savipotte vorpiv mees. 3) Teadvus. Mitmesugused tegevused sünnitavad teadvuse. Seda kujutatakse puuvilja käes hoidva ahvi abil. 4) Nimi ja vorm. Mentaalsed ja füüsilised osised. Teadvus sünnitab nime ja vormi. Seda sümboliseerib mees sõudepaadis. Paat on vorm, mees selles aga tunded, vahetegemisvõime, liigitamist võimaldavad faktorid ja teadvus. Madhu Krishna thankal on paadis kujutatud kahte inimest, ilmselt meest ja naist. 5) Kuus meeltesfääri. Nimi ja vorm genereerivad kuus meeltesfääri. Seda kujutatakse tühja maja abil. 6) Kuus meeltesfääri põhjustavad kontakti. Seda kujutatakse vahekorras oleva mehe ja naisena. 7) Tunded. Vahekord sünnitab tunded. Seda sümboliseerib mees noolega silmas. Ta kannatab mingi objektiga vahekorras olemise pärast. Madhu Krishna pildil kujutatakse selle asemel lihtsalt jõe ääres kurvalt istuvat inimest. 8) Iha. Tunded sünnitavad iha. Seda näitab veini rüüpav mees. 9) Ahnus (ahmimine, haaramine). Iha tekitab ahnuse. Seda sümboliseerib puu otsast vilja võttev ahv. Kui ta on üht vilja proovinud, tahab ta veel ja veel. Ka siin on Madhu Krishnal erinevus - ahvi asemel on ülik. 10) Eksistents. Keha järele haaramine sünnitab eksistentsi. Seda kujutab rase naine. Eksistents on täielikult realiseerunud karma. 11) Sünd. Eksistents põhjustab sünni. Seda sümboliseerib sünnitaja. 12) Vananemine ja surm. Sünd toob kaasa vananemise ja surma. Seda kujutab kepi najal kõndiv ja laipa kandev vana mees. Surm lõpetab elu ja ring algab uuesti. Kogu eluratas om surnute jumala Yama kihvade ja küüniste vahel, mis sümboliseerib surma ja kannatamise võimu samsara üle.

Sing Gompa - Dunche - Kathmandu

15. aprill, Sing Gompa. Ilus vaikne hommik. Võtsin mõned kaadrid. Kuidagi ei suuda harjuda sellega, et õhtu ja hommik on siin nii erinevad. Päev on nagu kahenäoline Janus, üks pale on naerunäoline ja soe, teine tusaselt tuuline ja külm.




Dunche (1960 m). Hommikul tõusime veel Sing Gompast Chyolangpatisse (3654 m) lootuses kuulda häid uudiseid. Ent rada Laurebinast edasi oli endiselt kinni. Belglased otsustasid juba hommikul, et laskuvad Dunchesse, nad jätsid suured pakid Sing Gompas hotelli ja jalutasid niisama Chyolangpatisse. Meie ikka mõtlesime, et ehk pääseb edasi, sellepärast kandis Pasang mu suure koti üsna mõttetult üles ja pärast alla tagasi. Ise naeris sealjuures ja ütles, et teeb trenni. Chyolangpati kahe väikese teemaja juures oli päris palju rahvast. Filmisin lumiseid mägesid ja otsustasin, et pole mõtet Laurebinasse külmetama ronida, kui edasi nagunii ei pääse. Pasang, tõsi küll, oli valmis minema.






Jalutasime Sing Gompasse tagasi, sealt aga algas üsna järsk ja kaua kestev allamäge minek, mis mu vaesed jalad tõsiselt proovile pani. Isegi kaardil on selles kohas märkus „järsk rada”. Ja seda see tõesti oli. Kodus ei julgeks sellist mööda vist üldse käia, aga siin harjud ära. Õnneks laskusin saabastega, jalgadel oli ikka veidi kindlam tunne. Pärast üsna lõputuna tundunud laskumist tegime lõunapeatuse järjekordses Deurali-nimelises paigas. Võtsin kerge tomatisupi munaga. Selle, nagu ka belglaste nuudlisupi tegemine, võttis aega tubli tunni. Aga see mind ei kurvastanud, sest istuda oli mõnus. Aga iga hea asi saab kord otsa, ja viimaks tuli meilgi edasi minna. Ikka alla, ikka alla. Ma ei suutnud viimaks enam üldse ilusat metsa nautida. Jalad ei tahtnud viimaks enam sõna kuulata, kuid õnneks jõudsime lõpuks Trisuli jõeni. Veel üks ronimine üle järsu kaljunuki, seejärel algas üsna tasane rada. Vahetasin saapad tossude vastu, sest siin oli juba üsna palav. Enne Dunchet tuli veel väike ronimine, aga siis juba paistsid Himalaya Spring Water’i suured tootmishooned, mille ees lehvisid Lõuna-Korea lipud. Ja siis tuli asula ise. Hotelliks valisid belglased Tibeti, minu tuba sattus kõige kõrgemale korrusele, omamoodi penthouse’i, kuhu tuli ronida rauast keerdtreppi mööda. Aga dušš oli samas, WC samuti, kontaktist sai voolu ja mobiililevi oli olemas. Helistasin üle pika aja jälle koju ning kuulsin kõige tähtsamat uudist – eelmisel päeval oli sündinud uus ilmakodanik, kes sai nimeks Eike. Õhtul tähistasime minu neljandat korda vanaisaks saamist koos Pasangi ja belglaste giidi Narayaniga. Algul džinn Sprite’iga (sest toonikut polnud), seejärel Khukri rumm kokaga. Hammas püsis vagusi.

16. aprill, Kathmandu. Hommikul pool seitse hakkasime Dunchest Land Cruiseriga sõitma, belglased, nende giid ja kandja ning mina koos Pasangiga. Varase aja tõttu oli tee mõnusalt tühi. Dunche lähedal tuli vastu suuri puuseljatäisi kandvaid naisi ja lapsi. Paaris kohas oli uusi kive teele varisenud, ehitus ja remont käisid täie hooga. Palju oli näha pulstis peaga lapsi, tõelisi Nukitsamehi. Välgatus – teed mööda astub tüdrukutirts, suur kirju kana süles. Tüdruk läheb ja muudkui silitab lindu. Trisulis oli korralik ummik, mille lahtiharutamise ajal jõudsime nuudlisuppi süüa. Pealinna sõitsime seekord mitte Pokhara maanteed mööda, vaid väiksemat ja käänulisemat otseteed pidi. Vastu tuli palju busse ja veel rohkem mootorrattaid. Linnarahvas veeres puhkepäeval loodusesse. Mõned seltskonnad pidasid piknikut otse tee kõrval mäeveerel. Kahjuks jätsid nad lahkudes kogu sodi sinna vedelema, seetõttu olid mõned kaunimate vaadetega paigad üsna reostatud. Külade lähedal laotati autoteele riisivihke, tee veeres oli mitu väikeste betoonist basseinidega vikerforelli kasvatust, suured sildid kalapüüki reklaamimas. Kathmandu oli laupäevaselt vaikne, tänavad üsna puhtad, mõned isegi kastetud. Ja siis Thamel. Tulin koos belglastega, kuid nende poolt valitud hotellis Sacred Valley Inn polnud vabu tube. Õnneks oli otse üle tänava Fuji nime kandev hotell, kus sain toa 24.85 dollari eest päevas. Käisin Pasangiga büroos, sain kätte oma linna jäetud asjad ja saavutasin seda, et firma maksis kinni meie tagasisõidu kulud. Tegelikult oli autojuhile maksnud Pasang, ütlesin Thakurile, et nad võlgnevad talle 4000 Rs. Veidi hapu näoga käskis Thakur vastava summa mulle anda, mina omakorda andisn selle Pasangile.

Käisin internetipunktis, võtsin ATM-ist kümme tuhat ruupiat, ostsin 0,7-se Khukri rummi ja kokakoola ning kaks pudelit vett. Võib juba elada. Hotellituba on puhas ja avar, kõik juurdekuuluv korralik. Nüüd tuleb nuputada, kus õhtust süüa. Ehk leian ka selle koha, Kathmandu on ju gurmaanide paradiis, muidugi sel juhul, kui meeldib aasiapärane köök. Ent Thamelis leidub ka euroopalike pagari- ja kohvipoode. On isegi iiri pubisid. Juutidele nagunii ka košer-restoran. Muuseas – Sing Gompa teine teemaja tervitas saabujaid suure heebreakeelse plakatiga. Strideri sõbra Bishnu hotellist Kathmandu View peaks ka kunagi läbi astuma. Jõuab.

Õhtust sõin Yin-Yangis, valisin tai magushapu kana riisiga ja kõrvale firma kokteili (875 Rs). Tegelikult küsisin Marpha õunabrändit, kuid seda neil parajasti polnud. Kõrvallauas istus blond naine, kes kogu aeg muudkui kirjutas. Umbes minu moodi tiheda kirjaga kaustik oli ees, aga luuletusi ei paistnud olevat. Enne sööki tegin väikese tiiru Thamelis. Kui manada ette õige nägu, siis kaubitsejad palju ei tülita. Tunnise jalutuskäigu kohta üritati mulle vaid kümnel korral midagi müüa. Seda pole ju palju. Kathmandu on omamoodi võluv linn, saastast ja hullust liiklusest hoolimata. Kui mitte lasta ennast häirida tsiklitest ja autodest, kaupmeestest, takso- ja rikšajuhtidest, siis võib siin õndsalt ringi latsuda. Kui tead, kuhu tahad minna ja kuidas minna. Sest tänavasilte pole. Aga kui ei tea, võid lasta ennast jalgadel lihtsalt kuhugi kanda. Ära nagunii ei eksi, äärmisel juhul saab alati sõiduvahendi võtta.

Thulo Syabru - Sing Gompa

14. aprill. Hommik Thulo Syabrus. Kõrvalmajas kõmiseb trumm. käib puudža. Uue aasta saabumise puhul näitab ilm jälle sõbralikku nägu, taevas on pilvitu. Tegin kaameraga väikese tiiru, filmisin kaugemaid mägesid ja kitsal mäeharjal paiknevat küla. Ühel pool maja laskuvad terasspõllud kaugel voolava jõekese suunas, teisel pool on järsk metsane nõlv, selle taga veel üks metsane ahelik, üle mille paistavad kaugemad Ganesh Himali lumised tipud. Thulo Syabru on tõesti vahva, nagu lohe sakiline selg, mis parajasti aurab. Külas on 70 üksteisest järjest kõrgemal asuvat maja, millest 19 on hotellid. Aasta alguse puhuks on tänavale mitmes kohas kuhjatud tsuuga-, kadaka ja männioksi, mille aromaatne suits peaks kõiki meid puhastama. Veel mõnikümmend minutit ning asume teele. Tada-tam, tada-tam, tada-tam, ütleb trumm.







Pool kolm, Sing Gompa (3330 m). Thulo Syabrust lahkusime helges meeleolus, trummide kõmina saatel astusime läbi suitsupilvede ja tõusime pikkamööda küla kõrgemas otsas asuva stuupani. Siis algas tõeline ronimine – neli tundi aina ülesmäge ilma ühegi horisontaalse rajalõiguta. Umbes tunni pärast jõudsime mäenulik paikneva stuupa juurde. Jäi mulje, et nüüd on hullem tõus seljataga. Ent tühjagi, pärast väikest puhkepausi jätkasime kohati järsematki tõusu. Jõudsime paari teemajani. Äkki hakkas mul nina verd jooksma. Polnud midagi teha, paberinutsak ninna ja edasi. Ronisime ja ronisime. Vahepeal sai istutud ja hinge tõmmatud, aeg-ajalt tegin mõne pildi huvitavast puust või avanenud vaatest. Ilm oli mõnus, mets lõhnas uimastavalt, linnud laulsid. Ole ainult mees ja pane seda kõike tähele oma raske hingamise kõrvalt. Tsuugad, männid ja õitsevad rododendronid. Palju rohelist pehmet sammalt. Vana stuupa ja värsked palvelipud väikesel lagendikul uhkes tsuugametsas. Vaevumärgatavate kirjadega kivid. Selleks ajaks oli päike pilve taha kadunud, aga tuult polnud metsas tunda. Kanadalane jõudis järele ja läks mööda. Ja siis ma kuulsin, kuidas ta vestles vastu tulnud noore naisega. See jutt ei meeldinud mulle sugugi. Sest naine, rääkis, et oli tulnud Helambust üle Laurebina La kuru, Gosainkunda järvede juurest läbi. Ia lund oli olnud palju, ilm väga halb, tugev tuul ja lumesadu. Järvede ääres oli mitu suurt gruppi toppamas, sest giidid ei julgenud edasi minna. Kitsas ja ohtlik rada Gosainkundast siiapoole oli sügavas lumes. Lohutasin ennast seda kuuldes mõttega, et see kõik oli eile-üleiele, homme ja ülehomme võib olla hoopis parem ilm. Rada jõudis välja suuremale lagendikule, kus jahe tuul hakkas liiga tegema. Panin jaki selga, istusime, sõime veidi küpsiseid, mida Pasang oli ettenägelikult varunud. Mul oli veel jakijuustu. Söök andis jõudu edasi ronida. Natukese aja pärast jõudsime mäeharjale, kus teineteise läheduses seisid kaks teemaja. Ühe söögitoas istusid juba tuttavad belgia paar ning kanadalane, lisaks neile veel prantsuskeelne naisteseltskond. Võtsin ühe munaga tomatisupi ja jälle edasi. Juba tibutas vihma. Järgnev oli mõnus jalutuskäik imelises metsas. Pildistasin päris palju neid vahvaid samblamütsakatega kaetud tüvesid. Ja siis, rohkem ronimata, olimegi kohal. Hotelliks Red Panda.





Kätte on jõudnud päeva kõige igavam aeg. Aeg pärast seda, kui oled suurest väsimusest üle saanud, aga õhtusöök on veel kaugel, unest rääkimata. On üsna pilvine ja jahe, tukk tuleb peale. Giidide konsiilium arutas mägesid vaadates, et lumepiir on väga madalal. Belglaste juht Narayan näitas mulle teisel pool orgu kõrguvaid mägesid ja ütles, et harilikult on need pruunid või rohekaspruunid. Nüüd aga olid valged. See tähendab, et lund on palju. Pole ka ime, kui iga päev sajab. Belglased, kes olid siin samal ajal 20 aastat tagasi, ütlesid, et tookord ei saanud nad terve matka ajal tilkagi vihma. Praegu kõmiseb jälle kusagil kõu, esialgu vist kusagil allpool. Aga pilved pressivad mööda mäekülge üles. Eilne raksijoomine pani mu hambaatüüka valutama, võtsin rohtu, kuid kuum tee äratas valu uuesti üles. Praegune perspektiiv pole erite hea – endal pole kõige parem olla ning mäed hakkavad ka iseloomu näitama.




Üks suurem grupp on löönud telklaagri üles hotelli lähedale terrassile. Uudised kõlavad järjest halvemini. Eile ja täna pole keegi Gosainkunda poole läbi pääsenud, üks seltskond, kes tõusis kuni Laurebinani (3910), tuli just tagasi. Rääkisid, et sealt edasi on paks lumi, kitsas rada pole läbitav, Laurebina kahes teemajas ootab hulk rahvast ilma paranemist. Enne Gosainkundat olevat lume sügavus kuni meeter, teati öelda. Paistab, et pühad järved jäävad seekord nägemata. Kurb küll. Pealegi tähendab see lisakulutusi – tagasisõit Kathmandusse, hotell linnas, söögid jne. Matkal oleks kõik hinna sees olnud. Mingi raha saab ehk firmalt tagasi, aga ikkagi ebameeldiv. Kuid looduse vastu ei saa, vähemalt siin mägedes mitte. Samas pole mõtet liiga palju ette muretseda.

Pilvi ajab
muudkui üles
mööda orgu
mägede ilm
näitab karmi palet
räägitakse –
kahe tunni
käimise järel
raja uputab lumi
kitsas karniis
järsaku kohal
läbitav pole
veel mitmeid päevi

mida siis teha
looduse vastu
meie ei saa
võime vaadata
lumiseid tippe
kunagi nendeni
jõudmata
võime mõelda
sügavsinistest järvedest
kunagi kastmata käsi
nende jääkülma vette
saatus on imelik
kahe teraga relv
püüan osa ta lööke
juhtida enesest eemale
homme vast teeme
paremaid plaane
täna oleme lihtsalt
muretsemata
ja rõõmsad

Aga siin tehakse juba praegu igasuguseid plaane. Et minna alla Dunchesse ja sealt edasi tamangi matkarajale jne. Mina endale selliseid ettevõtmisi lubada ei saa. Klooster ootab. Suuri plaane pole praegu ka mõtet teha, sest hommik on õhtust targem.

Kell on veerand seitse. Jälle pöörab sajule. See tähendab, et üleval tuleb lund juurde. Raudahi on nüüd päris soe, mingi seltskond taob kaarte, giidid söövad.

Lama Hotel - Thulo Syabru

13. aprill, kell kaks. Thulo Syabru (2250 m), hotell Namaste. Päev on olnud numbri vääriline. Hommikust peale on sadanud, vahepeal üsnagi tihedat vihma. Rada läks muidugi poriseks ja libedaks. Algul polnud viga, aga enne Bamboo Lodge’i ladistas juba korralikult, tuli hoolega jalgade ette vaadata, et mitte libiseda ja kukkuda. Üsna järsud ja nüüd ka libedad laskumised võtsid jalad pehmeks. Aga siis tuli ju umbes 1500 meetri pealt hakata jälle üles ronima. Sadas endiselt. Ent täna oli päev, kui ülesmäge minna oli mõnusam. Pärast lõpmatuna tundunud ronimist jõudsime tillukese teepoe juurde, kus kosutasime ennast sidruniteega. Külamees, kes meist veidi enne näuguva seljakotiga mööda oli kõndinud, istus samuti soojas köögis ja rüüpas teed. Kott häälitses tasakesi ukse kõrval pingil. Ruum oli hämar ja madal, päris suure osa sellest võttis enda alla savist ahi või pliit, mille all põles mõnus tuli. Peremees oli umbes kolmekümnendates aastates, ta naine väikese sülelapsega istus ahju lähedal, umbes neljane poiss aga askeldas rõõmsalt ringi ja tegi nägusid. Ta ei püsinud hetkegi paigal, nii et pildile jäid ahju ääres istuvad inimesed, keset tuba aga hõljus pruunikas udukogu. Kanadalane, see elektrijaamade spetsialist, jõudis ka üles ja tellis kohvi. Meie kõndisime edasi. Pärast järjekordset käänakut hakkas mäeharjal paiknev Thulo Syabru paistma, aga külla jõudmiseks tuli teha suur ring ümber oru, laskuda rippsillani, ületada jõgi, seejärel aga ronida ja ronida, kusjuures viimane osa teest kulges juba küla põldude vahel. Aga see viimane lõik tundus ebaõiglaselt raske.

Vihmaga on metsas hoopis teistmoodi lõhnad. Lehtede ja sambla ja niiske maapinna hõnguga segunesid intensiivselt muulasõnniku lõhn ja veel mingid imelikud haisud. Oli tunne, et kandjate higihais püsib mõnel rajakäänakul veel kaua pärast inimeste lahkumist. Ja kandja seljas olnud anumast maha loksunud või lekkinud petrooleumi lõhn. Kõike seda võiks nautida, kui poleks pidevalt vaja keskendada tähelepanu sellele, et mitte libiseda. Nalja pole. Bamboo Lodge’i lähedal oli kellegi koormajakk rajalt alla kukkunud, nõlval vedelesid kandekorv, seljakotid ja veel mingit kraami. Meid paluti appi jakki teele tagasi upitama. Arvasin, et minust pole sellises olukorras suurt tolku, aga Pasang läks. Ja nad saidki jakile jalad alla ja talutasid ta mitme oheliku otsas üles tagasi. Kui vaatasin seda kohta, kuhu ta oli kukkunud, tundus üldse ime, et loom veel elas ja omal jalal kõndida suutis. Jakid on tegelikult väga head ronijad. Ilmselt oli rada tõepoolest väga libe.

Pool matkast sai tänasega läbi. Kägu kukub ja tuletab meelde ühelt poolt kodu, teiselt aga Marphat, kus kägu mu akna taga õunapuuaias samuti kaua kukkus. Ilm kõigub ikka veel kahevahel. Korra paistis päike, siis sadas, seejärel müristas. Jõime Pasangiga raksit. Täna on ju nepaali aasta viimane päev. Raksi oli menüüs täitsa olemas, kruusitäis maksis ainult 60 raha. Tee hinnaga sai kohalikku lahjavõitu puskarit, mida serveeriti soojalt, nagu mõnikord Udmurdimaalgi. Puskari nimetused on ka üle ilma sarnased – raki, raksi, araki, rakia. Rääkisime Dolpast. Pasang on seal oma neliteist korda käinud, mul aga suur unistus kunagi minna. Häda on selles, et Dolpa piirkonna külastamise eest tuleb maksta eritasu, lisaks teevad ettevõtmise kalliks kohalikud lennud ja telkide ning köögikraami kaasavõtmine. Aga Dolpas on seni tegutsevad böni kloostrid, imekaunis loodus ja suurtest matkajate hordidest puutumata külad. Õhtusöögiks tellisin kõrvitsasuppi ja kevadrulle seentega. Annapurna matka ajal sain vaid korra kõrvitsasuppi, mis maitses imehea. Mujal, kus see menüüs seisis, öeldi, et kahjuks praegu kõrvitsat pole. Aga siin on.

Vihmane päev
venib pilvedega
üle mägede
mille jalameil
üürgavad lõhnu
samblased metsad
rajad on libedad
isegi jakkidel käia
aga pärale jõudes
ununeb sadu
istud šerpaga
raudahju juures
raksit juues
ja juttu puhudes
akende taga
hallikad pilvekäsnad
orunõlva on pesemas
lindude vidin kõlab
mitmes tundmatus keeles
vihmaga räägivad rohkem
kuked jakid ja lehmad
aga kõikidest üle
kukub üks pöörane kägu
paljusid aastaid

Kell on viis, ikka ladistab sadada. Suure koti sisu oli veidi niiske, magamiskott ja lina ja kõik need asjad, mis polnud eraldi kilekottidesse pakitud. Fotokott on ka üsna märg, aga selle sisu pole õnneks kannatanud. Ma ei kujutanud ette, et praegusel aastaajal võib siin nii pikalt ja põhjalikult sadada. Hull lugu, kui homme ka sajab. Kõrgemal on ju jahedam ja järgmine peatuspaik Sing Gompa (või Chandan Bari) on juba 3330 meetri kõrgusel. Ent samamoodi kui mõõgaarmid kaunistavad burši nägu, on ka halb ilm pigem matka elustav ja vahelduvamaks muutev. Muidugi mõistlikkuse piires halb ilm. Tuleb meelde Kunašir ja nädala jagu väldanud vihm. Seda tundus küll liiga palju olevat, pealegi sai siis telgis elatud. Samas oli kambaga lõbusam ja soojem. Tervitused teile Leida, Pille, Valdo, Jüri, Kalmer, Kalle, Ülari ja Aaro! Oli tore reis, selliseid tänapäeval enam teha ei saa.




Oleme selles teemajas ainsad külalised. Vaikne mõnus olemine. Pasangiga saab pealegi üsna normaalsel viisil suhelda. Nüüd rääkis ta, et teeb sel kevadel veel ühe matka, suveks aga läheb Kathmandust ära koju Khumbusse, sest linnas on vihmaperioodil liiga palav, vesi aga muutub halvaks. Tema kodukülas on 22 maja. Sügisel kavatseb ta Šveitsi sõita, sõbrale külla. Seepärast uuris Pasang hoolega mägisuusatamise kohta ja oli pettunud, kui ütlesin, et mina seda sporti ei harrasta. Aga seda oskasin talle ikka öelda, et suuskadel pole pidureid, hoogu saab vähendada vaid keha valitsedes ja vastavaaid tehnikaid kasutades. Eesti kohta päris ta ka päris palju, näiteks millised on meie tähtsamad pühad, mida ma vabal ajal teen jne. Šerpade olulisim püha on muidugi losar – tiibeti uusaasta, mida tähistatakse 15 päeva vältel.

Selles teemajas on päris korralik elektrivool, toas isegi suur päevavalguslamp. Huvitaval kombel ei tunta Nepaalis voolumõõtjaid, keegi asjapulk lihtsalt tuleb ja loeb üle kõik toas olevad valgustid ja muud elektrit tarbivad riistad ning ütleb, et selle toa pealt tuleb kuus maksta mingi kindel summa. Kella baromeeter näitab, et õhurõhk ei kipu tõusma. Väljas on pime, kuid tundub jälle sadavat. Ma ei saa aru, mis pagana vihmaperiood see praegu on. Nii võib karta, et kõrgemais paigus on kõikjal paks lumi maas. Ja see ei meeldi mulle põrmugi.

Gyanjin Gompa - Lama Hotel

12. aprill. Taas Laama Hotel ja Jungle View Guesthouse. Öösel ei tulnudki lund, hommik oli kaunis ja tuuletu. Toas oli isegi kuus kraadi sooja ja väljas sai päris õhukese rõivaga käia. Vesi oli siiski külmunud. Sõin oma šerpasupi ära ja veidi pärast seitset asusime teele. Siit-sealt kostis lõokese ja metsvindi laulu meenutavaid lindude hääli. Tuvid lendasid suures parves ja kotkas tiirles oru kohal. Kell kaks olime juba tänase päevatee lõpetanud. Allamäge kõndimine läks nagu lepase reega, astuseime heas tempos. Langtangi külas tegime peatuse, istusime veidi Tiibeti hotelli ees pingil päikese käes. Nooruke perenaine püüdis mind igati oma tillukesse poodi meelitada. Viimaks ütlesin, et kui ta lubab ennast pildistada, siis olen nõus ta kaupa vaatama. Ta istus parajasti lävepakul ja nägi nii hea välja oma uhkete kõrvarõngastega, et patt oleks olnud pildid tegemata jätta. Ja siis ma pildistasingi, kuidas ta seal istus ja pärast veel kõrvarõngaid suurelt. Naine läks päris hoogu, poseeris mulle ka seistes, et saaksin uhke tagapõlle samuti pildi peale. Siis läksingi poekesse ja ostsin tema rõõmuks ühe väikese ripatsi. Langtangi külast edasi laskus rada mõnikord nii järsult, et imestasin, kuidas mõne päeva eest sealt üles jaksasin ronida.

Enne Ghore Thabelat piserdas veidi vihma. Sain just kaamera kotti pandud, kui sadu lõppes. Kõndisin taas muinasjutumetsas. Sammaldunud puutüved ja kivirahnud, jõe kohin, ojade vulin, puulehtede ja kõdu lõhn. Nii mõnus. Taas tuli meelde vaene Aubrey, kes just selles ilusas metsas kadus. Siin pole ühtki ohtlikku kohta. Isegi siis, kui libised järsemal tõusul, lõppeb see halvemal juhul jala väljaväänamisega. Kaduma pole kuhugi minna. Tõsi, mõne päeva eest siit ülespoole matkates märkasin üht rada keeramas vasakule, nõlva mööda ülespoole. Ja seal seisis üks paar, omal käel matkajad, ning ei teadnud, kumba teed minna. Ise oleksin valinud mäkke mineva tee, kuid Pasang viipas käega alla, paremale.

Täna on siin tõeline rahvaste kogunemine. meie öömaja on servast servani täis, belglased pidid minema mujalt tuba otsima. Joon oma esimest õlut sellel matkal. Kõndides oli hirmus õlleisu, aga kui selle kätte sain, siis mõistsin, et kujutlesin õlut ette palju paremana, kui see tegelikult maitseb. Näiline on kõik, mida ette kujutame. Ometi võrdleme selle näilisega asju, hetki, paiku ja inimesi ning teeme võrdluse põhjal järeldusi. Kujutame hetkeks ette, mis juhtuks siis, kui meeter või gramm oleksid vaid näilised suurused. Aga me elame iga päev nii, et mõõdame reaalse maailma asju oma peas olevate etalonidega.

Täna õnnestus teist korda ennast veega üle uhada. Praegune päike ei jõua vett veel väga soojaks kütta. Seda leiget vett kõigile soovijatele ei jätku, pesta saavad vaid kiiremad. Täna olin mina kiirem ning sain suure higi kehalt maha pesta. Ja siis äkki kadus päike ning hakkas taas vihma udutama. Kell pole veel pool viiski, õhtu alles noor. Tuppa minnes kuulsin soomekeelset juttu. Mu naabriteks olid tulnud saamlased, kes alles matka alustavad. Simo ja Kaisa reisivad juba pool aastat ringi. Kui nad kihlusid, siis ütles Kaisa kohe, et tahab reisima minna. Talle see meeldib, ülikooli lõputöö tarvis elas ta pool aastat Keenias, uuris saastamise mõju looduskaitsealadele. Kui nad olid Simoga kuu aega koos elanud, panid nad hakkama kõik säästud, müüsid maha Simo auto, loobusid töökohtadest ja sõitsid rongiga läbi Venemaa Hiinasse, sealt edasi Birmasse ja veel kuhugi ning on nüüd otsaga Nepaalis. Esimene päev kurnas neid päris ära, olid üle kaheksa tunni teel. Simole ei läinud söök ka sisse, ta tegi sama vea, mille minagi esimese päeva lõuna ajal – tellis üsna kuiva toitu, kuigi sellises olukorras oleks parem suppi süüa.

Pasang on jälle kuhugi kadunud, ta kott vedeleb toanurgas. Selles esimese korruse kambris on vaid küünlavalgus, kirjutan selle ja otsmikulambi valgel.

Istun küünlavalgel
kuulan jõe müha
jalad väsinud
pea mõtetest tühi

päev sai mööda
varsti tuleb homme
valgub märkamatult
sellesse kitsasse orgu
praegu teda veel pole
aga kui ärkan
väreleb homne aeg
kõikjal mu ümber

täna on tänane vihm
niiske pimedus
mille südamest
pikse kõmin soovib
mulle head ööd