Kaameraostu plaani pidades ei suutnud ma kaua valida Canon Legria HF G10 ja Panasonic HDC-SD900 vahel. Ühelt poolt tundus viimase 3 MOS sensori süsteem (3 x 1/4.1, iga sensor 3.05 megapikslit) ja võimalus salvestada 1080 50p režiimis ahvatlevam, teiselt poolt meelitas Canoni uus pro CMOS 1/3 sensor (2.07 megapikslit) ja parem pilt kehvemates valgusoludes. Hinna poolest oli Panasonic muidugi hulga soodsam. Asja hoolikamalt uurides selgusid mõned HDC-SD900 (ühtlasi ka TM900 ja HS900) vead, mille üle kurdeti - valge tasakaal ei olnud alati õige ega püsinud paigas isegi käsitsi seades, hämaras oli pilt liiga mürarikas, sisseehitatud mikrofoni kvaliteet jättis soovida, kaamera koostekvaliteet ja kasutatud materjalid polnud kõige paremad. Kui veel mõtlesin sellele, et 1080 50p režiimis video monteerimiseks puudub seni korralik tarkvara, hakkas valik kalduma Canoni poole. HF G10 näeb välja igati soliidne, vastupidav, objektiiv on varustatud korraliku päikesevarjukiga ja kattega, mis võimaldab kasutada 58 mm keermega filtreid, manuaalse teravustamise rõngas on mugav ega logise, 3,5 tollise puutetundliku LCD eraldusvõime on ligi megapiksel (ehk pea poole suurem, kui Panasonicul), pildiotsija 260 000 pikslit Panasonicu 123 000 vastu. Testide põhjal oli SD900 pilt küll veidi parem heades valgusoludes, kuid jäi märgatavalt alla hämaras. Niisiis otsustasin pärast kuu-poolteist kestnud kaalumist siiski HF G10 kasuks. Ehk aitas valikut mõjutada ka see, et sellest kaamerast, mis on teistest Legriatest (ja ühtalsi Panasonicu amatöörkaameratest) veidi suurem, on olemas profiversioon XA10, mis erineb G10-st vaid XLR mikrofonisisendeid sisaldava sanga poolest. Aga sanga muretsesin endale hoopis Amazonist - koos saatekuluga läks pildil olev XGrip maksma 36 EUR. Muidugi pole sellel mingeid mikrofonisisendeid, aga mul pole neid tarviski. Olemasolevast tallast piisab suundmikrofoni või valgusti kinnitamiseks. Mikrofoniks kavatsen seekord osta kas Sennheiser MKE 400 või Rode VideoMic Pro, muidugi koos korraliku karvase tuulekaitsega. Tulevikus saab ehk endale lubada ka mõne raadiomikrofoni, valgusti olemasolu ei teeks samuti paha.
Olen uut kaamerat mõnel korral proovinud, esimese tõsisema katsetuse tegin Tartu tänavatel tulede süütamise aegu ning jäin tulemusega igati rahule. Hämaras filmimisel on suureks abiks võimalus piirata sensori võimendust, nii et mürafoon liiga nähtavaks ei saaks. 32 GB sisemälu ja kaks SD-kaardi pesa võimaldavad kriitilistel juhtudel tunde järjest filmida. Selleks tuleb muidugi soetada mitu vahetusakut.
Järgnevad pildid on saadud Adobe Premiere Elements'i abil 4. jaanuaril filmitud kaadritest. Suurust on vähendatud, aga korrigeeritud pole.
