Monte Gelato ja Rooma

8. märts, neljapäev. Taas kord üks kena kevadpäev. Taevas oli juba varahommikul pilvitu. Ühest küljest on see hea, sest tõotab ilusat ilma, teisest küljest aga võib pilvi pidada maastiku soolaks, ilma nendeta tundub iga pilt hingetu. Mare tegi hommikuks omletti, seejärel läksime turule. Kai ütles, et turg on päris üleval linnaservas ühel platsil, seepärast valmistusime pikemaks kõndimiseks. Ent igaks juhuks kiikasime ka keskväljakule. See oli täis lette ja müügiautosid. Kui see pole turg, siis ma ei ole kunagi elus turgu näinud. Müüdi nii juur- kui puuvilja, juustu, vorsti-sinki, liha, kala, kalmaare ja muid mereande, majapidamistarbeid ja rõivakraami. Ostsime tomateid kartuleid, salatit, ühe kummalise lillkapsa, paari sorti juustu, kalafileed. Poest võtsime lisaks suhkrut, leiba ja tüki pitsat. Pitsa polnud üldse kavas, aga müüja kiitis ja andis maitsta, et rosmariiniga tehtud puha. Tassisime söögid koju ja läksime siis vaatama, kas õnnestub Monte Gelato kose juurde välja jõuda. Jalgrada oli mäletatavasti läbimatu, seepärast proovisime minna platoo kaudu. Laskusime orgu ja leidsime teisel pool otse üles mineva raja. Tuttav taat oli oma seljakorviga taas kohal ja saagis puid. Tervitas ja ütles midagi raja kohta. Igatahes ei kõlanud see nii, et edasi ei tasu minna. Pugesime paari langenud puu alt läbi ja jätkasime teed. Samblast rohelised kivid, paremal kaljud, millel vonkleb puujuuri ja ripub luuderohtu. Metsa all õitsevad lumikellukesed. Jõudsime üles. Seal muutus rada külavaheteeks. Pidasime veidi aru, kas pöörata vasakule või paremale. Üldiselt tuli muidugi paremale minna, aga looduspargi kaardil lõppesid mõned teed lihtsalt kuhugi jõudmata. Uurisime asja, siis valisime ikka hüva käe. Tee veeres olid sarapuu ja kreeka pähkli istandused, paar oliivisalu, viinamägesid. Silma hakkas päris uhkeid maju, lausa villasid. Päike paistis soojalt, ilm oli selge, kaugemal idas kõrgus Monte Soratte oma ligi 700 meetriga. Õitsvad mimoosid, lõhnavad kadakad või elupuud. Kruusateest sai asfalt, viidad hakkasid Rooma poole näitama. Kaugelt kostis võidusõiduautode hääli. Pärast vaatasin kaardilt, et need kostsid Vallelunga ringrajalt. Maastikku lõhestas võimas kõrgepingeliin. Korraks tekkis mure, kas pole me liiga kaugele kõndinud, ent peagi pööras tee alla orgu, seal aga oli juba jõgi ühes veski varemete ja kosega. Kosk oli tegelikult üsna tilluke, ent maaliline. Sai nii pildistatud kui filmitud. Siis märkas Mare allpool jões müttavaid inimesi ja läks uurima, mida nad teevad. Astusin samuti lähemale. Kaldal seisis neljane seltskond, vees olid mees ja naine, mõlemad mitte kuigi noored. Naine paistis otsivat vee alt kive, sest aeg ajalt tiris ta mõne neist pinnale, silmitses seda ja lasi tagasi jõkke. Mees oli parajasti ametis ühe suurte kivi väikese otsa tasakaalu seadmisega, mis tal pika proovimise järel õnnestus. Siis astus ta rahulolevalt eemale, võttis fotokaamera ja pildistas oma kätetööd. Jões oli juba hulk tõelisi tasakaalu imesid, kompositsioone, kus suured pikergused kivid seisid nurgeti või otsati väiksemate peal. Naine leidis ka endale sobivad kivid, suutis kaks neist üksteise peale seisma saada, ent kui hakkas kolmandat lisama, vajus torn kokku. Ent varsti läks mees appi kive tasakaalu sättima. Seda tegevust oli päris vahva vaadata, osa kompositsioone õnnestus kaldal seistes ka ära pildistada.

Kell pool kaks asusime tagasiteele. Nüüd proovisime paarist kohast lõigata, korra see õnnestuski. Imetlesime maastikku ja lambakarju, suhtlesime koertega. Ilm püsis pilvitu, kõrgematel kohtadel oli tunda kerget tuult. Monte Soratte külje alt paistis linnake. Pärast vaatasin kaardilt, et see võiks olla S. Orèste. Või paistis niimoodi natuke lähemal olev Rignano? Koju jõudsime veidi peale kolme, Mare valmistas kalafileest, kartulitest ja lillkapsast väga hea söögi. Kõrvale võtsime salatit ja muidugi veini, seekord veega lahjendatult.

















9. märts, reede. Käisime Roomas. Läkisme üheksase bussiga, tagasi tulime seitsmesega. Suur linn väsitab ikka rohkem, kui väike. Hispaania väljakult helistas Mare koju. Muu jutu sees ütles ta Mannile, et Kaspar ei tulnud. Et ma oleksin pidanud üksi olema, võibolla siis...

Hispaania treppide juures ei juhtunud midagi. Trinià dei Monti fassaadi remonditi, kirikusse pääses piki kitsast käiku. Trepi ees lamas näoli maas kerjus. Esimene Rooma kirik, praod laes ja seintes.Hämarik ajas ja ruumis. Uhked altarid dünaamikat väljendavate piltidega, baroksed figuurid.Kõnnid sammaste vahel, hinges imelik tühi tunne. Nagu oleks siit midagi ära võetud. Tulime müügimehi ignoreeridest trepist uuesti alla. La Barcaccia meeldis mulle küll. Laev, mis upub varsti juba nelisada aastat. Ei mingeid jumalaid, ainult kivi ja vesi.

Santa Maria del Popolo. Rafaeli maalitud kabeli ees oli eesriie. Seal käis remont või restaureerimine. Vaevalt jõudsin Caravaggio freskodeni, kui helistati kella ja hakati rahvast pühakojast välja ajama. Viisakalt, kuid järjekindlalt. Aga taevas kuplite kohal oli ilus, õrnade pilvetriipudega, mis nägid välja kui hiiglase küünejäljed sinisel emailil. Kirikutrepil istus seltskond noori, kes tundsid ennast hästi. Muidugi, vanemaid polnud ju kodus, ainult nende pildid kummutitel.

Peetri katedraali esine oli pinke täis, nende kohal kõrgus poodium, mille vaipa parajasti tolmuimejaga puhastati. Kahel pool sammaskäigu servades suured ekraanid. Kõik oli šõuks valmis. Rahvas ootas pikas rivis kirikusse pääsemist. Kui palju oli seal kristlasi? Enne tuli käia läbi turvakontrollist. Sildid kuulutasid, et noad on keelatud. Selge see – kui nuga on kellegi teise käes, ei tohi see sattuda sinu pihku. Michelangelo Pietà. Maarja nina on ammu terve, aga tänu skulptuuri alates 1972. aastast kaitsvale klaasile oli mul võimalik siduda ennast ajatu kunstitööga. Mu pea lausa hiilgas Maarja jalgade ees. Moment sai jäädvustatud. Kõrgetest akendest põiki langevad valgusvood nagu tulnukate laserikiired. Võib-olla valgustavad jumalad niimoodi hoonet, mis on pühendatud ühele nende seast. Kõrgete võlvide ja kuplite all on tõesti tunne, nagu oleksin jõudnud jumalde lävele. Ja parajasti on kannatusaeg. Tuleks koputada uksele – millisele küll? – ja rääkida avajale, kuidas Jeesust hukatakse ja vaga verd valatakse. Asjata vaev, jumalaid pole kodus, on ainult paavst kusagil oma ruumides ja hulk valvureid ning kirikuteenreid. Baldahiini all oleva altari ümber sagisid inimesed kõigist maailma paikadest, eriti palju tundus olevat jaapanlasi. Kas kutsume teisi jumalad appi ja läheme Jeesust päästma?! Kus sa sellega, maailm peab saama tema verre kastetud, muidu pole sellel kirikul siin mingit mõtet. Aga setod julgesid pöörduda otse Maarja poole, laulsid tema maailma päästma. Nemad ei mõelnud sellele, et kristlus sünnib vaid Jeesuse ristisurma läbi, nende jaoks oli Jeesus üks jumalatest, kelle hukkumine kõigutas seni kehtinud maailmakorda. Maarja võttis nende palveid kuulda, istus reele, võttis abilised ühes ja tuli Jeesust päästma ning maailma alustalasid kinnitama. Neid talasid võib Vatikani Peetri katedralis aimata küll. Aga jumalaid pole kodus, ainult valguskiired kõrgetest akendest nagu lubadus – küll me kunagi tuleme, oodake.

Pantheon kerkib keset Rooma maju kui meeldetuletus ajast, mil vanad jumalad olid inimestele lähemal. Nagu taevas udmurdi muistendis, milleni igaüks võis käega ulatada. Aga siis pani üks jumalavallatu naine laste mähkmed taeva serva peale kuivama, Inmar vihastas ja tõstis taeva kättesaamatusse kaugusesse. Pantheoni silm vaatab otse sinna kõrgele tõstetud taevasse. Selle ava kaudu lahkusid antiikjumalad ja viisid oma taeva kaasa, võib olla tulevad nad sealtkaudu kunagi tagasi. Kaspar von Schmerzburg nägi juba aastate eest, kuidas nad ründasid kristlikke altareid. Pantheon, mille nimi säilitab mälestust paljude jumalate asupaigast, on ammu ühe jumala kirikuks muudetud. Reede õhtul oli ta kuni ristikäigu lõppemiseni meiesuguste jaoks suletud.

Augustuse ajast peale on Rooma veetud egiptuse obeliske. Ma ei tea, kui palju neid seal on, kuid igal tähtsamal väljakul sirutub mõni taeva poole, ristid paganlike hieroglüüfide kohal püsti. Vana Egiptus oli vanas Roomas moes ühes oma jumalatega. Nüüd on needki jumalad kodutud.

Õhtul siras Saxa Rubra kohal kaks heledat tähte lähestikku nagu tulnukate emalaevad. Mazzanos märkasime, et Suure Vankri ais osutab otse alla. Vanalinna värava kohal põles sabatähe kujutis.

Mazzano õhtu, Calcata päev

6. märts, teisipäev. Udutab vihma. Hakid on ärevil, nende hääled kostavad tuppa. Alustasin päeva caffè correttoga. Siis sõin ja tegin kaameraga tiiru vanalinna tänavail. Taevas selgineb ja päike juba paistab, aga puhub jahe tuul. Pool tundi enne raamatukogu avamist kõndisin Hille poole, ta näitas eelmisel õhtul tehtud vahvaid pilte. Sume laternavalgus ja tänaval liikuvad või seisvad inimesed, tihtipeale ta ise trepil või laterna all. Siis ronisime mäest üles. Raamatukoguhoidal oli käsil telefonivestlus, mis siin tundub olevat püha üritus, kuna pidime oma kümme minutit ukse kõrval seisma. Kui meile viimaks tähelepanu pöörati, tuli täita ankeet, näidata dokumenti ning võtta vastu lugejapilet, millele oli kirjutatud ka kohtvõrgu parool. Ühendus polnud kõige kiirem, aga toimis. Laadisin blogisse möödunud päevade ülestähendused ja valiku pilte, vaatasin „Postimehe” pealkirju ja veel üht-teist. Kuueteistkümne aastaga olen muutunud internetisõltlaseks, meeldib see mulle või mitte. Kella ühe paiku arvasin, et Mare võiks varsti kohale jõuda. Läksin välja ja helistasin, aga ta oli alles Saxa Rubras, ootas 13.55 väljuvat bussi. Mis muud kui koju, üks õlu ja paar võileiba ning siis tagasi paavst Johannes XXIII nimelisele väljakule. Buss lasi ennast oodata. Kõndisin ringi. Väljaku külje alt avastasin maja sildiga Domus Pub Bierrae, mille ees posti otsas Andechsi kloostri pilt. Kas tõesti pakuvad nad kloostri pruulikoja õlut? Seda jooks kunagi hea meelega. Aastanumber oli vist 1996, kui Marega Münchenist Andechsisse sõitsime, kloostris käisime ja sealset õlut mekkisime. Mäletan kloostrile kingitud tohutu suuri vahaküünlaid ning kabelit, kus omal ajal musitseeris Carl Orff. Nojah, praegu oli õllekas igatahes suletud. Hoopis kirikukellad hakkasid lööma, uks tehti lahti ja preester ilmus trepile. Juba enne oli väljakule vuranud tillukesi vanu Fiate, nagu oleks neil mingi kokkutulek. Nüüd ilmnes, et taadid-memmed läksid hoopis kirikusse. Ent sinnasamma suundus ka nooremat tagides rahvast. Kel janu, sel jalad. Oodates hakkas päris jahe. Viimaks pööras sinine Cotrali buss ümber nurga. Tassisin Mare kohvri koju, see oli nii raske töö, et pärast tuli veidi puhata. Kui asjad olid lahti pakitud, oli aeg söögile mõelda. Eile ostetud proviandist sai kombineeritud kiire lõuna. Pärast korraks alla jõe äärde, siis poodi ja tagasi koju. Ja õhtul hetkeks Hille ateljeesse. Tegin laternatest valgustatud vanalinna tänavatel mõned pildid.






7. märts, kolmapäev. Ärkasin kell seitse ja avastasin, et olen saanud terve öö rahulikult magada. Vist hakkan harjuma. Aknast paistis üksikute pilveribadega taevas, päike oli just ühe sellise riba taga. Verandal ei saanud kaua olla, hingeõhk auras ja külm puges naha vahele. Täna peaks ette võtma pikema jalutuskäigu, sest paistab tulevat ilus päev.

Pikem jalutuskäik algas siitpoolt jõge suunaga Calcata poole. Kõigepealt oli tee ääres kummaline hoone purskaevude ja basseinidega, kõik lagunenud, vett purskama määratud suud rohelist sammalt täis. Veider paik, hüljatud arusaamatutel põhjustel. Mõnest suust ju voolas veel vett, kõik basseinid polnud veel kuivad. Aga täielik lagunemise pitser tervel hoonel. Natuke maad edasi kadus rada käest, sattusime porisesse paika, kust polnud edasipääsu. Jõe poole minnes leidsime raja üles, laskusime selleni ja kõndisime hulk aega päris mõnusalt varakevadises metsas. Lisaks luuderohule seletas silm nüüd ka alpikanni lehti. Vahepeal tuli mõne tüve alt läbi pugeda või suuremast rägastikust ringiga mööduda. Siin oli selleks ruumi, kallas polnud liiga järsk. Vahepeal kõndisime istutatud puurivide vahel, siis tuli jälle lumemurd. Saime sellest mööda ja jõudsime maanteele, aga pöörasime peagi mu jaoks juba tuttavale rajale. Seekord ei läinud me otse Calcatasse, vaid pöörasime vasakule ja ronisime Narcesse. Falisca kultuuri linn, kus ilmselt elati juba kiviajal, kuid peamised leiud pärinevad VI – IV sajandist e. Kr. Kahjuks ei tea ma sellest kultuuris midagi, isegi seda ei oska arvata, mismoodi nende nime peaks kirjutama. Haljand Udamil kasutab kuju faliskid, jään ka selle juurde. Tee läks ringiga mäe otsa. Enne üles jõudmist oli näha müüri jäänuseid, mis pärinevad hilisemast ajast. Raja ääres oli paar kaevu. Üleval võrdus mäe pindala umbes Peedu linnamäe omaga, näha oli üksikuid kive ja võlve või looduslikke koopalagesid. Muud midagi. Küll avanesid mäelt head vaated Calcatale. Kuu aja pärast on seal muidugi roheline padrik. Põõsad ongi juba hiirekõrvul, mõned luuviljalised õitsevad.

Enne Calcatat tegime peatuse koobaste juures. Veel mõned meeleolukad pildid, väike hingetõmme jahedas. Päikese käes oli juba üsna palav, seepärast pakkus suurem koobasmaja meeldivat jahedust. Turgatas pähe, et Hille võiks seal Kaspariga midagi lavastada. Nii kordumatu atmosfäär. Aga filmida saaks vaid päeval. Vat seal võiks ta lasta küll Kasparil alasti tantsida, keegi ei paneks pahaks. Calcata oli täna üsna inimtühi, enamus poekesi ja kõik söögikohad kinni. Tiirutasime vanalinnas ringi, otsisime huvitavaid vaateid. Mulle hakkavad siin järjest rohkem meeldima uksed. Olen neid üsna palju pildistanud ja tänagi lisandus kollektsiooni uusi uksi. Kasse pildistasin ka päris palju. Ainuüksi ühel rõdul peesitas viis kassi. Turiste oli liikumas vähe, vaid üks kanada seltskond hakkas uurima, kust me tuleme. Mõnede majade ja tänavate pildistamiseks ootasin pilvevarju. Kui see saabus, asusin kiiresti klõpsutama. Kanadalased tahtsid süüa ja läksid tavernipidajat otsima. Tulid tagasi teatega, et poole tunni pärast tehakse kõrts lahti. Me ei jäänud ootama, kõmpisime tagasi koju ja valmistasime siin maitsva lõuna. Eestis olevat praegu päris külm, öösiti umbes – 15 kraadi.

Õhtul käisime Hille pool, näitasin talle koobasmaja pilte, et äkki tahab ta oma Kasparil seal tantsida lasta. Kaspar on kaasaegse tantsu koreograaf ja tantsija, gei, Hille näitas temaga Kultuurikatlas tehtud videot. Kaspar tuleb kaheteistkümnendal. Pärast piltide vaatamist sattusin rääkima Roerichitest. Neist tean ma palju kõnelda. Loodan, et jutt väga tüütuks ei muutunud.

Bracciano järve äärde

5. märts, esmaspäev. Jälle oli akna taga udu, aga vihma enam ei sadanud. Olin üleval juba enne seitset, varsti tegin endale ühe itaalia kohvi ja kirjutasin arvutisse mõned eilsed tekstid. Mulle meeldib mõnikord käsitsi kirjutada, nii mõnus on võtta suvalisel hetkel kaustik lahti ja mitte oodata, kuni arvuti operatsioonisüsteem ennast üles laeb. Plussiks on seegi, et teksti arvutisse toksides saab sellega veel töötada, mõned asjad paremini läbi mõelda ja sõnastada.

Pärast hommikusööki läksin vaatama, mida Hille teeb. Ta oli kodus, kurtis kerget haigust, mistõttu polnud eile kusagil käinud. Ütles, et teda oli äsja külastanud kohalik soomlane, kaheksakümmend aastat vana mees, lubanud siis, kui päike välja tuleb – nii hea ajamääratlus – viia meid kõiki, see tähendab Eesti inimesi, kuhugi kohvi jooma. Et ilm oli veel pilves, läksime interneti jaoks raamatukogu otsima. Leidsimegi selle ilma erilise vaevata, kuid esmaspäeviti pole mazzanolastel lugemist ette nähtud. Tuleb homme üheteistkümnest tulla. Läksin tagasi koju ega uskunud eriti, et soome taat oma lubadusse täie tõsidusega suhtus. Inimesed ju ikka lubavad igasuguseid asju, kuid unustavad lubatu kergesti. Või leiavad mõjuva põhjuse, mis takistab seda täita. Mõtlesin just uuesti kõndima minna, kui helises uksekell. All oli Hille koos soomlasega. Imelik on see, et ma tutvustasin ennast, aga tema oma nime ei öelnud. Vähemalt ma ei arvanud, et seda kuulsin. Pole ka ime, sest Hans väitis õhtul, et soomerootsi päritolu mehe nimi oli Kai. Võib-olla ta ütleski mulle seal ukse peal Kai, aga mina tõlgendasin seda kui reaktsiooni oma nimele – on või. Siis polnud aega pikalt mõelda, läksime Hansu ateljeesse. Seal oli Carla. Ju ta siis ei jõudnud eelmisel õhtul Hansu instrueerima. Kai tundis naist väga hästi, pärast selgus, et Carla käib korra nädalas ka tema pool koristamas. Suur ateeljee aga, kus Hans praegu peatub, kuulus kunagi Kai esimesele naisele, kes mingil eluperioodil oli sunnitud mehe liikuva eluviisi tõttu muusikaõpetaja ametist loobuma ja kunstnikuks hakkama. Vanas Mazzanos jagas Kai lahkesti seletusi, rääkis ka sellest, kuidas vana romaani stiilis kirik pärast sõda õhku lasti, sest selle torn oli varisemisohtlik. Siin oli vist üldse kombeks kirikuid õhkida, ka keskväljakul olnud vana kirik lasti õhku ja ehitati selle asemele uus, kahtlemata mitte pooltki nii ilus. Taat paistis kõiki tundvat, mis pole ju ime, kui ta pikemat aega siin on elanud. Ta jagas tervitusi paremale ja vasemale ja heitis nalja. Vanalinna väravas peatus vana Fiat, sest ees oli üks teine auto seisma jäänus. Kai tutvustas meile kohe siinset inglise daami, kes võis olla umbes sama vana kui ta ise. Lisas juurde, et kahtlemata kirub naine mõttes teise auto juhti, kes tee kinni pani. Tal endal oli uuemat sorti punane Fiat Punto, kuhu me ennast mahutasime. „Viin teid Anguillarasse, see asub Bracciano järve ääre, teate, see järv on tegelikult vana vulkaani kraater, mille põhi kümnete aastatuhandete eest kokku varises,” jagas ta asjalikult informatsiooni. Kodus kaarte vaadates olin mõelnud, et oleks tore küll, kui saaks selle järve ääres ära käia. Ja nüüd viidi sinna lausa küsimata! Vanusele vaatamata oli Kai osav juht, kes oma väikest autot kindlakäeliselt mööda kitsast maanteed roolis. Mainis kohalike teede halba kvaliteeti, rääkis Lazio Alto piirkonnast, kus tasast maad on vähevõitu, torkas sekka repliike caffè correttost, mis pidi tähendama alkoholiga, siinses piirkonnas enamasti aniisilikööriga, tembitud kohvi. Seda me igatahes Anquillaras saime. Pärast kohvitamist tegime tiiru vanalinnas. Kai rääkis, et Bracciano järve vesi on tänapäeval väga puhas, siit saavad Rooma põhjapoolsed piirkonnad oma joogivee. Järvel ei tohi keegi peale carabinierede mootorpaadiga sõita, kalapüügiks on luba vaid mõnel kohalikul kaluril. Kalapood oli kahjuks kinni, järv ise uduvines, aga ilm jälle ilus ja soe. Ronisime vanalinna kõrgeimasse punkti ja vaatasime vees peegelduvaid pilvekuhilaid. Jutt läks tänavusele talvele. Kai kinnitas, et lund sajab siin igal aastal, aga enamasti sulab see paari tunniga. Kord kümne aasta jooksul tuleb selline talv, kui lumi püsib maas paar päeva. Siis on asi hull, kohalikud poed ostetakse kaubast tühjaks, sest uut juurde tuua ei saa, inimesed ei pääse tööle, bussid ei sõida. Tänavu oli lumi maas kaks nädalat ja te võite ette kujutada, mis siis juhtus. Sellest õudusest räägitakse veel kaua.

Enne tagasisõitu viidi meid suuremasse toidupoodi, kus varusin hulgaliselt moona. Esiteks olid sealsed hinnad kohaliku poe omadest odavamad, teiseks sai maksta kaardiga. Hans Gunther näitas üles veelgi suuremat majanduslikku mõtlemist, ostis lisaks muule koti kartuleid. Mina muidugi ei jätnud kasutamata võimalust tutvuda itaalia õllega. Praegu on mu laual pudel Birra Morettit, mis on pruulitud Milaanos. Hansu oodates pärisin Kailt, mis tööd ta enne pensionile jäämist tegi, sest jutu seas oli ta maininud Birmas ja Bhutanis elamist. Selgus, et ta töötas ÜRO Toidu ja Põllumajanduse Organisatsioonis metsandusspetsialistina, lisaks on koos perega elanud Laoses, Pakistanis ja kusagil Aafrikas.

Mazzanos kandsime söögid koju ning kohtusime siis lähima baari ees Umberto väljsakul. Võtsime veel ühed sätitud kohvid ja istusime välja laua taha. Kai iseloomustas mõne sõnaga Mazzano baare ja poode. Kui küsisime, millist baari ta ise eelistab, vastas Kai, et käib neis kõigis. Üks ja teine külaelanik astus ligi, meid tutvustati neile. Tuli suusamütsiga noorem mees, kelle naine pidi olema soomlane, ütles tere tulemast ja uuris, kui kauaks keegi meist siia jääb. Tekkis tunne, et kui istuda veel mõned tunnid, võib kõigi olulisemate kohalike tüüpidega tuttavaks saada. Aga kohvid said otsa ja me läksime laiali.

Kell seitse tulid Hans ja Hille veini jooma. Hans oli tegelikult juba pool tundi varem platsis. Ja Hille tõi pannkooke. Lobisesime mõnusalt.

Esimesed päevad Mazzanos

2. märts, reede. Tallinnas sadas hommikul nii tihedat lund, et hakkasin kahtlema, kas täna üldse siis jõuan. Aga stardirada puhastasid kümned masinad, lennuk pritsiti ohtralt roosaka vahuga üle ja mõne aja pärast tõusime vee, vahu ja lumelopa pilvest lendu. Riias jälle oli tugev tuul, loopis väikest Fokkerit päris kõvasti. Aega jagus parajasti õige värava leidmiseks ja kusel käimiseks. Pärast lennujaama peldiku külastamist tuli kolm tundi kannatada Air Balticu roheliste tiivaotstega Boeingu ülikitsast istmevahet ja ülikõva eesistme selga, mille ma lõunamaa päikesest unistades jalakrampidest hoolimata üle elasin. Ja Rooma. Igavene või mitte, mina sest täna palju aimu ei saanud. Kiirrongiga kesklinna, vastas istus higistav sitsiillane, kes tuli Brasiiliast ja rääkis midagi teemal, et täna rongid korralikult ei sõida. Kõrvale sattus Peterburi neiu, rohe-pruuni triibuline sall kaelas, käekott märke ja sümboleid täis, sõrmeküüned kirsipunased ja peale vene keele ei ühtki muud keelt suus. Õnneks oli ta koos sõbrannadega, tulid esimest korda Itaaliasse ja kavatsesid üheksa päevaga peale Rooma mujalgi käia. Minu pinginaaber nimetas sitsiillast korduvalt bandiidiks, mille peale too ainult muheles. Tüdrukud imestasid pügatud okaspuid nähes. Imelik, seda on ka mõned mu nooremad udmurdi tuttavad teinud, Venemaal vist pole kuuskede lõikamise kommet. Kui küsimise peale rääkisin,et sõidan kuuks ajaks Mazzano loomemajja, siis arvas mu naaber, et võiksin temast ka miskit kirjutada. Nüüd olengi seda teinud. Tuleks lisada, et olles kümme minutit aknast välja vaadanud, kuulutas neiu, et Itaalia on just selline, nagu ta ette kujutas. Termini jaamast metroosse, kusjuures remondi või ehituse tõttu tuli korduvalt kohvriga mööda treppe üles-alla käia. Metroo jättis sünge ja suhteliselt räpase mulje, kuid rongid olid puhtad. Flaminio jaamas maha ja hops, kõrvalasuvast Põhjavaksalist rongi peale. Hämmastav, olin juba enne kolme Saxa Rubras. Veidi läks aega pileti ostmise ja õige bussi leidmisega, kusjuures ma polnud eriti kindel, kas sõidan ikka õigele poole. Buss oli üsna tolmune ja soditud, üksjagu palav hakkas ka. Aga kui pärast Via Cassialt ära keeramist hakkasid teeviidad Mazzanot osutama, olin juba üsna kindel, et jõuan kohale. Mazzano äratundmine ei valmistanud mingeid raskusi, õige suuna leidmine samuti mitte. Nii olingi vast juba nelja paiku del Salvatore 48 ukse taga. Aga postkast, kus pidid legendi järgi olema võtmed, oli kindlalt lukus ja näis uurimisel ka tühi. Mis muud, kui Carlale helistada. Esimesel numbril vastas lapsehääl, kes ütles ainult ne, ne. Aga teine number näkkas, hetk hiljem uurisin postkasti uuesti ja avastasin selle alaosas väikese luugi, mida polnud üldse näha, aga mille avamise järel võtmed kätte sain. Siin ma nüüd olen, asjad kappidesse paigutatud ja tee joodud. Carla tuleb varsti hinnalisi näpunäiteid jagama.

3. märts, laupäev. Hommikul ei paistnud oru vastaskülg tuppa, oli nii tihe udu. Treja kohin ütles, et jõgi on siiski alles. Ju pole ka vastasnõlva puud kuhugi kadunud. Tõmbasid ainult uttu, õigemini tõmbasid udu enda ette. Kella kaheksaks oli plaan peetud ja võis hakata astuma. Mõtlesin alustuseks Monte Gelato koski kaeda, kuid kõigepealt sattusin treppidest alla jõe äärde. Mazzano all on kivisse uuristatud palju koopaid. Mõned neist on panipaikadena kasutusel, uksed ees. Kaugemad aga tühjad. Räägitakse etruskite koobastest. Ma ei tea, mäletan ainult Aivo Lõhmuse fotonäitust ülikooli raamatukogus. See võis olla aastal 1997. Aivo pilte vaadates ei osanud aimata, et kunagi ise samadel radadel kõnnin. Jõe teisel kaldal oli ka mitu koobast, mille ette suur rauast rist püstitatud. Sisenesin ühte – nelinurkne ruum, lagi nii 2,5 m kõrgusel, vasakus nurgas mingi kandiline ca meetri kõrgune kivist kast kahe salvega. Võta kinni, kas panipaik või hauakamber. Aga viimane on ju samuti panipaik, vene keeli on surnuaed кладбище.

Kaesin veidi ringi, aga kuna plaan Monte Gelato poole minna oli kindel, siis ronisin tagasi Umberto I väljakule ja valisin seal uue tänava. Sedapuhku oli ühe majanurga peale punase triibu kohale maalitud 001, mis osutas õiget rada. Udu püsis. Veidi Mazzanost eemal oli orupõhjas laiguke lund. Lumi ei salli mind, pani mullu Nepaalis kinni tee pühade järvede juurde, siin aga oli murdnud hulgaliselt igihaljaid puid, nii et varsti suubus rada rägastikku. Paistab, et Treja looduspargis pole saage ega kirveid, sest keegi polnud üritanud risti-rästi tüvede, liaanide ja luuderohu segadikust läbi murda. Paaris kohas õnnestus tüvede alt läbi pugeda. Ent siis tuli selline koht, et ei saanud alt ega pealt. Proovisin ringi minna ja avastasin peagi Kaukaasiast tuttavad põldmarjad või nende sugulased, mille ogalised varred mu jalgadest kinni haarasid. Ragistasin võsas hulk aega ja julgustasin ennast kirumisega, mis järjest mahlasemaks muutus. Aga polnud miskit parata, pidin alla vanduma ja tagasi pöörduma. Ehk oligi hea, sest nüüd käisin kohalikes poodides, Minimarketis ja juurikapoes, ostsin midagi süüa ja pudeli D’Abruzzo veini La Cacciatora, mis võiks eesti keeli olla Jahimehe. Tulin koju, maitsesin veini ja leidsin selle oma hinda (2.54) väärt olevat. Meil maksaks selline pudel oma seitse eurot.

Aga ma ei saanud unustada ennast laua taha jooma, meelde tuli Carla õhtune jutt, et sellised soojad ilmad on siingi märtsis haruldased. Nii et uus katse, seekord Calcata suunas. Jälle treppe mööda alla jõeni ja üle silla, siis aga vasakule. Varsti trehvasin meest, kes käsisaega tasakesi rajale murdunud puid nüsis. Nägi välja nagu kunstnik, kes on tulnud endale kaminapuid varuma. Hämmastav oli see, et tema punutud korv ei erinenud kuigi palju Nepaalis kasutatavatest seljakõrgustest (mansi omadussõna) korvidest. Tervitasime ja ma astusin edasi. Vast sada meetrit hgiljem olin sunnitud mitme tüve alt läbi pugema. Siin kütet jätkub, ole mees ja kanna koju. Rada tõusis orunõlva mööda, varsti võis lagedamates kohtades ilusaid Mazzano vaateid näha. Suvel, kui puud lehes, ei paista sealt vist suurt midagi. Kohati oli tammelehtedega kaetud rada kõvasti tuhnitud. Sigu pidi siinsetes metsades olema. Enne väikesele teele jõudmist tuli paarist rägastikust läbi pugeda, aga pärast oli mõnus astuda. Kohati paistis mulla või kruusa alt isegi asfalt. Lambakarjamaadelt – sest teed ääristava okastraadi küljes oli palju valgeid villatorte – jõudsin taas metsa vahele. Nüüd oli asfalti rohkemgi, kohati paistsid ka äärekivid. Benitto ajal võis see päris hea tee olla. Istusin ühel kivil ja puhkasin jalga. Nüüd paistis ülalt juba laiguti sinist. Mingil hetkel helistas Viinist Mare. Just sel ajal tuli taganpoolt väike Fiat, peatus mu kõrval. Juht päris midagi sarnast, et kas tee on edaspidi hea. Muidugi ei teadnud ma seda ega osanud ka itaalia keeles vastata. „Välismaalane,” järgnes kommentaar. „Jah, eestlane,” vastasin. Ja auto sõitis edasi. Tegelikult oli tee üsna hull, eriti allpool. Seda avastasin tagasi tulles. Mina poleks seal oma maasturigagi väga julgelt sõitnud. Aga varsti jõudsin järjekordse looduspargi tahvli juurde ja avastasin, et võin paremale pöörates läheneda Calcatale piki nimetut oja. Rada tundus ahvatlev ja oligi seda mõnda aega. Ojagi paistis sõbralik. Kui ainult poleks üksikuid pudeleid, plastkanistreid ja muud sarnast tsivilisatsiooni taaka. Kaldal päikese käes õitsesid valged kellukad. Kevad, mis muud. Märkasin ka, et pea iga mu sammu saatis krabin ja sahin teeäärse nõlva mulluses leheprügis. Ja olidki sisalikud, väga palju, osa väikesed ja eestimaiste kivisisalike moodi, osa aga palju pirakamad, rohelised mustade täppidega. Pildistada mul neid vilkaid loomakesi ei õnnestunud. Paraku uppus matkarada murdunud puude alla. Pidin vaeva nägema, et edasi pääseda. Taas sai itaalia mets kuulda maakeelseid vägisõnu. Sekka lipsas ka mõni madonna porco, mille eest peaksin küll kohalikus kirikus andeks paluma. Sest kohalik värk ongi nii ja kohalikus võsas mütates tulevad äkki ka kohalikud vandesõnad meelde. Et äkki mõjuvad paremini. Viimaks murdsin ennast maanteele, teisel pool paistis rada kena ja puhas. Oligi seda, kui mõned eriti vastikud peadpidi tihnikusse pugemised välja arvata. Vasakut kätt jäi kividega tasandatud nõlv nagu pikk kiviaed, luuderohtu kasvanud. Seal tundus olevat eriti palju sisalikke. Sisalike rada, aga kivi peal ma jälgi ei märganud. Siis oli ees jälle mingi oja ja enne koolet või ülepääsu mõnus tuulemurd. Sain sellest läbi ja kivilt kivile hüpates ka üle oja. Siis mäkke. Enne Calcatat jäi raja äärde hulk koopaid, millest ei saanud niisama mööda kõndida. Ühes väiksemas oli voodi koos tekiga, teki peal veel roheline jope. Tundus, et kohe astub peremees sisse. Aga peremeest ei kusagil, ainult tahmajäljed lõukas ja naaberkoopas tühi kolmeliitrine veinipudel. Ennäe – magamistuba ja joogituba. Edasi tuli tõeline koobaselamu, väga Santorini scafta moodi. Mitu ruumi, sisse ehitatud lavatsid, kamin – muuseas üsna uue ja korraliku grillivarustusega – kaks tooli. Ja tagaseinal pühapilt ikka sissepääsu poole vaatamas ja ootamas, ehk tuleb keegi ja langeb palves ta ette. Hämmastav. No ei saanud ma sealt ilma filmimata ja pildistamiseta minema, kuidagi ei saanud. Ja siis juba vana Calcata. Enne väravast sisenemist puhkasin veidi ja kuivatasin higist nägu. Värav – tõeline mitme värava süsteem 90 kraadise pöörde ja tunneliga. Kindel linn, võib-olla praegugi kellegi jaoks varjupaik, oli laupäevasel päeval üsna rahvarohke. Suveniiride letid ja söögikohad kõik avatud. Tiirutasin kitsastel tänavatel, mingis mõttes tuttav tunne, nagu Malta Mdina (ka märtsis), aga veel vanem. Igat masti kassirahvast, mõned päikese käes peesitavad penid. Tuli mõte sööma minna, aga kõik vastavad asutused tundusid olevat täis. Siis leidsin nurga tagant väikese trahteri La Taverna di Bacco. See oli üpris tilluke, ei mingeid joomaseltskondi, laua taga söömas vaid üks itaalia pere umbes kolmeaastase tütrega. Tellisin pool liitrit veini, jahimehe moodi tehtud liha ja praekartuleid. Liha oli hapukas, oliividega, maitses hea. Pole ime, ikkagi esimene soe söök Itaalias. Rahvast tuli juurde, kõik itaallased. Tellisid muudkui spagette ja sõid neid suure osavusega. Väljas söömine on siin tõeline lõbu, mida tuleb nautida. Minu üsna tagasihoidlik söömaaeg (koos tiramisu koogiga) läks maksma 28 eurot.

Pärast jõlkusin täis kõhuga vanalinna tänavatel, filmisin kohalikke, kes seina ääres istusid või muidu mõnusalt tiksusid. Tagas otsustasin esialgu kõmpida mööda autoteed. Ära keerasin alles selle kohaliku (endise) tee otsas, ja sattusin mõnele loodust nautivale paarile. Veidi edasi minnes tuli ootamatult väljakaevamiste ala – Il sanctuario del Monte Li Santi. Varikatuse alt paistsi müürijupid, mida ligemalt uurimast takistasid aed ja suletud värav. Ilm oli ikka üsna soe, isegi varjus ei hakanud särgi väel jahe. Mazzanosse jõudsin sekeldusteta, kui mitte arvata suurt valget koera, kellele ei meeldinud, et ma tema lambakarja pildistan. Tegelikult ilmus üsna lammaste suuruse ja värviga koer üsna ootamatult karja seast välja ja hakkas mind haukudes lammastest eemale peletama. Ma siis läksin, sellistel puhkudel pole mõtet vaielda. Käisin veel korra poes, sest homme on see kindlasti kinni, ostsin tomatipastat ja veel ühe veini. Sest alati peab inimesel üks vein varuks olema, kangemast alkoholist rääkimata.

Muuseas kujutasin ma ette, et tegelen siin oma mulluse Nepaali reisi päevikuga. Paraku unustasin selle läpakasse laadida. Eile õhtul sirvisin siinset külaliste raamatut, leidsin mitmeid tuttavaid nimesid. Muidugi, ma ju teadsin seda.





















4. märts, pühapäev. Täna hakkas päike varmalt paistma või hajus udu varem. Kell kümme oli taevas selge. Mõtlesin tiirutada kaameraga mööda vana Mazzano tänavaid. Ei jõudnud via del Salvatoret pidi kuigi kaugele, esimene vastutulija ütles eesti keeles tere. Kaamera käis ja jäädvustas mingil kombel selle kohtumise. Nurga tagant välja astunud mees oli Hans Gunther Lock, keda ma ju õigupoolest nägupidi tundsin, kuid ei oodanud siin kohata. Hans oli alles eile õhtul pimedas kohale jõudnud ja raskustega oma ateljee üles leidnud. Vicolo del Montarellol. Ajasime tänaval veidi juttu, siis läksime Hille Karmi ateljee poole. Hans teadis, kus see asub, mulle oli see info uus. Pärast väikest ootamist avas Hille ukse, ei imestanud eriti kaameraga sissetungijate üle, vaid tulistas oma fotokaamerast vastu. Tänapäeval on ju kõik relvastatud. Vahetasime esmaseid muljeid ja teavet, siis tulime kõik koos minu poole looduspargi kaarti vaatama. Aga Hans Gunther oli näljane ja Hille ei kavatsenud pikemat matka ette võtta. Jutu käigus sain teada, et ta isa on Salme külast pärit, perekonnanimi Nugis. Kui mu mälu ei peta, siis elasime 1966. aastal paar nädalat ta vanaisa pool. Nii väike on maailm. Siis läksime Hansuga süüa otsima. Minimarket oli kinni, kuid juurviljapood lahti. Seda otsustasime külastada tagasi tulles. Ronisime ülesmäge keskväljakuni. Selle nurgal oli avatud pastapood, kust sai osta ka mitmesuguseid valmistoite. Hans Gunther ostiski mingi seentega vormiroa. Kiriku ees oli hulgaliselt rahvast, kõik pühapäevaselt rõivais. Puhkpilliorkester sättis ennast mängima. Tuttav tunne nagu Tenerifel, aga täna polnud ju miski püha. Vaatasime veidi ringi ja kui orkester marsi lahti lõi, otsisin kotist videokaamera ja tegin mõned pühapäevased võtted. Siis tagasi vanalinna poole. Juurikapood oli juba kinni. Aga kui Hans hakkas uurima ukse taha kasti jäetud üliküpseid banaane, tuli poemees, ühmas, et aeg juba hiline, aga tegi poekese siiski lahti. Hans ostis tomateid, mina sibulaid ja viieliitrise veinipudeli. Civitella d´Agliano Sangiovese, Casciani Filippi e Tonino veinitööstusest. 13 kraadi ja hind 8.70. Teeb liitri hinnaks 1.74. Tõeline veinijoojate paradiis. Pärast kojujõudmist keerasin korgi muidugi maha. Ja pudeli sisu hakkas kahanema.

Siiski käisin veidi kõndimas ka. Proovisin jõe vastaskallast mööda ülesvoolu minna, kuid ei jõudnud niigi kaugele, kui eile hommikul teist kallast pidi astudes. Taas pinutäite kaupa mahamurtud puid ja võsa. Täna ei hakkanud ma pikalt müttama, pöörasin otsa ringi ja tulin tagasi silla juurde. Siis proovisin, kas saaksin astangu või veskitammini, mille kohin mulle tuppa kostab. Teisel pool jõge leidsin raja, mida eile tähele ei pannud. Seda mööda jõudsin küll astanguni, kuid ei pääsenud alla jõe äärde, sest ette jäi järskude seintega kanal. Sellest hoolimata tegin pilti ja tulin siis tagasi linnapoolsele kaldale. Siit õnnestus astangu juurde laskuda küll. Süda rahul – eesmärk saavutatud, kuigi ma seal astangu juures tegin vaid ühe pildi – ronisin treppidest üles ja tulin koju. Keetsin makarone ja sõin neid sibula, viinerite ja tomatipastaga. Ma pole eriline kokk, õigemini ei viitsi söögitegemise peale palju aega kulutada. See pole hea, tunnistab mu kärsitust loomusest.
Kella kolme paiku tuli alakorruse perele hulk külalisi, vali jutt hakkas varsti üles kostma. Nüüd, kell kuus, on jutuhääled koridoris. Ju hakatakse lahkuma. Igatahes kostab rõõmsate hüüete sekka mitmekordne ciao.

Eile koukisin raamaturiiulist välja John Fowles´i „Maagi” ja hakkasin seda lugema. Täna jätkasin. Imelik lugu eilsest maailmast, kus inimesed püüdsid näida kellegina, kes nad tegelikult polnud. Kus vabadus ei vabastanud, vaid orjastas, sest kohustas inimest käituma viisil, mis polnud talle omane. Inimesed tahtsid olla vabad maailmas, mis polnud vaba. Maailm eksisteeris kastidena. Ei mingit üleüldist reisimist. Aga nüüd, kui miljonid lendavad siia ja sinna, kas nüüd on nad rohkem vabad? Või on maailm rohkem vaba?