Nepaal 2012-5. Shey Gompa - Namgung.

10. oktoober, Shey Gompa. Öösel sadaski lund ja varahommikul lösutas lõunapoolsete mägede otsas pilvi. Päike tuli siiski välja, varju ja valguse joon hakkas kiiresti nõlva mööda allapoole laskuma. Tegin fotokaameraga tiiru ümber gompa. Kaks taati läksm palveid pomisedes mu ees. Om mani padme hung. Üks keerutas palveveskit, teine sõrmitses palvehelmeid. Ring tehtud, asetasid taadid tšörteni jalamile väikese kivi. Seal oli neid juba paras hulk.

Kena "talvehommik" Shey Gompa juures.

Päikesevalgus jõudis alla, kohe hakkas mõnusalt soe. Lumi sulas märgatava kiirusega. Võtsin videokaamera ja läksin uuesti gompa ümber kõndima. Hanno, Madis ja Piip tulid ühes. Taadid tegid ikka oma tiire. Astusin veidi aega nende kannul ja lugesin Šakjamuni mantrat. Mehed jäid kuulama. „Om muni muni maha munije svaha,“ ütlesin neile. „Om muni muni mahamunije svaha,“ kordasid nad järele ja sammusid siis edasi endist mantrat pomisedes.

Vaade gompa juurest orule, kustkaudu tulime. Paremale jääb Kristallmäe nõlv.i.

Kui laagrisse tagasi jõudsime, anti parajasti teed. Pärast istusime päikesepaistel ja vaatasime, kuidas lumi sulab. Maa polnud alt isegi märg. Muulapoisid talutasid kohale musta kitse, kes oli määratud meile söögiks saama. Aga sel ajal, kui nad kordamööda koos loomaga poseerisid, oskas kits ennast vabaks kiskuda ja jooksu panna, muidugi otse mäkke. Poisid läksid talle üsna laisalt järele. Mis sa hädaga teed, raha ju makstud. Umbes tunni pärast toodi kits tagasi ja varsti lebas ta verine pea künka jalamil. Tagantjärele mõtlen, kas ikko oli ilus tegu tappa loom pühas orus otse Kristallmäe palge ees.

Meie söögi- ja köögitelgi taga kõrguv kaljuse tipuga mägi ongi kuulus Kristallmägi.

Sey Gompa on tihedalt seotud Kristallmäe palverännaku traditsiooniga. Ümber mäe kora’t sooritavaid palverändureid kohtab igal aastal, kuid eriti suurejoonelised pidustused leiavad aset draakoni aastatel. Legendi kohaselt saatis drikung kagjü koolkonna rajaja Drikung Kjoba Džigten Sumgon (tuntud ka kui Drikung Kjoba Džigten Gönpo Rintšenpel, 1143-1217) oma järgija Drubtop Senge Yeshi Dolposse. Sinna saabudes nägi Senge Yeshi mäe otsas tantristlikku idamit Dechogi (heruka Tšakrasamvarat, kelle elupaigaks peetakse Kailaši mäge) ning kuulis draakoni möirgamist. Ta nimetas mäe Shelri Riwo Drugdraks (draakonimöirge kristallmäeks) ning pühitses piirkonna lõvi seljas ratsutades. Usutakse, et mäe sees on varjatud järv, milleni pääseb inimene, kes sooritab üheksa ringi ümber mäe. Järve piimja veega silmi pesnud palverändur näeb siis eemalt püha Kailaši mäge.

Teadsin küll Kristallmäest, kuid ei osanud seda nii gompa ligidalt otsida. Ja keegi ei ütelnud ka. Kiri gompa seinal andis teada, et tänavusel draakoni aastal pühitseti Sheys juba kuuekümne kuuendat korda, tähistamaks 1220. aastal toimunud esmast pühitsemist. Tänavusi pühasid, mille käigus lisaks palverännule ümber Kristallmäe toimusid pujad, laamade maskitantsud, hobuste ja jakkide võiduajamised, vibulaskjate võistlused ning rahvaarstide (amchi’de) vastuvõtud, peeti 28. augustist 2. septembrini. Kui arvestada sündmuse harukordsust, siis võib öelda, et sattusime Shey Gompasse vahetult pärast pühi.

Enne lõunat pildistasin üsna suurt jaki-, lamba- ja kitsekarja, mis aeti üle jõe ja gompast mööda. Õnneks olin aparaadile just teleobjektiivi ette pannud, sain päris häid kaadreid. Seejärel ronisime nõlval paiknevate väikeste gompade juurde. Neist alumise uks oli valge siidsalliga kinni seotud, ülemise oma aga suletud seestpoolt. Õues müüri ääres paistis vägev jakisõnniku varu. Tuli meelde, et hommikul oli samast hoonest tõesti suitsu kerkinud. Gompade juurest avanes suurepäraseid vaateid. Enamus öösel sadanud lumest oli selleks ajaks alt orust juba sulanud, kuid põhjapoolsed mäeküljed jäidki valgetriibulisteks. Muidugi ei köitnud Kristallmägi ka nüüd mu tähelepanu.

Vasakut kätt paistev mägi püüdis pilku palju rohkem kui paremale (ja suures osas kaadrist välja) jääv Shelri Riwo Drugdra.

Lõunaks sõime siis õnnetu kitse lihast tehtud kotlette. Mulle need eriti ei maitsenud. Pärast käisime suures gompas. Naine, kes meile ukse lahti tegi, lasi meil enne teha tiiru ümber terve kloostri. Mulle oli see täna juba õige mitmes. Kaks taati aga jätkasid ikka ringide tegemist. Gompas oli üsna hämat, altari kahekseksast kahes neljases rivis paiknevast kujust tundsin ära vaid Maitreja ja Šakjamuni. Lonely Planeti andmetel olid seal veel Guru Rinpoche (Padmasambhava) ja Milarepa. Huvitav oli raamaturiiul, õigemini selle paiknemine kõrges valgusšahtis, kust tekste saab kätte vaid redelile ronides. Kloostris praegu munki pidevalt ei ela, sest kohalik kogukond on nende ülalpidamiseks liialt väikesearvuline. Nii kõrgel (4390 m) vili ja kartul ka enam ei kasva, seega saaksid mungad ennast elatada vaid karjakasvatusega, mis pole vist kloostrielu jaoks kõige sobivam ettevõtmine. Siiski elab kloostrile kuuluvas majas vanem ilmikmunk, kes kannab hoolt selle eest, et veeohvri kausid oleksid täidetud värske veega ning matkajad pääseksid gompasse annetusi tegema. Ilmselt avas meile ukse tema naine.

Taas pean nentima, et ei oska sellistes karmides tingimustes kirjutada. Esiteks on ebamugav, teiseks tunduvad mõtted kogu aeg hajevil olevat. Ja sageli oled lihtsalt väsinud ning õnnelik selle üle, et jõudsid järjekordne kuru on selja taha jäänud. Kõndides on tegemist jalge ette vahtimise ja võimsate vaadete nautimisega, mis pole ka mõtlemist soodustavad tegevused. Üks neist, jalge ette vahtimine nimelt, soodustab pigem rutiini kujunemist, teine aga annab sageli nii võimsa impulsi, mida ei taha üldse sõnastada. Selline matk on hoopis midagi muud kui teemajade turism, siin on hommikuti päris kõva külm, õhtulgi tahad varakult sooja magamiskotti pugeda. Õnneks on meil söögitelk, kus saab tuulevarjus istuda. Õhtuks anti kitselihaga momosid, Karma tõi kusagilt ka hiina õlut Lhasa, 0,33 purgi eest küsiti 250 raha. Räägitakse, et siit käiakse tihti üle piiri Tiibetis kauba järel.

11. oktoober, Namgung (4430 m). Öö esimene pool möödus hästi, pärast algas vähkremine ja hommiku ootamine. Kuidagi ei suuda ma neis tingimustes kümmet-kahteteist tundi järjest magada. Millalgi oli jälle kuulda telgi katusele langeva lume krabinat. Hommikune teepakkumine hilines, läksin välja ja kõndisin sooja saamiseks veidi ringi. Kolmveerand kaheksa hakkasime jälle liikuma. Pikkamisi tõusev, öisest sajust lumine rada viis gompast mööda, seejärel ümber mäenuki mööda üsna avara oru nõlva. Varsti paistis vastaspoolel väike nelja majaga küla, värskelt lumele jäetud jäljeread näitasid, et seal elati. Maastik oli kenasti lumekirju, käia mõnus. Varsti möödusime pikast manimüürist, tund aega pärast teeleasumist teisest, veidi lühemast. Vastu kappas üksik ratsamees.

Manimüür. Taamal paremal Kristallmägi.

Manikivid. Taustal Kristallmägi.

Meiega samas suunas matkas suurem brittide seltskond, kus enamus inimesi paistis olevat vanuses üle kuuekümne. Nad liikusid üsna tihedas grupis, paar nooremat meest välja arvatud. Meil lubas Karma küll üsna vabalt lonkida. Juhtus sedagi, et matkakaaslasi polnud üldse näha või paistsid nad kaugelt tillukeste kriipsukestena. Nii oli võimalik tajuda ülevat mägedega omavahel olemise tunnet. Rada pööras vasemale üle madala mäeharja ja laskus väiksemasse orgu, möödusime jakikarjast ja hakkasime peagi tõusma mööda kiviklibust orupõhja järjest lähemale nihkuvate nõlvade vahel.

Juba oli tõusunurk oma 20 kraadi, siis jäi orust alles vaid kõrgete kallastega kivine ojasäng. Viimaks jõudsime paika, kus see kaheks hargnes. Kas pöörame vasakule või paremale, püüdsin eemalt mõistatada. Aga hakkasime üles ronima hoopis kahe haru vahelt kerkivat nõlva mööda. Nüüd oli tõusunurk kohati oma 40 kraadi. Ületasime madala kaljuvöö, millele järgnes traavers piki lagedat nõlva kuni lauge kuruni. Shey La, kõrgust meie GPS-i järgi 5124, LP andmetel aga 5020 meetrit. Igatahes jälle üks viiest tuhandest kõrgem kuru. Üleval puhus muidugi üsna vali tuul, nii et grupipildi tegemiseks Hannot järele oodates hakkas külm.

Vasakule või paremale? Ei, otse.

Jälle oli maailma katusel olemise tunne.

Meie matkaseltskond Shey La kurul.

Kuru taga avanes hoopis teistsugune maailm – värvilised, otsekui helendavad mäed, kirevad kaljud, kummalised pinnavormid. Üks nagu hiiglaslik kaljune sõrmejälg liivasel nõlval, kas tõesti looja enese poolt mägede vormimise käigus sinna vajutatud? Madalamal lisandusid põõsad, osalt sinaka, osalt pruunikasrohelise, osalt punaka värvusega. Siis terved punakates toonides nõlvad.

Jumala sõrmejälg?

Siiski õnnestus näha mägede sügisvärve, rõõmustasin endamisi. Ent kurule tõusmine oli tekitanud jälle veidra kahestumise tunde – kõnnin, räägin, pildistan, naudin vaateid, - aga see kõik toimub nagu kuidagi automaatselt või distantsilt, otsekui astuksin ma iseenda kõrval ja jälgiksin seda, mida teen, väikese viivitusega. Mägedest tingitud teadvuse muutunud seisund, panen endale diagnoosi. Kuid enesetunne on ikka hea, puuduvad igasugused mäestikuhaiguse sümptoomid. Pea ei valuta, süda pole paha, söögiisu püsib hea. Ainult puusad, need kipuvad öösiti kõva pinnase peal magades valutama.

Orgu, kus paikneb Namgung Gompa, on õigem vist kanjoniks nimetada. Juba kõrgelt hakkas see meile paistma, järskude, kohati lausa püstloodsete nõlvadega kitsas lõhe, mille põhjas voolas väike jõgi. Ühelt käänakult avanes vaade ka kaljuprao serva peitunud gompale, mille juures paistsid ka mõned elumajad ja terrasspõllud hakkidesse pandud viljavihkudega. Milline erakordne paik!

All paistab Namgung Gompa.

Kahjuks oli laagripaik kloostrist üsna kaugel ning ma hakkasin pelgama, et ei jõuagi sinna. Inglased on kohe meie lähedal laagris, paar meest tuli arstiabi otsima. Neist ühel (teine oli kaasas julgustuseks) paistis olevat korralik mädane kõrvapõletik. Laine ei andnud erilist lootust, ütles, et kui homme paremaks ei lähe, peate kopteri kutsuma. Peale gompa ei paista siin suurt midagi olevatki. Aga kellelegi peavad kuuluma need jaki- ja kitsekarjad, kes siin kõikjal söövad, kusjuures osa jakke näksib põõsaid üsna püstloodis nõlval. Kuidas nad küll sinna said?

Kell on alles pool viis, aga päike juba läinud ja õues külm. Lääne poolt pressivad orgu ebameeldivad pilved. Üleval põõsaste vahel sibas ringi hulgaliselt viiksoravaid, siin all märkasin äsja nirki, kes koerast maha jäänud raasukesi uuris. Täna kuru pealt laskudes kõndisin meelega aeglaselt, et oleks mahti kõike ümbritsevat imetleda. Mõtlesin, miks peaksin pärast suure vaeva nägemist ummisjalu alla tormama. Pole ju kehtestatud tärminit, mis ajaks laagrisse tuleb jõuda. Nagunii ei tee me õhtuti midagi, istume enamasti juttu ajades ja napsu võttes, kuigi räägitakse, et 3500 meetrist kõrgemal on alkohol kurjast. Aga siin on õhtuti nii külm.

Filmimine kipub ka seekord juhuslikuks jääma, sest raskematel rajalõikudel ei meelita ükski vägi kaamerat kotist välja võtma. Hea, kui jaksan kurule ronides pildistadagi. Tunnikese jagu videot olen vast siiski juba teinud ja 580 pilti. Homme peaks tulema ilma kõrgete kurudeta matk, umbes neli viis tundi mõnusat kõndimist.

Kuidas ma Kristallmäge ära ei tundnud

Kuu aja eest lõppes matk Dolpa mägedes. Täna, kui otsisin internetist oma reisipäevikule täiendust Shey Gompa ja Kristallmäe osas, jõudsin jahmatama pannud tulemuseni – olin ligi kaks päeva elanud oruservas otse Dolpa kõige pühama paiga vastas, seda kordagi märkamata. Kõlab jaburalt, kuid on tõsi. Fotosid üle vaadates selgus, et mul pole Riwo Drugdrast isegi ühtki korralikku pilti. Kuidas nii? Teadsin ju enne Nepaali lendamist mäe olemasolust, olin lugenud isegi pärimust sellest, et palverändur, kes teeb üheksa tiiru ümber mäe, pääseb selle sisemuses oleva varjatud järve kaldale ning kui ta peseb silmi järve piimja veega, avaneb talle vaate pühade pühadusele Kailašile endale. Ent teadmine üksi ei aita. Oleme kinni oma ettekujutustes ja hinnangutes. Mul oli miskipärast, võib-olla tasase maa elanikuna, tekkinud ettekujutus, et Kristallmägi peab olema oma piirkonna silmapaistvamaid, kindlasti korrapärast kuju omava lumise tipuga. Sellist mäge ma teel Shey Gompasse ei kohanud. Ka polnud kloostri ümbruses ühtki sobivat tippu näha. Pealegi eksitas Lonely Planeti marsruudikirjeldus, kus mäge mainiti teeosa Sehu La – Shey Gompaga seoses. Kuna meie sooritasime oma teejuhi Karma tahtel lõike hoopis teise ja kõrgema kuru (Ngadra La) kaudu, arvasingi, et see võttis meilt võimaluse Kristallmäge näha. Ma isegi kurtsin seda matkakaaslastele. Raamatut ennast mul ühes polnud, Kathmandust ostetud kaardil aga mäge ei märgita.

Täna aga, kui tegelesin mäe kohta lisaandmete otsimisega, leidsin mitmeid fotosid, millel oli näha otse meie laagripaiga vastas olnud, ausaltöedes üsna ilmetu ja madalavõitu mägi. Tõsi küll, sellel mäekesel oli päris huvitav kaljune tipp, mis mõnest kaugemast perspektiivist jäädvustatuna tõepoolest mäe seest välja kasvavat kristalli võib meenutada. Aga meie telkide juurest, no andke andeks. Silm peatus sageli gompal ja seda ümbritsevail tšörtenitel, millest klõpsutasin päris palju pilte. Samuti jäi sagedasti kaadrisse gompa taga olnud ja minu meelest üsna maalilise välimusega mägi. Isegi siis, kui ronisin nõlva mööda üles vanade kloostrihooneteni, ei pööranud ma tõelisele pühadusele mingit tähelepanu. Seda polnud mu jaoks olemaski. Võib-olla, mõtlen nüüd, ühmas Karma temaga koos kohale jõudnud inimestele, et näe, see ongi kuulus Kristallmägi. Ma ei tea seda, kuid tõenäoliselt oleks keegi siis jutu sees mäge maininud. Ise jõudsin gompa juurde viimaste hulgas ja heitsin kohe päikesepaistelisele künkanõlvale pikali. Hm, näoga Kristallmäe suunas. Aga ma panin silmad kohe kinni ja hulpisin poolteadvusetult raske matkapäeva järgse väsimuse lainetel. Ja ma ei mõelnud püha mäe peale kordagi sel ega ka järgmisel päeval. Isegi siis, kui muulaajajad tõid külanaise saatel kohale kitse, kelle nad otse oruservas, see on püha mäe vastas, ära veristada kavatsesid, ei turgatanud mulle pähe, et tegemist võib olla pühaduse rüvetamisega. Ma ei tea, mis rahvusest ja mis usku need poisid olid või kas nad üldse midagi uskusid, aga kui nende käest põgenema pääsenud kits oleks jooksnud nõlvast alla, kahlanud läbi jõe ja roninud Kristallmäele, siis oleks ta vist terve nahaga pääsenud. Aga õnnetu loom valis vastassuuna ja tormas üles gompa tagusest nõlvast. Noh, ja tunni aja pärast oli ta kinni püütud ja pea maha võetud.

Ma ei tea üldse, miks seda kitse tarvis oli. Vist seepärast, et mingil raskel tõusuhetkel käis Karma välja lubaduse, et kui jõuame Shey Gompa juurde, saame kas kitse või lamba. Valge mees ju tahab liha. Tegelikult läks vähemalt pool loomast muulaajajate, kandjate ja köögirahva toiduks. Mulle need Shey Gompa kitsekotletid eriti ei maitsenudki, oleksin võinud vabalt ilma nendete elada. Aga gompa juurde tulime ju viimases otsas piki Kristallmäe nõlva. Pidasin palvelippe ekslikult järjekordseks mäenuki tähiseks, nagu neid juba hulgaliselt nähtud oli ning imestasin, miks oli terve mäekülg laotud täis tillukesi kivikuhjasid. Aga just selliseid kuhjasid püstitatakse kora tähistamiseks ning iga kuhja lisatud kivi tähistab üht ringi ümber pühapaiga. Seega märkis koht palveteekonna olulist punkti, kust rada keeras ära mäe tagakülje suunas. Kui olete nõus tõlgendusega, et esikülg on suunatud suure oru poole. Meie liikusime järelikult korale vastupidises suunas, vastupäeva, mis ühe mäe puhul on vist andestatav. Aga kui oleksime tulnud teise kuru kaudu, oleksime sattunud kora rajale hoopis teises kohas niing liikunud gompani päripäeva nagu kord ja kohus.

Aga ma pean veel kor rõhutama, et kui täna internetist Shelri Riwo Drugdra ehk Draakonimöirge Kristallmäe pilte nägin, siis ei uskunud ma esialgu, et esiplaanil olev mägi ongi SEESAMA püha mägi. Püüdsin leida mõnd markantsemat tippu kusagil selle taga, vasemal või paremal. Nii tugevasti kujundab inimene mõtetega oma maailma, et ei suuda vaadata kujutluspiltide taha.

See telkide taga kõrguv mägi ongi Shelri Riwo Drugdra, Dolpa alade kõige püham paik, tuhandete palverändurite siht.

Uus reisikirja osa tuleb vast juba homme.

Nepaal 2012-4. Phoksundo-Chunemba-Ngadra La-Shey Gompa.

7. oktoober, metsalaagris Chunemba-nimelises paigas Phoksundo Khola ääres (3650 m). Hommik oli karm, esimest korda läksid telgid seest härma, rohi kahutas. Kuidagi ei tahtnud magamiskotist välja pugeda. Aga kotti jääda ka ei saanud. Võtsin sulejope kasutusele, sellega sai natuke normaalsemalt olla. Meie abilistel on see rumal komme, et kõige esimesena pakitakse kokku söögitelk, seega tuleb hommikust süüa külma tuule käes. Või pole nende arvates ilm veel piisavalt külm? Lageda taeva all süües, eriti siis, kui päikesepaiste ei ole veel kohale jõudnud, on selline tunne, et tahaks kiiremini liikuma saada, ükskõik, mis raskused ka ees ootavad. Pealegi tuleb nagunii minna, tagasiteed pole. Täna polnud nalja, seda näitas Karma muretsemine, kes tegi isegi ettepaneku, et võiksime osa asju ise raja kõige kitsamatest kohtadest läbi kanda, muidu võib juhtuda, et koorem põrkab vastu kaljut ja see ehmatab looma. Ent muulaajajad arvasid, et nad saavad hakkama, järelikult asusime teele tavalises korras. Järve lauge kallas lõppes vastu järsku kaljuseina. Selle all oli sild, kohe seejärel tõusis kitsuke rada kaljule. Kohati oli see vaid nii lai, et piisas inimesele käimiseks. Koormaloomad peavad kitsamates kohtades tahes-tahtmata kotte vastu kaljut nühkima. Muidu oli filmis „Karavan” (või „Himaalaja”) deemonite rajaks ristitud tee peadpööritavalt ilus, sest järve türkiisine peegel täitis suurema osa vaatest, kaljusein oli piisavalt liigendatud, pakkumaks ilusaid vaateid. Ainult et alla vaatama ma eriti ei kippunud, pigem ettepoole. Ja muidugi, jalgade ette ka, sest sellisel rajal komistamine võib jääda elu viimaseks. Kitsast kaljurada jätkus päris pikalt, ümber mitme nuki, siis läks nõlv vaevumärgatavalt laugemaks, kuid klibuseks. Radagi, mis natuke allapoole laskus, oli nüüd kiviklibuga kaetud ja veidi järve suunas kaldu.

Järveäärne "deemonite rada".

Teisel pool kivist orukeelt hakkas rada järsult tõusma.

Kõndisime ümber paari väiksema sopi, siis tuli eriti kitsuke lõik kollakate kaljude serval, seejärel laskusime kiilukujulisele metsasele kaldalõigule, mis läks üle kõrgemal paistva liustiku suunas suunduvaks kiviseks oruks. Oru põhjas ja servades puude vahel oli hulgaliselt jakke, kes meie möödudes vaikselt mörisesid. Teisel pool orgu hakkas rada üles mäeharja poole ronima. Tõus oli tolmune ja kohati nii järsk, et imestasin, miks jalad veel ei libise.

Mul polnud ju jalas saapad, vaid lahtise kannaga matkasandaalid. Pärast umbes tund aega kestnud siksakis ronimist jõudsime ca 4000 meetri kõrgusele harjale, kus lehvisid palvelipud. Sealt avanesid järvele vapustavad vaated. Tegime pilti ja ronisime nüüd harja mööda tõusvat rada pidi veel edasi 4080 meetri kõrgusel asuva nukini.

Sealt algas laskumine, mis algul polnud eriti järsk, kuid pakkus pärastpoole siiski parajat pinget. Laskusime läbi kase- ja männimetsa, üsna tihti avanes puude vahelt avaramaid vaateid järvele. Oli päris väsitav, sest kartsin libiseda ja kukkuda, fotokaamera käes. Viimaks tuli järve lõpp lauge kalda juurest algava üsna avara oruga. Vasaku orunõlva sügiskirju metsa kohal kõrgusid lumised tipud, parempoolsed mäed olid lumeta. Siin-seal võis näha lambaid ja jakke. Tegime peatuse ja sõime kaasapandud kuiva lõunat.

Nüüd kulges rada mitmesaja meetri kõrgusel järve kohal.

Järve türkiis ja sügisvärvid.

Phoksundo Khola kaunis org.

Peamiselt rändasid magedast taignast õlis küpsetatud leivad koerale, kes meiega järvelaagrist kaasa otsustas tulla. Pärast astusime põõsaste vahel mööda küllaltki siledat orupõhja veel tunnikese edasi, kuni jõudsime imelisse metsa, kus kasvasid himaalaja sinised männid (Pinus wallichiana), mida eesti keeles pisarmändidena tuntakse. Õhk lõhnas, maapind oli kaetud pehme okkavaibaga. Istusime ja ootasime tunnikese muulade saabumist. Raja kõrgematest kohtadest olime näinud karavani läbimas kõige ohtlikumaid lõike, seepärast me eriti ei muretsenud.

Metsalaager.

Päike läks ära ja kohe on külm. Panin küll üht-teist soojemat peale, aga ikka tundub jahe. Mõnus männilõhn on kadunud. Muulaajajad koos kandjatega veavad metsast hulgaliselt kuivanud puid, hakkavad lõket tegema. Kuigi see peaks olema rahvuspargis keelatud. Peaasi, et metsa põlema ei panda. Otsustasin, et homme matkan veel sandaalidega, ülehomme aga lähevad käiku saapad.

9. oktoober, Shey Gompa (4390 m). Juhtuski see, mida kartsin. Eilne päev oli nii ränk ja ööbimispaik nii karm, et kirjutamiseks polnud mingit tahtmist. Karma, kellel tundub olevat huvi meie matka ajaliselt lühendada (sest ta peab juba 22. oktoobril Pokharas olema), valmistas sellise üllatuse, et valis Lar Tsa ja Sehu La (5160 m) asemel äkilisema tee, mis viis meid juba päev varem kõrgustesse.

Metsalaagrist lahkudes ei teadnud me veel, mis ees ootab. Rada kulges esialgu mööda Phoksundo Khola vasakut kallast avaramas orulõigus, kust avanesid kaunid vaated läänepoolsetele lumistele tippudele, kuid üsna varsti pidime jalgu paljaks võttes sumama üle jõe.

Mägede karm ilu.

Läbi jääkülma vee.

Varsti org ahenes, kõndisime madalate põõsaste vahel, seejärel vonkles rada paremat kallast mööda üsna laugel maastikul kord otse vee ääres, kord natuke kaugemal. Läbisime lagedamaid lõike vaheldumisi kiduravõitu kasesaludega. Umbes kaks tundi pärast teeleasumist pöörasime äkki paremale kitsasse ja hämarasse kanjonisse, mille kivisel põhjal voolas käredavooluline oja. Üsna varsti algas järsem tõus, kusjuures tuli sageli libedaid kive mööda üle oja turnida. Õnneks ei kestnud selline ronimine väga kaua, ca poole tunni pärast avardus kanjon orukeseks, mille veeres kasvasid kased.

Kanjonisse.

Selline rada.

Tagasivaade lõunapaigast.

Seal tegime pikema peatuse, köögibrigaad valmistas süüa. Pärast lõunat läbisime veel ühe kitsama lõigu, kus rada kulges otse oja kõrval, seejärel tõmbusid nõlvad taas veidi eemale. Kui metsalaagrist lahkumisest sai mööda juba viis tundi, tuli vastu mitu jakikaravani, mõnes isegi viisteist looma. Oli võimas vaatepilt, kui need suured elukad kivide vahel paremat rada otsides vääramatul sammul edasi rühkisid. Karma teadis öelda, et minnakse ehitusmaterjali järele.

Varsti pärast karavanidega kohtumist avardus org ja hakkas lauge kurviga vasakule pöörama. Tõus oli märkimisväärne, sundis iga natukese aja tagant seisatama, et natuke hinge tõmmata. Pärast pooletunnilist rühkimist tuli ronida üle suurema teed tõkestava valli. Edasi läks nagu veel järsemaks. Oja juurres kohtuvad orunõlvad moodustasid enam-vähem täisnurga, nõlvade ülemisi servu palistas mõlemal pool kaljumüür. Tagasi vaadates oli näha Phoksundo Khola oru läänenõlva lumiseid mägesid.

Seitse tundi pärast teeleasumist jõudsime paika, kus org paistis lõppevat. Sinna, oja lähedale püstitati telgid. Kõrgusmõõtja näitas 4640 meetrit, seega olime päevaga kilomeetri jagu ülespoole rühkinud. Edasi paistis rada siksakke tehes kaduvat kõige madalama nõlva taha oru lõpus. Oli külm ja tuuline, pärast õhtusööki pugesime varsti magamiskottidesse. Enne uinumist kuulasin veel, kuidas tuulehood telgikatet rebisid ja muulad kelli kõlistasid.

Hommik seevastu koitis vaikne. Muidugi oli nüüd veel külmem kui õhtul. Esimest korda oli telgist väljumiseks vaja tahtejõudu kasutada. Sõime kiiresti ja asusime teele. Nõlv, mida eile eemalt vaatasime, oli liiva ja kiviklibune, sekka kaljunukke. Järsul tõusul ei paistnud lõppu tulevat.

Hakkas lõõtsuma jäine tuul. Pärast tund kestnud pingutamist läks hekkeks siiski laugemaks. Ent varsti kerkis ees veel järsem nõlv. Seda nähes nentis Alf: „Siin pole meil ühtki head valikut.“ Ronisime pikkamisi otsekui täid kõrvus kohiseva tuule saatel otse sinitaeva poole. Kümme-viisteist sammu, siis puhkepaus. Ja kui üles jõudsime, siis selgus, et see pole veel kõik. Kuruni viis rada põiki üle ca 25 kraadi kaldu oleva klibuse mäekülje. Aga viimaks olime üleval, tuul tahtis nüüd rõivaid seljast kiskuda, GPS näitas kõrguseks 5352 meetrit üle merepinna. Pärast selgus, et kuru nimeks on Ngadra La ja selle „ametlikuks“ kõrguseks 5375 m.

Üles.

Pole ühtki head valikut!.

Maa kumeruse tagant välja.

Ngadra La 5352 m.

Kui kohustuslikud pildid said tehtud, tuli hakata laskuma. Esimene samm oli kõige raskem, sest tugeva tuule käes pidi astuma järsult alla ja pihta saama seal asuvale 15 cm laiusele rajale. Karma ja kokk toetasid meid selle sooritamisel. Laskudes andis tolmu üles keerutanud tuul peagi järele. Algul oli maa üsna elutu ja süngelt musjas, allpool läks aga järjest pruunikamaks. Avastasin, et allamäge minek on mu jaoks üsna raske, enamus kaaslasi kadus peagi kaugusesse. Kõndides sai valida mitme paralleelselt kulgeva haru vahel.

Siis, pärast käänakut ümber mäenuki, avanes juba värvilisem maastik huvitavate pinnavormidega. Nüüd oli maa laiguti kollakas kuivanud taimedest, orgu ilmestasid liivaste või kiviklibuste nõlvade sinakashallid ja kollakad toonid, kaljude kollakaspruun ja hall. Rada jõudis ojani ja hakkas laskuma selle kõrval. Muulakaravan jõudis järele ja läks mööda just enne, kui rada pöördus vasemale Sephu Khola orgu.

Mäenukil kombekohased palvelipud, nende taga nõlv kaetud tillukeste kivikuhjade või lihtsalt otsa peale asetatud pikerguste kividega. Vist läheneme kloostrile. Siiski tuli enne Shey Gompani jõudmist veel hulk aega kõndida mööda tolmust rada, mille pinnast kerkis jalgu püüdma igas mõõdus kivisid. Lõpuks mitu manikivide müüri, seejärel juba lai orupõhi vastasnõlval asuva kloostriga. Laagripaigani jõudmiseks tuli veel järsust kaldast üles ronida, ent seal, kloostrist vasemal, oli kena laineline rohumaa.

Kella kahe ajal jõudsid kohale viimased teelised ja heitsid juba varem tuulevarju pakkuva künkakese nõlval päikese käes pikutavate kaaslaste kõrvale. Natuke murelikuks teeb, et sealtpoolt, kust tulime, pressib mägede vahelt läbi tumedamaid pilvi. Õnneks on homme puhkepäev. Pea on üsna uimane, tänane ronimine oli mulle päris raske. Aga teistelgi paistis raske olevat. Koer, kes meiega järve äärest kaasa tuli, saadab meid endiselt ja on otsekui teejuht, joostes natuke maad ees. Praegu magab ta künka otsas päikesepaistel. Taevas lõunakaares aga tõmbub järjest tumedamaks.

Shey Gompa. Esiplaanil olevates ehitistes pöörlevad vee jõul liikuvad palveveskid.

Meie telgid Shey Gompa juures.