Ladakhi matk 2

25. september, kolmapäev. Lahe laskumine Shingost Skyusse, tõeline jalutamine. Selge taevas üksikute pilvelammastega, kitsas ja väänlev org, ühtlaselt laskuv rada. Kui kõnnitud oli paar tundi, nihkusid nõlvad kaugemale ja peagi olimegi Skyus. Jäime istuma kloostri vastas oleva telgikatuse varju. Skyu gompa on drukpa liini käes nagu paljud siinsed väikesed kloostrid. Nende suur vend Hemis lõikab tulu ka laagripaikadelt. Kuna kedagi ei ilmunud, kes oleks tahtnud meile õlut müüa, liikusime edasi, kuni leidsime avatud söögitelgi. Kulutasime paar tundi õlut juues ja viimaks lasime lõunagi kohale tuua. Pärast sööki kostitas perenaine tšangiga. Siis kõmpisime veel veerand tundi laagripaika kaunil lagendikul, mis ümbritsetud sügisvärvis põõsastest. Ilm oli soe, kõrgust kõigest 3400 m. Telgid olid juba püsti, nii et meil polnud enam mingit vaeva. Pesime jões pesu ja ennast, vesi oli karastav, kuid mitte jäine. Pärast istusime, ajasime juttu ja võtsime napsu. Selline puhkepäeva moodi päev.

26. september, neljapäev. Pikk, kuid vahelduslik matk Markhasse. Ilm juba liigagi palav, tundsin käies, kuidas üks pool kõrbes päikesekreemist hoolimata. Asustatud kohti jäi teele päris palju: Pentse, Nakdi, Sara, Chala. Päeva peale tõusu veidi üle 200 meetri ehk praktiliselt kõndisime nagu tasasel maal. Ilusad värvid, põõsaste kollakad, rohekad ja punakad toonid, kohatisi rohulaike muidu kiviklibuse oru põhjas. Sarasse oli mehele läinud meie teejuhi Konchoki õde. Tegime tema teemaja juures väikese peatuse, jõime piimaga teed ja puhkasime jalgu. Meie grupi esiots oli muidugi Sarast peatumata läbi marssinud, sest Konchok kõndis tagapool. Nii saidki ta õe külalislahkust nautida lisaks mulle veel Erica ja Aldo. Pärast Sarat oli kaunis kuldse rohuga org, kahjuks piiratud inetute traataedadega nagu siin kandis tavaks. Nepaali mägipiirkondades selliseid aedu ei ole. Ja siis pärast Chalat neemikul kahe oru ühinemise kohas võimas pühapaik stuupade, manamüüride ja väikese kohalikust kivist laotud templiga. Igal pool punaseks värvitud sarvede hunnikud. Punaseks oli võõbatud ka templi sein. Ja oru kohal loodusliku samba otsas kõrguv punane rahn nagu mingi ürgne elukas. Enne Markhat sukeldusime suurte astelpajude vahele. Tõeline mets, puud paksult marju täis. Siis tuli läbi jõe sumada. Toppisin sokid saabastesse ja Konchok viskas saapad üle jõe. Aga üks sokk kukkus vette. Sain selle kepiga välja õngitseda, kuid edasi pidin mitu kilomeetrit kõndima, paljad jalad saabastes. Jalad pidasid katsele vastu. Laagripaik oli Markha kindluse varemete lähedal rohelises orusopis. Kõrgust 3750 m.

Kell kaheksa õhtul oli õues ikka üsna soe. Võimas tähistaevas, Suurest Vankrist paistis ainult ais. Küla paikeb tegelikult teisel pool varemetega neemikut, meie pool küljes on ainult kool, kus pidi käima 15-16 õpilast. Rahvas liigub pidevalt üle künka, pimedaski oli näha lambitulesid.

27. september, reede. Matk Markha jõe kallast pidi jätkus. Ilm kiskus taas kuumaks. Tund-poolteist pärast teeleasumist jõudsime Tacha või Techa kloostrini, mis paikneb kalju otsas oru vasakul nõlval. Mitmed varemed, millele Konchok tähelepanu juhtis, tähistavad gompa endisi asupaiku veelgi kõrgemal. Neid vaadates võis hakata uskuma lugusid lendavatest munkadest. Meie hulgas polnud vabatahtlikke kalju otsa ronima, õigemini ütlesid kõik, et kui mina ei viitsi üles minna, siis nemad ka ei lähe. Seega jätkasime marssimist. Umlungis, kus parajasti tuulati vile saatel vilja, tegime lühikese peatuse Konchoki õetütre juures, kes kostitas teega. Enne Hankari muutusid vaated veelgi vägevamaks, sest punastele põõsastele kontrastiks hakkas särama Kang Yatse lumine tipp (6401 m). Hankar oli nagu viimane sõbralik maja, pärast pidime keerama Langthang Chu orgu, eemale turistide tavalistest matkaradadest. Istusime toas, jõime õlut limonaadiga pooleks. Erica oli teel tutvunud šveitsi tüdrukuga, Erica nimelise alpinistiga. Nimekaimud lobisesid teel Hankarisse üsna kaua. Sellal, kui meie toas õlut võtsime, istusid šveitslased õues. Erica (too teine) ütles, et nende giid oli neil joomise ära keelanud. Meil õnneks sellist muret polnud. Aga viimaks tuli ikkagi edasi minna. Pärast Markha orust lahkumist jäime varsti laagrisse 4100 m kõrgusel.

28. september, laupäev. Varahommikul hakkas vihma sadama. Pilved olid madalal nõlvade kohal nagu katus. Jätkasime tõusmist piki Langthang Chu orgu. Suurt midagi polnud näha, kahel pool kollakad-hallikad nõlvad uttu kadumas. Vihm läks pikapeale üle lumesajuks, õnneks mitte kuigi tugevaks. Rada vonkles korduvalt jõe ühelt kaldalt teisele. Sildu polnud. Otsustasin ennast mitte piinata jalgade paljaks võtmisega. Lõppude lõpuks olid mul jalas Keeni veematkasandaalid. Sumasin nendega otse läbi vee sel ajal, kui teised vaeva nägid kivide vette veeretamise ja neil turnimisega. Märjad jalad ei halvendanud enesetunnet üldse, sandaalid tundusid endiselt mugavad. Ülevalt rabistas vihma lisaks. Mul oli seljas üsna veekindel jope, aga muretsesin koti pärast, mis üha niiskemaks muutus. Paaril korral tegin filmimispeatusi, õnnestus ka üks mägikitsekari kaadrisse püüda. Erica arvates oli tegemist sinilammastega ehk bharalitega, tõenäoliselt oli tal õigus. Siiski ei saa ma aru, miks neid sinilammasteks kutsutakse, välimuselt on bharalid kitsed mis kitsed. Sinised pole nad ka. Yakrupali kandis jäime laagrisse, kõrgust oli 4680 meetrit. Hobused jõudsid kohale pärast meid. Just siis, kui olime telgid lahti pakkinud, tehti taeva kotisuu lahti ja hakkas tulema laia märga lund. Lumesajus püstitasime telgid ja pugesime neisse varjule. Aga nagu Madis oli ennustanud, sai sadu läbi ja pärast kahte tuli päike välja. Tund hiljem oli olemine juba päris mõnus. Homset teekonda kaardilt uurides jäi mulje, et kuruni on 600 meetrit tõusu, pärast tuleb sama palju laskuda.

Kella nelja ajal hakkas uue hooga sadama, nüüd jälle vihma. Ent öösel pöördub see kindlasti lumesajuks. Teha pole midagi, telgis vedelemine ajab une peale. Kuidagi ei tahaks praegu magama jääda, et siis öösel üleval olla. Mul ei jätku und kaheteistkümneks tunniks järjest. Prooviks õige lugeda, kuigi seda pole telgis eriti mugav teha. Haarasin kodust kaasa e-lugeri, olen seda siin paaril korral juba kasutanud. Pooleli on Vladimir Wiedemanni „Püha kaljukitse radadel”. Igati sobiv lektüür mägedes lugemiseks.

29. september, pühapäev. Öösel puistaski lund lisaks. Kuulsin läbi une, kuidas see telgikatusele rabises. Paaril korral lõin kätega vastu katust. Kostis maha libiseva lume sahin. Siiski oli telk hommikuks üsna paksult lumine. Enne sadanud vihm oli jäätunud ja hoidis lund paigal. Tuli päris hoolega kraapida, et telgikatet enam-vähem puhtaks saada. Maa ümberringi oli kenasti valge, seda rõõmu jätkus paariks tunniks, siis sulatas päike enamuse lumest kiiresti ära. Pilved hakkasid varahommikul hõrenema ja kuigi nad taevast päriselt ei kadunud, ei olnud sadu enam karta. Tõusime mööda suhteliselt kitsast, kivise põhjaga orgu, kus lookles väike ojake. Käia oli üsna mõnus. Tõus läks järsemaks, kuid erilisi raskusi ei valmistanud. Kolme tunniga jõudsime Zalung Karpo La’le (5190 m). Üleval oli suhteliselt vaikne, sai rahulikult pildistada ja filmida. Keegi oli heledatest kividest hoolikalt ladunud kirja Free Tibet. Hobused jõudsid üles tükk aega pärast meid. Hakkas välja kujunema uus traditsioon - kurunaps. Igaüks sai üles jõudes lonksu kanget alkoholi, mis tundus sellises olukorras taevalik neste. Laskumine oli algul üsna järdk, pärast muutus laugemaks. Vantsisime hulk tunde mööda uut orgu (Gunlus Tokpo), mis tundus esialgu üsna igav. Laagrisse Tsokrasse 4200 m kõrgusele jõudsime alles kell neli. Järelikult oli laskumist kilomeetri jagu. Õhtusöögiks pakuti lambaliha (olime juba paari päeva eest looma ostmiseks raha kokku pannud), tuulest hoolimata tehti ka lõket, kuna naabruses asuvas orus oli rohkesti kuivanud puid ja oksi.

Ladakhi matk 1

20. september. Helsingi –Delhi lennukis. Panin kella India aja järgi õigeks, nüüd näitab see veerand viis hommikul. Paar tundi õnnestus tukkuda, sellest piisab. istun avariiväljapääsu juures, ruumi on laialt, saan vabalt jalgu sirutada. Lennuk pole päris täis, seepärast oli võimalik endale sobiv koht otsida. Lendame 12 496 meetri kõrgusel, praegu kusagil Islamabadi kandis. All vasakul helendabki sügavusest tulede saar.

Delhis.
Kõik sujus nagu lepase reega. Kaks autot juba ootas meid, sõit kohalike lendude terminali juurde läks kiiresti. Hoone pole enam see, mis viie aasta eest, Nirula Expressi nimeline kohvipood on kadunud, teed lennuvälja ümber uued ja laiad. Kuigi kartsime, kas üldse jõuame Lehi lennule, jäi aega kõvasti üle. Madis ja Alf leidsid söögikoha, kust sai õlut, aga baarimees kallas seda miskipärast salaja papptopsidesse.

Leh.
Lend üle Himaalaja oli uhke, ilm suurepärane ja nähtavus hea. Filmisin vaateid lennuki maandumiseni, kuigi seda ei tohiks teha. Aga keegi ei tulnud keelama. Sonam oli lennujaamas vastas, laadisime oma pagasi autodesse katustele ning sõitsime ööbimispaika, mille nimeks Popular Eco Resort. Päris suurel alal aprikoosi-, õunapuude ja paplite varjus hulk paarismajakesi, muru peal lauad ja toolid. Igati meeldiv koht.

Pärast kiiret hommikusööki viis Sonam meid poloväljakule, kus just oli alanud ladakhi festival. Parajasti laulsid naised, kes väga meenutasid viis aastat tagasi Sumuris nähtud gruppi. Tegin mõned klõpsud, kuid videokaamerat välja ei võtnud. Situatsioon polnud selline, mis kutsuks jäädvustama, pealegi avaldasid möödunud pikk lennureis ja nüüdne kõrgus – ikkagi 3450 meetrit – märgatavat koosmõju. Tõsi küll, tundsin ennast palju paremini, kui esimest korda siia sattudes, ent siiski tundus olevat targem mitte liiga palju ringi rabeleda.

Õhtul vaatasime kaarti, vaidlesime marsruudi üle ja „tõrjusime malaariat” džinni ja toonikuga.

21. september, laupäev. Öö möödus muretult, kuid kella viie paiku ajas lähime mošee minaretist kaikuv palvelekutse korraks üles. Hommikusöögi järgne tervisekontroll näitas verehapniku protsendiks 86, pulss oli 91. Igati head näitajad alguseks.

Päev kujunes tihedaks. Kõigepealt vaatasime festivali raames tšam-tantse Chowkang Vihara õues, siis sõitsime Hemis gompasse, mille kõrval sõime lõunat. Kloostri hootetekompleksis viis aastat tagasi haigutanud tühemik oli täis ehitatud, pealegi nii hästi, et polnud üldse aru saada, milline osa on uus, milline vana. Kloostri muuseum, kuhu möödunud korral ei pääsenud, üllatas suuruse ja huvitavate religioossete eksponaatidega. Dukhangis tegid mungad liivamandalat. Pärast tunnikest ringihulkumist istusime jälle autodesse ja sõitsime Thiksey kloostrisse. Siin vaatasime põgusalt ringi. Et olin eelmisel korral Thikseys lisaks gompadega tutvumisele ka hommikusel pujal käinud, ei hakanud ma protesteerima. Kõik tundus olevat endine, ainult suurt Maitreja kuju ümbritseva hoone teise korruse põrand näis uus. Suures templis restaureerisid mungad lampide valgel seinamaalinguid. Tegin neist mõned pildid. Lehis jõudsime näha polomatši lõppu. Väljak haises nii hobuste kui inimeste kuse järele, mäng ise ei pakkunud midagi erilist, ainult teadmine, et see toimub ladakhi festivali raames maailma kõige kõrgemal poloväljakul, tegi asja veidi huvitavamaks. Lõpuks jäigi mulle selgusetuks, kes kellega mängis ja kes võitis.

Õhtul korraldas Sonam vägeva aiapeo.

22. september, pühapäev. Eile selgus, et esimesse laagripaika sõidutatakse meid autodega. Seega polnud vaja kiirustada ja alles üheteistkümne paiku asusime teele. Spituki kloostris tegime peatuse ja vaatasime ringi. Õnnestus pääseda väikese Bakula rinpotše ruumidesse, kus hakkas silma hulgaliselt mänguasju. Tulku, kellega õnnestus kohtuda viis aastat tagasi, kui ta kolme aastasena veel kodus elas, õpib praegu kusagil mujal. Spituk on hea näide sellest, kuidas budistlik klooster on ühtlasi hindude pühapaik. Kõigege kõrgemal kalju otsas asuva pühamu ees, mida hindud massiliselt külastavad, on vana stuupa, mida ehib ka Šiva kolmikhark.

Kloostris käidud, sõitsime üle Induse, pöörasime selle teisel kaldal lääne poole ja veidi hiljem lõunasse, kitsukesse orgu. Asfalttee oli seal päris uus ja lõppes alles mõni kilomeeter enne Jingchani, meie esimest laagripaika 3370 meetri kõrgusel. Kui kohale jõudsime, olid Shangri-la Experience’i kirjatega telgid juba püsti ja teevesi kees. Mulle oli eraldatud omaette telk. Meil polnud muud muret kui istuda ja õlut juua. Laagripaik ise oli suurte puude vahel jõe ääres. Sonami sõnul on seal tippajal telgi jaoks raske kohta leida. Nüüd oli turismihooaeg lõppemas, peale meie peatus laagris vaid üks väiksem seltskond.

Õhtusöök oli väga hea, ilmselt püüdis kokk näidata, mida oskab. Soe õhtu, hobuste kellade kõlin. Kelled tundusid olevat valitud nii, et tekkiks meeldiv helipilt, mitte kõrvu kriipiv kolin. Pimedas nägin puude all hiilimas paari prisket kassi.

23. september, esmaspäev. Nädal algas esimese tõsisema matkapäevaga. Äratus oli enne seitset, Nepaalis nii harjumuspärast hommikuteed telki ei serveeritud, vaid anti alles siis, kui välja ronisime. Öö oli olnud soe, kotis hakkas palavgi, aga jõe kohin ei lasknud hästi magada. Nii juhtub ikka esimestel matkaöödel, kui harjumatud helid une peletavad.

Kaheksa paiku hakkasime liikuma. Kitsas org kruvis ennast üla ülespoole, sageli tekkis tunne, et edasi ei pääsegi, kuid ikka avanes mõni kitsas pragu. Vee lähedal orupõhjas kasvavad madalad puud juba kolletusid, põõsad hakkasid omandama punakat tooni. Rada lookles oja ühelt kaldalt teisele, eriti järsku tõusu polnud, kuid ülespoole läksime pidevalt. Ilm kiskus pilve. Rumbukis 3850 meetri kõrgusel tegime peatuse, et mitte liiga vara laagripaika jõuda. Edasi läks tõus märgatavamaks, kohati oli parem orunõlv lillakat ja pahem rohekat värvi ning otse ees vajusid üle mägede rasked pilved. Hakkas vihma tibutama ja puhus külm tuul. Vahepealne istumine ei mõjunud hästi, pärast oli palju väsitavam edasi minna. Yurutse oma 4100 meetriga tuli raskelt kätte, ent ühel hetkel hakkas paistma stuupa, seejärel aga üksik suur ja gompat meenutav maja, mille kõrval ühel pool vanad ajahambast puretud müürid, teisel pool aga vastlaotud hoone seinad. Nagu selgus, pakuti siin majutust, mida kasutasid peale meie kõik teised teel olnud matkajad. Meie aga asusime väsinutena telke üles panema. Miskipärast ei teinud seda tööd siin giid ja tema abid, kes siiski mõnikord käe külge panid, kui nägid, et asi kipub aeglaselt edenema. Kui telgid üleval, võttis ilm heaks uuesti vihmale minna.

24. september, teisipäev. Esimene kuru, 4969 meetri kõrgune Ganda La, andis ennast raskesti kätte. Taevas oli hommikul küll meeldivalt selge ja päike hakkas kohe soojendama, nii et mõte kuru ületamiseks soojemaid riideid otsida jäi teostamata. Neid polnudki tarvis, piisas vaid fliisist, sest väga tugevat tuult ei puhunud isegi üleval. Tõus oli eilsest järsem, vähene aklimatiseerumine andis tunda, kui olin enne üles jõudmist sunnitud järjest sagedamini tegema peatusi hingamise korrastamiseks. Kasutasin neid pause ka pildistamiseks. Kui üle poole tõusust oli seljataga, kohtusin äärmiselt uudishimulikku ümisejat, kes ei pugenud urgu ka siis, kui olin tast mõne meetri kaugusel. Yurutsest kurule tuli üle 800 meetri tõusu, see võttis mul aega kolm tundi ja nelikümmend viis minutit. Aga siis tulid kurulipud äkki maakera kumeruse tagant nähtavale. Enamus seltskonnast oli juba ametis palvelippude sidumisega, hobusedki jõudsid enne mind üles. Ainult Aldo, kellel puudusid varasemad kõrgmägede kogemused, jõudis kohale alles siis, kui me laskusime. Imestasin matka korralduse üle – mõtle, neil on isegi palvelipud meie tarvis ühes võetud. Et ilm oli nii kõrge koha jaoks leebe, ei kiirustanud me kurult lahkuma. Istusime palvelippude ja kivikuhjade varjus, nautisime vaateid ja tegime pilti. Laskumisel algas mullusest tuttav võidujooks, mida püüdsin esialgu kaasa teha, kuid pidin peagi kahetsema, sest sees hakkas keerama. Siiski sai esimese poole tunniga oma 300 meetrit madalamale tuldud. Edasine oli natuke vaevaline, kuid midagi hullu ka ei juhtunud. Shingos, tõsi küll, õnnestus jõe ääres rada korraks käest lasta, kuid seal polnud eriti muid jätkamise võimalusi, kui jõe vasak kallas. Laager oli üles löödud sügiseselt kirjute põõsaste taha murule, mis tundus isegi roheline. Enamasti oli rohi küll loomade poolt imelühikeseks pügatud. Kell näitas umbes pool kolm, kui koti seljast viskasin. Esialgu olin nii väsinud, et ei jaksanud telki üles panna ega ennast palju liigutada, kuid varsti kosusin. Aldo jõudis laagrisse paar tundi hiljem.

Külas nomaadidel

See väike valik pilte on tehtud Yagangi külas 4400 meetri kõrgusel. Yagang on üks Kharnaki piirkonna changpa nomaadide suvekülasid. Changpa nomaadid said nime Changtangi piirkonna järgi, mis geograafiliselt on Tiibeti platoo lääneharu. Changpasid elab ka Tiibetis. Selles piirkonnas oli 20 sajandi viimastel aastatel 41 küla ja külakest, kus elas umbes 8000 inimest. Kariloomadest on peamised lambad, pashmina-kitsed ning jakid. Kharnaki nomaadide suvekülad on lisaks Yagangile Lungmoche, Spangchen ja Zara, talvekülad Khar ja Dat.

Teekond mägede südamesse

Järgnevad pildid on tehtud 30. septembril, kui matkasime Tsokrast (4200 m) Dati (4300 m).

Matka lühiraport

Eile õhtul jõudsime peale 8 tundi autosõitu Lehi tagasi. Nende jaoks, kes ei tahtnud lumise tipuga jõudu katsuda, sai matk läbi. Palju erinevaid orge, kurusid, nomaade ja lambakarju. Kauneid mägijärvi. Ligi kaks nädalat 4500 meetri juures või ülevalpool. Kõrgeim kuru 5490m, kõrgeim ööbimispaik 5170 m. Lühike ülevaade:

22. septembril sõitsime autodega otse esimesse laagripaika Jingchan'i 3370 m.
23. septembril matkasime Yurutse'sse 4100 m. Esimese matkapäva kohta oli tõus tuntav.
24. september, üle Ganda La kuru (4960 m) Shingo lähedale laagripaika. Ka esimene kuru tuli raskelt kätte.
25. september, lühike ja lahe laskumine Skyu'sse (3400).
26. september, üsna pikk kõndimine Markhasse 3750 m(Skyu-Pentsa-Nakdi-Sara-Chala-Markha).
27. september, Markhast Hankari kaudu laagrisse 4100 m.
28. september, vihmane päev, mis lõppes lumesajuga laagris 4680 m kõrgusel.
29. september, üle Zalung Karpo La. Öine lumesadu. Kolm tundi tõusu kurule (5190 m), kus oli päris vaikne, sai filmida ja pildistada. Järsk laskumine. Laagris tehti tuulest hoolimata lõket ja söödi lammast. Koha nimi Tsokra, kõrgust 4200 m.
30. september, hommikul taas lumesadu. Matk mööda imeilusaid sügisvärvides orge Dat'i 4300 m.
1. oktoober, üsna igav marssimine mööda kruusateed läbi kõrbemaastiku. Metseeslid. Erika hääletas autot, mis viis meid tuhande raha eest üle kuru Lungmochesse, tühja nomaadide külla, kus teisi järele ootasime. Laager samas 4600 m.
2. oktoober, Lungmochest Yagangi (4400 m), nomaadide külla, ikka mööda teed. Suhtlemine kohalikega, suured loomakarjad.
3. oktoober, puhkepäev sealsamas. Käisime väga ürgses nunnakloostris, kus praegu viis nunna, jõime koos nendega teed. Seejärel munga pool ja gompas, taas teejoomine. Õhtul tähistasime Aldo sünnipäeva ja tantsisime koos nomaadidega lõkkevalgel.
4. oktoober, igava tee vältimiseks sõitsime kahe autoga Pangunagusse 4580 m. Algas matka kõrgem osa. Käisime Tso Kari soolajärve ääres.
5. oktoober, matkasime ümber Tso Kari järve, tõusime Harlam Kongka kurule (4950) ja laskusime sealt Rajung Karu nimelisse paika sada meetrit allpool.
6. oktoober, pärast külma ööd tõus Kyamayuri La kurule, kus Alfi gps näitas 5490 m. Pärast grupipilte laskumine orgi ca 5100 m kõrgusele, kolm tundi kõndimist ja tõus Kartse La kurule 5410 m. Ronimine tohutu kivimäe nõlva mööda. Kogu päevatee ca 8 tundi, laagripaik 5180 m kõrgusel. Alfi sünnipäeva tähistamine.
7. oktoober, pool päeva lauget tõusu Yalung Nyau La-le (5460 m), kust avanes esimene vaade Tso Moriri järvele. Järsk laskumine ja pikk matk orupõhjas laagripaika 4600 m kõrgusel nomaadide peatuspaikade naabruses.
8. oktoober, samas laagris, käik Tso Moriri järve äärde ja Korzokki. Kloostri külastamine.
9. oktoober, Alf, Kaitti ja Madis suunduvad koos saatjatega üht Mentok Kangri tippu püüdma, teised autoga Lehi.

Greetings from Ladakh

Hello All

This Tsespal from Ladakh organizer of travel & tour for Kaitti.

Informing that i went to see them for half of the trek with second supply of food on 2nd Ocober. they were really enjoying their trek in the high himalaya with little cold.

and we celebrate Aldo's birthday at Himalayan Nomad people. the Nomad people organize nomad culture program for us specially for Aldo with the nomad people. 

with Regards

Tsespal