Külm kuid kaunis.

Väike jalutuskäik kodu juures ja Aadami põldudel, kaasas taskukaamera (Sony Nex6). Vaikne ilm, kella kahe paiku oli külma -14. Aga hommikul näitas kraad -22. Peale maja juures elavate tihaste, varblaste ja rohevintide polnud muid loomi-linde näha.

Vanaisa toimik

Sain arhiivist vanaisa optandi toimiku. Karl Andrese poeg Lintrop, 45 aastat vana, palub ennast Eesti-Vene rahulepingu artikkel IV põhjal Eesti Vabariigi kodanikuks tunnistada. Sünnikoht Rakvere kreis, Paastvere vald. Perekonnas on naine Leena 35 aastat vana, tütred Alma (15), Liisa (13), Margareeta (11), pojad Adolf (9), Richard (7) ja Rudolf (2). Elukoht Esto-Sadoki küla, Punaselageda, Sotši piirkond, Musta mere kubermang. Elukutse - põllumees. Teadaanne Eesti Vabariigi kodanikuks tunnistamise kohta on Vene valitsusele esitatud 17. juulil 1920. Kodaniku tunnistus nr. 4307 on välja antud 13. oktoobril 1920. Paastvere - Pastfer - võiks olla Paasvere, kihelkond on igal juhul Simuna. Toimiku ühel lehel on ära toodud ka Venemaale asumise aasta - 1898.

Toimikule on lisatud Eesti Aiakese Rahvahariduse Seltsi poolt antud paber, mis tõendab, et selle esitaja Karl Andrese poeg Lintrop on hea käitumisega ega ole sekkunud poliitilistesse asjadesse. Alla on kirjutanud seltsi esimees August Ingerman (Ingermaa).

Veel on lisatud Eesti Aiakese revkomi poolt väljastatud paber vanaisa sünnipaiga ja -aja kohta ning perekonnaliikmete nimed ja vanused. Siin sünnikoht Eestimaa kubermang, Wesenbergi maakond, Pastfere vald. Kirikuraamatute järgi sündis vanaisa Simuna kihelkonnas Arukülas.

Ometi ei jõudnud vanaisa koos perega kunagi Eestisse.

See pilt võiks olla tehtud 1908. aasta paiku. Vanaisa Kaarel (hiljem järjekindlalt Karl), vanaema Leena, tädid Alma ja Liisa (ka Liisi). Näinud olen neist ainult Liisit.

Ring ümber maja

Kena talveilm, lõuna ajal näitas kraad -13, hommikul kell üheksa -17. Lund on talve jaoks vähevõitu.

Teise jõulupüha õhtu

Kui on süttinud tuled siis taevas
tumedam tundub
täna sinise härja lohvakas nahk
ühegi auguta

Esimene jõulupüha

Oras haljendab, must lumeroos hakkab õitsema, märtsikellukesed tärkavad, sooja 5 kraadi. Ilus päikesepaisteline jõuluilm.

Jõulude lumeta päevad

See tekst on inspireeritud Kristiina Ehini luuletusest "Viimased lumeta päevad"

Jõulude lumeta päevad
udu tõuseb ja hajub
hetkeks päikest ehk näevad
silmad siis maadligi vajub
linnas hämarus juba
süttivad kõledad tuled
neile kel pole tuba
keegi ei sosista tule

õhtu sureb kui palve
januse ränduri suhu
need kes kardavad talve
pagesid jumal teab kuhu
lennukid pilvede taha
sadamast lahkusid laevad
need kes linna jäid maha
sadu akendest kaevad

kalgid on nägude jooned
kaupluseakende säras
oma tõotatud hooneid
näha saavad nad pärast
musta jõulude aega
siis kui tuiskude tiivad
viimaks heleda laega
valgesse koju viivad

Kuri silm

Natuke ma tahtsin olla
rahvavalgustaja
selle tarvis teadagi on
vaimuvalgust vaja
käisin kõrges koolis küll
matrikliga ja ilma
valgustuse asemel
sain hoopis kurja silma

miks ei tohi vaadata
ma ilmarahval otsa
omaette olemisest
olen jäänud otsa
ajaviiteks riimin nüüd
roppe värsipaare
ajalehtedele saadan
õelaid kommentaare

kõik need õhtud pimedad
oma mõtterasvas
praen ja tunnen kuis mu sees
kurjus üha kasvab
lõpuks kõnnin silmad maas
Toompea lossiaeda
ehk saan valitsuse seal
keskööks ära kaeda

Lux est umbra Dei

Hommikuti tööle sõites keerleb peas igasuguseid mõtteid. Keeran rooli ja pean omaette plaani, kuidas mõnda neist sõnastada. Täna võiks kirjutada merest, mõtlen. Või arutleda teemal, miks sigineb meid ümbritsevasse inforuumi järjest rohkem teadlikku valet. Või mõtiskleda selle üle, miks mulle meeldib Himaalaja. Või hoopis jätkata tööd mõne pooleli oleva käsikirja või teadusartikli kallal. Pargin auto, ronin välja, löön ukse pauguga kinni. Ja pea on äkki tühi. Otsekui elaksid kõik viljakad mõtted ainult kabiinis või vajaksid nad arenemiseks teatud müratausta või erilist õhku või hoopis seda, et mu motoorika tegeleks teatud kindlate asjadega. Võib-olla sünnivad tuumakamad mõtted üldse teadvuse ääremail ning kardavad esialgu tähelepanu nagu vanakurat välku? Äkki nad püüavad mulle kogu aeg märku anda, et liigne tähelepanu tapab? Lase meil ometi natuke kosuda, ära pimesta meid oma teadlikkuse valguskiirtega! Kas on see nii või mitte, aga tulemus on alati sama. Sisenen majja, võtan valvurilt võtme, kõnnin tühje hämaraid koridore mööda kabinetini, käivitan arvuti, istun helendava ekraani ette ja avastan, et pea on täitsa tühi. Kõik sõidu ajal mõeldud mõtted on põgenenud, jättes vaid ähmase mälestuse.

Põrnitsen aknast kahvatut märga hommikut ning ainus, mis meelde tuleb, on tõdemus, et varsti on kogu lumekirme sulanud. Siis ilmub kusagilt fraas „uttu lahkuvad laevad”. Ei, Kristiina laulus oli teisiti – „...sadamast lahkuvad laevad / täis naisi, lapsi ja mehi”. Aga meri on kaugel koos kõigi oma udude ja sadamatega. Nende seas on nüüd üks, mida tinglikult oma sadamaks võin kutsuda, sest seal ootab kevadet mu purjekas „Vassilissa”. Järgmisena turgatab pähe eile enne uinumist loetud „Rännud kuue teejuhiga”, õigemini selle esimene peatükk, kus oli aimata õige pisut Hispaania hõngu, Tuglas kui teejuht aga kippus jääma Vares-Barbaruse, Ristikivi ja isegi bussijuhi varju. Tundus üsna nüri vaimumõõga vehklemine, kahvatud põhjamaised virmalised sealpool Püreneesid, mille valgel välgatasid mõned kohad, kohvikulauad ja kuulsate kunstnike näod. Sekka paar fakti ajaloost ja oligi kaasaegne Hispaania teekond valmis, peaasi, et keegi ei saaks autorit uussiiruse sildiga õnnistada.

Nonii, paistab, et mõte hakkab pakkima nagu sulalumi. Olen varemgi omaette juurelnud selle üle, miks on uussiirus siinmail muutunud põlgust väljendavaks mõisteks, millega saab hästi inimesi paika panna. Ja huvitav - iga kord kangastub lõpuks Mihkel Muti blaseerunud nägu, nagu oleks temal sellega miskit pistmist. Viimasel ajal lisandub talle näppu vibutav Rein Raud, kelle pilk näib ütlevat: „Vaata ette, mees, muidu pead selle häbiga surmani elama.” Kas siirus on häbiasi? Või on asi selles, et see müüb? Või tahetakse öelda, et uussiiruse stigmaga märgitud autoritel pole hinge taga muud, kui isiksuse tühisus? Me oleme harjunud targaks pidama neid, kes oma puudused voorusteks muudavad. Küllap on targad ka need, kes oskavad ennast hästi müüa. Mul pole selle vastu midagi, lasku käia. Tegelikult on iga inimene ühes oma kogemuste ja mõtetega kordumatu. Ja kui ta oskab seda esile tuua mulle arusaadaval ja isegi nauditaval viisil, on see tore.

Minu arvates hoiab kaasaegse maailma tüüri hoopis müstika, mille tasakaalustamiseks võib siirusest kasu olla. Kirjanduse ja filmikunsti lahkel toel näib müstika olevat haaranud kõik eluvaldkonnad. Minult on korduvalt uuritud, kas olen oma Himaalaja reisidel kogenud midagi üleloomulikku või puutunud kokku salateadmistega. Eitava vastuse korral on ikka imestatud: „No mis sa seal siis käid?” Justkui peaks esoteerika olema ainus motiiv, mille nimel maailmas ringi liikuda. Justkui ei piisaks inimhinge liigutamiseks enam looduse ja kultuuri nähtavatest imedest, vaid oleks vaja veel midagi neist võimsamat. Salapäral on suur vägi, mis lisaks hingevärinaid esile kutsuvale emotsionaalsele pingele käivitab ka uudishimu ja võimaldab pühendumist. Ja kuigi üleloomulikule pühendumine võib eeldada ego mahasurumist, on see näiline, sest kõik, mis kaotatakse mõtlemise tasandil, võidetakse mitmekordselt tagasi tundeelus. Seni, kuni ei tegeleta spetsiaalsete ja üldsegi mitte müstiliste meeleharjutustega, ei kao kuhugi küsimus, mida ma saan.

See selleks. Kui ennist ütlesin, et maailma tüürib müstika, siis ei mõelnud ma seda, et ta teeb seda iseseisvalt. Müstika tundub olevat pigem käsutäitja, tõeline Suur Tüürimees eelistab laeva juhtida varjust. Me ei tea, kes ta on, ei tea isegi seda, mida ta tahab ja kuhu kurssi hoiab. Kui üldse on keegi, kes valdab informatsiooni ka selles mõttes, et suudab iga hetk teha vahet tõe ja väljamõeldu vahel. Meie ei suuda seda ammu. Elame ajal, mil teadmiste valgusest on saanud pimedus. Kõikjalt meile suunatud teave pimestab, kurdistab, desorienteerib. Meie vaim on abitu võimsate infovoogude fookuses. Raske on öelda isegi seda, kas oleks parem uskuda, et praegune olukord on juhuslik või toimub kõik kellegi targal juhtimisel.

Umbes sellised mõttekäigud ei lase mul oma reisipäevikuid ümber töötada müstilisteks vaimurännakuteks või üleloomulikke elemente sisaldavateks seiklusteks. Isegi siis, kui see müüks. Luulega on teised lood, see peabki veidi üleloomulik olema, vähemalt seni, kui erineb piisaval määral päevauudistest. Ent proosa, eriti reisikirjandus või miski, mis seda meenutab, võiks vähemalt minu puhul jääda kahe jalaga maa peale. Millleks peaksin lisama veel bitte meid ümbritsevasse mürasse?

Ladakhi matk kaardil

Mõned gps-i andmete põhjal Google Earthi poolt joonistatud vaated:

Kogu matk

Ganda La (4969 m) ületamine

Markha orus Hankari lähedal

Tõus Zalung Karpo La kurule (5190 m)

Zalung Karpo La'lt alla

Dati kandis 4300 m kõrgusel

Tso Kari soolajärvest Kartse La'ni

Kolm viimast viietuhandelist kuru

Richard Lintrop 100

Täna saaks isa saja aastaseks. Kui uskuda dokumente ja mitte seda, mida ta elu viimastel päevadel kõneles, ja nimelt, et oli ennast mingil põhjusel vanemaks teinud. Aga kõik ta dokumendid hävisid Moskvas (nii rääkis ta ise) tulekahju ajal. Uute dokumentide aluseks sai 1953. aastal Punaselagedal allkirjastatud paber, mille kohaselt Maria Ouman, Jugona Satarova ja Eliisabet Nahkur tunnistavad, et Lintrop Richard Karli poeg sündis tõepoolest 14. novembril 1913. aastal Eesti Aiakese külas.

Kõige varasem pilt, millel isa kindlasti peal on, pärineb umbes aastast 1926. Mis puhul selline ülesvõte tehtud sai, pole teada, näha on et ühel neiul on käes raamat pealkirjaga "Üleüldine ajalugu", vist II köide. Kui nii, siis on tõenäoliselt tegemist K. O. Lindequisti raamatuga "Üleüldine ajalugu II. Wana-, kesk-, uus- ja uuem aeg".

Järgmine pilt pärineb 1937. aastast. Selle taga on venekeelne pühendus: На добрую добрую память от брата Рикси, сестре Лизе. 27/II-37. Järelikult oli isa kahekümne kolme aastasena veel sõjaväes. Samal aastal viidi Eesti Aiakesest ära palju mehi, teiste seas vanaisa Karl ja isa vanem vend Aadi, kes enam tagasi ei tulnudki.

Järgmine pilt võiks olla tehtud peale sõda Tallinnas. Täpsemalt ei oska selle kohta midagi öelda. Igatahes pole pildil olev naine mu ema.

Aga järgmise foto taha on kirjutatud "Hääks mälestuseks Helgale Rihardi poolt 1946a. 6 weeb."

Sellel 1946. aastaga dateeritud pildil on isa ja ema juba koos.

Ja järgmine kaunis foto pärineb 1947. aastast.

Veel üks kena pilt, kahjuks ilma aastaarvuta.

Mina isa süles. Pildistatud tõenäoliselt 1957. aasta varakevadel.

Isa koos minu ja Hannesega ca 1961.

Siin käisid isa, ema ja vend mind vaatamas Vologdas, kus aega teenisin. Aasta on vast 1975.

Selle pildi peal on isa Pirital muuli ehitamas. Isegi mina sain temaga seal ühel suvel koos töötada.

Kodus Mustamäel lehte lugemas. Aasta umbes 1979-1981.

Udude aegu

Udud ei musta veel
nõnda palju mul pole tahtmist
mõelda mineku peale sest pole veel
liiga pime ja külm ei tee
praegu liiga on õhtud alles
vihmased nagu leebed on ööd
kuigi mõnikord käriseb taevas
kuskilt lõhki ja küürakas kuu
nõristab sülge pilvede vahelt
jah ma tean seda koidu ajal
autoklaasid kui äkki on jääs
aga maa ei olegi kahune
jah ma olen varemgi näinud
kuidas jäise valguse haardes
karjuvad puud kuidas linnud
avavad oma tummad nokad
kuidas see puhas paberileht
kõrvetab lauasse augu kui pilk
liiga kauaks jääb peale aga
midagi pole veel mõeldud
lõpuni kuigi mäletab mälu