esmaspäev, 13. juuni 2011
neljapäev, 9. juuni 2011
Kõik see
Kõik see mis mulle
ootamatult oluliseks muutus -
üks nurgakene kodumaast
ja kauged lumemäed
on nagu kallis kingitus
mis sandi pihku puutus
meel seni tõrgub uskumast
mis tunned ja mis näed
ent siiski rõõmsa palve-
rändurina käia proovin
te juures alati
ja selleks mõtteid puhastan
mis anti mulle sõbrad head
on rohkem kui ma soovin
ja minagi vist vastu
palju rohkem anda saan
ootamatult oluliseks muutus -
üks nurgakene kodumaast
ja kauged lumemäed
on nagu kallis kingitus
mis sandi pihku puutus
meel seni tõrgub uskumast
mis tunned ja mis näed
ent siiski rõõmsa palve-
rändurina käia proovin
te juures alati
ja selleks mõtteid puhastan
mis anti mulle sõbrad head
on rohkem kui ma soovin
ja minagi vist vastu
palju rohkem anda saan
kolmapäev, 8. juuni 2011
Kathmandu - Delhi - Amsterdam
3. mai. Öö möödus poolunes, kuid korraks õnnestus ka päriselt magama jääda. Siis nägin värvilist unenägu. Olin ühe eesti noorema generatsiooni naisluuletajaga mingis välismaa linnas festivalil. Läksime üles laiast trepist ja laulsime. Ühes laulmine tuli hästi välja ja tegi väga rõõmsaks. Kui laul otsa sai, olin ülevas tujus ja embasin teda spontaanselt. Tema aga muutus ootamatult kurvaks ja ütles, et nüüd ma rikkusin oma maskuliinse käitumisega kõik ära. Ta rääkis veel midagi, mina aga muudkui vabandasin ja kordasin, et ma ei mõelnud midagi halba ja lihtsalt tore oli koos laulda ja see tegi mind õnnelikuks. Viimaks paistis ta tuju paranevat, naeratus tuli tagasi ja silmad polnud enam jäised. Kuid siis olime juba rahvasummas ja meid sihtisid kümned fotokaamerad. Ta naeratas ja ütles veel midagi, sirutasin otsekui hüvastijätuks käe ja ärkasin. Kell oli pool neli, majas juba liiguti. Nepaali inimesed on väga usinad. Bimala ütles pärast, et harilikult ärkab ta nelja paiku, täna hommikul aga juba 3.15, sest täna on emade püha ja ta käis varakult Ahvitemplis. Ilmselgelt oli käinud terve pere, sest kõigil olid otsaees tikkad.
Kell pool seitse ajasin ennast jalule, veidi aja pärast ronisin katusele, kus kostitati hommikusöögiga – omlett (õieti küll kaks purustatud muna), riisipannkook, mõned karrikartuli viilud ning puuviljad, apelsin ja õun. Viimased olid tõesti väga head. Suurivaevu suutsin enamuse toidust ära süüa, kuid Bimala ähvardas veel dal bhatiga. Püüdsin talle selgeks teha, et seda ma enam kuidagi süüa ei suuda.
Just praegu ütles Ganesh, et läheb tööle ja Bimala viib mind kella kümne paiku büroosse. Oh, ja sealt varsti juba lennujaama. Eile taheti mulle kangesti tsiklisõitu teha, sest Ganesh liigub ringi mootorrattaga. Ma ei tahtnud enda saatust Kathmandu hullus liikluses proovile panna. Mis sest, et Ganesh on osav juht. Kardan, et tal pole kogemust minusuguse kolaka sõidutamisel. Asi lõppes sellega, et Thakuri noorem vend võttis mulle takso ja tõi siia.
Ganesh läkski, raske raudvärav sulgus kolinal. Siin, kesklinnast eemal on õhk palju puhtam, hommikul kostis taas linnulaul ja käo kukkumine. Vareste kisa ka ja õhtul kräunusid läheduses kassid. Katuselt paistab Ahvitempel hästi kätte, kuid sinna on siiski üksjagu maad. Täna tuleb tõeliselt kuum päev, juba seitsme ajal oli palav.
Olengi lennujaamas ja passikontrollist läbi. Lennule registreerimine õnnestus probleemideta, ilma midagi ütlemata vormistati minu etteantud lennujaamade lühendite ja reiside numbrite järgi ära ka pagas otse Tallinna. Ja veider, et Tallinnast Kathmandusse ei saa kuidagi pagasit otse saata. Nüüd istun siin rahvusvahelises tsoonis, aega on laialt. Meenutan tänast südamlikku hommikupoolikut. Ganeshi ema, kes inglise keelt ei oska, tegi mulle käte abil selgeks, et pean varsti tagasi tulema. Kui varsti? Ühe käe sõrmed ja teise omad – kümne kuu pärast. Lubasin, et kui vähegi saan, tulen. Tõenäoliselt siiski järgmise aasta aprillis. Dal bhati söömisest pääsesin, piirdusin arbuusi, banaanide ja jogurtiga. Viimane oli tohutult maitsev, oleksin pidanud seda iga päev sööma. Siis palus Bimala mul võõrastetoas oodata, kuni ta linnaminekuks rõivastub. Tuli Ganeshi ema, tegi mulle tikka, kallistas ja andis roosi, olles enne lehed hoolikalt okaste ümber keeranud. Tegime koos pilti (Bimala kaameraga). Siis kõndisime suure teeni, kus saime kokku Thakuri vennaga. Võtsime takso. Ilm oli palav, liiklus aaeglane. Päris küpsenuna jõudsime viimaks büroo juurde. Sees oli mõnusalt jahe. Thakur pakkus teed, Ganeshit polnud näha, Bimala oli ka kuhugi läinud. Aga ta tuli varsti ja kinkis mulle villase tiigrimütsi. Mare kingituse – omavalmistatud kaelakee – oli ta juba kodus üle andnud. Pärast Bimalaga hüvasti jätmist kõndisin veel veidi Thamelis, võtsin viimased videokaadrid, ostsin kingiks paar piltidega kalendrit. Aega oli veelgi. Jõin ühe jäätee ja vahetasin mõned sõnad mööda jalutanud kursusevennaga, kes samuti täna koju lendab. Büroo poolt kingiti t-särk ja mõned suured fotod mägedest ja Buddha sünnipaigast. Liigutav. Siis sõidutas Thakuri vend mu lennujaama. Siin ma nüüd istun, pardaleminekuni on kaks tundi. Hea rahulik tunne. Ja südames suur rõõm kõigist toredatest inimestest. Kahjuks ei õnnestunud hommikul näha Jamunat. Poekese uksel oli raudruloo ees. Loodan, et tema ja lapsega on kõik korras.
Ühest-teisest. Sõidu ajal märkasin mitmel pool suuri haisvaid prügihunnikuid. Just eikellegimaal, mõne müürijupi juures või kohas, kus pole maju. Prügi tundus siiski vähem olevat, kui möödunud kordadel. Ja Bhagmati jõe kaldaid oli hakatud puhastama ning isegi mingil kombel korrastama. See on küll tore, sest jõeke oli enne tõeline solgineeva.
Ganesh rõhutas korduvalt, et tema kodus ei kasutata mingeid kemikaale, kõik on looduslik. Voodi, kus magasin, oli küll kõva, kuid ei pannud konte valutama. Bimala hakkab kodumajutust pakkuma, vastav veebileht on tegemisel. See on küll tore, kodumajutuse teenust võiks siin palju olla. Kindlasti on huvitavam elada toredas kodus, mitte hotellis. Hommikul mängisin Bimalale ja Ganeshi emale parmupilli.
Delhi võttis vastu neljakümnese kuumaga. Astud lennukist otsekui ahju. Jet Lite lennukid treppi ei sõida, sain kuumust enne terminali jõudmist parasjagu tunda. Seejärel mõnus eestimaise suvepäeva temperatuur. Ja transiidilett. Ma polegi kirjutanud sellest imelikust transiitlendude loogikast, mida peaks suurte tähtedega punaselt kõikjale maalima. Pange tähele – minna tuleb mitte selle lennukompanii leti juurde, mille lennukiga edasi lendad, vaid üles tuleb leida selle kompanii silt, mille lennukiga saabusid. See tähendab, et praegu läksin mitte KLM-i, vaid Jet Airways’i leti juurde. Nüüd ootan oma pardakaarti (või kaarte) ja kinnitust, et mu pagas on leitud. Alles seejärel võib läbida turvakontrolli (kõigile käsipagasi kottidele enne lipikud külge!) ning suunduda suurde ootesaali.
Üllatus – transiidileti juures kohtasin sedasama Davidit, kes sai osa mu lapselapse Eike sünni tähistamisest Dunches. Siis ta alles alustas matka, mina juba lõpetasin. Nüüd lendab ta Moskva kaudu koju.
Maailm on väike
adud veel üks kord
kui Delhis kohtad
noormeest kellega
sa nädalate eest
jõid khukri rummi
kusagil Nepaali kolkas
jah selle ajaga
on laias ilmas
palju juhtunud
bin-Laden tapetud
ja palju nimekaid
või nimetuid on
hauda läinud veel
kuid sündinuid
on rohkem kordades
maa vana pale
tõmbub kipra
liiga palju jalgu
on juba keerutamas
tolmu üles
ka elu tõmbub kokku
tehes meile ruumi
aga kuhu
Olen nüüd juba üle kolme tunni oodanud. Konutan seina ääres vaibal. Seltskond, kuhu kuulub ka minu tuttav David, tellis endale mingeid kummalisi kanaleid kaudu siia hunniku pitsasid ja istus otse leti juurde põrandale neid nautima. Ei saa aru, mis värk siin täna on ja miks peab nii kaua ootama. Tahaks ka juba juua ja süa, aga pole india raha, et siinsest pisikesest letist midagi võtta. Õnneks liigub aeg ühtviisi, istud siin või ootesaalis. Tervis on ka hea. Loodetavasti jääbki nii.
Kuna pole miskit targemat teha, jätkan kirjutamist. Elu on ju nii detaili- ja nüansirikas, et kõik asjad kohe ei meenugi. Näiteks Delhi lennukis mu kõrval istunud mees. Hindu. Hakkas varsti pärima, kust tulen ja kuhu lähen. Jõudsin talle poolteist tundi kestva lennu vältel üsna pikalt rääkida Eestist, selle loodusest ja loomadest, oma tööst ja paljust muust. Siis hakkasin ise pärima. Mees oli kolmkümmend viis aastat vana, elas Kesk-Indias, vist Madhya Pradeshi pealinnas Bhopalis, kus peab Mahindra autosalongi. Isa on tähtis poliitik, parlamendisaadik. Poeg poliitikast ja poliitikutest siiski eriti kõrgel arvamusel polnud, ütles, et kõik on äraostetavad. Aga tema kodukant pidi kubisema tiigritest.
Lõpuks, kell pool kaheksa, sain oma pardakaardid, ka Tallinna lennu oma, kätte ja pääsesin läbi turvakontrolli ootesaali. Tahtsin osta veidi india ruupiaid, siin on rahavahetuspunkt, kuid selgus, et välismaalastele neid ei müüda. Huvitav, kust nemad siis peavad saama? Õnneks saab siin paljudes kohtades kaardiga maksta. Tulingi kohvikusse, võtsin ühe röstvõileiva, kohvi ja pudeli vett. Janu juba piinas.
Uuidstes räägitakse muudkui Osama bin Ladeni tapmisest. See teade levis Kathmandus juba eile kui kulutuli suust suhu ja mobiilist mobiili. Täna hommikul luges Thakus hoolega terve külje suurust ajaleheartiklit. Siiski olen veendunud, et pole ilus rõõmustada kellegi tapmise üle, olgu too ükskõik kui suur kurjategija. Ütelgem, et bin Laden oli oma saatuse ära teeninud, ent ütelgem seda halleluuja hõiseteta. Sellega seoses või õigemini – täiesti seostamatult – tuli meelde, kuidas Ganesh eile õhtul viskit mekkides ütles, et nende peres ei sallita kommuniste, et neile meeldib demokraatia. Aga vot see Navi, see on küll kommunist, tõsijutt. Minu arvates on asi pigem selles, et Ganesh ja Thakur ei suuda Navile andestada lahkulöömist ja oma firma asutamist. Nad ei pidavat omavahel tänaseni rääkima, teadis Pasang öelda.
Nepaalis muidugi käib karm võitlus olemasolu eest. Tööd on raske leida. Teel lennujaama nägin jälle seda hiiglapikka saba ja rahvahulka tänava ääres ja sain teada, et see on passisaba. Reisipasse saab ainult Kathmandust ja kõik need inimesed, kes maalt lahkuda tahavad, peavad selles sabas seisma. Minnakse peamiselt just tööd otsima, sest kodumaal seda napib. Ka turismimajanduses pole olukord parem. Head aastad paisutasid reisibüroode koosseise, nüüd aga istuvad ka paljud giidid, sirdarid ja kandjad tööta. Olen põhimõtteliselt seda meelt, et tasub kasutada kohalike büroode teenuseid, mitte punnitada omaette. Ütlesin ka Thakuri vennale lennujaama poole sõites, et kuigi tean, kus Nepal Tourism Board asub ning kus saab üsna kerge vaevaga vormistada TIMS kaarte ja matkalube ka ise, kasutan ka edaspidi kohalike reisibüroode abi. Just selle mõttega, et inimestel oleks tööd ja leiba. Nad on siin väga abivalmid, ei röövi ülearu palju raha ning alati on ruumi kauplemiseks. Usun, et büroole makstud raha pole mõttetult maha visatud, vaid aitab natuke Nepaali arendada ja paremaks muuta.
Tänavalastest. Thamelis nägin mitmel pool eri vanuses murjaneid. Õige mitmele meeldis aega surnuks lüüa istudes, lobisedes ja raha mangudes just selle internetipunkti lähedal, kus käisin. Eile nägin üht neist selgelt narkojoobes olevat. Pole ime, hašiš on laialt saadaval, ilmselt ka kangem kraam. Narkootikume pakutakse tänaval juba sama palju kui muid kaupu. Tavaliselt käib see sõnadega: „Smoke, hash, sir“, aga mõnikord küsitakse ka ebamäärasemalt: „Want something?“ Ma ei tea, kui hästi narkoäri õitseb, aga kindlasti on võõramaalaste hulgas palju selliseid, kes väikest savu suureks patuks ei pea.
4. mai, Amsterdam. Lend möödus rahulikult, sain isegi magada. Lennuk jõudis pärale pool tundi plaanitust varem, vist oli hea taganttuul. Pakistani-Afganistani piiril raputas meid üheteistkümne kilomeetri kõrgusel päris tugev turbulents, ei tea, kas bin Ladeni hing möllas seal.
Sellega on mu 2011. aasta Nepaali reisi päevik ka ammendatud. Et kogu reisi vältel sai tehtud nii palju tagasivaateid ja kokkuvõtteid, pole praegu lõpetuseks enam midagi lisada. Lugu otsas.
Kell pool seitse ajasin ennast jalule, veidi aja pärast ronisin katusele, kus kostitati hommikusöögiga – omlett (õieti küll kaks purustatud muna), riisipannkook, mõned karrikartuli viilud ning puuviljad, apelsin ja õun. Viimased olid tõesti väga head. Suurivaevu suutsin enamuse toidust ära süüa, kuid Bimala ähvardas veel dal bhatiga. Püüdsin talle selgeks teha, et seda ma enam kuidagi süüa ei suuda.
Just praegu ütles Ganesh, et läheb tööle ja Bimala viib mind kella kümne paiku büroosse. Oh, ja sealt varsti juba lennujaama. Eile taheti mulle kangesti tsiklisõitu teha, sest Ganesh liigub ringi mootorrattaga. Ma ei tahtnud enda saatust Kathmandu hullus liikluses proovile panna. Mis sest, et Ganesh on osav juht. Kardan, et tal pole kogemust minusuguse kolaka sõidutamisel. Asi lõppes sellega, et Thakuri noorem vend võttis mulle takso ja tõi siia.
Ganesh läkski, raske raudvärav sulgus kolinal. Siin, kesklinnast eemal on õhk palju puhtam, hommikul kostis taas linnulaul ja käo kukkumine. Vareste kisa ka ja õhtul kräunusid läheduses kassid. Katuselt paistab Ahvitempel hästi kätte, kuid sinna on siiski üksjagu maad. Täna tuleb tõeliselt kuum päev, juba seitsme ajal oli palav.
Olengi lennujaamas ja passikontrollist läbi. Lennule registreerimine õnnestus probleemideta, ilma midagi ütlemata vormistati minu etteantud lennujaamade lühendite ja reiside numbrite järgi ära ka pagas otse Tallinna. Ja veider, et Tallinnast Kathmandusse ei saa kuidagi pagasit otse saata. Nüüd istun siin rahvusvahelises tsoonis, aega on laialt. Meenutan tänast südamlikku hommikupoolikut. Ganeshi ema, kes inglise keelt ei oska, tegi mulle käte abil selgeks, et pean varsti tagasi tulema. Kui varsti? Ühe käe sõrmed ja teise omad – kümne kuu pärast. Lubasin, et kui vähegi saan, tulen. Tõenäoliselt siiski järgmise aasta aprillis. Dal bhati söömisest pääsesin, piirdusin arbuusi, banaanide ja jogurtiga. Viimane oli tohutult maitsev, oleksin pidanud seda iga päev sööma. Siis palus Bimala mul võõrastetoas oodata, kuni ta linnaminekuks rõivastub. Tuli Ganeshi ema, tegi mulle tikka, kallistas ja andis roosi, olles enne lehed hoolikalt okaste ümber keeranud. Tegime koos pilti (Bimala kaameraga). Siis kõndisime suure teeni, kus saime kokku Thakuri vennaga. Võtsime takso. Ilm oli palav, liiklus aaeglane. Päris küpsenuna jõudsime viimaks büroo juurde. Sees oli mõnusalt jahe. Thakur pakkus teed, Ganeshit polnud näha, Bimala oli ka kuhugi läinud. Aga ta tuli varsti ja kinkis mulle villase tiigrimütsi. Mare kingituse – omavalmistatud kaelakee – oli ta juba kodus üle andnud. Pärast Bimalaga hüvasti jätmist kõndisin veel veidi Thamelis, võtsin viimased videokaadrid, ostsin kingiks paar piltidega kalendrit. Aega oli veelgi. Jõin ühe jäätee ja vahetasin mõned sõnad mööda jalutanud kursusevennaga, kes samuti täna koju lendab. Büroo poolt kingiti t-särk ja mõned suured fotod mägedest ja Buddha sünnipaigast. Liigutav. Siis sõidutas Thakuri vend mu lennujaama. Siin ma nüüd istun, pardaleminekuni on kaks tundi. Hea rahulik tunne. Ja südames suur rõõm kõigist toredatest inimestest. Kahjuks ei õnnestunud hommikul näha Jamunat. Poekese uksel oli raudruloo ees. Loodan, et tema ja lapsega on kõik korras.
Ühest-teisest. Sõidu ajal märkasin mitmel pool suuri haisvaid prügihunnikuid. Just eikellegimaal, mõne müürijupi juures või kohas, kus pole maju. Prügi tundus siiski vähem olevat, kui möödunud kordadel. Ja Bhagmati jõe kaldaid oli hakatud puhastama ning isegi mingil kombel korrastama. See on küll tore, sest jõeke oli enne tõeline solgineeva.
Ganesh rõhutas korduvalt, et tema kodus ei kasutata mingeid kemikaale, kõik on looduslik. Voodi, kus magasin, oli küll kõva, kuid ei pannud konte valutama. Bimala hakkab kodumajutust pakkuma, vastav veebileht on tegemisel. See on küll tore, kodumajutuse teenust võiks siin palju olla. Kindlasti on huvitavam elada toredas kodus, mitte hotellis. Hommikul mängisin Bimalale ja Ganeshi emale parmupilli.
Delhi võttis vastu neljakümnese kuumaga. Astud lennukist otsekui ahju. Jet Lite lennukid treppi ei sõida, sain kuumust enne terminali jõudmist parasjagu tunda. Seejärel mõnus eestimaise suvepäeva temperatuur. Ja transiidilett. Ma polegi kirjutanud sellest imelikust transiitlendude loogikast, mida peaks suurte tähtedega punaselt kõikjale maalima. Pange tähele – minna tuleb mitte selle lennukompanii leti juurde, mille lennukiga edasi lendad, vaid üles tuleb leida selle kompanii silt, mille lennukiga saabusid. See tähendab, et praegu läksin mitte KLM-i, vaid Jet Airways’i leti juurde. Nüüd ootan oma pardakaarti (või kaarte) ja kinnitust, et mu pagas on leitud. Alles seejärel võib läbida turvakontrolli (kõigile käsipagasi kottidele enne lipikud külge!) ning suunduda suurde ootesaali.
Üllatus – transiidileti juures kohtasin sedasama Davidit, kes sai osa mu lapselapse Eike sünni tähistamisest Dunches. Siis ta alles alustas matka, mina juba lõpetasin. Nüüd lendab ta Moskva kaudu koju.
Maailm on väike
adud veel üks kord
kui Delhis kohtad
noormeest kellega
sa nädalate eest
jõid khukri rummi
kusagil Nepaali kolkas
jah selle ajaga
on laias ilmas
palju juhtunud
bin-Laden tapetud
ja palju nimekaid
või nimetuid on
hauda läinud veel
kuid sündinuid
on rohkem kordades
maa vana pale
tõmbub kipra
liiga palju jalgu
on juba keerutamas
tolmu üles
ka elu tõmbub kokku
tehes meile ruumi
aga kuhu
Olen nüüd juba üle kolme tunni oodanud. Konutan seina ääres vaibal. Seltskond, kuhu kuulub ka minu tuttav David, tellis endale mingeid kummalisi kanaleid kaudu siia hunniku pitsasid ja istus otse leti juurde põrandale neid nautima. Ei saa aru, mis värk siin täna on ja miks peab nii kaua ootama. Tahaks ka juba juua ja süa, aga pole india raha, et siinsest pisikesest letist midagi võtta. Õnneks liigub aeg ühtviisi, istud siin või ootesaalis. Tervis on ka hea. Loodetavasti jääbki nii.
Kuna pole miskit targemat teha, jätkan kirjutamist. Elu on ju nii detaili- ja nüansirikas, et kõik asjad kohe ei meenugi. Näiteks Delhi lennukis mu kõrval istunud mees. Hindu. Hakkas varsti pärima, kust tulen ja kuhu lähen. Jõudsin talle poolteist tundi kestva lennu vältel üsna pikalt rääkida Eestist, selle loodusest ja loomadest, oma tööst ja paljust muust. Siis hakkasin ise pärima. Mees oli kolmkümmend viis aastat vana, elas Kesk-Indias, vist Madhya Pradeshi pealinnas Bhopalis, kus peab Mahindra autosalongi. Isa on tähtis poliitik, parlamendisaadik. Poeg poliitikast ja poliitikutest siiski eriti kõrgel arvamusel polnud, ütles, et kõik on äraostetavad. Aga tema kodukant pidi kubisema tiigritest.
Lõpuks, kell pool kaheksa, sain oma pardakaardid, ka Tallinna lennu oma, kätte ja pääsesin läbi turvakontrolli ootesaali. Tahtsin osta veidi india ruupiaid, siin on rahavahetuspunkt, kuid selgus, et välismaalastele neid ei müüda. Huvitav, kust nemad siis peavad saama? Õnneks saab siin paljudes kohtades kaardiga maksta. Tulingi kohvikusse, võtsin ühe röstvõileiva, kohvi ja pudeli vett. Janu juba piinas.
Uuidstes räägitakse muudkui Osama bin Ladeni tapmisest. See teade levis Kathmandus juba eile kui kulutuli suust suhu ja mobiilist mobiili. Täna hommikul luges Thakus hoolega terve külje suurust ajaleheartiklit. Siiski olen veendunud, et pole ilus rõõmustada kellegi tapmise üle, olgu too ükskõik kui suur kurjategija. Ütelgem, et bin Laden oli oma saatuse ära teeninud, ent ütelgem seda halleluuja hõiseteta. Sellega seoses või õigemini – täiesti seostamatult – tuli meelde, kuidas Ganesh eile õhtul viskit mekkides ütles, et nende peres ei sallita kommuniste, et neile meeldib demokraatia. Aga vot see Navi, see on küll kommunist, tõsijutt. Minu arvates on asi pigem selles, et Ganesh ja Thakur ei suuda Navile andestada lahkulöömist ja oma firma asutamist. Nad ei pidavat omavahel tänaseni rääkima, teadis Pasang öelda.
Nepaalis muidugi käib karm võitlus olemasolu eest. Tööd on raske leida. Teel lennujaama nägin jälle seda hiiglapikka saba ja rahvahulka tänava ääres ja sain teada, et see on passisaba. Reisipasse saab ainult Kathmandust ja kõik need inimesed, kes maalt lahkuda tahavad, peavad selles sabas seisma. Minnakse peamiselt just tööd otsima, sest kodumaal seda napib. Ka turismimajanduses pole olukord parem. Head aastad paisutasid reisibüroode koosseise, nüüd aga istuvad ka paljud giidid, sirdarid ja kandjad tööta. Olen põhimõtteliselt seda meelt, et tasub kasutada kohalike büroode teenuseid, mitte punnitada omaette. Ütlesin ka Thakuri vennale lennujaama poole sõites, et kuigi tean, kus Nepal Tourism Board asub ning kus saab üsna kerge vaevaga vormistada TIMS kaarte ja matkalube ka ise, kasutan ka edaspidi kohalike reisibüroode abi. Just selle mõttega, et inimestel oleks tööd ja leiba. Nad on siin väga abivalmid, ei röövi ülearu palju raha ning alati on ruumi kauplemiseks. Usun, et büroole makstud raha pole mõttetult maha visatud, vaid aitab natuke Nepaali arendada ja paremaks muuta.
Tänavalastest. Thamelis nägin mitmel pool eri vanuses murjaneid. Õige mitmele meeldis aega surnuks lüüa istudes, lobisedes ja raha mangudes just selle internetipunkti lähedal, kus käisin. Eile nägin üht neist selgelt narkojoobes olevat. Pole ime, hašiš on laialt saadaval, ilmselt ka kangem kraam. Narkootikume pakutakse tänaval juba sama palju kui muid kaupu. Tavaliselt käib see sõnadega: „Smoke, hash, sir“, aga mõnikord küsitakse ka ebamäärasemalt: „Want something?“ Ma ei tea, kui hästi narkoäri õitseb, aga kindlasti on võõramaalaste hulgas palju selliseid, kes väikest savu suureks patuks ei pea.
4. mai, Amsterdam. Lend möödus rahulikult, sain isegi magada. Lennuk jõudis pärale pool tundi plaanitust varem, vist oli hea taganttuul. Pakistani-Afganistani piiril raputas meid üheteistkümne kilomeetri kõrgusel päris tugev turbulents, ei tea, kas bin Ladeni hing möllas seal.
Sellega on mu 2011. aasta Nepaali reisi päevik ka ammendatud. Et kogu reisi vältel sai tehtud nii palju tagasivaateid ja kokkuvõtteid, pole praegu lõpetuseks enam midagi lisada. Lugu otsas.
teisipäev, 7. juuni 2011
Viimase donžuaani lahkumine
Tervitustega
Ühegi kiriku kellad ei löönud
ühegi pühaku silmad ei nutnud
kui ma astusin hommikul õue
ainult äratuskellad sadades kodudes
helisesid kui vedasin ennast
tühja tänavat mööda
linnavärava poole
paljud noored veel paljumad
vanemad naised piilusid
suletud kardina vahelt
kuidas ma liipasin
laadaprügi ja väljaheidete vahel
murtud hinge ja murtud jalaga
vana väsinud mees
oh kuidas mäletan
kõigi te magamistubade
erutavaid aroome
oh kuidas praegugi tunneksin
kõiki teid käsikaudu
kuidas pimedas kirglikult
sosistada ma oskaksin
igaühele ainult talle
määratud hellitussõnu
vaadake pealegi kuidas ma lahkun
teie väikesest tolmusest linnast
kaasa viies kõik teie naiste
teie tütarde vabamad mõtted
millist lohutust pakute ise
neile hommesel ööl
minu lohutusaeg lõpeb praegu
sadade äratuskellade tirina saatel
läbi – päike on juba tõusmas
kui pühin jalgadelt siinse tänavatolmu
tuhande penikoorma kaugusel
ootab mu krimpsutõmbavat
õilsal eesmärgil äravaevatud keha
tilluke kongike kõrgele kaljule
rajatud unelma kloostris
Kathmandu, 2. mai
Varahommikul tuli sahmakas vihma. Paistab, et ilm on ennast vesiseks sättinud. Enesetunne oli öösel väga hea, aga und ei tulnud. Püüdsin küll kõik tühjad muremõtted peast tõrjuda, aga nende asemele tulid uued mõtted, mis polnud küll murelikud, aga magada siiski ei lasknud. Mõni ime – eelmise kahe päeva ja ööga magasin kogu une ära.
Vaatasin netist järele lennujaamade lühendid, neid võib vaja minna homme pagasi vormistamisel (ja läkski). Lugesin kirju. Sain teada, et Roy on Ulaanbaataris. Imelik mõelda, et kolme päeva pärast peaksin ise olema juba Värskas. Setomaa on Nepaali kõrval mu teine suur armastus. Ma ei oota kummaltki midagi, ainult naudin nende olemasolu. Aastaid tagasi oli mul tunne, et isehakanud setosid on liiga palju ja et mina ei hakka kunagi setot mängima. Aga läks teisiti ja juhtus, et sattusin 2009. aasta suvel Jane ja Kristjani pulma. Olin kutsutud pidu jäädvustama asjaosaliste endi ning arhiivi tarvis, sest kolm päeva kestev seto pulm pole tänapäeval väga sagedane nähtus. Õieti elas selline pidu vahepeal vaid vanemate inimeste mälestuses, kes ise õiges pulmas käinud. Kaheksakümnendatel hakati seda tasapisi elustama, kõigepeal etendati kultuurimajade lavadel olulisemaid momente, hiljem jõudis seto pulm ellu tagasi. Ühte sellisesse pulma ma sattusingi ja kaamera andis võimaluse pääseda ka neisse kohtadesse, kuhu suurt seltskonda ligi ei lastud ning näha toiminguid, mis olid mõeldud osalemiseks vaid vähestele.Pelgasin, et olen oma aparaadiga võõras selles seltskonnas ja esimesel päeval olingi. Aga teisel päeval muutus kõik, ühes pruudi ja peigmehe sugulastega sain koos kolleeg Janikaga andeid pruudi vakast. See liigutas väga, nagu kõigi inimeste südamlikkuski. Tundsin äkki, et ma polegi enam võhivõõras vaatleja, vaid juba natuke omaks saanud pulmategelane. See väike sündmus andis tõuke juba samal sügisel ühineda Tartus tegutseva seto meestelaulu esitava kooriga Liinats’uraq, kus mul ju mitu tuttavat ees oli, aga kuhu ma koori rõhutatud seto identiteedi tõttu varem kuuluda ei tahtnud. Seto meestelaul polnud mulle siiski päris võõras. Koos ts’urakeste Paul Hagu, Heno Sarve ja Peter Panoviga olin seda ning muudegi soome-ugri rahvaste laule laulnud Helleros. Seepärast läks sisseelamine üsna kiiresti, juba järgmise aasta märtsis reisisime Udmurdimaal, mais aga käisime koos seto delegatsiooniga Lätis Alsunga suitide festivalil. Algasid sõidud Setomaa erinevatele külapühadele. Värska, Obinitsa, Uusvada, Lepä. Igal pool oli tore, igal pool suhtuti meisse kui oodatud külalistesse. Nii polnud ma Kuningriigi päeval enam pealtvaataja, vaid aktiivne osaline, aastaga soetasin hame, kapudad, vöö ja kaatsad. Seejärel tellisin parema hame ja säärsaapad. Nautisin igal hetkel seda, mida tegin. Praegu on siit kaugelt hää mõelda kõigi toredate kaaslaste peale ja neile mõttes tervitusi saata. Pole midagi uhkemat säärasest meestesummast ja üheskoos laulmisest, olgugi, et budistid peavad ilmalike laulude laulmist paheks. Aga neile tuleb andestada, sest nad pole kunagi kuulnud seto meestelaulu!
Taas tiir tehtud, raha võetud ja kulutatud. Pilgrims Book House’ist ostsin puust mänguasju lapselastele. Seal on hea rahulik kaupa vaadata ja mõtiskleda, keegi ei tülita. Toidupoest vaatasin maiustusi töö juurde kohvilauale, lisaks valget tiigrisalvi balsamit. Hulk raha jälle läinud. Kümme tuhat ruupiat pole siin miski raha, kaob linnas käest mõne päevaga. Mis seal imestada, see ongi kõigest sada eurot.
Olen pikapeale õppinud tundma mitmeid kavalaid tänavakesi ja läbikäike Thamelis. Jõlgun ringi ega pane tähelegi kaubitsejate juttu. Rikšamehed ja taksojuhid väga palju ei tülita, olen vist seda nägu, et Kathmandu on mind natuke küpsetanud. Ja seda see linn on tõesti teinud. On tõstnud mind unelmate maale ja siis järsku alla paisanud. Ning jälle tõstnud, lasknud elada ja rõõmu tunda. Kiitus talle! Teist sellist linna pole maailmas olemas. Aga kõik muutub kiiresti. Kunagi oli Nepaal eurooplasele üsna suletud maa. Esimese kaheksatuhandelise vallutamise ajal võis Kathmandus näha vaid üht autot – see oli presidendi limusiin, osade kaupa üle mägede kohale tassitud. 1974. aastal oli linnas veerand- või poolsada autot. Nüüd vaatad Kopani künkalt alla ja märkad valmivaid kõrghooneid nagu hiiglasi jalgupidi seismas madalate majade meres. Linnast välja viivad mitmerealised maanteed, mis mägedeni jõudes praegu veel kitsasteks muutuvad. Kui palju võib nüüd Kathmandus autosid olla? Juba taksosod, neid tillukesi Suzuki Marutisid tundub olevat mitmeid sadu, kui mitte tuhandeid. Vanad kitsad tänavad on muutunud tõeliseks liikluskeeriseks, kus jalakäijad kõnnivad seinaääri mööda, jättes enamuse teest autodele ja mootorratastele. Usun, et linnas on sadu tuhandeid tsikleid ja rollereid, autode kohta pole kerge midagi arvata. Aga neidki on vähemalt kümnetes tuhandetes.
Õhtupoolik Ganeshi kodus kujunes oodatult südamlikuks. Ganesh elab koos oma naise Bimalaga linna rahulikumas piirkonnas Ahvitemplist veerandtunnise jalutuskäigu kaugusel. Maja on kahekorruseline betoonehitis tüüpiliselt lameda katusega, kus eraldi majakeses paikneb köök. Parajalt suured toad, kohustuslik marmortrepp. Nepaalis on mitut sorti marmorit laialt saada, ilmselt pole see ka eriti kallis. Peres on veel tütar Shradha, Ganeshi ema ja Bimala vennapoeg. Poeg, kelle nimi meelde ei jäänud, õpib Šotimaal Aberdeenis, Ganeshi isa elab enamasti mägimajas Ganesh Himali kandis. Bimala, kes lausa kiirgab armastust ja hoolivust, on töötanud kakskümmend viis aastat koolis nepaali keele ja majanduse õpetajana. Laia silmaringi ja huvidega naine. Kuulnud, millist tööd mina teen, ütles ta, et on sellisest kogu aeg unistanud. Paraku polnud tal omal ajal võimalik sellist eriala õppida. Ganesh püüdis õhtu jooksul korduvalt ärijuttu alustada, korrates pidevalt, et tore oleks, kui ma kodumaal aitaksin neile kliente leida, meelitas grupijuhi staatusega – vähemalt kümnese grupi puhul on grupijuhil kogu elamine ja matkamine prii. Ta näitas maja esimesel korrusel eraldi sissekäiguga ruume – kolme tuba ja vannituba, mis mõeldud just grupijuhtidele ja headele tuttavatele. Ühes neist tubadest ööbingi täna. Aga enne voodini jõudmist tuli ennast läbi süüa suurest hulgast dal bhatist ja karriga maitsestatud kanast. Bimala on väga hea kokk, kõik pakutu oli maitsev, kuid eriti meeldis mulle värskest mündist tehtud karri, sellist polnud ma veel kusagil saanud. Kogu maitseroheline ja muist köögivilja tuleb siitsamast maja ümbert aiast, puuviljad aga peamiselt Ganesh Himali mägimajast. Õhtusöögi kõrvale jõime Ganeshiga Johnny Walkeri punase sildiga viskit, lahjendatult tavalise veega. Peremees küll mainis, et tavaliselt nad üldse alkoholi ei tarvita, aga kallite külaliste puhul tehakse erand. Naised muidugi isegi ei maitsnud napsu.
Vaatasin netist järele lennujaamade lühendid, neid võib vaja minna homme pagasi vormistamisel (ja läkski). Lugesin kirju. Sain teada, et Roy on Ulaanbaataris. Imelik mõelda, et kolme päeva pärast peaksin ise olema juba Värskas. Setomaa on Nepaali kõrval mu teine suur armastus. Ma ei oota kummaltki midagi, ainult naudin nende olemasolu. Aastaid tagasi oli mul tunne, et isehakanud setosid on liiga palju ja et mina ei hakka kunagi setot mängima. Aga läks teisiti ja juhtus, et sattusin 2009. aasta suvel Jane ja Kristjani pulma. Olin kutsutud pidu jäädvustama asjaosaliste endi ning arhiivi tarvis, sest kolm päeva kestev seto pulm pole tänapäeval väga sagedane nähtus. Õieti elas selline pidu vahepeal vaid vanemate inimeste mälestuses, kes ise õiges pulmas käinud. Kaheksakümnendatel hakati seda tasapisi elustama, kõigepeal etendati kultuurimajade lavadel olulisemaid momente, hiljem jõudis seto pulm ellu tagasi. Ühte sellisesse pulma ma sattusingi ja kaamera andis võimaluse pääseda ka neisse kohtadesse, kuhu suurt seltskonda ligi ei lastud ning näha toiminguid, mis olid mõeldud osalemiseks vaid vähestele.Pelgasin, et olen oma aparaadiga võõras selles seltskonnas ja esimesel päeval olingi. Aga teisel päeval muutus kõik, ühes pruudi ja peigmehe sugulastega sain koos kolleeg Janikaga andeid pruudi vakast. See liigutas väga, nagu kõigi inimeste südamlikkuski. Tundsin äkki, et ma polegi enam võhivõõras vaatleja, vaid juba natuke omaks saanud pulmategelane. See väike sündmus andis tõuke juba samal sügisel ühineda Tartus tegutseva seto meestelaulu esitava kooriga Liinats’uraq, kus mul ju mitu tuttavat ees oli, aga kuhu ma koori rõhutatud seto identiteedi tõttu varem kuuluda ei tahtnud. Seto meestelaul polnud mulle siiski päris võõras. Koos ts’urakeste Paul Hagu, Heno Sarve ja Peter Panoviga olin seda ning muudegi soome-ugri rahvaste laule laulnud Helleros. Seepärast läks sisseelamine üsna kiiresti, juba järgmise aasta märtsis reisisime Udmurdimaal, mais aga käisime koos seto delegatsiooniga Lätis Alsunga suitide festivalil. Algasid sõidud Setomaa erinevatele külapühadele. Värska, Obinitsa, Uusvada, Lepä. Igal pool oli tore, igal pool suhtuti meisse kui oodatud külalistesse. Nii polnud ma Kuningriigi päeval enam pealtvaataja, vaid aktiivne osaline, aastaga soetasin hame, kapudad, vöö ja kaatsad. Seejärel tellisin parema hame ja säärsaapad. Nautisin igal hetkel seda, mida tegin. Praegu on siit kaugelt hää mõelda kõigi toredate kaaslaste peale ja neile mõttes tervitusi saata. Pole midagi uhkemat säärasest meestesummast ja üheskoos laulmisest, olgugi, et budistid peavad ilmalike laulude laulmist paheks. Aga neile tuleb andestada, sest nad pole kunagi kuulnud seto meestelaulu!
Taas tiir tehtud, raha võetud ja kulutatud. Pilgrims Book House’ist ostsin puust mänguasju lapselastele. Seal on hea rahulik kaupa vaadata ja mõtiskleda, keegi ei tülita. Toidupoest vaatasin maiustusi töö juurde kohvilauale, lisaks valget tiigrisalvi balsamit. Hulk raha jälle läinud. Kümme tuhat ruupiat pole siin miski raha, kaob linnas käest mõne päevaga. Mis seal imestada, see ongi kõigest sada eurot.
Olen pikapeale õppinud tundma mitmeid kavalaid tänavakesi ja läbikäike Thamelis. Jõlgun ringi ega pane tähelegi kaubitsejate juttu. Rikšamehed ja taksojuhid väga palju ei tülita, olen vist seda nägu, et Kathmandu on mind natuke küpsetanud. Ja seda see linn on tõesti teinud. On tõstnud mind unelmate maale ja siis järsku alla paisanud. Ning jälle tõstnud, lasknud elada ja rõõmu tunda. Kiitus talle! Teist sellist linna pole maailmas olemas. Aga kõik muutub kiiresti. Kunagi oli Nepaal eurooplasele üsna suletud maa. Esimese kaheksatuhandelise vallutamise ajal võis Kathmandus näha vaid üht autot – see oli presidendi limusiin, osade kaupa üle mägede kohale tassitud. 1974. aastal oli linnas veerand- või poolsada autot. Nüüd vaatad Kopani künkalt alla ja märkad valmivaid kõrghooneid nagu hiiglasi jalgupidi seismas madalate majade meres. Linnast välja viivad mitmerealised maanteed, mis mägedeni jõudes praegu veel kitsasteks muutuvad. Kui palju võib nüüd Kathmandus autosid olla? Juba taksosod, neid tillukesi Suzuki Marutisid tundub olevat mitmeid sadu, kui mitte tuhandeid. Vanad kitsad tänavad on muutunud tõeliseks liikluskeeriseks, kus jalakäijad kõnnivad seinaääri mööda, jättes enamuse teest autodele ja mootorratastele. Usun, et linnas on sadu tuhandeid tsikleid ja rollereid, autode kohta pole kerge midagi arvata. Aga neidki on vähemalt kümnetes tuhandetes.
Õhtupoolik Ganeshi kodus kujunes oodatult südamlikuks. Ganesh elab koos oma naise Bimalaga linna rahulikumas piirkonnas Ahvitemplist veerandtunnise jalutuskäigu kaugusel. Maja on kahekorruseline betoonehitis tüüpiliselt lameda katusega, kus eraldi majakeses paikneb köök. Parajalt suured toad, kohustuslik marmortrepp. Nepaalis on mitut sorti marmorit laialt saada, ilmselt pole see ka eriti kallis. Peres on veel tütar Shradha, Ganeshi ema ja Bimala vennapoeg. Poeg, kelle nimi meelde ei jäänud, õpib Šotimaal Aberdeenis, Ganeshi isa elab enamasti mägimajas Ganesh Himali kandis. Bimala, kes lausa kiirgab armastust ja hoolivust, on töötanud kakskümmend viis aastat koolis nepaali keele ja majanduse õpetajana. Laia silmaringi ja huvidega naine. Kuulnud, millist tööd mina teen, ütles ta, et on sellisest kogu aeg unistanud. Paraku polnud tal omal ajal võimalik sellist eriala õppida. Ganesh püüdis õhtu jooksul korduvalt ärijuttu alustada, korrates pidevalt, et tore oleks, kui ma kodumaal aitaksin neile kliente leida, meelitas grupijuhi staatusega – vähemalt kümnese grupi puhul on grupijuhil kogu elamine ja matkamine prii. Ta näitas maja esimesel korrusel eraldi sissekäiguga ruume – kolme tuba ja vannituba, mis mõeldud just grupijuhtidele ja headele tuttavatele. Ühes neist tubadest ööbingi täna. Aga enne voodini jõudmist tuli ennast läbi süüa suurest hulgast dal bhatist ja karriga maitsestatud kanast. Bimala on väga hea kokk, kõik pakutu oli maitsev, kuid eriti meeldis mulle värskest mündist tehtud karri, sellist polnud ma veel kusagil saanud. Kogu maitseroheline ja muist köögivilja tuleb siitsamast maja ümbert aiast, puuviljad aga peamiselt Ganesh Himali mägimajast. Õhtusöögi kõrvale jõime Ganeshiga Johnny Walkeri punase sildiga viskit, lahjendatult tavalise veega. Peremees küll mainis, et tavaliselt nad üldse alkoholi ei tarvita, aga kallite külaliste puhul tehakse erand. Naised muidugi isegi ei maitsnud napsu.
esmaspäev, 6. juuni 2011
Kathmandu, 1. mai
Öö möödus üsna rahulikult, magasin küll ainult jupikaupa, aga see oli tingitud kauasest lamamisest. Siinsed vahtkummimadratsid panevad mu luud valutama. Pea oli selgem, nõrkus bäikse. Käisin Gaias ja sõin omletti juurviljadega. Nüüd ootan huviga, mis juhtub. Täna tuleb käia First Environmental Trakkingu büroos ja internetipunktis, samuti tuleb võtta raha ja osta teed ning veel üht-teist koju kaasa.
Tundub, et vaimsele puhastumisele järgnes füüsiline.
Kümme päeva
lihvisin vaimu
nüüd puhastab
tõbi mu keha
pöörab pahupidi
viimsegi sopi
kraabib välja
aastatega
settinud saasta
päev on sündinud
pikkamööda
ajan püsti
oma jõuetu keha
vangun tänavale
astun aeglaselt mööda
poodide rivist
salvimüüjatest
kriimudest tänavalastest
väikese templi juures
äkki kõliseb kell
tunnen kuidas
endine igerik mina
variseb varjuna minust
kuidas sirgu ajab
jälle end selg
Veetsin paar tundi tuttavas internetipunktis, kirjutasin blogi, lugesin kirju, kustutasin rämpsposti. Siis kõmpisin tagasi hotelli. Kui koju helistasin, avastasin üllatusega, et mul pole häält. Kas selle võttis ära haigus või antibiootikum?
Lõppev Nepaali reis on olnud suur õppetund. Kõigepealt tehti selgeks, et plaanid ei tähenda midagi. Need on vaid mõtted, ei enamat. Ent nende mõtete valguses vaatad maailma – mis läheb plaaniga kokku, on hea, mis ei lähe, halb. Kui järele mõelda, siis pole mägedes maha sadanud rohke lumi ju iseenesest halb. Lumi on lumi, ilus ja valge. Lumised mäed on kaunid, neid ma Himaalajast otsima tulingi. Paraku ei sobinud lumi plaaniga kokku ja omandas kohe negatiivse märgi. Et paha lumi ei lase mul minna pühade järvede äärde. Oleksin võinud oodata ilma paranemist, ehk oleks õnnestunud läbi murda. Aga külm pani hamba valutama. Paha külm, paha hammas. Ei tohi plaanidesse ja mõtetesse klammerduda. Parem vaadata maailma sellisena, nagu ta parajasti oma muutumises on. Parem rõõmustada selle üle, et oled siin, et sulle on antud võimalus käia mägedes ja õppida tiibeti kloostris Dharmat. Meie mõtlemist on lapsest saadik suunatud klammerdumisele, sest meie maailmas on nii kombeks. Kui olin laps, siis mäletan, et vanemad, olgu muld neile kerge, hindasid inimesi kolme nende jaoks väga olulise asja järgi – kui sul oli maja, auto ja suvila või vähemalt mõni neist, siis olid edukas, oskasid elus läbi lüüa. Nõukogude ajal oli elus läbilöömise oskus üks peamisi asju, mis inimesel pidi olema. Meie perel polnud ühtki nimetatud asjadest, polnud ka olulisi tutvusi. Vanemad tegid rasket tööd selleks, et mind ja venda kasvatada. Tasu selle töö eest oli väike, tagavaraks ei saanud midagi korjata, vähemalt mu kümne esimese eluaasta jooksul. Hiljem tõi Mustamäele kolimine uusi kulutusi, sest kindlasti oli tarvis uus korter sisustada uue mööbliga. Igas korralikus kodus pidid olema diivan või diivanvoodi, riidekapp, peegliga tualettlaud, köögikapid ja suur sektsioonkapp. Võin ausalt öelda, et olen kasvanud ja elanud asjade maailmas, olnud nende ori. See maailm oli lapsepõlvest tuttav, omamoodi pelgupaik, kuhu sai ajutiselt pageda argipäeva murede eest. Unistasid mingi asja ostmisest, käisid poodides, vaatasid hindu. Paraku lõppes kogu rõõm varsti peale ihaldatud eseme ostmist. Tuli hakata uusi plaane pidama. Selle reisi käigus jäin ilma ühest oma hinnalisemast asjast, kahjuks sellisest, millega tõesti oskasin midagi teha mitte ainult enda heaks, vaid ka teiste rõõmustamiseks. Pealegi jagasin alati pilte tasuta ja hea meelega. Aga kõik muutub, käest võetakse see, mis on ega küsita, kui kallis see oli. Kallid inimesed surevad, kallid asjad purunevad või kaovad. Majad põlevad või kõdunevad, autod muutuvad hetkega romudeks või roostetavad pikkamööda. On hea, kui sa pole nende külge liialt klammerdunud. See ei tähenda rõõmu või armastuse puudumist. Vastupidi, see tähendab rõõmustamist siis, kui on rõõmustamise aeg. See tähendab, et sa oskad tunda rõõmu neist asjadest, mis sul on ja neist inimestest, kes sind ümbritsevad, mitte ei ihalda pidevalt uusi. Kui on antud, et saan oma piltidega inimestele head meelt teha, siis saan kindlasti uue kaamera ja teen tulevikus veel paremaid pilte kui seni, sest oskan paremini hinnata selle võimaluse väärtust. Aga kui pole, siis pole järelikult tarvis, siis pole üldse põhjust muretseda või kurvastada kaamera kadumise pärast. Mõtle – oleksid võinud selle sadu kordi mägedes kividele pillata, see oleks võinud vette kukkuda mullusuviste kanuusõitude ajal. Aparaat oleks võinud ka lihtsalt rikki minna, mälukaart oleks võinud rikneda ja pildid ikkagi kaduda. Elus on nii palju võimalusi jääda millestki ilma. Kas on mõtet nende kõigi pärast põdeda? Rõõmusta siis, kui sulle on antud ja rõõmusta, kui sult võetakse.
Käisin pika tiiru Thameli peal, ostsin Pilgrims Book House'ist pika vertikaalse palvelipu, siis läksin tuttavasse teepoodi. Seal oli parajasti daam Sloveeniast, ostsi mitut sorti populaarseid teesid. Müüjanna Jamuna küsis minult, kas Eesti on Sloveenia lähedal. Vastasin, et ei ole väga lähedal. Värsket head rohelist teed, mida osta tahtsin, tal poes kuigi palju ei olnud, palus õhtul tagasi tulla, et vahepeal mees kodust toob. Täna nägingi esmakordselt Jamuna meest, kes oli päeval poes abiks. Ja muidugi oli poes ka nende veidi alla kolme kuu vanune poeg Bimit. Et aega parajaks teha, läksin "garaazhi" ja sõin ühe thukpa. See on sherpade paks supp, kuhu pannakse sisse nuudleid, juurvilju, mis parajasti saadaval ja mõnikord ka liha. Minu supis olid nuudlid, tomativiilud, lillkapsatükid ja pühvliliha killud. Ja maitses kõik kokku imehea. Organism kohe vajas midagi vedelamat. Kuigi see thukpa on pigem kaks ühes tüüpi toit. Naaberlauas kulistas Everesti õlut viiene seltskond kusagilt lõunaslaavi mailt, pärast mind tuli kräsupäine noormees ja tellis dal-bhati. Tundus, et ta on alles äsja saabunud, silmitses Kathmandu plaani. Siis tulid heledat verd mees ja naine, üsna noored, istusid lauda. Aga kui keegi kümne minuti jooksul neile tähelepanu ei pööranud, läksid minema. Siinsetes söögikohtades, eriti väikestes, tuleb olla kannatlik, sest sageli koosneb kogu personal vaid ühest inimesest. Pärast sööki kaesin internetipunkti, seal polnud ühtki vaba kohta. Tundub, et linnas on üldse rohkem võõraid kui enne. Meie hotellgi on täis, all fuajees juuakse õlut. Taas müristab, aga veel ei saja.
Enne teepoodi tagasi minemist jõudis tulla sahmakas äikesevihma. Jamuna istus lapsega, mees oli alles kodus. Ja ei saanud sealt vihma tõttu tulema. Istusin siis tunnikese Jamuna seltsis. Lobisesime niipalju, kui keeleoskus lubas. Sain teada, et suvel ärkab ta juba kella viie paiku, koristab, peseb pesu, teeb imikule mašaaži, siis teeb süüa ja kella üheksaks tuleb poodi. Talvel magab veidi kauem, mõnikord lausa seitsmeni. Ja poes on õhtul kaheksa-üheksani. Või läheb ära pool tundi peale voolukatkestuse algust, sest aku, mis väikest lampi toidag, ei pea kuigi kaua vastu. Ja üldse on aku eluiga vaid paar aastat sellistes tingimustes, maksab aga oma 30 000 või rohkemgi ruupiat. Generaatorit nad osta ei jaksa. Väljas muudkui sadas ja Jamuna mees ei tulnud. Viimaks võetigi vool kell kaheksa ära. Titt ärkas vahepeal ja hakkas vigisema, Jamuna loputas käed enne tema juurde minekut puhtaks, siis alles võttis lapse sülle ja andis talle rinda. Viimaks tuli ka mees ja tõi oodatud tee. Ostsin nende käest veel valget teed (mis on kallis, kuid väga hea), kaks komplekti palvelippe (neid müüakse igas teepoes) ja kaks komplekti maitseaineid. Siis hakkas taas sadama. Jamuna ütles, et mullu nii palju küll ei sadanud. Ja see eilehommikune tugev äike, see olevat Swayambunathis ühte templisse sisse löönud. Nagu ta rääkis, löönud selle kohe lõhki. Et kas ma uudiseid ei vaatagi? Selle äikese ajal vaevlesin Kopani kloostris kõhutõve küüsis. Selline lugu.
Tundub, et vaimsele puhastumisele järgnes füüsiline.
Kümme päeva
lihvisin vaimu
nüüd puhastab
tõbi mu keha
pöörab pahupidi
viimsegi sopi
kraabib välja
aastatega
settinud saasta
päev on sündinud
pikkamööda
ajan püsti
oma jõuetu keha
vangun tänavale
astun aeglaselt mööda
poodide rivist
salvimüüjatest
kriimudest tänavalastest
väikese templi juures
äkki kõliseb kell
tunnen kuidas
endine igerik mina
variseb varjuna minust
kuidas sirgu ajab
jälle end selg
Veetsin paar tundi tuttavas internetipunktis, kirjutasin blogi, lugesin kirju, kustutasin rämpsposti. Siis kõmpisin tagasi hotelli. Kui koju helistasin, avastasin üllatusega, et mul pole häält. Kas selle võttis ära haigus või antibiootikum?
Lõppev Nepaali reis on olnud suur õppetund. Kõigepealt tehti selgeks, et plaanid ei tähenda midagi. Need on vaid mõtted, ei enamat. Ent nende mõtete valguses vaatad maailma – mis läheb plaaniga kokku, on hea, mis ei lähe, halb. Kui järele mõelda, siis pole mägedes maha sadanud rohke lumi ju iseenesest halb. Lumi on lumi, ilus ja valge. Lumised mäed on kaunid, neid ma Himaalajast otsima tulingi. Paraku ei sobinud lumi plaaniga kokku ja omandas kohe negatiivse märgi. Et paha lumi ei lase mul minna pühade järvede äärde. Oleksin võinud oodata ilma paranemist, ehk oleks õnnestunud läbi murda. Aga külm pani hamba valutama. Paha külm, paha hammas. Ei tohi plaanidesse ja mõtetesse klammerduda. Parem vaadata maailma sellisena, nagu ta parajasti oma muutumises on. Parem rõõmustada selle üle, et oled siin, et sulle on antud võimalus käia mägedes ja õppida tiibeti kloostris Dharmat. Meie mõtlemist on lapsest saadik suunatud klammerdumisele, sest meie maailmas on nii kombeks. Kui olin laps, siis mäletan, et vanemad, olgu muld neile kerge, hindasid inimesi kolme nende jaoks väga olulise asja järgi – kui sul oli maja, auto ja suvila või vähemalt mõni neist, siis olid edukas, oskasid elus läbi lüüa. Nõukogude ajal oli elus läbilöömise oskus üks peamisi asju, mis inimesel pidi olema. Meie perel polnud ühtki nimetatud asjadest, polnud ka olulisi tutvusi. Vanemad tegid rasket tööd selleks, et mind ja venda kasvatada. Tasu selle töö eest oli väike, tagavaraks ei saanud midagi korjata, vähemalt mu kümne esimese eluaasta jooksul. Hiljem tõi Mustamäele kolimine uusi kulutusi, sest kindlasti oli tarvis uus korter sisustada uue mööbliga. Igas korralikus kodus pidid olema diivan või diivanvoodi, riidekapp, peegliga tualettlaud, köögikapid ja suur sektsioonkapp. Võin ausalt öelda, et olen kasvanud ja elanud asjade maailmas, olnud nende ori. See maailm oli lapsepõlvest tuttav, omamoodi pelgupaik, kuhu sai ajutiselt pageda argipäeva murede eest. Unistasid mingi asja ostmisest, käisid poodides, vaatasid hindu. Paraku lõppes kogu rõõm varsti peale ihaldatud eseme ostmist. Tuli hakata uusi plaane pidama. Selle reisi käigus jäin ilma ühest oma hinnalisemast asjast, kahjuks sellisest, millega tõesti oskasin midagi teha mitte ainult enda heaks, vaid ka teiste rõõmustamiseks. Pealegi jagasin alati pilte tasuta ja hea meelega. Aga kõik muutub, käest võetakse see, mis on ega küsita, kui kallis see oli. Kallid inimesed surevad, kallid asjad purunevad või kaovad. Majad põlevad või kõdunevad, autod muutuvad hetkega romudeks või roostetavad pikkamööda. On hea, kui sa pole nende külge liialt klammerdunud. See ei tähenda rõõmu või armastuse puudumist. Vastupidi, see tähendab rõõmustamist siis, kui on rõõmustamise aeg. See tähendab, et sa oskad tunda rõõmu neist asjadest, mis sul on ja neist inimestest, kes sind ümbritsevad, mitte ei ihalda pidevalt uusi. Kui on antud, et saan oma piltidega inimestele head meelt teha, siis saan kindlasti uue kaamera ja teen tulevikus veel paremaid pilte kui seni, sest oskan paremini hinnata selle võimaluse väärtust. Aga kui pole, siis pole järelikult tarvis, siis pole üldse põhjust muretseda või kurvastada kaamera kadumise pärast. Mõtle – oleksid võinud selle sadu kordi mägedes kividele pillata, see oleks võinud vette kukkuda mullusuviste kanuusõitude ajal. Aparaat oleks võinud ka lihtsalt rikki minna, mälukaart oleks võinud rikneda ja pildid ikkagi kaduda. Elus on nii palju võimalusi jääda millestki ilma. Kas on mõtet nende kõigi pärast põdeda? Rõõmusta siis, kui sulle on antud ja rõõmusta, kui sult võetakse.
Käisin pika tiiru Thameli peal, ostsin Pilgrims Book House'ist pika vertikaalse palvelipu, siis läksin tuttavasse teepoodi. Seal oli parajasti daam Sloveeniast, ostsi mitut sorti populaarseid teesid. Müüjanna Jamuna küsis minult, kas Eesti on Sloveenia lähedal. Vastasin, et ei ole väga lähedal. Värsket head rohelist teed, mida osta tahtsin, tal poes kuigi palju ei olnud, palus õhtul tagasi tulla, et vahepeal mees kodust toob. Täna nägingi esmakordselt Jamuna meest, kes oli päeval poes abiks. Ja muidugi oli poes ka nende veidi alla kolme kuu vanune poeg Bimit. Et aega parajaks teha, läksin "garaazhi" ja sõin ühe thukpa. See on sherpade paks supp, kuhu pannakse sisse nuudleid, juurvilju, mis parajasti saadaval ja mõnikord ka liha. Minu supis olid nuudlid, tomativiilud, lillkapsatükid ja pühvliliha killud. Ja maitses kõik kokku imehea. Organism kohe vajas midagi vedelamat. Kuigi see thukpa on pigem kaks ühes tüüpi toit. Naaberlauas kulistas Everesti õlut viiene seltskond kusagilt lõunaslaavi mailt, pärast mind tuli kräsupäine noormees ja tellis dal-bhati. Tundus, et ta on alles äsja saabunud, silmitses Kathmandu plaani. Siis tulid heledat verd mees ja naine, üsna noored, istusid lauda. Aga kui keegi kümne minuti jooksul neile tähelepanu ei pööranud, läksid minema. Siinsetes söögikohtades, eriti väikestes, tuleb olla kannatlik, sest sageli koosneb kogu personal vaid ühest inimesest. Pärast sööki kaesin internetipunkti, seal polnud ühtki vaba kohta. Tundub, et linnas on üldse rohkem võõraid kui enne. Meie hotellgi on täis, all fuajees juuakse õlut. Taas müristab, aga veel ei saja.
Enne teepoodi tagasi minemist jõudis tulla sahmakas äikesevihma. Jamuna istus lapsega, mees oli alles kodus. Ja ei saanud sealt vihma tõttu tulema. Istusin siis tunnikese Jamuna seltsis. Lobisesime niipalju, kui keeleoskus lubas. Sain teada, et suvel ärkab ta juba kella viie paiku, koristab, peseb pesu, teeb imikule mašaaži, siis teeb süüa ja kella üheksaks tuleb poodi. Talvel magab veidi kauem, mõnikord lausa seitsmeni. Ja poes on õhtul kaheksa-üheksani. Või läheb ära pool tundi peale voolukatkestuse algust, sest aku, mis väikest lampi toidag, ei pea kuigi kaua vastu. Ja üldse on aku eluiga vaid paar aastat sellistes tingimustes, maksab aga oma 30 000 või rohkemgi ruupiat. Generaatorit nad osta ei jaksa. Väljas muudkui sadas ja Jamuna mees ei tulnud. Viimaks võetigi vool kell kaheksa ära. Titt ärkas vahepeal ja hakkas vigisema, Jamuna loputas käed enne tema juurde minekut puhtaks, siis alles võttis lapse sülle ja andis talle rinda. Viimaks tuli ka mees ja tõi oodatud tee. Ostsin nende käest veel valget teed (mis on kallis, kuid väga hea), kaks komplekti palvelippe (neid müüakse igas teepoes) ja kaks komplekti maitseaineid. Siis hakkas taas sadama. Jamuna ütles, et mullu nii palju küll ei sadanud. Ja see eilehommikune tugev äike, see olevat Swayambunathis ühte templisse sisse löönud. Nagu ta rääkis, löönud selle kohe lõhki. Et kas ma uudiseid ei vaatagi? Selle äikese ajal vaevlesin Kopani kloostris kõhutõve küüsis. Selline lugu.
pühapäev, 5. juuni 2011
laupäev, 4. juuni 2011
Laupäeva õhtu. Saturday evening
Puhas puul'päiv astsõ tarrõ oodi õnnist õdagut
Õtak tulli tahtse minnä' kul'atama kimmähe...
Õtak tulli tahtse minnä' kul'atama kimmähe...
Ütsiotsõ, Lauri Sommer
reede, 3. juuni 2011
Kopan, 28.-30. aprill
28. aprill, retriit.
Kell heliseb
uus päev on alanud
ta kuldne valgus
kumab aknast sisse
taas tuleb tõusta
korrastada
oma mõttemaid
ja siseneda
hetke olemisse
ja vaagida
kui palju rahutust
me oma tegudega
põhjustame ise
ja ette kujutada
kuidas enda seest
me võime leida
uue hingamise
Kaks päeva kestev enesega olek ja mediteerimine on alanud. Hommikune meditatsioon algas mahaheitmiste, mantrate lugemise ja palvetega. Mahaheitmise ajal lugesime Mandžušri mantrat OM NAMO MANJUSHRIYE NAMAH SUSHRIYE NAMA UTTAMA SHRIYE SVAHA. Enne meditatsiooni tuli omaette lugeda veel kaks malatäit Šakjamuni mantrat.
Ikka on mul tunne, et olen õiges kohas ja teen õiget asja. Siit läände vaadates avanevad uued ja sünged perspektiivid. Meie tarbimisele suunatud ühiskonnas on tehtud suuri pingutusi mõtte väärastumise nimel. Mängitakse inimese enesearmastusel, õhutatakse selliseid negatiivseid omadusi nagu enese teistest paremaks pidamine, võitlusvaim jne. Igal sammul tuleb kellegagi võistelda, konkureerida. See muudab mõtlemist, seab inimese „mina“ maailma keskpunkti. Kuidas muidu saab ta võidelda teistega töö, lõbu, raha, asjade, tähelepanu ja armastuse pärast? Kaastundlik mõistus küsiks, võib-olla on konkurendil seda või teist rohkem tarvis kui mul, võib-olla on tema olukord raskem, võiv-olla on ta üksikum ja õnnetum? Ehk väärib keegi minust palju rohkem tööd, stipendiumit või midagi muud? Meile aga taotakse lapsest saadik pähe – oled parem kui teised. Lasteaiast alates peab olema edukas, et pääseda õppima eliitkooli, ilma milleta otsekui polekski tulevikku. Edu kultus hävitab isiksuse, edu lainetel loksunu ei oska teistmoodi maailma vaadata, kui mõeldes: ma pean seda saama, sest ma olen julge ja tark ja osav, teistest palju parem. Olen väärt head ametit, suurt palka, uut autot, inimeste tähelepanu. Ja kui ei saada seda, mida tahetakse, variseb maailm kokku. Kui järele mõtleme, saame aru, et on loodud ühiskonnakorraldus, kus kehtivad džungliseadused, kus inimesed on viidud looma tasandile, pandud päevast päeva üksteise kõri närima. Ka meie teadusmaailmas pole olukord parem, sest kõik need seadused ja määrused, mis sunnivad teadlast iga viie aasta tagant parimate kolleegidega konkureerima, mis eeldavad pidevat projektide kirjutamist selleks, et saada endale vahendeid – ning järelikult võtta ära teistelt, – kõik need pole paremad džungliseadustest. Ellu jäävad tugevamad, teised pistetakse nahka. Kurb on, kui pole muud valikut, kui võtta ära kellegi töö ja leib või jääda ise tänavale. On väga hea, et maailmas leidub paiku, kuhu võid minna, et pääseda ajutiseltki rattast välja ja kus on aega mõelda asjade üle, mitte neid ahnitseda.
Hommikused meditatsioonid olid täiusliku taassünni ja asjade ebapüsivuse üle. Nüüd on pikk lõunavahe, mida soovitati sisustada õppimisega. Mina käisin poes, ostsin palvehelmed (kodus on neid mitu, kuid unustasin kaasa võtta) ja õhtuse rituaali jaoks teeküünlaid. Poest stuupani on täpselt ühe mala jagu om-mani-padme-hum’e. Ja sealt mu kambrini veel pool malat. Helmed on sandlipuust, lihtsad.
Meditatsioon surma protsessi üle oli vapustav. Mitte ebameeldiv või sünge, lihtsalt raputas kogu olemust. Raamatus on muidugi kirjas, kuiidas see käib ja mida peab kujustama, aga üks asi on niisama lugeda, teine seda sügavalt läbi mõelda ja tunnetada. Öeldi, et mungad ja nunnad teevad seda meditatsiooni väga sageli. Iga meditatsiooni eel oleme kolm korda maha heitnud ja mantraid lugenud.
Keegi küsis, kas väikest rinpotšed (laama Konchogi taassündi) näha saab. Karin ütles, et nii suure rahvahulga ette tulekuks on ta veel liiga väike, aga kes väga tahab, võib hommikul ta koolitee läheduses „juhuslikult“ jalutada. Poisiga võib isegi rääkida nii, nagu lastega ikka räägitakse. Mina nii uudishimulik pole, et teda varitsema minna, üht kahe ja poole aasta vanust tulkut sai külastatud Ladakhis.
Jälle oli äike ja sadas korralikku vihma. Õhtune meditatsioon oli alumiste ilmade elu ja varjupaiga teemal. Pidime ennast kujutama erinevate loomadena ning jõudma veendumusele, et loomariigis pole elu kuigi hea. Seejärel tuli mõelda varjupaiga leidmisele Buddhas, Dharmas ja Sanghas selleks, et aidata teisi elusolendeid. Mul õnnestus päris hästi visualiseerida Šakjamunit ning seda, kuidas ta mu kohal kuldseks valguseks muutub, valgus aga minusse tungib. Jälle oli tunne, et helendan. Teadsin, et kiired, mis minust väljuvad, jõuavad igale poole, kõigi elusolenditeni.
Tänaste meditatsioonide kokkuvõte – kuusteist mahaheitmist, neli malat Šakjamuni mantrat, lisaks vastavad palved iga sessiooni eel ja järel. Just midagi sellist tulingi otsima, mitte lihtsalt sisutut mediteerimist. Mulle meeldivad mahaheitmised ja meeldib retsiteerida tiibetikeelseid palveid. Praegugi ümisen omaette jang chhub sem chhog rinpoche...
Tundub, et retriit on hea. Õhtune valgusovher oli ka südamlik, aga tuul tahtis selle ajal pidevalt oma tahtmist saada. Selleks tahtmiseks tundus olevat pimedus, sest vaevalt sai rida küünlaid süüdatud, kui tuulehoog need kõik jälle kustutas. Seega tegelesime suurema osa ajast küünalde üha uuesti süütamisega, ent Karini juhtimisel sai üheskoos palveid loetud. Karin ütles, et just sellistes pühades paikades, nagu seda on stuupade ümbrus, on hea sooritada valguseohvrit kõigile buddhadele ja bodhisattvatele. Kuid valgusohvrit võib tuua igal pool ning kutsuda mõttes buddhad ja bodhisattvad sellest osa saama. Valgusohver annab pälvimusi, mida omakorda võib pühendada kellelegi, kelle eest palutakse. Meie pühendasime oma ohvri dalai laama pika eluea ning kloostri eestseisja laama Lhundrupi ja Austraalia haiglas lamava laama Zopa Rinpoche tervise hüvanguks ning üldse rahu ja õnne heaks kogu maailmas.
Retriit tundub isegi parem kui eelnenud kloostripäevad. Hea on omaette mõtteid mõlgutada, pole vaja kellegagi suhelda. Ega ma siin väga jutukas olnud polegi, ainult vestlusgrupis tuli suud pruukida ja Oljaga sai paaril korral veerand tunni kaupa räägitud. Eile õhtul teelauas oli meil väike spontaanne pidu venekeelse rahvaga. Igaüks oli täiesti omal algatusel kaasa võtnud mingit näksi või maiust, mida kõigile pakuti. Tegelikult on nad kõik väga toredad, isegi Viktor, kes algul mõjus liiga iseteadliku esoteerilise turistina. Ainult anestesioloog Vadim ei pidanud kloostris vastu, vaid lahkus tema jaoks huvitavamatesse paikadesse.
29. aprill. Terve öö on sadanud. Äike äratas mind korraks, sest kärgatused olid väga valjud. Nüüd sajab juba vaikset sooja vihma.
Tänahommikused meditatsioonid olid täisuliku taassünni ja karma teemadel. Tuli analüüsida enda käitumist olukorras, kus teadlikult oled tahtnud ja teinud kellelegi halba. Olen siin avastanud, et mul puuduvad vaenlased, samuti ei tunne ma kellegi vastu viha või suurt ebasümpaatiat. Kõik sellised asjad on jäänud lapsepõlve, liiga kaugele selleks, et praegu mälust välja koukida. Spontaansed üürikesed vihastamised, mida elus sageli ette tuleb, ei püsi üldiselt meeles. Siiski leidsin viimastest aastatest paar momenti, kus olin teadlikult kellelegi halvasti öelnud ja muidu ka inetult käitunud. Kaevasin need lagedale ja analüüsisin neid ning leidsin muidugi, et mõlemal juhul polnud mul mingit õigust nii käituda. Isegi siis, kui eelnenud olukord polnud sõbralik ja minu suhtes käituti halvasti, poleks ma tohtinud teadlikult samaga vastata. Eriti ei tohi tahta teist inimest teo ja sõnaga alandada, mida ma upsakusest ja enesearmastusest mõlemal korral tegin. Noh, kogu meditatsioon lõppes kahetsuse ja põhjaliku karmajälgedest puhastamisega. Seda viimast on ikka väga raske teha võreldes kristliku pihi ja pattude andekssaamisega. Sest siin tuleb sul endal olla nii pihiisa kui andestaja rollis, ausalt ja ennast petmata. Meditatsiooni ajal aga on ennast päris raske lollitada.
Lõuna ajal tuli see vene tüdruk, kes koos Kirilliga oli meie vestlusgrupis käinud ja kellest tean ainult seda, et tal on kodus noorem vend, kes on suur, tugev ja ülbe ning solvab kogu aeg ema, vot see tüdruk, kelle nimegi ma ei tea, tuli vaikselt mu selja taha ja pani lauale tillukese mälestuseseme. Ja läks sama vaikselt ära. Nüüd on see pisike ripats mu ees laual, vaatan seda ja mõtlen, et iseenesest ju tühine vidin, aga märk sellest, et inimesed hoolivad. Tüdruk sõidab homme koju ja ilmselt ei kohta ma teda enam kunagi, aga selle teoga jääb ta mulle meelde.
Kloostris ringi jalutades imetlen pidevalt seda suurt tööd, mis siin on tehtud. Laama Yeshe ja laama Zopa Rinpoche alustasid 1969. aastal tühjalt kohalt, aga nüüd on siin võimas klooster. Ja stuupa ümbrus korrastati alles 2003. aastal. Võib-olla pole vilkuv jõuluvalgus gompas ja Chenrezigi purskkaevu ümber päris minu maitse, võib-olla tundub stuupagi mulle liiga kirev, kuid mina pole siin hindaja. Lääne inimese egoismist lähtuv autentsusekultus tahaks muidugi näha vanu hooneid, mida parimal juhul kinnitab UNESCO maailmapärandi sertifikaat. Tahame ju ikka, et põlisrahvad elaksid meie lõbustamiseks sellistes tingimustes nagu aastasadade eest. Tahame näha lihtsat ehedat elu, mida me ise enam elada ei oska. Seepärast reisime kaugetele maadele. Ja kuna oleme selle tarvis palju raha kulutanud, siis nõuame vastutasuks parajat annust eksootikat. Sest me oleme seda väärt, eks ju. Kui keegi – taevas hoidku – julgeb metsaonnist, püstkojast, savimajast või vanast kivielamust välja kolida, peame teda reeturiks, kes ei austa oma kultuuri, kes tänapäevaste tühiste asjade läätseleeme eest, mida me ise iga päev helbime, müüb maha oma pärisosa. Aga mis on handi või nganassaani või tamangi või gurungi pärisosa? Kas tõesti meie meeleheaks elamine? Kopani kloostriga on nii, et see on ehitatud kindlatel eesmärkidel ja täidab oma otstarvet hästi. Pole minu asi iriseda selle kallal, milliseid värve on kunstnikud kasutanud või milliseid lampe mungad kuhugi riputavad.
Toas tundub täna jahe. Pikutasin voodis, mõtted hakkasid ekslema. Juba hakkasin juurdlema homsete ja ülehomsete asjade kallal. Milleks küll? Homme tuleb nagunii. Isegi juhul, kui peaksin öösel surema, tuleb homme teistele ikka. Dharma praktiseerimine nõuab distsipliini ja jõupingutusi. Siin ei tule miskit niisama kätte, sest kõigis hädades on süüdi meie mõistus, mida keegi teine meie eest muuta ei saa.
30. aprill. Jahedusetunne tuli haigusest. Eile pärastlõunal tabas mind ootamatult ränk kõhutõbi koos kõrge palavikuga. Kohusetundlikult püüdsin istuda õhtustes meditatsioonitundides, kuid keskenduda oli võimatu, sest mitte ainult mõte,vaid ka kogu ümbritsev ilm hägustus. Ütlesin Ani Karinile, et tunnen ennast halvasti ja lahkusin pärast esimese tunni lõppu. Öösel vaevas palavik ühes iiveldustundega, iga natukese aja tagant jooksin vetsu. Väljas möllas taas kõva äike, mille kärgatused vahepeal mu kambri seinad vappuma panid. Hommikul võtsin antibiootikumi, see tundus aitavat. Palavik läks alla, aga nüüd olin väga nõrk ja higistasin meeletult. Vähkresin niiskel asemel. Enne kümmet koputas aknale Olja ja uuris, kas olen veel elus. Kõhutõbi oli tabanud veel mitut kursusekaaslast. Kuidagi vedasin ennast gompasse viimasele koosistumisele, kus Karin meile mitmesuguseid manitsus- ja õpetussõnu lausus. Ma ei saanudki teada, kuidas lõppes retriit ja kui palju inimesi tegi hommikul läbi varjupaiga tseremoonia. Kuna büroo polnud mulle autot järele saatnud, võtsin kogu jõu kokku ja komberdasin kloostrivärava taga ootavate taksodeni. Hinna üle palju tingimata istusin ühte neist ja lootsin väga, et tervis kannatab sõidu välja.
Taas Fuji hotellis. Tuba on seekord väiksem, aknad vaatavad naabermaja poole. Olen endiselt nõrk ega taha sööki näha. Käisin siiski väljas, vahetasin raha ja ostsin vett. Kloostris olin öösel suure hädaga hulga kraanivett ära joonud, sest ei suutnud minna vaatama, kas söögimajas olevate filtreeritud vee nõude juurde pääseb. Haigus ei lase mõelda, peas on nagu mingi kamakas, mis ootab lahustamist.
Kell heliseb
uus päev on alanud
ta kuldne valgus
kumab aknast sisse
taas tuleb tõusta
korrastada
oma mõttemaid
ja siseneda
hetke olemisse
ja vaagida
kui palju rahutust
me oma tegudega
põhjustame ise
ja ette kujutada
kuidas enda seest
me võime leida
uue hingamise
Kaks päeva kestev enesega olek ja mediteerimine on alanud. Hommikune meditatsioon algas mahaheitmiste, mantrate lugemise ja palvetega. Mahaheitmise ajal lugesime Mandžušri mantrat OM NAMO MANJUSHRIYE NAMAH SUSHRIYE NAMA UTTAMA SHRIYE SVAHA. Enne meditatsiooni tuli omaette lugeda veel kaks malatäit Šakjamuni mantrat.
Ikka on mul tunne, et olen õiges kohas ja teen õiget asja. Siit läände vaadates avanevad uued ja sünged perspektiivid. Meie tarbimisele suunatud ühiskonnas on tehtud suuri pingutusi mõtte väärastumise nimel. Mängitakse inimese enesearmastusel, õhutatakse selliseid negatiivseid omadusi nagu enese teistest paremaks pidamine, võitlusvaim jne. Igal sammul tuleb kellegagi võistelda, konkureerida. See muudab mõtlemist, seab inimese „mina“ maailma keskpunkti. Kuidas muidu saab ta võidelda teistega töö, lõbu, raha, asjade, tähelepanu ja armastuse pärast? Kaastundlik mõistus küsiks, võib-olla on konkurendil seda või teist rohkem tarvis kui mul, võib-olla on tema olukord raskem, võiv-olla on ta üksikum ja õnnetum? Ehk väärib keegi minust palju rohkem tööd, stipendiumit või midagi muud? Meile aga taotakse lapsest saadik pähe – oled parem kui teised. Lasteaiast alates peab olema edukas, et pääseda õppima eliitkooli, ilma milleta otsekui polekski tulevikku. Edu kultus hävitab isiksuse, edu lainetel loksunu ei oska teistmoodi maailma vaadata, kui mõeldes: ma pean seda saama, sest ma olen julge ja tark ja osav, teistest palju parem. Olen väärt head ametit, suurt palka, uut autot, inimeste tähelepanu. Ja kui ei saada seda, mida tahetakse, variseb maailm kokku. Kui järele mõtleme, saame aru, et on loodud ühiskonnakorraldus, kus kehtivad džungliseadused, kus inimesed on viidud looma tasandile, pandud päevast päeva üksteise kõri närima. Ka meie teadusmaailmas pole olukord parem, sest kõik need seadused ja määrused, mis sunnivad teadlast iga viie aasta tagant parimate kolleegidega konkureerima, mis eeldavad pidevat projektide kirjutamist selleks, et saada endale vahendeid – ning järelikult võtta ära teistelt, – kõik need pole paremad džungliseadustest. Ellu jäävad tugevamad, teised pistetakse nahka. Kurb on, kui pole muud valikut, kui võtta ära kellegi töö ja leib või jääda ise tänavale. On väga hea, et maailmas leidub paiku, kuhu võid minna, et pääseda ajutiseltki rattast välja ja kus on aega mõelda asjade üle, mitte neid ahnitseda.
Hommikused meditatsioonid olid täiusliku taassünni ja asjade ebapüsivuse üle. Nüüd on pikk lõunavahe, mida soovitati sisustada õppimisega. Mina käisin poes, ostsin palvehelmed (kodus on neid mitu, kuid unustasin kaasa võtta) ja õhtuse rituaali jaoks teeküünlaid. Poest stuupani on täpselt ühe mala jagu om-mani-padme-hum’e. Ja sealt mu kambrini veel pool malat. Helmed on sandlipuust, lihtsad.
Meditatsioon surma protsessi üle oli vapustav. Mitte ebameeldiv või sünge, lihtsalt raputas kogu olemust. Raamatus on muidugi kirjas, kuiidas see käib ja mida peab kujustama, aga üks asi on niisama lugeda, teine seda sügavalt läbi mõelda ja tunnetada. Öeldi, et mungad ja nunnad teevad seda meditatsiooni väga sageli. Iga meditatsiooni eel oleme kolm korda maha heitnud ja mantraid lugenud.
Keegi küsis, kas väikest rinpotšed (laama Konchogi taassündi) näha saab. Karin ütles, et nii suure rahvahulga ette tulekuks on ta veel liiga väike, aga kes väga tahab, võib hommikul ta koolitee läheduses „juhuslikult“ jalutada. Poisiga võib isegi rääkida nii, nagu lastega ikka räägitakse. Mina nii uudishimulik pole, et teda varitsema minna, üht kahe ja poole aasta vanust tulkut sai külastatud Ladakhis.
Jälle oli äike ja sadas korralikku vihma. Õhtune meditatsioon oli alumiste ilmade elu ja varjupaiga teemal. Pidime ennast kujutama erinevate loomadena ning jõudma veendumusele, et loomariigis pole elu kuigi hea. Seejärel tuli mõelda varjupaiga leidmisele Buddhas, Dharmas ja Sanghas selleks, et aidata teisi elusolendeid. Mul õnnestus päris hästi visualiseerida Šakjamunit ning seda, kuidas ta mu kohal kuldseks valguseks muutub, valgus aga minusse tungib. Jälle oli tunne, et helendan. Teadsin, et kiired, mis minust väljuvad, jõuavad igale poole, kõigi elusolenditeni.
Tänaste meditatsioonide kokkuvõte – kuusteist mahaheitmist, neli malat Šakjamuni mantrat, lisaks vastavad palved iga sessiooni eel ja järel. Just midagi sellist tulingi otsima, mitte lihtsalt sisutut mediteerimist. Mulle meeldivad mahaheitmised ja meeldib retsiteerida tiibetikeelseid palveid. Praegugi ümisen omaette jang chhub sem chhog rinpoche...
Tundub, et retriit on hea. Õhtune valgusovher oli ka südamlik, aga tuul tahtis selle ajal pidevalt oma tahtmist saada. Selleks tahtmiseks tundus olevat pimedus, sest vaevalt sai rida küünlaid süüdatud, kui tuulehoog need kõik jälle kustutas. Seega tegelesime suurema osa ajast küünalde üha uuesti süütamisega, ent Karini juhtimisel sai üheskoos palveid loetud. Karin ütles, et just sellistes pühades paikades, nagu seda on stuupade ümbrus, on hea sooritada valguseohvrit kõigile buddhadele ja bodhisattvatele. Kuid valgusohvrit võib tuua igal pool ning kutsuda mõttes buddhad ja bodhisattvad sellest osa saama. Valgusohver annab pälvimusi, mida omakorda võib pühendada kellelegi, kelle eest palutakse. Meie pühendasime oma ohvri dalai laama pika eluea ning kloostri eestseisja laama Lhundrupi ja Austraalia haiglas lamava laama Zopa Rinpoche tervise hüvanguks ning üldse rahu ja õnne heaks kogu maailmas.
Retriit tundub isegi parem kui eelnenud kloostripäevad. Hea on omaette mõtteid mõlgutada, pole vaja kellegagi suhelda. Ega ma siin väga jutukas olnud polegi, ainult vestlusgrupis tuli suud pruukida ja Oljaga sai paaril korral veerand tunni kaupa räägitud. Eile õhtul teelauas oli meil väike spontaanne pidu venekeelse rahvaga. Igaüks oli täiesti omal algatusel kaasa võtnud mingit näksi või maiust, mida kõigile pakuti. Tegelikult on nad kõik väga toredad, isegi Viktor, kes algul mõjus liiga iseteadliku esoteerilise turistina. Ainult anestesioloog Vadim ei pidanud kloostris vastu, vaid lahkus tema jaoks huvitavamatesse paikadesse.
29. aprill. Terve öö on sadanud. Äike äratas mind korraks, sest kärgatused olid väga valjud. Nüüd sajab juba vaikset sooja vihma.
Tänahommikused meditatsioonid olid täisuliku taassünni ja karma teemadel. Tuli analüüsida enda käitumist olukorras, kus teadlikult oled tahtnud ja teinud kellelegi halba. Olen siin avastanud, et mul puuduvad vaenlased, samuti ei tunne ma kellegi vastu viha või suurt ebasümpaatiat. Kõik sellised asjad on jäänud lapsepõlve, liiga kaugele selleks, et praegu mälust välja koukida. Spontaansed üürikesed vihastamised, mida elus sageli ette tuleb, ei püsi üldiselt meeles. Siiski leidsin viimastest aastatest paar momenti, kus olin teadlikult kellelegi halvasti öelnud ja muidu ka inetult käitunud. Kaevasin need lagedale ja analüüsisin neid ning leidsin muidugi, et mõlemal juhul polnud mul mingit õigust nii käituda. Isegi siis, kui eelnenud olukord polnud sõbralik ja minu suhtes käituti halvasti, poleks ma tohtinud teadlikult samaga vastata. Eriti ei tohi tahta teist inimest teo ja sõnaga alandada, mida ma upsakusest ja enesearmastusest mõlemal korral tegin. Noh, kogu meditatsioon lõppes kahetsuse ja põhjaliku karmajälgedest puhastamisega. Seda viimast on ikka väga raske teha võreldes kristliku pihi ja pattude andekssaamisega. Sest siin tuleb sul endal olla nii pihiisa kui andestaja rollis, ausalt ja ennast petmata. Meditatsiooni ajal aga on ennast päris raske lollitada.
Lõuna ajal tuli see vene tüdruk, kes koos Kirilliga oli meie vestlusgrupis käinud ja kellest tean ainult seda, et tal on kodus noorem vend, kes on suur, tugev ja ülbe ning solvab kogu aeg ema, vot see tüdruk, kelle nimegi ma ei tea, tuli vaikselt mu selja taha ja pani lauale tillukese mälestuseseme. Ja läks sama vaikselt ära. Nüüd on see pisike ripats mu ees laual, vaatan seda ja mõtlen, et iseenesest ju tühine vidin, aga märk sellest, et inimesed hoolivad. Tüdruk sõidab homme koju ja ilmselt ei kohta ma teda enam kunagi, aga selle teoga jääb ta mulle meelde.
Kloostris ringi jalutades imetlen pidevalt seda suurt tööd, mis siin on tehtud. Laama Yeshe ja laama Zopa Rinpoche alustasid 1969. aastal tühjalt kohalt, aga nüüd on siin võimas klooster. Ja stuupa ümbrus korrastati alles 2003. aastal. Võib-olla pole vilkuv jõuluvalgus gompas ja Chenrezigi purskkaevu ümber päris minu maitse, võib-olla tundub stuupagi mulle liiga kirev, kuid mina pole siin hindaja. Lääne inimese egoismist lähtuv autentsusekultus tahaks muidugi näha vanu hooneid, mida parimal juhul kinnitab UNESCO maailmapärandi sertifikaat. Tahame ju ikka, et põlisrahvad elaksid meie lõbustamiseks sellistes tingimustes nagu aastasadade eest. Tahame näha lihtsat ehedat elu, mida me ise enam elada ei oska. Seepärast reisime kaugetele maadele. Ja kuna oleme selle tarvis palju raha kulutanud, siis nõuame vastutasuks parajat annust eksootikat. Sest me oleme seda väärt, eks ju. Kui keegi – taevas hoidku – julgeb metsaonnist, püstkojast, savimajast või vanast kivielamust välja kolida, peame teda reeturiks, kes ei austa oma kultuuri, kes tänapäevaste tühiste asjade läätseleeme eest, mida me ise iga päev helbime, müüb maha oma pärisosa. Aga mis on handi või nganassaani või tamangi või gurungi pärisosa? Kas tõesti meie meeleheaks elamine? Kopani kloostriga on nii, et see on ehitatud kindlatel eesmärkidel ja täidab oma otstarvet hästi. Pole minu asi iriseda selle kallal, milliseid värve on kunstnikud kasutanud või milliseid lampe mungad kuhugi riputavad.
Toas tundub täna jahe. Pikutasin voodis, mõtted hakkasid ekslema. Juba hakkasin juurdlema homsete ja ülehomsete asjade kallal. Milleks küll? Homme tuleb nagunii. Isegi juhul, kui peaksin öösel surema, tuleb homme teistele ikka. Dharma praktiseerimine nõuab distsipliini ja jõupingutusi. Siin ei tule miskit niisama kätte, sest kõigis hädades on süüdi meie mõistus, mida keegi teine meie eest muuta ei saa.
30. aprill. Jahedusetunne tuli haigusest. Eile pärastlõunal tabas mind ootamatult ränk kõhutõbi koos kõrge palavikuga. Kohusetundlikult püüdsin istuda õhtustes meditatsioonitundides, kuid keskenduda oli võimatu, sest mitte ainult mõte,vaid ka kogu ümbritsev ilm hägustus. Ütlesin Ani Karinile, et tunnen ennast halvasti ja lahkusin pärast esimese tunni lõppu. Öösel vaevas palavik ühes iiveldustundega, iga natukese aja tagant jooksin vetsu. Väljas möllas taas kõva äike, mille kärgatused vahepeal mu kambri seinad vappuma panid. Hommikul võtsin antibiootikumi, see tundus aitavat. Palavik läks alla, aga nüüd olin väga nõrk ja higistasin meeletult. Vähkresin niiskel asemel. Enne kümmet koputas aknale Olja ja uuris, kas olen veel elus. Kõhutõbi oli tabanud veel mitut kursusekaaslast. Kuidagi vedasin ennast gompasse viimasele koosistumisele, kus Karin meile mitmesuguseid manitsus- ja õpetussõnu lausus. Ma ei saanudki teada, kuidas lõppes retriit ja kui palju inimesi tegi hommikul läbi varjupaiga tseremoonia. Kuna büroo polnud mulle autot järele saatnud, võtsin kogu jõu kokku ja komberdasin kloostrivärava taga ootavate taksodeni. Hinna üle palju tingimata istusin ühte neist ja lootsin väga, et tervis kannatab sõidu välja.
Taas Fuji hotellis. Tuba on seekord väiksem, aknad vaatavad naabermaja poole. Olen endiselt nõrk ega taha sööki näha. Käisin siiski väljas, vahetasin raha ja ostsin vett. Kloostris olin öösel suure hädaga hulga kraanivett ära joonud, sest ei suutnud minna vaatama, kas söögimajas olevate filtreeritud vee nõude juurde pääseb. Haigus ei lase mõelda, peas on nagu mingi kamakas, mis ootab lahustamist.
neljapäev, 2. juuni 2011
Kopan, 27. aprill
Milline ilus hommik! Ärkasin kella nelja paiku unenäo peale. Olin millegi eest surma mõistetud. Teadsin, et pean ise, ilma püssimeeste saateta, otsuse täideviimise paika minema. Must ülikond seljas, lips ees, sisenesin suurde ja uhkesse majja ja läksin laiast trepist üles. Poolel teel seisis kiilaspäine mees, kes küsis: „Ootad armuandmist, eks?“ Noogutasin vastuseks. „Sulle antigi armu,“ ütles kiilaspea, hetke pärast aga hakkas hullumeelselt naerma: „Ha-ha-ha, ma tegin ainult nalja!“ Sünges meeleolus läksin edasi ning sisenesin tuppa, kus enne mind oli juba kaks pidulikult rõivastatud meest. Teadsin, et hukkamise hetk on lähedal. Ma ei rääkinud kummagi mehega, kõik me kõndisime väikeses toas närviliselt edasi-tagasi. Pinge muutus väljakannatamatuks, iga hetk pidi avanema uks... Ja ma ärkasin. Oli veel pime, linnud laulsid. Kuulasin varahommikusi hääli ja rahunesin. Lamasin ja püüdsin uuesti uinuda. See ei õnnestunud. Kella viie paiku võtsin kaamera ja läksin kloostri ärkamist jälgima. Veel oli vaikne, keegi ei kõndinud, generaator ei mürisenud. All magas sinakas hägus linn nagu suur ja natuke ohtlik loom, magasid ümberkaudsed külad ja põllud. Aga inimesed olid vist juba ärkvel, sest suvel tõustakse Nepaalis vara ning hakatakse kohe koduseid toimetusi tegema. Seda ma oma vaatepunktist muidugi ei näinud. Mäed olid selged ja sinakasrohelised, taevas nende kohal juba roosatas. Suure gompa ees galeriil hakkas kõlama gong. Algul kostsid üksikud harvad löögid, seejärel rütm kiirenes kuni vahetpidamatu kõminani ning harvenes seejärel uuesti. Vaatasin, kuidas munk tegi viimase löögi ja viis pärast heli vaibumist gongi ära. Ent juba tulid esimesed puudžale minevad mungad, teekruusid käes, üle platsi. Mõni kõndis vaikides ja otsejoones, mõni palveid pomisedes ja tiire tehes. Varsti alustas Lobsang gompas palvet, temaga ühinesid mitmed hääled. Munki üha tuli. Vaatasin üle läve sisse. Lobsang kõndis gompa uksepoolses otsas ja laulis. Mõned mungad juba istusid mattidel, mõned sooritasid mahaheitmisi. Ma ei tahtnud neid segada. Ronisin lähedalasuva hoone lamedale katusele, filmisin mõned kaadrid mägedest ja koidutaevast, siis oli aeg minna hommikust teed jooma. Täna on meeste pesu pesemise päev. Panin oma kaks t-särki ja pikad püksid ukse kõrval olevasse suurde plastnõusse ja loodan neid homme puhastena tagasi saada.
Hommikune meditatsioon oli rõõmustamisest. Tuli mõelda enda kolmele positiivsele omadusele ja nende üle rõõmustada, seejärel tunda rõõmu elu jooksul sooritatud heade tegude üle. Siis tuletada meelde häid inimesi ja rõõmustada nende olemasolu üle, mõelda ka nende peale, kellega on olnud probleeme ja rõõmustada selle üle, et neilgi on palju häid omadusi. Siis mõtlesime nende peale, kes teevad rasket tööd ja aitavad teisi ja rõõmustasime selle üle, et leidub palju selliseid inimesi, kes on valmis abiks olema ka puhkepäevadel ja öösiti, ohtlikes olukordades ja karmides tingimustes. Ning me mõtlesime kõigi nende peale, kes teevad oma igapäevast tööd ja rõõmustasime selle üle, et nad on olemas ja et neil on võimalik tööd teha ja sellega kasu tuua. Ja mõtlesime kõigi meie peale, kes me oleme erinevatest maadest sellele künkale kokku tulnud, et Dharmat õppida ning rõõmustasime selle üle, et meil on see võimalus ja et kokku on saanud nii palju toredaid inimesi. Edasi tuletasime meelde kõiki munki ja nunnasid, kes iga päev Dharmat praktiseerivad selleks, et maailma paremaks muuta ning rõõmustasime nende üle. Ja viimaks tundsime rõõmu suurtest õpetajatest, kes elavad ja tegutsevad kõigi elusolendite hüvanguks.
Rõõm on võimas asi, sellega võib palju korda saata. Rõõmustasin ja rõõmustasin ega suuda seni rõõmustamist järele jätta. Meditatsioonilt läksime munkade laulu saatel söögimajja, päike paistis mõnusalt, kogu maailm tundus kaunis, inimesed naeratasid ning olid head ja ilusad. Tekkis tahtmine jagada seda tunnet, seda rõõmu kõigi sõpradega, kõigi inimestega. See mõte tegi meele veel rõõmsamaks. Hommikusöök – puder ja müsli ja chapati sisse keeratud omlett – tundus taevalik, koer, kes söögisaalis ringi luusis, väga armas ja sõbralik. Selle peale tahaks öelda Juhan Suitsu kombel: „Ja nüüd jääbki nii.“
Ühes hommikul
üle mägede
seda maailmaosa
valgustama
kerkinud päevaga
endasse piiludes
täna märkasin rõõmu
paistis see polnud
kuhugi kadunud
ootaski ainult
et ma vaataksin
kasvõi korraks ta poole
et ma märkaksin tema
naerulohkudes põski
täna ma nägin
täna viimaks julgesin
suunata vaate
tema vallatult kissis
silmade poole
hommikuvalguses
kokku said meie pilgud
otsekui mägiojad
mis pärast lõbusat
üksteise embuses voolamist
suubusid mõlemad minusse
nõnda algas tänane päev
Kopani kloostris
ja minu silmade taga
Gurust ja õpilasest. Dalai laama ja pantšen laama on olnud guru ja õpilase vahekorras neliteist eluiga. Praegune pantšen laama on kuuendast eluaastast saadik viibinud Hiinas koduarestis. Kui ta oleks vaba, oleks dalai laama tema õpetaja. Ning järgmises elus vastupidi. Ani karin rääkis, et läks pärast esimest kursust laama Zopa jutule ja küsis, mida teha, et edasi praktiseerida. Laama Zopa soovitas tal kõigepealt koju ema vaatama sõita. Karin vastas, et ta ei taha minna, aga laama Zopa jäi kindlaks – tuleb minna. Kui Karin asja üle järele mõtles, siis leidis ta, et peab koju minema kasvõi seetõttu, et oma rahaasju korraldada. Õpetaja teab, mida õpilasele soovitab, kuid õpilase esimene reaktsioon on sageli negatiivne, sest tema ei näe seda, mida näeb õpetaja.
Paljud suured õpetajad lähevad nüüd läände. Ameerika on täis suuri õpetajaid, Euroopa samuti. Pole oluline, kuidas õpetaja välja näeb, oluline on, kuidas ta suhtleb, kuidas õpetust edasi annab. Tiibeti budismis ei kõnele õpetaja õpilasele mõistu. Kui te oma gurust aru ei saa, siis tuleb küsida, mitte mõistatada. Peab selgelt aru saama, mida õpetaja öelduga silmas pidas. Õpetaja nõu peale vihastamine on halvim, mida inimene saab teha. Kui õpetaja ei sobi, pole vaja teda kritiseerida või tema peale vihastada, tuleb otsida uus ja sobivam guru. Õpetaja õpetab, aga teil tuleb teha tööd, et tema sõnu realiseerida. Teil tuleb praktiseerida selleks, et õpetus toimiks. Selleks peab teil olema avatud mõistus. Tuleb usaldada õpetajat ja oma dharma-sõpru, mitte arvata, et tean kõike teistest paremini.
Õppetunnid said läbi. Kell kaks käime vaatamas laama Konchogi säilmeid, kell kuus räägitakse retriidi korrast. Pärast õhtusööki, nagu öeldud, on puudža suures gompas. Ilm on palav ja mind vaevab varase tõusmise tõttu uni. Aga võib-olla oli tänane unenägu märk? Karin ütles, et pühapäeval on võimalik läbi teha varjupaiga palumise tseremoonia, see tähendab, saada formaalselt budistiks. Veel on aega mõelda. Selge on, et miski minus tahab pöörata uut lehekülge – vana mina läheb ilma sunnita hukkamisele. Budistid ei kujuta neid asju vist niimoodi ette. Enesetäiustamine on pikk ja vaevaline tee, mitte üks hele sähvatus, mille järel võid öelda, et oled uus inimene. Budistlikust vaatevinklist oli mu tänaöine unenägu pigem kui chöd-rituaal, sümboolne eneseohverdamine uue alguse nimel. Aga siis poleks ma pidanud hirmu tundma. Ei tea, ei tea.
Kõigil neil sadadel munkadel ja nunnadel on oma lugu, miks ja kuidas nad kloostrisse jõudsid. Tihti võis see olla ainus viis mingitki haridust saada või pääseda argielu viletsusest. Tuleb meeles pidada, et Nepaal on väga vaene maa ning ega endine Tiibetki rikkusega silma paistnud. Paljudel juhtudel tagab kloostrisse pääsemine poisile või tüdrukule inimväärilise elu. Pealegi on mungad ja laamad mägikülades väga populaarsed. Eilsest filmist „Unmistaken Child“ sain veidi aimu, kuidas geše Tenzin Zopa Kopanisse sattus. Juhtus nii, et laama Konchogi viimane erakla oli just Tenzini koduküla kohal mäenõlval ning poiss harjus kuueselt käima ja vaatama, kuidas suur laama istub ja mediteerib (lisaks vaimsele suurusele oli Konchog suurt kasvu mees). Paistis, et sümpaatia on vastastikune, sest laama ei saatnud poissi ära, vaid lasi tal enda juures olla. Kuid vanemad soovisid, et Tenzinist saaks talupoeg, neil oli lapse jaoks isegi tulevane naine välja vaadatud. Viimaks ütles poiss nii: „Kui laama Konchog on nõus mind õpilaseks võtma, lähen tema juurde, kui ei ole, unustan kõika ja hakkan põllumeheks.“ Sellised iseteadlikud lapsed elavad mägedes! Tenzinist sai Konchogi õpilane ja laama jättis erakla ning tuli koos seitsmese Tenziniga Kopanisse, sest laps vajab lisaks laamaga koos mediteerimisele ka muud õpetust. Usun, et enamusel kloostrielanikest on samaväärne lugu rääkida.
Muuseas arvan, et kirjutamine on omamoodi meditatsioon. Selleks peab samuti olema motiveeritus, tuleb keskenduda, analüüsida ja järeldusi teha. Viimased pole vast nii selgepiirilised, kui meditatsiooni käigus sündivad, kuid sarnasus on olemas. Väga kahju on mul sellest, et ilmalike laulude laumist hinnatakse praktiseerimise seisukohast võrdselt tühja jutu rääkimisega negatiivsete tagajärgedega toiminguks. Lohutan ennast mõttega, et äkki on rahvalaul erand.
Jälle äike. Reliikviad ei jätnud erilist muljet. Sedasorti asjadesse suhtumine sõltub kindlasti kultuuritaustast. Minu varasema elukogemuse foonil ei paista juuksesalgud, luutükikesed ja isegi neist kooruvad pärlid pühadust rõhutavate detailidena. Arusaamatuks jääb seegi, mismoodi selliseid reliikviaid mõtestatakse budistlikus kontekstis, kus keha on pelgalt ajutine mõistuse eluase. Kas valgustatud mõistus – bodhicitta – õilistab keha, tõstes selle teistest kehadest erinevasse olekusse? On kummaline endast väljas olemise tunne. Nagu vaataksin ennast kui merevaiku tardunud putukat. Pea on tühi, meel rahulik.
Uus päevakava retriidi ajaks:
5.45 äratus
6.00 hommikutee
6.30 kolme põrandaleheitmisega algav meditatsioon
7.30 hommikusöök
9.15 jalutusmeditatsioon
9.30 meditatsioon
10. 15 jalutusmeditatsioon
10.30 meditatsioon
11.30 lõuna
15.00 jalutusmeditatsioon
15.15 meditatsioon
16.00 jalutusmeditatsioon
16.15 meditatsioon (surma protsess)
17.00 tee
18.00 meditatsioon (varjupaik)
18.45 õhtusöök
20.00 1. päeval valgusohverduse rituaal stuupa juures (2. päeval kohtumine laamaga)
22.00 öörahu
Täielik vaikus kuni 30. mai hommikusöögi järgse ajani. Kes soovib, võib vältida ka pilkude kontakti. Ja täna õhtul guru puudža.
Hommikune meditatsioon oli rõõmustamisest. Tuli mõelda enda kolmele positiivsele omadusele ja nende üle rõõmustada, seejärel tunda rõõmu elu jooksul sooritatud heade tegude üle. Siis tuletada meelde häid inimesi ja rõõmustada nende olemasolu üle, mõelda ka nende peale, kellega on olnud probleeme ja rõõmustada selle üle, et neilgi on palju häid omadusi. Siis mõtlesime nende peale, kes teevad rasket tööd ja aitavad teisi ja rõõmustasime selle üle, et leidub palju selliseid inimesi, kes on valmis abiks olema ka puhkepäevadel ja öösiti, ohtlikes olukordades ja karmides tingimustes. Ning me mõtlesime kõigi nende peale, kes teevad oma igapäevast tööd ja rõõmustasime selle üle, et nad on olemas ja et neil on võimalik tööd teha ja sellega kasu tuua. Ja mõtlesime kõigi meie peale, kes me oleme erinevatest maadest sellele künkale kokku tulnud, et Dharmat õppida ning rõõmustasime selle üle, et meil on see võimalus ja et kokku on saanud nii palju toredaid inimesi. Edasi tuletasime meelde kõiki munki ja nunnasid, kes iga päev Dharmat praktiseerivad selleks, et maailma paremaks muuta ning rõõmustasime nende üle. Ja viimaks tundsime rõõmu suurtest õpetajatest, kes elavad ja tegutsevad kõigi elusolendite hüvanguks.
Rõõm on võimas asi, sellega võib palju korda saata. Rõõmustasin ja rõõmustasin ega suuda seni rõõmustamist järele jätta. Meditatsioonilt läksime munkade laulu saatel söögimajja, päike paistis mõnusalt, kogu maailm tundus kaunis, inimesed naeratasid ning olid head ja ilusad. Tekkis tahtmine jagada seda tunnet, seda rõõmu kõigi sõpradega, kõigi inimestega. See mõte tegi meele veel rõõmsamaks. Hommikusöök – puder ja müsli ja chapati sisse keeratud omlett – tundus taevalik, koer, kes söögisaalis ringi luusis, väga armas ja sõbralik. Selle peale tahaks öelda Juhan Suitsu kombel: „Ja nüüd jääbki nii.“
Ühes hommikul
üle mägede
seda maailmaosa
valgustama
kerkinud päevaga
endasse piiludes
täna märkasin rõõmu
paistis see polnud
kuhugi kadunud
ootaski ainult
et ma vaataksin
kasvõi korraks ta poole
et ma märkaksin tema
naerulohkudes põski
täna ma nägin
täna viimaks julgesin
suunata vaate
tema vallatult kissis
silmade poole
hommikuvalguses
kokku said meie pilgud
otsekui mägiojad
mis pärast lõbusat
üksteise embuses voolamist
suubusid mõlemad minusse
nõnda algas tänane päev
Kopani kloostris
ja minu silmade taga
Gurust ja õpilasest. Dalai laama ja pantšen laama on olnud guru ja õpilase vahekorras neliteist eluiga. Praegune pantšen laama on kuuendast eluaastast saadik viibinud Hiinas koduarestis. Kui ta oleks vaba, oleks dalai laama tema õpetaja. Ning järgmises elus vastupidi. Ani karin rääkis, et läks pärast esimest kursust laama Zopa jutule ja küsis, mida teha, et edasi praktiseerida. Laama Zopa soovitas tal kõigepealt koju ema vaatama sõita. Karin vastas, et ta ei taha minna, aga laama Zopa jäi kindlaks – tuleb minna. Kui Karin asja üle järele mõtles, siis leidis ta, et peab koju minema kasvõi seetõttu, et oma rahaasju korraldada. Õpetaja teab, mida õpilasele soovitab, kuid õpilase esimene reaktsioon on sageli negatiivne, sest tema ei näe seda, mida näeb õpetaja.
Paljud suured õpetajad lähevad nüüd läände. Ameerika on täis suuri õpetajaid, Euroopa samuti. Pole oluline, kuidas õpetaja välja näeb, oluline on, kuidas ta suhtleb, kuidas õpetust edasi annab. Tiibeti budismis ei kõnele õpetaja õpilasele mõistu. Kui te oma gurust aru ei saa, siis tuleb küsida, mitte mõistatada. Peab selgelt aru saama, mida õpetaja öelduga silmas pidas. Õpetaja nõu peale vihastamine on halvim, mida inimene saab teha. Kui õpetaja ei sobi, pole vaja teda kritiseerida või tema peale vihastada, tuleb otsida uus ja sobivam guru. Õpetaja õpetab, aga teil tuleb teha tööd, et tema sõnu realiseerida. Teil tuleb praktiseerida selleks, et õpetus toimiks. Selleks peab teil olema avatud mõistus. Tuleb usaldada õpetajat ja oma dharma-sõpru, mitte arvata, et tean kõike teistest paremini.
Õppetunnid said läbi. Kell kaks käime vaatamas laama Konchogi säilmeid, kell kuus räägitakse retriidi korrast. Pärast õhtusööki, nagu öeldud, on puudža suures gompas. Ilm on palav ja mind vaevab varase tõusmise tõttu uni. Aga võib-olla oli tänane unenägu märk? Karin ütles, et pühapäeval on võimalik läbi teha varjupaiga palumise tseremoonia, see tähendab, saada formaalselt budistiks. Veel on aega mõelda. Selge on, et miski minus tahab pöörata uut lehekülge – vana mina läheb ilma sunnita hukkamisele. Budistid ei kujuta neid asju vist niimoodi ette. Enesetäiustamine on pikk ja vaevaline tee, mitte üks hele sähvatus, mille järel võid öelda, et oled uus inimene. Budistlikust vaatevinklist oli mu tänaöine unenägu pigem kui chöd-rituaal, sümboolne eneseohverdamine uue alguse nimel. Aga siis poleks ma pidanud hirmu tundma. Ei tea, ei tea.
Kõigil neil sadadel munkadel ja nunnadel on oma lugu, miks ja kuidas nad kloostrisse jõudsid. Tihti võis see olla ainus viis mingitki haridust saada või pääseda argielu viletsusest. Tuleb meeles pidada, et Nepaal on väga vaene maa ning ega endine Tiibetki rikkusega silma paistnud. Paljudel juhtudel tagab kloostrisse pääsemine poisile või tüdrukule inimväärilise elu. Pealegi on mungad ja laamad mägikülades väga populaarsed. Eilsest filmist „Unmistaken Child“ sain veidi aimu, kuidas geše Tenzin Zopa Kopanisse sattus. Juhtus nii, et laama Konchogi viimane erakla oli just Tenzini koduküla kohal mäenõlval ning poiss harjus kuueselt käima ja vaatama, kuidas suur laama istub ja mediteerib (lisaks vaimsele suurusele oli Konchog suurt kasvu mees). Paistis, et sümpaatia on vastastikune, sest laama ei saatnud poissi ära, vaid lasi tal enda juures olla. Kuid vanemad soovisid, et Tenzinist saaks talupoeg, neil oli lapse jaoks isegi tulevane naine välja vaadatud. Viimaks ütles poiss nii: „Kui laama Konchog on nõus mind õpilaseks võtma, lähen tema juurde, kui ei ole, unustan kõika ja hakkan põllumeheks.“ Sellised iseteadlikud lapsed elavad mägedes! Tenzinist sai Konchogi õpilane ja laama jättis erakla ning tuli koos seitsmese Tenziniga Kopanisse, sest laps vajab lisaks laamaga koos mediteerimisele ka muud õpetust. Usun, et enamusel kloostrielanikest on samaväärne lugu rääkida.
Muuseas arvan, et kirjutamine on omamoodi meditatsioon. Selleks peab samuti olema motiveeritus, tuleb keskenduda, analüüsida ja järeldusi teha. Viimased pole vast nii selgepiirilised, kui meditatsiooni käigus sündivad, kuid sarnasus on olemas. Väga kahju on mul sellest, et ilmalike laulude laumist hinnatakse praktiseerimise seisukohast võrdselt tühja jutu rääkimisega negatiivsete tagajärgedega toiminguks. Lohutan ennast mõttega, et äkki on rahvalaul erand.
Jälle äike. Reliikviad ei jätnud erilist muljet. Sedasorti asjadesse suhtumine sõltub kindlasti kultuuritaustast. Minu varasema elukogemuse foonil ei paista juuksesalgud, luutükikesed ja isegi neist kooruvad pärlid pühadust rõhutavate detailidena. Arusaamatuks jääb seegi, mismoodi selliseid reliikviaid mõtestatakse budistlikus kontekstis, kus keha on pelgalt ajutine mõistuse eluase. Kas valgustatud mõistus – bodhicitta – õilistab keha, tõstes selle teistest kehadest erinevasse olekusse? On kummaline endast väljas olemise tunne. Nagu vaataksin ennast kui merevaiku tardunud putukat. Pea on tühi, meel rahulik.
Uus päevakava retriidi ajaks:
5.45 äratus
6.00 hommikutee
6.30 kolme põrandaleheitmisega algav meditatsioon
7.30 hommikusöök
9.15 jalutusmeditatsioon
9.30 meditatsioon
10. 15 jalutusmeditatsioon
10.30 meditatsioon
11.30 lõuna
15.00 jalutusmeditatsioon
15.15 meditatsioon
16.00 jalutusmeditatsioon
16.15 meditatsioon (surma protsess)
17.00 tee
18.00 meditatsioon (varjupaik)
18.45 õhtusöök
20.00 1. päeval valgusohverduse rituaal stuupa juures (2. päeval kohtumine laamaga)
22.00 öörahu
Täielik vaikus kuni 30. mai hommikusöögi järgse ajani. Kes soovib, võib vältida ka pilkude kontakti. Ja täna õhtul guru puudža.
Tellimine:
Postitused (Atom)