Läbi välkude metsa

Äikese eest ei põgene ära
iseäranis öisel merel olles
haaravad pilved kinni
laeva mastist ja välkude mets
kasvab mustjate lainete poole
või on need taevase ilmapuu
allapoole sähvivad oksad
läbilöögid unenägude ajast
kui ei olnud veel purjelaevu
aga mis oli seda ei anta meile
teada isegi tuleokste või tuletüvede
vahel õõtsudes võib-olla vihm
oligi algul tulega koos nagu nüüd
polnudki muud kui tuli ja vesi
ei mingit und ei loomise sõnu
muid peale pikse rulluva ragina
elu algeid hällitavate läikivate
lainete kohal aga praegu me oleme
juba keset möllu ja tahame teada
kuidas kõik oli enne ja kuidas
maailm saab olema pärast meid
seepärast haarduvad märjad sõrmed
kõvasti roolipuu ümber ning jalad
otsivad kindlamat tuge seepärast
purjetame läbi välkude metsa
nähtamatu ranniku poole et homme
pärida uuesti elu ja loomise üle

Küpsematus

Juba mu käsi puudutab
küpseid viljapäid kodutee ääres
juba ammu märgivad kuldnokad
traatide peale sügislugude noote
ritsikad saevad kaua suve jalgu
homme peseb augusti seenevihm
kesksuve tolmu mu õlult kuid peast
ikka ei taha lahkuda varakevadine
värskelt rohekas muru ja rõõm
esimeste soojade üle närbub ja pudeneb
päevaliilia uhkeid õisi ja jorjeneid
peagi kägistab hallaöö valge pits
pärast tõmmatakse meie mõtete kohale
sügislehtede sahinal langeb siis
hingepüüdmise võrk

Kusagil kõnnib vihm

 

 

Kusagil siiski sajab

vihma seelik hõljub

silmapiiril ja kõu

kõnnib kaarega ümber

minu maja on kõrb

mille süda ma olen

kuivanud läte ja tühjaks

sadanud pilvevilt

tuleb vist palju juua

tuleb vist veelgi rohkem

tõsta taeva poole

januseid silmi

tuleb vist lahti öelda

oma rahvast ja maast

pilvedel pole ju kodu

emakeelt ega luulet

mida ma homme

esitan teile on vihm

paluge jumalat et

asi piirduks vaid sellega

Poolele teele

Istun aias ja valge ristik
õitseb murus mu ümber
lendab mesilasi ja aeg
läheb ruttu mu jalgadega
miskit on lahti nad tunduvad
täna nii rasked nii kinni
selles maas ja hetkes kus
venivad õhtu varjud ja teed
mida mööda ma täna ei taha
kuhugi tulla päriselt kohale
pole ju osanud ennegi minna
üle oma ristikuväljade joosta
isegi mõttes poolel teel
alati peatudes nende vahel
ikka kõheldes poolele teele
seisma jäädes selle asemel
et ükskord ometi lõpuni jõudes
kibedat tolmu ja värvide maitset
tunda kasvõi üheski elus
olgu see looja teadja usaldaja
leidja või loobuja oma

Varju mu peale

Pihlenelate valged õiekoonlad
ma mitte kunagi
ei oota nende süttimist
ent äkki on see käes
käib põlemine
seekord siis juba
enne jaanipäeva
seekord kui ikka
mul ei ole selged
need sõnad mida võiksin
loitsida
et aeg jääks seisma suve
serva peale ja suvi ise
sõna serva peale
ja sõna seisma
mõtte serva peale
ja mõte olemise serva peale

kas mesilaste sumin
pööriaja seiskumise peale
võiks alles jääda
nõnda öelda kauba peale
ja voolav vesi pilve liikumine
et oleks jahutust
ja varju sellelegi peale

Jalad maas

Tuul tundub leebe kui kirjutan
hallile lehele mille pinnal
paistavad valged jooned ma sain
kõvade kaantega uutmoodi kaustiku
sünnipäevaks ja kirjutan nüüd
mõnikord õhtuti kohusetundlikult
isegi kinkija peale mõeldes
oma aias aga päriselt arvan
olen ära kusagil ju on ikka
samasugused puud ja taevas
sama kaharad pilved liiguvad
sama kulunud palvelipud on
üsna sama tilluke ämblik
kõnnib mu jalga mööda aga
tema ei või ju teada et mu
teine jalg toetub praegu hoopis
teisele murule kusagil mujal
kus on nagu sai öeldud üsna
samasugune õhtu ja lehtedelt
peegelduv üsna rohekas valgus

Üminast sünnib minek

Ümisen omaette
kuna ma tean milleks minna
tegu on see mis loeb
üheskoos mõttega
kellegi jaoks olen avatud raamat
sealsamas keegi pöörab
kõrvale pilgu sest temale
lugu sai otsa või muutus igavaks
võta näpust minus on veel
natuke sisu mis endiselt loob
uusi lugusid millega homme
hakkan juhtima oma elu
väike maailm saab õhtuks
avarad mõõtmed ja öö
jälle on kõikide sõber
siis kui ma enne minekut
astun korraks te unest läbi

Meelerahu

Istun tiigi kaldal ja tuul
sahistab puid ja harakapojad
viiksuvad pesas ja vanalind
kädistab õrnalt üks tiigikonn
vaatab mind nii nagu olen
äkki ta teabki või näeb
asju mida ma ise ei märka
lääne poolt lähenev vihm
varsti võib kinni panna vesi-
rooside pimestavvalged õied
mina istun ei oota midagi
enamat tänaselt päevalt

Keskpäev

Akna taga ikka
keerleb papli tolm
päev on jälle
omadega lõunas
aga me ei näinud
üksteist sellepärast
muudkui ootan
kaksteist viisteist
praegu näitab kell
pilved tihenevad
katuseid ja kaselatvu
mööda kõnnib lubivalge
aeg ja vaatab minust
pikalt läbi

Valu lävel

Näen sind läbi mu mõtte
lendude veripunane taevas
tahad mind enda nimeta
ainega kokku valada teraks
mis tõesti on vahe

mõistan ka sind mu kõhklus
hetkede hallikas meri
jahutad pead selleks et valu
iial ei leegitseks
karastusvalmis metallina

nii pole sellelgi sepal vaja
vaadata haamri järele

Nokturn

Kas hakkan varsti põletama
neid luuletusi mida praegu
just kirjutan või alles tulevikus
mis juba paistab kaseokste taga
on teine aeg ja maa mu meeles
ei ole kohta enam nõnda paljud
ei oska lugemise moodi enam
ju lugeda ja mõtlemise moodi
ka olla pole tarvis kellelgi
ei ole aega kuulamise tarvis
on vaja teha oma tillukest
ööteatrit õhtunäitemängu lavastada
või päevapõletamist ette võtta
väheste allesjäänud sõpradega
ja allesjäänud valge aja jooksul
sest pärast tuleb säravate hammaste
ja küünte välkumine ennekõike
just enne järgmist koitu
siis kui inimene
mu silmis katab oma kõrvad kinni

ON

Tuul kaseokstes
kuulen sosinaid
mis vana keel on
täna kõnelemas
on mulle miskit
õrnalt soovimas
või kinnitamas see
mis näen on olemas
ka juhul kui ma
ise olen pettepilt

mis on
üks vana keel
üks vana unistus
üks väga vana
ära mõeldud mõte

Jääb

Ma tahaksin ka homme uskuda
et kirkamaks võib saada olemine

et keegi minu sees ei rehkendaks
mis maksab iga tulek iga lahkumine

et kevad nagu hapras unenäos
ei oleks ainult mälestus vaid elu sisu

et sügisese tusailma saabudes
ei lõpeks vaimuvalgus eluisu

et talvetuisk ei mataks ühes teedega
ka hingelõõre kinni ulgudes

et suudaksin ühtmoodi mõtelda
nii ukse avanedes kui ka sulgudes

ma tahaksin kuid pole võimalik
sest siinses antuses ei ole algust kaht

jääb lohutus mis tundub kehtivat -
kõik lendab minema kui papli õievaht

Saemehe laul

Viimane talv oli raske
liiga pikk liiga lumine
külm tegi liiga
puude ja põõsaste
jõud lõppes otsa
mõni ei ärganud enam
mõni on haige
oksad otsa poolt kuivanud
allpool üksikud lehed
isegi kadakad
poolenesti on pruunid
kunagi käisin ja kiitsin
kuivõrd toredasti nad kasvavad
nüüd kõnnin saega
oksakääridest pole nüüd
piisavalt abi
nüüd tuleb maha saagida
puud mida olen
tundnud väikesest peale
põõsad mida olen
ise kasvama pannud
palju kände tuleb
tänavu juurida välja
mälust juurida välja palju
õisi ja haljaid võrasid
nagu poleks neid
kunagi olemas olnud

***

Vihm ja sirelid
kas on veel miski
rohkem kevad

ei peagi olema
loodusele ei sobi
loosungid
naabrist parem

õied ja lehed
ja nende varjus
või ümber olemine
on lihtne

ma söön su ära
või kõlbad
järglasi ilmale tooma

Ilmaennustaja

Järjest rohkem näen ma
unes noori naisi
olgu tuttavaid või võõraid
erinevais paigus mõnikord
lapsepõlve maastikel ja tihti
kaugeis linnades ja eriti...

eriti kui ilm on muutumas
kuid see on ju vana lugu
sellest et niimoodi räägivad
mehed üle viiekümne
lisaks valudele jalgades
abaluude all või
ristluus

miks siis mulle tundub
et need osalt hallid
osalt värvilised unenäos
ekslemised käsikäes või üksi
piki koridore treppe mööda
kummalisi tänavaid ja tube
lennujaamu vaksaleid ja kõrtse
pole õhurõhu langust
kuulutavad märgid

sissejuhatuseks hargnevate
maailmade aega
pakutakse meile vihjamisi
kõigi võimaluste juhtumist

Te vahine no te pahi

Lapsena unistasin ma veel
kaugetest soojadest saartest
Huahine Iti Tahiti Raiatea Tetiaroa
tänini kestev nimedesse
kätkitud kutse
läkitus keeles millest ma
ahmisin üksikuid
raamatuis leidunud sõnu
isegi iti ore
tähendab väikene rott
kõlas kui hellitus
lauludest kõnelemata

aga ma pole kunagi
hommikul läinud laguuni
leigesse läbipaistvasse vette
muidu kui unes
ma pole kunagi kuulnud
murdlainete kauget kõminat
isegi unes pole ma näinud
seda tüdrukuohtu naist
vaatamas paadi pardalt
kuidas ma osavalt
ujun ta poole
kobar banaane üles tõstetud käes

Troopiline maikuu

Möödunud nädala kuumad ilmad hakkavad ununema, aga laupäevased ja pühapäevased äikesed on veel meeles. Tegelikult olid just nende päevade ennelõunad kõige soojemad, vastavalt 28 ja 29 kraadi. Pärast mai esimesi päevi pole öökülma enam olnud, istuta või kurgid-tomatid välja. Paraku on kartulgi veel maha panemata, sest kuumaga ei viitsinud, nüüd aga on maa liiga märg olnud. Rohi kasvab mühinal. Vahepeal oli päris troopika tunne - hommikupoolikuti väga kuum, pärast lõunat või õhtul aga kõva vihm.

Mitte see lugu

Loen su jälgi
raamatuid ja asju
mida pole märganud
vist paljud teised
aga mitte silmi
mitte juukseid isegi
või sõrme
õhku joonistatud märke
sest need hoiatavad
kuigi kutsuvad
kõik ülejäänud kirjad

aga õhtuti ma pelgan enne
kui saan aru
tuhmub nägemine
nii et alles jääb vaid
ettekujutus kui minu
enda välja mõeldud lugu
millel pole algust
ega otsa

Tagasi tähtede juurest

Kask kasvatab mu akna ette
vastset rohelist kardinat
juba ei paista tähed
sellest läbi

täiskuu
ei valgusta enam
kirkalt mu magavat pead
ja unenäod jäävad uuesti varju

kui ma homme märkan su silmis
rohekat helki mis tunnistab
nõnda on õige ja hea
olen tagasi