Kreeka pildid

Head sõbrad, juunikuised Kreeka pildid on nüüd üleval. Ateena, Delfi ja Aigina saar.

Ühest vanast retkest

1979. aasta juulis-augustis sai neljakesi käidud oma käe peal Mansimaal. Enne sõitu võtsime ülikoolist igaks juhuks kõvad paberid kaasa.



Hämmastavalt napid on reisimärkmed punaste kaantega märkmikus (järgnevalt esitatud kursiivis). Fotodest osa pole ka vist varem piltideks saanudki (viletsa kvaliteedi tõttu). Kasutada oli üsna primitiivne tehnika - fotokaamera "Zenit" 50 mm objektiiviga "Industar" ja lisaks vist mingi "Smena". Heli salvestasime kassettmakiga "Parus" vene kassettidele.

17. juuli, 17.00 Väljasõit "Estoniaga" Moskvasse.

18. juuli, 11.20 Moskva. 13.30 väljasõit - Vorkuta rongi Labõtnangi otsevagun. Muhe onu, kes Jaroslavis maha läks, näitas Venemaad ja lobises. Naabriks naine väikese tütrega. Võimatu laps, ema samasugune. Pakkusid süüa, ilus argoo.

Nagu näha, oli meil Moskvas aega vaid paar tundi. Selle ajaga tuli hankida sõidupiletid. Jaroslavi vaksali kassasabas toimus üsna armutu trügimine. Trügisin minagi ja sain neli piletit kolmandale korrusele. Meie perroonile jõudes hakkas rong juba liikuma, hüppasime viimasesse vagunisse. Ema koos oma tütrega olid meeleolukad reisikaaslased. Naine rääkis pidevalt, väike tüdruk seletas ka oma lapsekeeles, kus oli üllatavaid täiskasvanute väljendeid, näiteks 'lipsuga rubla' kümnerublalise raha kohta. Väikeses Seida jaamas haagiti kolm viimast vagunit Vorkuta rongi küljest lahti ja veeti aeglaselt läbi Polaar-Uurali mööda kuulsat surmateed, mille ehitasid vangid 1947. ja 1948. aastal.



20. juuli, 20.45 Labõtnangi. Sajab. Laeva ootamine.

Enne Labõtnangi oli mitu suurt vangilaagrit ja ridamisi vanu laagrite jälgi (postid, palgid, okastraat jne). Tollal paiga kurjast minevikust palju ei räägitud. Jaamast sadamasse sai uhke Ikarus bussiga (neis tingimustes haruldus).

21. juuli. Üle jõe Salehardi. Üleujutus, halb ilm. Öö jõesadamas. Joogivee otsimine. Laevapiletid. 13.20 väljasõit Berjozovo suunas "Meteor" tüüpi tiiburiga. 21.00 Berjozovos, öö lennujaamas.


Obi veeseis oli väga kõrge, üks suur veteväli kogu 20 km pikkuse ülesõidu jooksul. Aeg-ajalt paistsid veest puuladvad, kusagil kerkis keset jõge maja. Nii Labõtnangi kui Salehhard asuvad üsna polaarjoonel (Labõtnangi veidi sealpool, Salehhard sama palju siinpool joont), seepärast juuli lõpus seal eriti pimedaks ei läinud. Olin Salehhardis paari aasta eest juba käinud, seepärast oskasin reisikaaslastele näidata uhket puitsillutist keskpargi ümbruse tänavatel. Magasime sadamas otse kassaluugi ees põrandal, et piletisabas esimesed olla. Hommikul ärkasime mansi tädide jutu peale. Selline meeldiv koduse kõlaga keel. Piletitest hoolimata ei tahtnud me hästi laevale mahtuda, pidin kai peal pabereid lehvitama ja midagi karjuma. Laevasõit "Meteoriga" on üks meeldivamaid Siberi elamusi. Kiire ja mugav. Berjozovo lennujaama polnud raske leida. Öösel oli see inimtühi. Ühel letil vedeles paberileht pealkirjaga "Saranpauli sõita soovijate nimekiri". Panin meie nimed igaks juhuks kirja.

22. juuli. Hommikul juhusliku helikopteriga Saranpauli. Sealt jalgsi Sukõrjasse (Tšekurja). Soo ja muda, kõrge vesi. Pjotr, Andrei, Klava. Klava ema (Praskovja Mihhailovna Sainahhova). Kohutavalt sääserikas öö.





Juhuslik helikopter tähendab, et tegemist polnud regulaarlennuga. Meid võttis peale geoloogide laagrisse suunduv kopter, mis pidi sinna lendama tühjalt, tagasi aga lastiga. Olin Sukõrja külas juba käinud - 1977. aastal "Linnutee tuulte" filmivõtete ajal. Tollal oli vesi jõgedes madal ja Saranpaulist sai koolme kaudu kerge vaevaga Sukõrjasse. Nüüd aga tuli paati oodata. Pärast jõeharu ületamist tahtsime kusagilt "lõigata", aga kaotasime tee sootuks ja müttasime hulk aega võsas ning kõrges rohus. Külas nägime mitmeid tuttavaid, keda meie saabumine üllatas. Et keegi meid ei oodanud, lõime laagri esialgu üles jõeluhale, kus öösel oli kohutavalt sääski. Päeval meelitas meie söögikeetmine kohale hulgaliselt külakoeri.







23. juuli. Lõpetasime hommikusöögi, hakkame teed jooma. --- Kolisime Klava õuele elama.

Klavdia Sainahhoval hakkas meist vist kahju, seepärast kutsus ta meid kõigepealt ema õue, seejärel aga tarre. Sinna jäimegi kogu Sukõrjas olemise ajaks. Klava koos õe Natašaga õppis Leningradis Põhjarahvaste Instituudis. Olin neid varemgi kohanud, viimati aasta eest Eestis. Nataša tuli koju augusti esimestel päevadel. Tare oli tilluke - õhukese vaheseinaga köögiks ja toaks jagatud ehitis. Uuralite külje all asuv Sukõrja on huvitav küla, sest seal elavad lisaks mansidele neenetsid ja komid, kõiki umbes kolmandik.



24. juuli. Õhtul Grigori Nikolajevitši pool. Õpetas meile ühe mansi viisi - "Vanaisa jutustab".

Kirikori-ojka 1977. aastal filmivõtete ajal.

Grigori Nikolajevitš oli muidugi Sainahhov nagu enamus teisigi selle küla mansi elanikke. Teda hüüti lihtsalt Kirikori-ojka'ks ehk Kirikori-taadiks. Tolle aja parim mansi pillimees, kelle juures käisid sankvaltapimängu õppimas õige mitmed mehed. Sankvaltap on obiugri viiekeeleline pill, midagi meie väikekandle sarnast (eriti mängutehnika poolest), aga spetsialistide arvates arenenud siiski mingit muud liini pidi. Karupeolauludes on seda pilli kirjeldatud nii:

Viiekeelelise keelepuu
Linna Isand-taat võttis kätte.
Alumist keelt helistades
kõikjal asuvaid tiivulisi jumalaid
kõiki ta kohale kutsus.
Ülemist keelt helistades
kõikjal asuvaid jalalisi jumalaid
kõiki ta kohale kutsus.
(Kannisto, A. Wogulische Volksdichtung. Bd. I. Texte Mytischen Inhalts. SUST 101. Helsinki 1951, lk. 250 jj.)

26. juuli. Õhtul Marja Albina juures. Laulis kolm laulu ja rääkis ühe jutu. Sündinud 1926.


Marja Albina lugu väikesest mos'-naisest olen pikemalt analüüsinud ühes 1997. aastal ilmunud artiklis. Tuleb öelda, et suvi pole Mansimaal jutuvestmise aeg. Mõnel pool oli suvine jutustamine isegi keelatud. Arvatavasti just seepärast ütlesid paljud meile, et tulge talvel tagasi, siis on kõik need head jutuvestjad kodus, kes praegu põhjapõtradega mägedes. Noil aegadel tundus aga mõte talvisest Siberi-reisist üpris hirmutav.



27. juuli. Käisin koos Klava, Praskovja Mihhailovna, Kostja ja veel ühe poisiga noota vedamas. Kala saime vähe. P. M. kukkus viimase vedamise ajal vette. Tüdrukud käisid õhtul Marja Albina pool. Ta rääkis veel ühe pika muinasjutu.

Kalal ei käinud me lõbu pärast, vaid selleks, et midagi söögilauale hankida. Külapoest polnud ju suurt midagi võtta. Sosva jões ja ilmselt ka Ljapinis (Hulga) elab sosva heeringas, väikese räime suurune kala, keda tollal sesoonselt massiliselt püüti. 1977. aastal nägin Sosva asula lähedal praame, trümmid täis roiskuvat kala, sest jõgede veetase oli madal ja kala ei saanud ära vedada. Aga kalurid püüdsid, sest neil oli plaan. Kalapüük oli reguleeritud nii, et sel ajal, kui oli riiklik püügihooaeg, keelati kohalikel elanikel kala püüda, kui hooaega polnud, polnud ka kala liikvel. Seepärast jäi meiegi saak kesiseks.



28. juuli. Sajab. Klava tõlkis meile ühe jutu. Ta ema rääkis ka ühe jutu ja luges ühe laulu (laulda ei saanud, ütles, et pole häält). Pärast jutustas Praskovja Mihhailovna veel elust möödunud aegadel ja õhtul esitas esimese muinasjutu ekva põgris'e (Eidepoja) seitsmest loost.

Eidepoeg oli mansi populaarseim jutukangelane, kuulus vembumees sündimisest saadik. Oli Maailmavaatava Mehe profaanne esinemiskuju. Järgnevalt esitan ühe Artturi Kannisto poolt üles kirjutatud Eidepoja loo, mille mõne aasta eest mansi keelest tõlkisin, püüdes võimalikult palju edasi anda originaali keelekasutust.

Elas Eidepoeg koos oma tädiga. Ta magas koldetuha sees. Kaua magas või vähe magas, (siis) ütles oma tädile: „Ma lähen kuhugi,” ütles. Tädi ütles: „Su käsi on veel nõrk, su jalg on veel nõrk!” Kas (siis) laulude mees, juttude mees tädi hoiatust kuuleb? Tõusis ja läks. Kohtas neljasüllast, viiesüllast lehisepuust palkmaja. Ronis maja katusele. Kostis metshiidude kandlemäng. Ükskord lausuti: „Meie teedkäinud mees pöördus oma tee lõpust tagasi.” Varsti lausuti: „Ta jõudis oma tee keskpaika.” Varsti ta paistis. Ta tõi kinniseotud põtra. Kandis selle sisse, tappis ära. Nelja mehe, kolme mehe kandmise (raskune) katel riputati tulele. Pandi (liha) katlasse, keedeti. Ta tegi õngekonksu. (Liha) väljavõtmine jõudis kätte. Seljarasv riputati sinna üles. Sealt ta õngitses seda õngekonksuga välja. Kaua õngitses, vähe õngitses, poole õngitses välja. Siis tassis (liha), läks koju. Koju jõudis. Ta tädi ütles: „Miks sa metshiidudega tegemist tegid? Su käsi on veel nõrk, su jalg on veel nõrk.” Siis nad sõid, jõid. Heitsid magama, tõusid üles.

Ta tõusis ja läks jälle. Jõudis sellesama neljasüllase, viiesüllase lehisepuust palkmaja juurde. Ta ronis maja katusele - kandlemäng kostis. Ükskord lausuti: „Meie teedkäinud mees pöördus oma tee lõpust tagasi. Teedkäinud mees on jõudnud oma tee keskpaika.” Varsti ta paistis. Tal oli rasvane põhjapõdrapull kinni seotud. Siis vedas ta selle sisse, tappis ära. Nelja mehe, kolme mehe kandmise (raskune) katel riputati tulele. Seljarasv riputati üles. Pandi katlasse, keedeti. Ta õngitses seda välja. Kaua õngitses, vähe õngitses, vähesed põhjatükid jäid järele. Ta läks koju. Eit ütles: „Liiga palju oled hakanud metshiidudega tegemist tegema.” Ta ütles: ”Mis tegemist ma teen? Midagi ma ei tee. Tädi, punu nüüd nöör!” Ta punus nööri, lõpetas (selle ära). Nad heitsid magama, tõusid üles.

Ta tõusis ja jälle läks. Kaua läks, vähe läks, jõudis neljasüllase, viiesüllase lehisepuust palkmaja juurde. Ronis üles. Metsahiiud mängisid kannelt. Lausuti: „Meie teedkäinud mees pöördus oma tee lõpust tagasi. Jõudis oma tee keskpaika.” Varsti ta paistis. Tal oli rasvane emane põhjapõder kinni seotud. Viis selle sisse, tappis ära. Võttis seljarasva, riputas üles. Nelja mehe, kolme mehe kandmise (raskune) katel riputati tulele. (Liha) pandi katlasse, keedeti. Ta hakkas välja õngitsema, põhja jäi kolm lihatükki. Ta õngitses seljarasva välja. Katel võeti tulelt, hakati (liha) välja tõstma – kolm lihapalakest! Toitu keetnud mehele öeldi: „Kuhu sa liha panid?” – „Kuhu ma selle panin?!” – „Sa sõid ära!” – „Kus ma seda sõin? Ma pole söönud,” ütles too. Nad ütlesid: „See, (kes) tembutas (on) Eide pojuke.” Öeldi: „Ta on nüüd (oma) tembutamist alustanud. Kas me ei peaks teda keetma nelja mehe, kolme mehe kandmise (raskuses) katlas?” Siis läks ta koju. Ta tädi ütles: „Liiga palju oled hakanud metshiidudega tegemist tegema. Sinuga juhtub midagi halba.” – „Minuga ei juhtu midagi.”

Siis ta võttis nööri ja läks. Jõudis neljasüllase, viiesüllase lehisepuust palkmaja juurde. Ronis katusele. Katusel seisis taevani kasvanud, maani kasvanud lehis. Ta ronis lehise otsa, sidus ennast kinni, hakkas lehist kõigutama. Kaua kõigutas, vähe kõigutas, viimaks paiskas ta selle (lehise) maha. Maja purunes. Noh, ta tuli alla. Ta vaatas majja – kõik nad olid puruks muljutud. Vaatas palgiprakku – (seal) lebas nende kannel (sankvaltap). Ta õngitses selle välja. Siis läks ta koju.

Eite polnud kodus. Ükskord (hiljem) tuli ta tädi sisse – üht poolt pole - jalgade poolt pole. Õepoeg ütles: „Kuidas see juhtus?” Tädi ütles: „Misasi?!” Tädi ütles: „Äkki tuli keegi, mind raiuti pooleks.” – „Noh, kus see (teine pool) on, too mulle siia!” Noh, ta läks. Tagasi jõudis. Ta kandis oma keha jalgade poolt. Ja kiigutas, kiigutas (seda) – muutus äsjasündinud väikeseks tüdrukuks.

Siis ta (Eidepoeg) hakkas oma tädi raiujat taga ajama. Kaua ajas taga, vähe ajas taga, jõudis järele, raius pooleks: „Ennem sa ütlesid, et mind tuleb panna nelja mehe, kolme mehe kandmise (raskusesse) katlasse. Ei pannud ju mind. Panen su enese. Kuidas sa mind kiusad seitsme kavaluse, kuue kavaluse tegemise ajal? Sa ei kiusa mind.” Siis läks ta koju. Nüüd ta elab külluslikult ja hästi.

Üles kirjutatud Konstantin Atjinilt 21. 10. 1905.
Kommentaaris (lk. 413 – 414) on kirjas, et Eidepoeg = Mirsusnehum, vana naine on Kaltašekva.

Kannisto A., Liimola, M. Wogulische Volksdichtung. I band, Texte mit mytischen Inhalts. Suomalais-Ugrilaisen Seuran Toimituksia 101. Helsinki 1951, lk. 141 – 146.


30. juuli. Mare käis koos perenaisega heinal. Õhtul kirjutasime lindilt ühe muinasjutu maha.

Pea igas mansi peres peeti lehma, kellele tuli talveks heina teha. Laudaks oli tavaliselt postidel lavats, mille peal katuseks heinakuhi. Seinteks või tuulevarjuks kühveldati talvel lund.



31. juuli. Hommikul käisime kõik mööda jõekallast ülesvoolu, leidsime ohvripuud, millest Mare eile kuulis. Õhtul käisime Kirikori juures. Ta ei tahtnud kuidagi laulda.

Kirikori-ojka väitis, et on kogu oma repertuaari erinevatele kogujatele (s.h. "Linnutee tuulte" võttegrupile) juba ette mänginud, midagi uut tal enam pole.





1.august. Hommikul käisin koos Klava ja Marega Roman-ojka pool. Ta laulis kaks laulu, siis kutsuti matustele. Pärast kutsus Jelena Gavrilovna (Pjotr Andrejevitš Sainahhovi naine) meid oma poja hauale. Õhtul kirjutas Klava lindilt maha ühe Roman-oojka laulu. Seejärel laulis Praskovja Mihhailovna kaks laulu, hiljem veel kolm.

Roman-ojka oli Sukõrja legendaarne taat, hea kombestiku tundja, kes teadis ka palju laule ja jutte. Elas naisega kahekesi, teenis leiba rehade ja muude puust tööriistade valmistamisega. Sel põhjusel olid nad üsna vaesed. 1977. aasta filmiekspeditsiooni ajal jutustas Roman-ojka suurepärase maailmaloomise loo.



2. august. Hommikul käis Pjotr Andrejevitš, laulis kolm laulu. Esimene on midagi väärt, teised kaks uuemad. Pärast lobisesime ja seejärel rääkis ta veel kaks küllalt head juttu. Õhtul jutustas Praskovja Mihhailovna.

Praegu ajab naerma, kui kergekäeliselt sai noorena hinnanguid antud - see laul või jutt on väärt, too ei ole. Ma ei teadnud tollal mansi folkloorist ja mütoloogiast kuigi palju, Kannisto-Liimola "Wogulische Volksdichtungi" foneetiline transkriptsioon tundus arusaamatu salakirjana.



3. august. Käisin heinal. Väsisin koledasti ära, moskiitod sõid igalt poolt. Õhtul tuli Roman-ojka. Ei saanud õiget kontakti. Rääkis ühe jutu ja laulis kaks laulu. Andsin talle kümneka.


Jõeäärne heinamaa oli üsna mättaline, vikat läks sageli otsapidi mättasse. Leivakõrvaseks püüdis Kostja ahvenaid, mida tuli toorelt süüa. Alternatiiviks oli eelmisel õhtul keedetud lehkav kala, mis haises juba enne katlasse panemist üsna võikalt ning ei muutunud paremaks ka pika keetmise peale.





4. august. Kriss ja Kiti sõitsid Saranpauli, et ära lennata. Ei tea, kas said.

Said küll, sest tagasi nad ei tulnud.



5.august. Käisime memmedega soos murakal. Tuli Nataša koos sugulastega. Tuba rahvast täis.


Murakal käimine oli vahva kogemus. Huvitav oli jälgida, kuidas soos rada otsiti ja märgistati, mõnus oli korjata murakaid suurde kasetohust pauna. Ilmselt just selliseid pikki tohtpaunu mainitakse ka lauludes:

Etskae: emakaru püha kuju olen võtnud,
isakaru püha kuju olen võtnud.
Sjopõr-okstega okslise puu leidsin,
sjopõr-juurtega juurelise puu leidsin.
Tohuse kase tohtu koorisin,
Seljakõrguse pika pauna tegin.
Mu inimlapsed
järvetoituga olid mind küllastanud,
obitoiduga olid mind küllastanud.
Seljakõrgusesse pikka pauna
järvetoidu panin,
obitoidu panin.
Peene kaleviga olid nad mind küllastanud,
peene siidiga olid nad mind küllastanud.
Peene kalevi pauna panin,
peene siidi pauna panin.

Kannisto, Liimola Wogulische Volksdictung IV 366-391 < Saveli Vingalev, Sosva, 1905. Püha laul, värsid 135-146.



6. august. Hommikul käisime Saranpaulis pileteid kinni panemas. Homme vist lendame. Pärast olime Roman-ojka ja Kirikori pool.

Roman-ojka oli seekord üsna purjus, võib-olla oli ta mu kümneka eest viina ostnud. Kurtis muudkui oma rasket elu ja seda, kuidas tast lugu ei peeta ning muutus vahepeal päris härdameelseks. Siis aga laulis paar joomalaulu. Ühes neist kõlasid sõnad tšarka ja rumka, teine aga algas nentimisega, et ta on nii vaene mees, et aita pole mitte midagi panna.

7. august. Jälle helikopter. Küll raputas. Öö Berjozovo sadamas.

Hullemat kopterilendu, kui see ots Berjozovosse, pole mul elus olnud. Kartsin, et lennumasin puruneb tükkideks, sest vibratsioon oli nii tugev.

8. august. "Meteoriga" Salehhardi, lennuväljale. Lennukiga Moskvasse (vahemaandumised Uhtas ja Kirovis). Öö Leningradi vaksalis.

9. august. Hommikul linnas, siis rongi peale ja koju.

Tolle reisi helisalvestused said ilusasti Eesti Rahvaluule Arhiivi üle antud ja on seal säilinud tänaseni.

Kolm luuletust üle aja ja jõe

sajab ikka
sajab su vaikimisse
mina sosistan salasõnu
läbi piiskade sahina
läbi märja läikiva öö
läbi teadvusetõkete
salasõnu
mida sa veel ei kuule
ei tunne praegu neid
salasõnu
mis seovad meid ühte
mõne hetke pärast
mõne sünni mõne surma pärast
pärast
sa ei mäletagi enam
neid salasõnu
nad elavad oma elu
meis mõlemas
sest tagasi võtta
neid sõnu juba ei saa
(1979)

***

mis annab jõudu lendamiseks siis
kui linnuks saamise valu
on suurem
linnuks oleku rõõmust
pilved vaatavad mind
etteheitvalt läbi kaseokste
ma ei tea millal see taevas taoti
või kelleks muutun
pärast aknalauast lahtilaskmist

***

võib-olla ma ei kardagi
liha muutumist
see olgu nende mure
kes mu rakkudes tuksuvad
paremast kehast unistades
haiget teeb hoopis vaim
mis on nagu aknaklaas -
kui tuleb õhtu
ja pimedus rõhub uue jõuga
kriibivad seda süngete puude oksad
(märts 2008)

Noa laev

Täna õhtul olid taevas kõrged kiudpilved - cirrus vertebratus, niinimetatud Noa laev, suunaga loodest edelasse. Ilmselt hakkab homme sadama. Sellest hoolimata on pilved ilusad ja mulle meeldib neid pildistada. Täna sai tehtud aednikutöid, lõigatud natuke oksi teisi varjutama kippuvatelt puudelt-põõsastelt. Olen mõned neist kunagi kogenematusest liiga lähestikku istutanud, nüüd tuleb madalamaid või aeglasema kasvuga põõsaid kõrgemate ja jõulisemate eest veidi kaitsta.

Ott, seened, Bach ja (taas)iseseisvus

Oli ilus päev. Väike Ott sai täna kolmeseks. Kolme kuu vanuseks, muidugi. Et Mann oli parajasti meil, sain sünnipäevalapsest pilti teha. Siin ta on, sündmusele kohaselt väärikas. Teda vaadates hakkasin mõtlema, et kuigi tänapäeval väidetakse, nagu oleks võimalik ennast oma sünnihetkeni tagasi mõelda, on siiski hea, et me esimestest elukuudest midagi ei mäleta. Elamine on ju algul nii raske ja sellega seotud mälestused oleksid ilmselt valdavas osas ebameeldivat laadi.


Kella kaheteistkümneks sain ennast viimaks nii kaugele, et võtsin korvi ja fotoka ning kõndisin kõige lähemasse metsa vaatama, kuidas on seal lood seentega. Üks teeäärne odrapõld on juba täitsa pruun, vasakul paistabki metsatukk, kus tavaliselt seenel käin. See pole teab mis ilus mets, kuid tühjade kätega ei pea kuigi sageli tagasi tulema.


Täna pakuti kõige rohkem tõmmuriisikaid ehk seaseeni, mis vahepeal juba mustas nimekirjas olid, kuid mida olen ikka korjanud, sest nad on marineeritult väga maitsvad. Kase- ja männiriisikaid oli ka natuke, pilvikuid (soo-, veinpunaseid ja teisi), paar peotäit kukeseeni ülestuhnitud alade piiridelt, mis mõnest suurest kukeseenekorjajast märkamata jäänud ning paar puravikku. Korv sai igatahes täis. See metsaaluse sambla ärakiskumine kukeseente leidmise nimel käib mulle natuke närvidele, ise jätan tavaliselt pisemad seenepoisid kasvama, et keegi saaks need hiljem suurtena ära korjata. Sambla olen veidi kõrvale lükanud vaid suuremate seente pealt, aga kunagi pole sellest järele jäänud musta maad.


Metsatuka keskosa on üsna soine, selle piiridel võib näha värvilisi samblaid nagu rabaski. Tavaliselt ei kohta ma seenel käies ühtki inimest, kuigi märkidest on näha, et selles metsas käib peale minu teisigi seenelisi. Täna märkasin eemalt üht meest, kes midagi korjas. Lisaks seentele on seni üsna palju sinikaid (ajasin neid täna kamaluga suhu), mustikaidki võib veel kohati leida ning mitmel pool paistis ka vähesel määral pohli.



Kuigi tänavu pole vihmapuudust olnud, tundusid paljud seened väga kuivad, muist olid ka vanad ja ussitanud.



Tagasiteel klõpsasin veel ühe pildi, seekord natuke heledamast odrast kahel pool teed ja ilusatest pilvedest põllu kohal. Selline ongi tüüpiline eesti maastik.



Päeva kulminatsiooniks kujunes barokkmuusika ansambli Grupeto kontsert Kambja kirikus. Et kontratenorina esines Andreas Kalkun, oli kuulajate seas päris mitu kolleegi Kirjandusmuuseumist. Esitati osi J. S. Bachi kantaatidest ja sonaatidest ning üks tema kirjutatud laul Anna Magdalena Bachi noodiraamatust ja G. F. Händeli sonaat G-duur flöödile ja basso continuole. Kava pealkirjaga "Hingepilk muusikas" oli meeleolukas ja kirikusse igati sobiv, esitus mitte just kõige lihvitum, kuid siiras. Ilmselt just vähesest koosesinemise kogemusest tulenes natuke ujuv kokkukõla, mida omakorda võimendas kiriku akustika. Aga see ei seganud kontserdist suurepärase elamuse saamist. Suveõhtuses Kambjas auto poole kõndides (olime selle jätnud veidi eemale kooli parklasse) ei väsinud ma imetlemast Andreast, kes suudab ühtmoodi hästi laulda nii seto kooris kui esitada keerulisi kontratenori partiisid. Kuidas kaks täiesti erinevat muusikalist maailma kohtuvad ühes inimeses. Loodan, et üks neist ei saa teisele takistuseks. Õiglane on nimetada nüüd ka teiste Grupeto liikmete nimed: Helena Uleksin - barokkflööt, Stella Sõmer - klavessiin ja Jaanus Roosileht - viola da gamba. Aitäh teile ilusa õhtu eest!

Lisaks muule oli täna ka riiklik püha, taasiseseisvumise päev, mis mul ikka veel ununema kipub. Tallinnas avati suure etendusega rekonstrueeritud Vabaduse väljak (mida kõik TV-s kippusid platsiks nimetama) ja Edgar sai jälle öelda, et meie tegime ära. Tasuta parteireklaam, aga pole parata, linnapea peab ju sellise sündmuse puhul sõna saama.

Uus jõgi

Inimese elu võrreldakse metafoorselt sageli teega. On elutee, mida tuleb käia ja sel teel käänakud ja teetähised. Aga sama hästi võib elu olla jõgi, mis algab väikese nirena, kasvab algul vallatuks ojakeseks, pärast aga väärikaks jõeks ning lõpuks, pärast mitmekesiste maastike läbimist suubub inimkogemuste ühisesse merre. Täna külastasid meid Mann, Oliver ja väike Ott. Sõime pitsat ja kooki, imetlesime Otti ning uurisime Manni ja Oliveri uut autot. Ott tegeles enamalt jaolt magamisega, aga ärkvel olles oli üsna mõnusas tujus. Võib-olla teeb ta oma esimesed sammud mõne aja pärast just siin Kamsul, ema või vanaema toeks juures, nagu mina hakkasin käima 52 aasta eest Pihlaka talu õuel. Mul polnud maavanaema ega -vanaisa, seepärast saigi suviti teiste sugulaste pool oldud. Polnud ka sellist toredat linnakodu akna all ootava vahva mänguväljakuga, nagu Otil on. Oli väike kööktuba, nelja korteri ühine wc koridori teises otsas ja kraanikauss selle kõrval. Oli kitsas hoov maja ja puukuuride vahel. Ja olid suured kastanid. Autost ei maksa üldse rääkida, meie majas polnud küll ühtki autoomanikku ja ka nendel sugulastel, kelle juures tol ajal käisime, olid sõiduvahenditeks peamiselt jalgrattad, lisaks ka mõned sääreväristajad, mis tundusid mulle siis, kui juba neid vaadata oskasin, väga uhkete ja ihaldusväärsete asjadena. Ja ma polnud sugugi kogu aeg paljudest naistest ümbritsetud, nagu ühes kommentaaris arvati. Esimestel eluaastatel kantseldas mind ja venda peamiselt vanaema, sest ema töötas tehases nii hommikuses, õhtuses kui ka öises vahetuses ja tädi tuli koos tütardega külla paaril-kolmel korral aastas. Suvel jah, siis sai mõnikord kuu aega või rohkemgi koos täditütarde ja vanaemaga maal oldud, aga siis polnud sageli ema, kes pidi tööl käima. Puhkused olid tollal ju üsna lühikesed. Aga see jõgi on ammu merre voolanud, nüüd on teised ajad ja võimalused, mida ka meie, endisi olusid mäletavad inimesed, peame täiesti iseenesestmõistetavateks. Meenutama hakates tekib küll väike kontrast lapsepõlveagse elu ja praeguste perspektiivide vahele, aga see ongi hea, ei lase liiga pilvedes hõljuda.

Kunagi vaatab ehk Ott samamoodi tänaseid ja hiljemgi tehtud pilte ning tõmbab võrdlusjooni oma elust kaugesse lapsepõlve. Jõgi voolab.

Möödunud aegade vesi

Vanadel fotodel on kummalisi omadusi. Nad võivad aastaid ja isegi aastakümneid lebada kusagil sahtlis või karbis või kapinurgas nii, et nad sulle meeldegi ei tule. Aga tarvitseb vaid õigel hetkel mõni neist kätte võtta, ja juba oledki nende lummuses - vaatad, meenutad ja mõtled, kuidas said kogu vahepealse aja ilma nendeta olla. Nad seovad su praeguse elu tuhmuma hakanud mälestustega, pumbates sel kombel uut väge ja kirkamaid värve minevikku. Kui on õige aeg, siis hakkavad nad omal viisil kõnelema ja sa ei saa neid mitte kuulata, ei saa jätta ajapeeglite reas peegelduvatele inimestele ja iseendale pilku heitmata. Piltidetagune maailm konkretiseerub ja muutub taas osaks sinu tagamaast.


Sellel pildil on mu ema ja isa koos väga vastse vankris lamava minuga. Olen umbes poolteist kuud vana ja ei teagi, kui uhke ja ulmeline vanker mul on. Ja kui kenad vanemad.


Siin olen umbes aastane ja paistab, et kassid olid juba tollal mu lemmikud. Kummalisel kombel mäletan ma seda täispuhutavat triibulist kiisut, samuti pildi peal mu kõrval olevat jämeda peaga rebast ja eriti diivani seljatoel uhkeldavat kukke. Viimasele tuli varsti jala sisse auk ja ta läks tühjaks. Aga mul oli teinegi kukk, paksemast kummist ja piiksuga. See hakkas pikapeale pragunema ja murenema, värv tuli laiguti maha ning uhkest linnust sai luitunud ja äranäritud rääbakas.


Sellel pildil üritan isa seljas ratsutada, keelgi on erutusest suust välja aetud. Tean praegu küll, kuidas ema meid tookord ja hiljemgi kodus pildistas - tal oli paar suurte mõõtmetega võimsat elektripirni, need keerati tavaliste asemele lampide sisse ja siis saigi tuba piisavalt valgeks.


See pilt võib olla tehtud mu esimesel sünnipäeval. Tädi koos kahe noorema tütrega käis ikka mu sünnipäevade ajal meil külas. Meie omakorda käisime tädi pool kindlasti jõululaupäeval, sest tädi sünnipäev andis suurepärase legaalse võimaluse jõuluid tähistada. Siin aga istume taas kõik meie vanal diivanil - isa, mina, Anne, Reet, vanaema ja taga tädi. Ema hoiab muidugi pildimasinat ja on teisel pool toa keskel olevat ümmargust lauda.


Sellel pildil on siis see varem jutuks tulnud võrkkiik Pihlaka rehielamu ees, kiiges mu täditütred Reet ja Anne ning mina, parajasti vist mitte kõige päikeselisemas meeleolus. Ja vanaema meid kiigutamas. Suvi 1958.


Sama aeg. Avastan Pihlakal aktiivselt maailma. Selja taga on nn lepik, kus lastel oli keelatud käia, sest seal elasid rästikud. Nendega oli mul ema juttude järgi tol suvel ka vähemalt üks kriitiline kohtumine - jooksin mööda teed ja astusin või kukkusin üle rästiku.


Ikka sama suvi ja sama kant, aga titalikumad riided teevad mind nooremaks. Ma ei mäleta muidugi, kus me tookord käisime, igatahes ei paista see olevat ei bussi peale minek ega linnast tulek, sest kellelgi pole kotti käes. Vasakult Anne, tema taga Anni tütar Elvi, siis mu tädi Hilsa, siis Anni ja tema ees mina, meie kõrval vanaema ja Reet. Ilus suvine pilt.


Nüüd olen juba suur, sest diivanil siputab mu vend, kes on alles nii väike ja rumal, et ei hooli veel autodega mängimisestki. Tegelikult olen sel pildil vist oma kolm ja pool aastat vana. Aeg võib seega olla 1958. aasta lõpp. Ja meile on majja siginenud uus imevigur, mis pole piltide peale jäänud - televiisor.


Siiin olen ma oma jänesenahkse kasuka, sinise oravatega mütsi ja samasuguse salliga kahe tädi vahel. Paremal seisab Pihlaka vanatädi Anni, vasakul meie majas ja meiega samal korrusel elanud tädi Marta. Aeg umbes sama või 1959. aasta varakevad.

Veest ja värvidest

Esimesed puhkusepäevad olen sisustanud marjakorjamisega, sest ilmad on olnud ilusad ja marjad üliküpsed. Kahe päevaga jõudsin ära korjata enamuse neegustest. Mustsõstrad korjas Mare ära juba laupäeval. Jäänud on veel punased sõstrad ja üks neegusepõõsas. Marju on tore korjata, mõte uitab enamasti sinna, kuhu tahab. Paraku on neegustel väga teravad ja suured okkad, mis ei lase maistest asjadest siiski väga kaugele kanduda. Käed on juba üsna täpilised.

Täna olid taevas ilusad pilved. Pilved on lisaks veele ja tulele kolmas asi, mida võib tüdimuseta vaadata. Eriti, kui ei pea pead väga kuklasse ajama. Pilved tasase Eesti kohal ilmestavad maastikku, annavad sellele juurde kõrguse mõõtme, asendades puuduvaid mägesid. Imelik on mõelda, et pilved ja mäed on sel kombel otsekui suguluses. Ühed on inimese ajaskaalal üsna püsivad, teised pidevalt muutuvad. Kui kaks korda ei saa astuda ühte jõkke, siis ühte pilve ei saa kaks korda vaadata, sest tegelikult muutub selle kuju sekunditega, ainult me ei märka kõiki pilves toimuvaid muutusi, nagu me ei märka ka jões pidevalt uuenevat vett. Kui meie pilk oleks nagu jalad, millega me pilvedel kõnnime, vaimu jalad, siis oleks pilve ja jõe sarnasus ehk hoomatavam. Vesi on ju mõlemais. Jõgi voolab ja peegeldab pilvi, pilved hõljuvad, laotuvad, keerlevad, kobrutavad ja rulluvad üle vee. Ja sajavad alla, muutuvad sellekssamaks eksistentsiaalseks jõeks, kuhu me üha mõttes tahame astuda, et tunnetada aja kulgu.







Pilved, jõgi ja tee. Kaks viimast on metafooridena aja külge aheldatud, kuid pigem ruumiga seotud asjad nagu pilvedki. Pilved liiguvad, tee kulgeb, jõgi voolab. Aeg teeb meie keeles kõike sedasama. Keele kaudu saavad kõik kolm sugulasteks ajaga. Nagu õiedki, need mööduva nooruse, ilu ja heaolu sümbolid. Võiks öelda, et kõik on üks ja seesama. Mingil kombel ju ongi kusagil meie mõtete piiril. Ja universumi koostise tasandil. Ja digitaalses maailmas. Väheste elementide varieeritud kordamisega luuakse kogu nähtav ja nähtamatu maailm. Ühe tasandi ülikeerulised mustrid on teisel tasandil putukad või linnud või inimesed. Samamoodi võiks öelda, et kõik on täiesti erinev. Sest mustrid, suunad ja liikumised erinevad. Millest koosnevad mõtted? Kuhu nad kuuluvad? Keemia, füüsika või hoopis metafüüsika valda? On nad metafooride maailmas pigem pilved, tee, jõgi või õied? Ja mis maailm see metafooride oma on? Peeglitagune, silmadetagune, keeletagune? Aga miks just tagune? Võib-olla hoopis esine - keele-esine, mõtte-esine? Aitab. Tee kulgeb, aeg voolab, jutt jookseb. Jooksis ja jooksis, viimaks jooksiski ära. Silmapiiri taha, seni uinuvate mõtete ette. Jäi sinna seisma.

mitte põrmust
veest ja värvidest
pilvedealune
luuakse maailm
sütib sõnutud valgus
vikerkaar
meistrimärgiks
taotakse taeva