Lumine aasta saab läbi

Aasta 2010 algas üsna lumiselt ja lõpeb veel lumisemalt. Head vana aasta lõppu! Loodetavasti ei pea keegi, kel sellist kavatsust pole, uut aastat hanges vastu võtma.

Pööriajal pööra mõtted pahupidi

Tuisk lihvib
teravaks tajud
näonaha kaudu
tunned olemasolu
valusat rõõmu
kui pöörad pahupidi
oma mõtted
jahvatab pühadeõhtu
su siseilma
kuhjunud hanged
lumejahuks
mille vabastav tuul
puistab laiali
põldudele ja metsa
tagasi endasse tõmbudes
seisad plagisevate
palvelippude all
jalad kõvasti maas
vastne ja värske
otsekui hommikul
uuesti sündiv valgus

Lumekellade kahin

Hanged astuvad
üle mu õue
akende poole
vääramatult
aeglasel sammul
jõulutuisu
võidukas hingus
katab koheva valgusega
pimeda aja jäljed
ükski rada eemale
enam ei vii
ainult tullakse
kestmise nimel
jääma ja vaatama
teravaks ihutud
hangeharjadelt
lehvivaid tuisulippe
kuulama kuidas
lumekellade kahin
mõõdab kõigile
võrdselt pühadeaega

14. jõulupühad Kamsul

Jõulud jõuavad

14. korda tähistame jõulupühi siin Kamsul. Tänaseks on meid kogunenud kümme hinge: Mikk, Kerttu, Tuule ja Uku, Mann, Oliver ja Ott, Renata, Mare ja mina. Ukul on esimesed jõulud, Otil teised, kumbki ei mäleta neist hiljem midagi. Meie ülejäänud mäletame, kes paremini, kes kehvemini. Ilm tahab vägisi tuisuseks minna. Mul vist ei olegi ühtki tuisust jõulumälestust seni. Ainult üks kauge aeg tuleb meelde, kui käisin emaga jõululaupäeval Toomkirikus ja sadas laia märga lund. See võis olla 1972. aastal, siis olid meil ju üsna lumevaesed talved. Ka siin oleme mitmeid musti jõule näinud, aga rohkem on olnud ikka neid lumiseid. Mullu ja tänavu on taeva luugid üsna lahti olnud ja kui jaanuaris tundus, et rohkem lund enam õuele ei mahu, siis praegu paistab tuisuilmade jätkudes uus lumerekord üsna tõenäoline. Vanasti oli lihtne - kui teed tuiskasid nii umbe, et saaniga enam läbi ei saanud, jäi kirikus käimata. Mujale polnud nagunii hädasti minna vaja, kogu söök oli ju omal talus olemas, pühadeõlut ka paras vaaditäis tehtud ja kogu pere koos. Tänapäeva inimene peab aga linnast maale vanemate või vanavanemate juurde sõitma, tavaliselt veel mitmesse kohta järjest, nii et jõuluõhtul ollakse ühtede pool, järgmisel või ülejärgmisel päeval teiste pool. Autod jäävad lumme kergemini kinni kui hobused ja nii põhjustabki pühadeaegne tuisuilm tuska luhta minna ähvardavate plaanide pärast. Raske on praegu ette kujutada elu ilma elektri, interneti, televisiooni ja mobiilsideta, kuigi just jõulude ajal istutakse vähem teleri ees või arvuti taga. Aga liha, piim, leib ja muu söögikraam tuleb mitte laudast ja aidast, vaid poest, ja selleks on tarvis läbitavaid teid. Tänapäeva inimene on seega palju abitum ja haavatavam kui olid meie vanavanemad. Meil on õnneks rahvas koos, tuisk saab seega segada ainult ärasõiduplaane, mitte aga jõuluõhtut. Kui just tugev tuul elektrit ära ei puhu.

4. advent

Küünlaleek
peegeldub tagasi
aknaklaasilt
pimedus
ikka ei taha
kuulata valgust
minu pilk
ämbliku kombel
kudumas näiva
ja põleva
tule vahele
õhtuste hetkede
muutlikku
kassikangast

Värisegu varjud

Viis päeva lühemaks
veel kulub valgus
seejärel täis saab ring
puulatvu riivav päike
korraks hangedele
toetab kuldse soa
et tulelõim saaks nähtavaks
küünalde leegis
ning tõestuks hetk
mil värisevad varjud

3. advent

Tuisk on möödas
teed on jälle lahti
aga külmasaanud vaim
on ikka kinni
sisemise talve hangedes
nendes õuedes
ei roogi seni
radu vabaks
ükski kojamees
siiski lumeseinte taga
juba helisevad
suured templikellad
juba ulatab
mu lumekurdi kõrvu
mitmehäälse palvelaulu
kutse teenistusele
sinna pühamusse selgesse
kus pärast pööripäeva
ohvriks tuleb tuua
oma meelte kammitsad

Teisel pool vett

Marju Peterson ja Heno Sarv Helleroga 1978. aastal Toilas. Nüüd on mõlemad teisel pool vett.

Järgnev luuletus on kirjutatud vanade Hellero kaaslaste peale mõeldes. Olgu see täna teist korda siia blogisse üles pandud. Kajad kõlavad kokku. Ka üle vete.

Kunagi saame kajaks

Pikk palav päev vajub putukapininaks
kastemärgade radade kohale
jõge mööda hõljuvad õhtused hetked
pikas uduviirus loojangukaare poole

päike on jätnud kuuma käe minu õlale
koormat seda täna ma kannatan rõõmuga
kutsudes meelde laule ja lahkunud sõpru
nopin jalgadelt sääski kui veremarju

on alles juuli algus kuid elatav suvi juba
niriseb kellaliivana olematusse aega
kusagil seal on viimasteks päevadeks hoitud
kõik minu poisipõlve heinakuu õhtud

laulame praegu veel koos ja räägime jutte
mis jäävad sellel männivaigust lõhnaval maal
alati mäletama me uhke kõlaga häälte
laiskade vete kohal ekslevat kaja

Võistulaulmine

Ei ole võimalik
edasi jääda
tuultemütsiga
vanaks meheks
sinu päevastes
unistustes
sellel tasandil
suhtlemine
enam toimi
sõnadest
mida ma räägin
saadakse ikka
võõriti aru
mõtetest rääkimata
ega luulest
kus iga rida
segadust lisab

tuleb lõpuks
ärgata välja
kokkutõmbuva
universumi
musta südame poole
koolduvast unest
teravaks ihutud
galaktikate keskel
eneseks saades
seada oma
selged sõnad
sinu põiklevate
sõnade vastu
laulda täie
tähise kõriga
oma vaimu tõelise
kodumaa laulu

Ah

Otse värava taga
algab nägija mets
puude rippuvaist oksist
kasvavad juuksed
mille alla ilmuvad
kõigepealt silmad
seejärel näod käed kehad
kokkupõimunud jalad
liigutavad tuule käes
juurpeeni varbaid
maapinnalt lähedalt
saadavad teelist
sõnajalgade tuhanded
väikesed pruunid silmad
mille all sosinal roomavad
pilgule püüdmatud maod
ahahahah oled juba mu meie
kanname hoolt sinu
lõhkiste kandade eest

otse värava taga
algab nägija mets
kusagil selles laanes
allikas on mille vesi
selgeks teeb vaimusilmad
siis kui ränduri tuline pilk
ükskord sellesse kustub
suudab ta vaadata tõtt
näiva ja olevaga
silmad silmade vastu
kui sõnad võetakse ära

ammu juba kulutab aeg
sinu maailma ukseesist
leiaks ainult värava üles
enne kui lävepakule
hakkab kasvama jää
ahah

Mõtteist välja

Vajusin mõtteisse
siis tulid kassid
kaua tiirutasid
ümber mu palava pea
viimaks sikutasid
ta mõttetest välja
ütlesid hakkame minema
vastu juhtus
kollast koera jalutav õhtu
kassid jooksid ära
koer rebis rihma
ja haukus õhtu
valget kasukat kandvaks ööks
kes ajas hõlmad laiali
ja lendas öökullina
murdunud kuuse otsa
koer aga liputas saba
lakkus oma punase keelega
minu kahvatut kätt
nüüd olen kerge
kui lumesajune hommik
keda kollane koer
enda sabas tirib
pilvede poole

Ninalaeva tüürimees

Kallid pimedad
öised minutid
tiksuvad ära
teadvuse uks püsib
ikka veel poikvel
kolba all tuksuvaist
mõtetest vabanemiseks
keskendun enese ninale
soe ja suur
maailma täitev
helendav nina
purjetab läbi öö
kuu valguse poole
mina kui tüürimees
valevas ninalaevas
vaatan kahjutundeta
aeglaselt alla vajuvaid
tuhme lumiseid välju
pehme tuul
kõrvadest varbaotsteni
keerutab mind
elava maailma vaipa
selle soojades kurdudes
üha edasi seilates
tunnen et olen
üks kogu talvise taevaga
kuu on lamp
minu metsade kohale
kaardunud roiete vahel

Rebased tulevad

Rebased tükivad linna
võtke tulijad vastu
rääkige neile õigest
maailmakorrast
loomade õigusest
elada metsas
lubadustega meelitage
kasutage näitena
valimisvõitluses
söötke ja jootke
enne kui kutsute
jahimehed nülgima nahku
nagunii avavad
linnavärava taga
tuhanded teised
enne müürile ronimist
oma punased suud
rebasesabalippude kannul
kappavad steppidest
kohale uued
karmid isandad

Lumiseid pühapäevapilte

Oli soe, kuid tuulisepoolne päev, kraad näitas miinus kahest miinus kolme ja pooleni. Sellise ilmaga suudab soojuspump juba maja temperatuuri üsna normaalse hoida.

Liisk on langenud

Eile ostsin ära lennupiletid Kathmandusse. Jälle tuttav marsruut Amsterdami ja Delhi kaudu. Internetist ostes kulus kokku 11779 krooni. Halb on see, et sain kaks eraldi elektroonilist piletit, üks Tallinnast Delhisse, teine Delhist Kathmandusse. Tagasi ka muidugi. Kardan, et pean nüüd ikkagi India viisa muretsema, sest äkki tuleb pagas Delhis välja võtta. Tallinnast lahkun 4. aprillil ja tagasi jõuan 4. mail. Nende kuupäevade vahele jääb loodetavasti 14 päeva kestev matk Langtangi ja Helambu piirkondades koos pühade Gosai(n)kunda järvede külastamisega, kümnepäevane meditatsioonikursus Kopani kloostris ja neli päeva Kathmandus olemist. Aga kui sõit maksab nii palju, siis pole ju mõtet ainult kümneks päevaks minna, arvan ma. Nepaalis valisin reisibürooks esimesest korrast tuttava First Environmental Trekkingu, peamiselt seepärast, et nendega tekkis tookord täitsa tore kontakt, üks firma juhtidest käis meiega koos mägedes ja kutsus pärast kõik endale külla. Mäletan hästi toda õhtut Kathmandu neljakorruselise eramu lamedal katusel, kus suures pajas põles lõke ning kohal oli kogu Ganeshi perekond alates isast ja lõpetades kenade tütardega. Seekordse matka eest küsitav hind 577 dollarit sisaldab öömajad ja kõik söögid matka kestel (nagu tavaliselt) ning giidi ja kandja teenused ja transpordi. Viimase osas on kahtlus, et Syabru Besisse tuleb loksuda üheksa tundi hariliku liinibussiga, aga pole viga, elame üle. Mullu kevadel sai Kathmandust Besisahari sõidetud samamoodi, ja polnudki väga hull. Matk lõpeb loodetavasti 20. aprillil Sundarijalis, kust jääb alla 10 km Kopani kloostrisse. Klooster küsib kümnepäevase kursuse eest (ühes öömaja ja söögiga) 110 dollarit. Tuleb loota, et kõik sujub ning et kitsas ja oru põhjast väga kõrgele tõusev rada Sing Gompa ja Gosaikunda vahel pole lumine.

Teerada enne Gosaikunda järvesid. Foto Guillaume Deflaux 2009.

1. advent

Külma sammudest
kriuksuval õhtul
koolduvad kase
lumised liikmed
aknavalguse poole
aga kui kustutan tule
tõuseb heki tagant
väike ja vana kuu
riputab ennast
piparkoogina oksale
puule ja minule seltsiks

Taas on talv

Talv saabus parajasti kadrilaupäevaks. Täna oli päevalgi 8 kraadi külma. Tegin mõned pildid hommikul kella üheksa ajal ja mõned kella kahe paiku. Kena vaikne talveilm.

Süda sulab

Valge ja valus
päev minu ümber
ihub teravaks
tunded ja pilgud

napid sõnad
nagu harvad varesed
puude ladvus
päikesepaistel

polegi vaja
rääkida asjust
millesse haarduvad
mõtete jalad

täna lasen
talvepäikese
silmadest sisse
ja süda sulab

Sisse

Pärast rännakut
vaata sisse
oma silmade akendest
äkki istuvad seal
peremeest oodates
pika katmata laua taga
jahtuvad külalised

väljas avab praegu
oma õhtuse
järvesuuruse suu
tuisukeelega
tahab pärida aru
astu tagasi sisse
kuni veel mäletad
kuni koldest leida võib
hõõguvaid süsi

Maailma uks

Maailma uks avaneb sissepoole
oma purpurkäikudest läbi
tuleb meil minna
südame trummilöökide saatel
kuulata vereliblede
lõikavat tiivavihinat
vappuvate võlvide all
paastuda nädalaid
närvitreppisid tõustes
selleks et viimaks
näha silma vikerkestalt
murdunud vikerkaart
näitamas teed
teiste planeetide poole
sinu jumala pilk
nukker on sellel päeval
kui lahkud ta väsinud kehast
naerata talle tagasi
kuni veel pole pime
liiga külm ega hilja

Kümme tuhat

Täna kell 18:13 astus võrgumaja uksest sisse kümnetuhandes külaline. Ma ei tea temast muud, kui et ta tuli Põhja-Eestist, kasutab Mac-i arvutit displei resolutsiooniga 1600x1200 ja veebilehitsejat Safari 1.3. Olgu ta terve! Aga ega sajas või 672 külastaja pole millegi poolest temast halvem. Kõik külalised on jumala kingitus, kõik lugejad on head. Tulge ka edaspidi mind vaatama! Ehk leiate miskit, mida sobib mõtetes kanda. Läbi halli ilma ja halli aja.

Novembriilmast praegu ja tosina aasta eest

Vaatasin vanu päevikusissekandeid. 13. novembril 1998 olin kirjutanud: "Terve viimane nädal on meil olnud talvine. Lund küll eriti palju pole, külma aga talve kohta piisavalt. Eile ja üleeile päeval ei tõusnud kraad üle -10, öösiti langes -16 peale. Ja tuli see külm mardipäevaks, õigemini mardi laupäevaks. Ilmaprognoosiski öeldi, et mardid saavad lume peal joosta. Said."

19. novembril jätkasin: "Täna saab Mikk kahekümne aastaseks. Mäletan, et 20 aastat tagasi oli külm talv. Novembri algus oli soe, aga õhtul enne Miku sündimist möllas Tartu kohal võimas äike, murdis Toomel mitmeid puid. Pärast seda läks järsku külmaks, Mare ja Miku järele minnes ei saanud autoga hästi Toomele, tee oli jääs. Ja tuli külm talv, kõige külmem, mida mäletan. Elasime tollal Elvas Nõmme tänaval ühe maja teisel korrusel, kus meie kasutada olid köök ja tuba. Ainult pliidiga küttes ei saanud nädalate kaupa üle 14-15 kraadi sooja sisse. Aasta lõpp ja uue algus olid eriti külmad, nädalajagu või enamgi püsis kraad -40 lähedal (kõige külmem oligi vist umbes aastavahetuse paiku, -42, mäletan, et pidasime Keemiku (Ülo Haljasoru) juures postijaama majas pidu, Heno ja Kadi tulid teisest Elva otsast, Henol viinapudel lahtiselt võrgus (või kotis) ja viin oli pudelis poolpüdel. Tudengite ringis käis põhiline jutt selle üle, milliseid elamusi külm kellelegi põhjustas. Jäätunud torud ja veepanged ning hommikuks härma läinud tekiääred olid vähemalt Elva ja Peedu asurkonna jaoks tavalised.

Jah, ja praegu püsivad endiselt külmad ilmad. Täna hommikul oli -16 ja ega päevalgi palju soojem pole. Auto ei taha endiselt käima minna ja veepump kaevus vett pidada. Täna viisin luulekogu käsikirja “Ilmamaasse” ja kirjutasin kultuurkapitalile taotluse selle trükkimise tarvis 12 000 krooni saamiseks. Kardan, et ilma detailse põhjenduseta lükatakse see tagasi. Siis saab kolme kuu pärast uuesti üritada. Täna lähen varem koju, proovin pumpa korda saada."

1998. aasta jõuluõhtu Kamsul.

1999. aasta november oli soojem, siis kirjutasin 1. detsembril: "Kuni möödunud reedeni (27. november) oli meil talv, kuigi ilm püsis vaid veidi alla nulli. Neljapäeval läks sulale, laupäeva hommikul oli veel lund maas (tegin isegi paar pilti), aga pühapäeval oli kogu valge kadunud. Hommikupoolik oli selge ja päikesepaisteline. Kaevasin isegi natuke aiamaad. Õhtupoole läks pilve ja tuuliseks. Kraad tõusis esmaspäevaks kuni +8-ni. Loomulikult ei käinud nii suured muutused rahulikult, esmaspäeva õhtul ja ööl vastu teisipäeva möllas tõeline raju. Ülenurmel mõõdeti tuule kiiruseks vist 24 m/s, Kihnus aga näiteks 32,7, merel olevat olnud kuni 11 m kõrgused lained. Ligi pool Eestit jäi elektrita, aga meil Kamsul põlesid tuled uhkelt edasi. Käisime õhtul õues vaatamas, kuidas Uniküla ja Vooremäe pool taevas valgeks lõi, nagu möllaks pikne, tegelikult aga peksis tuul kõrgepingeliine kokku. Eile, teisipäeval, oli kena selge vaikne ilm. Arvasin, et tormid on möödas, aga õhtul hakkas tuul taas lõõtsuma, sedapuhku lõunast. Ja öösel jäime meiegi elektrita."

1999. aasta 14. novembril koos Mikuga enne garaažiuste ettepanemist.

Ka 2000. aasta november oli soojemapoolne. 25. novembri olen märkinud esimese päevana, mil kraad jäi ka päeval paari pügalaga miinusesse. Ja järgmisel päeval kirjutasin: "Tänagi jäi kraad päeval nullist madalamale, kütsin taas suurt ahju (eile esimest korda). Kuna puhub üsna tugev lõunakaarte tuul, on ülakorrusel kõigest kütmisest hoolimata karge kliima. Valge aeg kulus rutiinsete koduste toimingutega, söögitegemist alustasin juba hämaras. Kole lühikesed päevad. Üritasin täna veidi jalutada, aga külm tuul ajas kiiresti koju. Pluto märkas põllul kitse ja kadus seda taga ajades metsa. Veidi aja pärast tuli ta ähkides tagasi, kõrvad igaks juhuks lidus. Kevadeni on veel nii palju aega. Imelik, miks ma siin maal elades üldse talve ei salli. Vist sellepärast, et talvel on muret rohkem, kütmine, libe tee, kui juhtub lund sadama, siis ka lume rookimine. Inimene on talvel nagu haavatavam, igasuguseid hädasid-õnnetusi võib juhtuda. Ja peamine – päevad on nii kole lühikesed, koju tuleb alati pimedas sõita, nüüd juba tööle ka, aga mulle pimedas sõitmine ei meeldi. Uue auto tuled on küll valgemad, aga vastusõitvate autode tulede tõttu pole sageli ikkagi midagi näha. Lumega oleks muidugi valgem, seda küll. Teegi läheks paremaks ega tolmaks."

2000. aasta detsember.

Neil esimestel maal elatud talvedel jätkus muret kuhjaga. Küll ei läinud auto käima, küll läks pump kaevus rikki, küll kadus elekter. Maja tundus külm ja tuulise ilmaga ei aidanud ka kütmine. Aastatega on nii palju muutunud, et pimedas sõitmist ma enam ei pelga, autodega pole ka probleeme, veevärk on töökindlam ja tänavu kevadel rajatud uus elektriliin pole seni ka kordagi alt vedanud. Kütma peab praeguste ilmadega ka üsna minimaalselt, sest soojapump tagab 19-20 kroodise toasooja. Aga tugev tuul puhub ülakorruse endiselt külmaks ja paljud kunagi mõttes olnud tööd on seni tegemata. Ja talvist pimedat aega ei armasta ma endiselt. 2010. aasta sügis on olnud soojapoolne, tänaseni pole kraad isegi öösel langenud alla -3. Maha sadanud lumi (üleeile hommikul oli seda näiteks päris paks kiht) on ka kiiresti ära sulanud. Aga järgmise nädala algul peaks külmem õhk pärale jõudma.

Paistame kätte

Sina hele latern
mina kahvatu kuu
vaikides valame
üksteise valgusesse
oma sisemist kuma

kes jaksab rohkem
või kestab kauem
enne kui kustub
hommiku sisse
või läheb looja
pimeda sõbra tuppa

õhtul tuleme
jälle välja
möödunud aja kapist
ilmalaia voodi alt
pimeda vend
paneb kadunud
silmavalguse tule
meie hinge
lampides põlema

ärkame tänavale
teineteisele
kätte paistma
peidus oldud
päevade eest
sina latern
mina kuu
või hoopis
vastupidi

Ülista piiramatust

Kui mõte
lükib sõnu
nagu helmeid
tõdemuse nööril
ring peagi
iseennast neelab

kui aga pärast pausi
algad uue palvena
mis helmepaela
määratuse katkestab
siis kes su meeli
enam keelab

ka siis
kui vana kuu
käib koputamas
vastu taeva katust
sa ülistada
võtad ainult
piiramatust

Mõtted kisuvad mägedesse

Peas on hakanud tiksuma mõte matkast Nepaalis marsruudil Syabru Besi - Lama Hotel - Langtang Village - Kyanjing Gompa - Langtang Village - Lama Hotel - Syabru - Sing Gompa - Gosaikunda järved (4400 m) - Lauribinayak La (4609 m) - Ghopte - - edasi kas a) Tharepati - Kutumsang - Chisopani - Sundarijal või b) Melamchi Gaon - Tarkeghyang - Shermathang - Melamchi Pul Bazaar. Ehk siis liita Langtangi oru ja Helambu retked. Variant a tähendaks 14 matkapäeva, variant b kestaks kaks päeva rohkem. Praegu veel ei oska üht teisele eelistada. Mullukevadine Annapurna ring võttis mul aega samuti 16 päeva ja oli päris paras rännak. Kavandatav retk jääb küll kõrguse osas sellele kõvasti alla, aga peaks pakkuma lisaks tamangi ja yolmo küladele ka ohtrasti uhkeid vaateid mägedele. Suureks plussiks oleks pühade Gosaikunda järvede nägemine. Selline liitmarsruut on mitmete nepaali matkakorraldajate kavas täiesti olemas, samas saaks retke ka ilma kõrvalise abita ette võtta. Siis tuleks küll endal rasket kotti kanda, aga hoiaks kõvasti raha kokku giidi ja kandja söögi, öömaja ja palga arvelt.

Vihmane novembripäev

Taas üks vihmane hilissügise päev. Aknast madalaid pilvi vaadates tekkis suur Nepaali igatsus. Või õigemini - Himaalaja igatsus. Mägedes muutub ilm kiiresti, kevadel ja sügisel on hommikud harilikult karged ja selges, päikesekiirtes helendavad lumised mäetipud, mida eelmisel õhtul nähagi polnud, kõrguvad uhkelt varjuliste orunõlvade kohal, maailm tundub puhas ja värske nagu peale loomist ja rasked hallid vihmapilved tunduvad kuuluvat pigem ulmekirjandusse, kui reaalsesse ellu. Aga siin Maarjamaal - vihmapilved varahommikul, ennelõunal, pärastlõunal ja õhtul. Hakka või uskuma, et päev nutab ennast pikkamisi ööks. Poole ühe paiku võtsin ette väikese jalutuskäigu. Mõte oli minna kaugemalegi, aga tuul piitsutas vihma pükstesse ja peagi leidsin, et targem on kuiva tuppa tagasi minna.Mitte ühtki pilti, mitte ühtki helget mõtet. Olgu siis lohutuseks üks varahommikul Manangist võetud Gangapurna vaade. Mäed pole kuhugi kadunud!

Märg ja lumine mardilaupäev

Öösel oli tugev tuul ja sadas lund. Päeval püsis kraad nulli lähedal.