laupäev, 13. november 2010

Vihmane novembripäev

Taas üks vihmane hilissügise päev. Aknast madalaid pilvi vaadates tekkis suur Nepaali igatsus. Või õigemini - Himaalaja igatsus. Mägedes muutub ilm kiiresti, kevadel ja sügisel on hommikud harilikult karged ja selges, päikesekiirtes helendavad lumised mäetipud, mida eelmisel õhtul nähagi polnud, kõrguvad uhkelt varjuliste orunõlvade kohal, maailm tundub puhas ja värske nagu peale loomist ja rasked hallid vihmapilved tunduvad kuuluvat pigem ulmekirjandusse, kui reaalsesse ellu. Aga siin Maarjamaal - vihmapilved varahommikul, ennelõunal, pärastlõunal ja õhtul. Hakka või uskuma, et päev nutab ennast pikkamisi ööks. Poole ühe paiku võtsin ette väikese jalutuskäigu. Mõte oli minna kaugemalegi, aga tuul piitsutas vihma pükstesse ja peagi leidsin, et targem on kuiva tuppa tagasi minna.Mitte ühtki pilti, mitte ühtki helget mõtet. Olgu siis lohutuseks üks varahommikul Manangist võetud Gangapurna vaade. Mäed pole kuhugi kadunud!

1 kommentaar:

  1. Aado aastate tagant15. november 2010 13:48

    astu välja väljas vihm meenutab :-)

    VastaKustuta