Hõimud

Suur kangur koob maailma
kirevat kangast
tulelõimele

seepärast on meie aluseks
üks ja seesama
ajatu leek

mõnikord ärgates meenub
pilvede taga tukub
onupoeg päike

taevasest aknast me peale
õhtuti sageli vaatab
tädipoeg kuu

meilgi on mitu ametit
kasvame kahaneme
kaome vahepeal
päris ära