Lahustun sumedas juuniöös

Sume juuniöö sageli tabamatuna libiseb mööda
õhtul magama heites teda veel pole
hommikul ärgates tema juba on läinud
aga mõnikord peale südaööd õue astudes
tunda saad hämara aja leebelt võimukat haaret
hetke püüdma minnes tunned kuis lahustud selles
niivõrd kange on valgete ööde vägi
ühendav võrdsustav vahemaid vähendav
järeleandlikele kes selle annid võtavad vastu
eristav lahutav eraldav
isekatele õhtus
ja öös
(-:-)

Ajarattas

Pööripäev on möödas
parmud sumisevad satelliidid
tiirlevad ümber mu pea
rahvas loeb kokku
jaaniõhtul uppunud
põlenud ja surnuks kihutanud poegi
lakub haavu ja parandab pead

mina võtan omaette viina
ei lähe ujuma ega tiku rooli
sest enne peetripäeva
on vetehaldjas eriti vihane
metshaldjas eksitab autojuhte
niisama puhtast lustist teelt kõrvale
mina tahan olla kõigiga lahke
mitte vihastada vaime ja inimesi
mitte jätta pooleli laule
või katkestada lugusid
sest kusagil ootavad käimist
kõige uhkemad mägirajad
ja peale peetripäeva
tulevad varsti jõulud

milleks kiirustada tagant surma
nagunii ajame oravatena
aastat üha kiiremalt ringi
isegi siis kui enda arvates
tardume suletud silmi
keset võruna keerlevat ilma
kerivad mõtted aega muudkui edasi
ratta sees joosta on siiski parem
kui lennuvõimetu linnupojana
kukkuda üle ääre

Jaanipildid

Minu halvast prognoosist hoolimata anti jaaniõhtuks soe ja parajalt tuuline vihmata ilm. Oli mõnus metsas jalutada ja lõkke ääres istuda, sääski lendas ringi haruldaselt vähe. Jaanipäeva hommikul tuli tiba vihma, siis läks selgemaks, päikegi paistis läbi pilvede. Õhtupoole pööras taevas jälle pilvisema palge ette.

Tore, et need männid Vapramäe all Elva jõe kaldal on ikka alles. Jõgi on nende jalgu pikemaks pesnud.

Elva jõgi on kallastes tagasi. Tänavukevadise suurvee ajal olid kõik luhad vee all.

Osjadega ääristatud metsatee meelitab sõnajalaõit otsima.

Sinililleoru pervel.

Vapramäe vaade.

Tule ääres.

Kell on juba üksteist, aga taevas ikka valge.

Enne koitu. Kell kolm Lalli lähedal.

Balti sõrmkäpp (Dactylorhiza baltica) on kaitsealune Eesti orhidee, mis õitsebki jaanipäeva paiku.

Kasepuravikke nägin esimest korda oma õuepuude all juba 12.juunil. Ehk tulebki hea seeneaasta.

Kibuvitski õitseb jaanipäeval

ja mõned seni peenardes püsivad kurekellad.

Harilik pihlenelas alles alustab õitsemist.

Aga vesiroosil läheb juba kolmas õis.

Purskkaev. Veepiiskade tants. Ja minugi hing on purskav kaev, kirjutas keegi.

Kollane võhumõõk on nelja aastaga potist tiiki jalutanud. Aeglane, kuid kindel tempo.

Enamus lupiine hakkab juba õitsemist lõpetama. See siin on hiljuti ärganud.

Ebajasmiin ka alles alustas.

Härjasilmad.

Madalrõhkkondade sõiduplaan

Sajud saabuvad regulaarsete vahedega
otsekui rasked rongid
kusagil Atlandi kohal
sügab ilmataadiks kutsutud
taevane pöörmeseadja
ülepäeviti habet
ja saadab järgmise
veega laaditud pilvedepöörise
Eesti suunas teele

selle jaama sõiduplaanis
jaanilaupäev on vihmapäev

Enne pööripäeva

Päikesevalgus jälle pilvisse põletab auke
tee juba taheneb rohi tuule käes kuivab
minuski tuli ja vesi kasvava hooga
uuendamas on lõputa võitlust

pihtida tahan
kaheks olen et kistud
Qumrani koobastest saadik
ühtaegu pikne ja välgust tabatud
õõnsa südame kiuste kasvama jäänud puu

vihmaga otsin leeke
palava tule ääres igatsen sadu
ühtviisi eksitavad mu harali meeli
Kimääri ürgne hingus ning sireenide laul

kuhu küll kalduda
aasta lühimad ööd kõhklusteks palju aega ei anna
pööripäeval ehk uueks ajastuks
saatust osutab liisk

lõkkel kui jälle kuivatan kõlavaks
oma kaheksanurgise trummi
kõigi taevaste poole kui tõuseb
nganassaani šamaanilt päritud loits

Suvejoovastus

Ulakas tuul sikutab kaskede juukseid
tume pilvelaam lohistab üle väljade
laia vettinud saba
mis saab sest pühapäevast
hommikust saadik mu silmade taga
narmendab uduloore kui vanu
luitunud kirjaga palvelippe

vist on suvi päriselt käes -
eile leidsin oma avarast aiast
mõned kasepuravikest sõnumitoojad
jala pealt tabasin parmude maakuulaja

valgete ööde aeg
see on viin põhjamaalase hingele
mille joovastusest kainemaks saame
alles sügise kassiahastuspäevadel

sellepärast ei suuda
isegi tänane ulakas tuul
puhuda selgeks mu mõtete koda
külma dušina pähe sabisev vihm
päeva piirjooni teravaiks pesta ei saa

põõsastest kõlav metsvindi kirglik laul
saab mu päevaseks usutunnistuseks
õhtul ehk aitab ööbik loitsida lisaks
öhe sööstmiseks vaja minevad palved

Mis mees merest tõuseb?

Vihm astub aeglasel sammul
üle mu värskeltniidetud õue
pea madalais pilvedes
külmade varvaste küljes
rohulibled ja igavik

neile kes hoolivad ajast
kukuvad käod endeid ka sajuga
lõokesed laulavad kooris
paljusid aastaid
mina ent otsin täna
teistlaadi märkide tähendust

sõnutud sammaskäikude kuminas
mõtete vaevutajutud võlvide all
ammuseid kirjasid aimates
püüan viivukski tabada
loojate hääle kaja

kõikide jumalapüüniste kiuste
kerkib vaid hetk minu ette
hommik ümber kui hatune härmak
vööks vihmane vikerkaar

Ajalik

Aknast tuul ajab mööda
paplite seemnevatti
pikad juunikuu päevad
öödelt võtavad matti

päeval on päeva mured
õhtul on mitmeidki soove
ööbik siis laulab su aeda
uduseid templialkoove

mõttega riivad neid hetki
loojate ligi kui pääsed
ajalikkust ent ihusse
süstivad näljased sääsed

looduse lennuväega
sõdida pole motiivi
taganed tagasi tuppa
ukse lukustad riivi

läbi akende kuuled
osatavat veel vilet
ainult hetkeks su kätte
anti öökontserdi pilet

pääs ainult hulludele
sosistab sisetunne
voodini vead end ja upud
heli ja pildita unne

Tartu-Tallinn

Loksud rongiga läbi ärkava Eesti
ühes käes kohvitass teises saiake
põlvedel arvuti hoidmas eluhetki
olemasolu virtuaalses võrgus

reisimine pole enam ammugi teekond
ühest kindlast maailma paigast teise
sisened otsekui universumi ussiauku
aega ja sidemeid endaga kaasa kiskudes

kogu su elukoele mitmeti korjatud kiri
võib ennast ühe hetkega lahti rullida
kasvõi maakera kuklapoolel

ent kas sa oledki niimoodi päriselt olemas
alati üks jalg kui maas on ja teine
vaimudeilmana hajusas internetis