Vaim on valmis

Torupill torupill
jooksuta nobedalt sõrmi
sinusse meister on pannud
noorte meeste kärmed näpud
küpsete meeste kopsakad viisid
vanade meeste kavalad keerutused
mängita siis mu meeli
tantsita siis mu mõtteid
mu enese sõrmede abil
polkarütmis üle õhtuse õue
labajalaga üle kõrrepõllu
padespaaniga piki hämarat teed
et ma ei märkaks üldse
kuidas su sõrmilist mööda
käivad mu kõverad sõrmed
et ma ei tunneks valu
väsimus et mind ei võidaks
vaid vägevalt kõlaks su hääl
kuulutades vaimu võitu
nõdra liha üle

Suve laul

Kuum suvi valitseb meil endiselt
et tahaks olla jalgupidi vees
ja tinistada parmupilli
või põgeneda uneasemelt
et lustida kuuvalges ööpalees
ning tantsida seal varbad villi

või sõpradega hetkel hämaral
koos laulda pikki regilaule paar
ja hulga meestelaule uljusega
või minna omaette üminal
kui juba kumab koidukaar
ja kaste värskust tunda varvastega

on seegi õnn kui päeva palavas
ei aja hingeldama aja jooks
vaid seab end rahulikuks astumiseks
on hea et armastus on olemas
ning see et ükskord saame ajalooks
mis pole teile äravastamiseks

Ritsikaraamat

Nüüd vali ritsikate sirin tungib
mul otse pähe aknast lahtisest
see on kui aja kulg
kui elu suure liivakella hääl
sest öö on algamas
kuu kiikab läbi kaseokste
ja mina kooldun tühja anumana
ta valgusele vastu

kõik enneolnud olemise märgid
ka päeva parmuhammustused
ja riita laotud halge niinelõhn
ja ennast jahutava herilasepesa
bassine sumin kuuri sarikate all
on juba kuskil sealpool Linnuteed
tõtt kuuga vaatamise tunnil sel
saab sisuks mulle ritsikate
üksluine ülemlaul ja itk
nii suvele kui muule kaduvale
see viivu pärast täidab triiki mind
ja voolab üle ääre helendavi sõnu
kes loeb saab osa ritsikate
targast raamatust

Klingsori viimane suvi

Meigaste hüüetest kumisev hommik
vastu võtab mu unest välja astuvad meeled
pilk fokuseerub päikeseruudule seinal
valgus hajutab viimase unenäo riismed

mõte astu nüüd tasakesi
üle virguva teadvuse silla
armsaid asju ja paiku puudutades
seo ennast algava päevaga

ilus on hommik kui mu aknasse koidab
põõsasmarana erekollane leek
värske tuulehoona kui põldudelt lähenev päev
endaga kannab valmiva vilja lõhna

elades otsekui viimast kirevat suve
tahaksin täna terviseid saata
kõigile keda kunagi olen
riivanud pilgu või sõnaga

Vihmamees

Pea selgeks meeled valla
sest pikne läheneb
ja varsti vihma kallab
ja kuumus väheneb

kui vaim on valmis maruks
siis pilk ei pimene
jääb mõtteruumi varuks
ka ilma imele

et minu pilli järgi
käib täna pikseplaks
ja kandes vihmasärki
saab elu värskemaks

Lillepilte

Piksepill ja õhtuvalgus

Äge äike veeretas eile ennast üle me maja
keset igast ilmakaarest katuse kohale koonduvat
kõuekõminat ja välkude sähvimist
tundus mulle et maja kardab koos meiega
aknaklaaside lõgin ja seinte värin
oleksid nagu käinud pikselöökide eel

ühe eriti tugeva raksaka järel
meenus mulle et olen äikest peljanud
sellest saadik kui poisina läksime kambaga
Mustamäe taha väljale suurt sadu vaatama
ja oma rõivaste veekindlust katsetama
ent tuli hoopis vägev piksepilv
ja siis me lamasime hiirvaikselt
igaüks oma keebi või vihmamantli all
aga välgud valgustasid kõigist katetest läbi
nii et isegi silmade sulgemine ei aidanud
piksevalgus puuris läbi laugude otse ajusse
kõu kõmistas mitte taevas vaid peas
oma üüratut sõnumit maailma olemisloost
kus meiesuguste tarvis on tibatilluke osa

sama sõnumit meenutati meile ka eile
valusheledaid välguköisi kui lookles
pilvist mitmesse ilmakaarde
ümber me hirmust vappuva maja
aga just siis kui tundus et piksepilli
forte fortissimod enam kunagi otsa ei saa
paistis jumalik loojanguvalgus
äkki lääneakendest tuppa
algul ehmusin - kas tõesti põleme juba
nõnda suure ja puudele kulda helkiva leegiga
õue astudes nägin et hõõgumas on hoopis taevas
valgus sulatas kõuepilvesse kollaseid avasid
ning tõukas äikest kiiresti kirde poole

puud aga ajasid jälle puusirgeteks oma seljad
maja peegeldas rahunedes kõigist akendest
seda imelist kuma mis tumeda taeva foonil
mähkis kõiki meid endasse nagu lubadus
uuest paremast tulevast ilmast

Vihmategu

Kuum kõnetamine

Sulan pikkamisi ses juulikuumuses
juba ongi tunne nagu poleks
mind kunagi olemas olnud
nagu oleksid kõik
mu külmad kuumad ja leigedki päevad
kõik mu hulle hetki sisse hingavad ööd
ainult kellegi üürike uni

tallad tahavad puudutada kastejahedat rohtu
kuid ei jõua kunagi pärale
sest minu ja kuuvalgel helkiva maapinna vahel
on kilomeetrite kaupa kõrbete kohisevat õhku
rukkiräägud saevad mu miilidepikkusi mälestusi
mällu sobivaiks portsjoneiks
ja ritsikate sirin
saadab nüüdsest kõiki mu igatsusi
kuni sügisvihmade jahedad linad
mähkuvad ümber päikesest põlenud südame

ühelt noorelt mehelt küsiti hiljuti
miks ta ei kirjuta armastusest
praegustel kuumusest rambetel päevadel
või unetuil öödel higiselt asemelt tõustes
mina vastaksin teistmoodi -
iga mu enne veebruarituiske välja hingatud sõõm
kuulutab armastust selle ajastu lõpuni
aga pärast tulgu mis tuleb
sest valgete vaalude taha veel keegi ei näe
paraku pole terves ilmas ühtki sobiva kaaluga sõna
millega kõnetada armunu vaimusilmi
seepärast tulebki kirjutada terve luuletus
tahad sa või ei taha

Ahjal ja Ahijärvel

Noolega tabatud pilved ei nuta.

Taevane jõgi määrab kindlaks me kursi.

Järve lõpp või oja algus, mõlemad on võrdsed.

Ahijärv kasvatab kõrkjaid, kalu ja vesiroose.
Kalad magavad rooside varte vahel.

Kunagi saame kajaks

Pikk palav päev vajub putukapininaks
kastemärgade radade kohale
jõge mööda hõljuvad õhtused hetked
pikas uduviirus loojangukaare poole

päike on jätnud kuuma käe minu õlale
koormat seda täna ma kannatan rõõmuga
kutsudes meelde laule ja lahkunud sõpru
nopin jalgadelt sääski kui veremarju

on alles juuli algus kuid elatav suvi juba
niriseb kellaliivana olematusse aega
kusagil seal on viimasteks päevadeks hoitud
kõik minu poisipõlve heinakuu õhtud

laulame praegu veel koos ja räägime jutte
mis jäävad sellel männivaigust lõhnaval maal
alati mäletama me uhke kõlaga häälte
laiskade vete kohal ekslevat kaja

Ahja jõel

Jõe ääres ja jõe peal olla on kaks täiesti erinevat asja.

Jõe peal on täiesti eriline maailm oma taimede, lindude, loomade ja kaladega.

Puud tunduvad suuremad ja majad paistavad kusagilt kõrgemalt. Mõnikord näed ainult katuseid.

Unistes jõesoppides on jälle isemoodi olemine. Siin ei paista maailma kulg kuhugi kiirustavat.

Kindlasti vaatavad mõned alla jõe peal sõudjatele ka ülevalt ja üleolekuga, eriti kui uhked kaatrid kai ääres seismas.

Rahulik vool, siin-seal avanevad luhad ja palju taevast - see on Ahja jõgi Lääniste kandis.

Ka linnamägi paistab vee pealt hoopis teistmoodi. Võib ette kujutada, kuidas muistsel ajal liikusid selle nõlva alt mööda muinaslaevad.

Kanuu

Juuni eelviimasel päeval võtsin ette pika sõidu Haapsallu, et koju tuua Reveili kanuu. Enne olin asjatult üritanud kanuud hankida Tartust ja selle lähikonnast. Lemmatsi kandis asuvad Paadipoe nimelises ettevõttes (www.paadipood.ee) tegid töömehed suured silmad, kui kanuud küsisin. Kodulehel nad küll reklaamivad säärast veesõidukit, aga tootnud on neid mitme aasta jooksul vaid ühe, prooviks. "Rahvas tahab ju paate, mitte kanuusid. Kanuud on kanuumeeste jaoks," seletati mulle. Turu tänaval asuvas Wild Ridersis oli ka üks kanuu, mille kohta leti taga seisnud näitsik soovitas küsida poe taganurgas arvuriklahve klõbistava mehe käest. Dialoog kujunes lühikeseks. "Kui pikk see kanuu võiks olla?" - "Ma pole seda mõõtnud, tootja kirjeldust kaasa ei pannud." - "Kes on tootja?" - "See siinsamas Tartus tehtud." - "Mis ta hind on?" - "Üksteist tuhat." Sellise hinna eest mingit tundmatut kanuud ostma hakata... Paistis, et seal poes nad tegelikult midagi müüa ei tahtnudki.

Internetist leidsin veel ühe kanuupakkumise Pärnust ja siis saatsin igaks juhuks Reveili kontaktaadressil küsimuse, ega neil mõnda kanuud veel laos ole. Vastati, et paar iluvigadega eksemplari on, mida pole julgetud kellelegi pakkuda. Mõningase kirjavahetuse peale julgesin pika sõidu Haapsallu siiski ette võtta, meelitas ka väga soodne hind. Reveili (Primatek OÜ) juhataja ja vist ka üks väheseid töömehi Kaspar näitas kõik kanuu puudused ükshaaval kätte, kuid need tundusid nii ebaolulised, et tegime kauba ära. Üldse jäi kogu suhtlemisest Kaspariga väga meeldiv mulje - kogenud kanuutegija käe alt on tulnud kuue aasta jooksul juba üle tuhande veesõiduki. Kaspar julgustas mind ostma ka spetsiaalseid tugesid katuseraami tarvis, mille peal kanuu hästi püsib. Ja õigust rääkis - koduteel sõitsin lubatud kohtades ikka sajaga ka ja paat püsis hästi katusel. Kogu operatsioon võttis aega ca 8,5 tundi.

Eile sai vastne kanuu oma ristsed Elva jões, kus sai sõidetud Peedult Tõraverre ja tagasi ning pärast veel veidi. Tõravere tammini tuleb Peedu jalakäijate silla juurest Maaameti kaardi järgi mõõtes 3,5 km. Järgnevad pildid tegi Janika Oras.

Juulikuumus

Juulikuumuses mõnikord tundub aju et sulab
kogu olemus voolab higiga ihu pinnale
kärbeste süüa ja parmude närida
putukad sumisevad kui mustad mõtted
ümber tarkuserasva tilkuva pea
aastate jooksul vaevaga kogutud teadmised
mõne hetkega saavad kiletiibsete saagiks

silmapiir tumeneb - taevas asjatult ponnistab
niiskust koondada väikeseks äikesepilveks
kauge Kimääri kumedavõitu tervitus
täna siiski üle koduse metsa ei kaja
õhtuhämaras haugatab põllu peal sokk
vastan talle tema enese keeles